Miks vähem raha pangakontol on hea asi?

Üks mõte on mind juba pikemat aega kummitanud. Päris mõtteks ei saagi seda võibolla nimetada, pigem on tegu mõttekilluga, sellise kerge kübemega, mis tuules lendu tõuseb ja minema lendab. Sellisega, millest päris korralikku mammutpostitust kirjutada ei saa. Samas ei peagi ju iga kirjatükk grafomaaniakalduvusi väljendama, eks?

Olen taibanud, et kolmekohaline kontojääk on mõnevõrra motiveerivam kui neljakohaline. See tähendab, et mul on vähem raha. Ei laiuta mitu tuhat eurot kogu aeg silme ees, kui panka sisse logida. Vastu vahivad hoopis pisemad numbrid. Ütlen ausalt, et kui kontojääk on neljakohaline, olen ma palju altim seda kulutama. Niipea, kui kukub alla 1000 euro, hakkab peas tööle mingi häirekell: ei olegi seda seal nii palju. Mõtlen iga kulutuse hoolikamalt üle, planeerin, kalkuleerin ning jätan tihti mõne mõttetu ostu tegemata. Oli periood, mil üritasin jääki kindlalt üle 1000 hoida, sest siis oli hea tunne, et saab seda ja teist lubada. Konks oligi selles, et seda “lubamist” sai kohati nii palju, et asi läks käest ära.

Mitu kontot?

Huvitav oleks luua endale mitme kontoga süsteem, kus igal sendil on oma kindel ülesanne ning niisama igapäevaseks tuiamiseks jääb minimaalselt raha. Olen tähele pannud, et pikaajalisemaid otsusi (nt. lennupiletid) teen mõistlikumalt, aga igapäevaselt satub sekka ka täiesti jabur kulutus. “No milleks siis seda nüüd vaja oli?” mõtlen tihti. Kindlasti on hea igakuise raharongi saabudes mitu vagunit kiirelt lahti haakida ja investeerimismaale edasi saata, samas mõned vagunid ka kohemaid vältimatute kulude (kommunaalid, pangalaen) linna utsitada. Kuna valin ise, millisel kuupäeval palgamakse ära teen, siis on kiire ja läbimõeldud tegutsemine täiesti võimalik.

Aga kahekohaline kontojääk?

Aga mis siis, kui laseks kontojäägi täitsa kahekohaliseks? Kõik, mis kuu lõpus veel üle on ning mida kuskil mujal kulude katmiseks vaja ei lähe, näiteks investeeringute alla panna ning siis kasvõi viimane nädal selle kahekohalise numbriga toimetada. Tõtt-öelda tundub see kahekohaline number eriti õõvastav. Tekib tunne, et polegi nagu midagi. Aga äkki tuleks see kulude parema lahtimõtestamise nimel isegi kasuks? Nädal enne planeeritud palgapäeva “liigne” muudele kontodele ja siis vaata ise, kuidas hakkama saad. Miks ka mitte?

Jah, tean, et säästmine pole ainus tee, millel käia. Mul on lisatulu tekitamiseks hea plaan, aga see peab ootama, kuni ühe kirjutamisprojektiga ühele poole saan. Ja see plaan võtab omajagu aega. Enne aasta lõppu saan loodetavasti aga juba blogis esitleda ja välja hõigata, mille vägevaga olen hakkama saanud. Jääge kuuldele!

Kuidas veel ägedam oleks?

Mis kolmekohalisest parem võiks olla? Viie- või kuuekohaline, millega end piisavalt turvaliselt tunda. Kuigi tõenäoliselt hakkaks ühel hetkel närima, et mida see raha seal niisama ikka kössitab, vaja kuhugi täiendkoolitustele arenema (=kasvama) saata. Erinevalt inimestest raha niisama passimise ja inaktiivsuse najal paksuks ju ei lähe.

Kuidas kallis Suurbritannias mitte vaeseks reisida? 1. osa: transport

Suurbritannia puhul kuuleb tihti nurinat, et tegu on kalli sihtkohaga ning sestap jääbki mõnel inimesel see külastamata. Mina olen paadunud Suurbritannia fänn. Isegi sealse ülikooli diplom on kuskil sahtlipõhjas tolmu kogumas. Elasin seal september 2011 – mai 2012. Pärast seda olen aastas kord-kaks kindlalt läbi hüpanud, et üha uusi linnasid avastada. September-detsember 2018 möödub samuti sel hiigelsaarel. Mind võtab Erasmuse vahetustudengina oma rüppe Cardiff Metropolitan University. Kui nüüd see 2017. aastal veel kord ülikooli astumise lugu ausalt ära rääkida, siis lisaks mu loomupärasele õpinäljale kannustas mind tudengistaatusesse sööstma ka võimalus Erasmuse vahetuses osaleda ja kindlasti pidi sihtkoht asuma just Suurbritannias. Nii et kogemust selle kohaga on ning oma nipid on välja kujunenud, kuidas sellestki riigist mitte liiga kõhna rahakotiga koju tulla. Tegelikult on postituse salajane tagamõte Suurbritanniase minevate inimeste voolu mitmekordistada, et lennufirmad konkurentsis kembeldes hinnad veelgi ahvatlevamaks muudaks ja ma saaks veelgi rohkem seal käia!

Kuna mul on selle saareriigi kohta öelda tuhandeid ja tuhandeid sõnu, loobusin esialgu plaanitud grafomaanlikust mammutpostitusest ja jagasin teema osadeks:

• transport: sinna ja kohapeal
• majutus: saab kallilt, aga saab ka täitsa tasuta
• vaba aeg: mida sellega peale hakata ja kust tasuta või soodsamaid elamusi leiab
• toit: kust saab sooduskuponge ja kuidas süüa nii, et sulle peale makstaks

Mida ma sinna ära kaotasin?

Vaadates, kui tihti ma Suurbritannias seiklen, võiks juba küsida, kas mul on seal mõni salajane lapsuke või armuke. Oo ei, enamasti käin nagunii abikaasaga. Mis seal siis nii vastupandamatut on?

• hakkama saab inglise keeles: ära jääb mäng “huvitav, kas ta minust aru saab??”; kõik saavad aru, mida soovin, isegi kui nad vastavad väga kummalise aktsendiga, mille dešifreerimine omajagu aega võtab
• sinna lendamine on odav ja kohapeal leiab ka soodsaid ringiliikumisvõimalusi
• Suurbritannia on nii mitmekülgne ja seal on üüratult vägevat loodust ning mõnusaid linnakesi
• seal toimub põnevaid koolitusi: ise olen käinud end toitumise teemadel harimas, abikaasa kõnnib ühelt manuaalteraapia (nn. ragistamine, raksutamine vms.) koolituselt teisele ja õppis ka trigerpunktide nõelravi ära; Eestis nii häid praktilisi koolitusi lihtsalt pole

1. osa: transport sinna ja kohapeal

Lennud

Ilmselt teavad juba paljud, et lende tasub pikalt ette planeerida. Teooriaid leidub ka selle kohta, et teatud päevadel (väidetavalt teisipäevad ja neljapäevad) on piletid soodsamad. Ja kuupäevaga tasub mängida. Ja veebilehitseja küpsised tasub kustutada jne. jne. Olen üritanud ka kahest arvutist korraga (hoolikas andmete sisestamine ja viimaks Enteri sünkroniseeritud vajutamine) kahele inimesele soodushinnaga piletit osta, nii et ametlikult on “Only 1 left with that price!” Selle katsega on enamasti midagi nihu läinud, kui õigesti mäletan.

Suurbritanniasse saab nii Airbalticu, Easyjeti, Wizzairi, British Airwaysi kui ka Ryanairiga. Minu jaoks on omamoodi “liinibussiks” muutunud just Ryanair. Keskpäeva paiku Tallinnast Londonisse ja mõnel muul päeval zombistava varahommikuse 6.45 lennuga Londonist tagasi (Londoni kesklinnas kuskil National Expressi peatuse lähedal soodsam ööbida ja 4.30 bussiga lennujaama sõita, aga olemas ka lennujaamahotellid). Ryaniga olen lennanud ka Manchesteri (kord nädalas oli lend, nüüdseks vist kadunud), samuti saab otse Dublinisse, kust näiteks Glasgow’sse edasi lennata (käidud-tehtud). Londonit kasutan vahejaamana ka Lõuna-Euroopasse minekuil, olin märtsis oma Tallinn-London, 3 tundi ootamist, London-Barcelona “logistikaime” üle üpris uhke (1 inimene 20+20=40 eurot). Ryanairi hinnataseme kohta on huvitav leht Airhint, kus saad oma sihtkoha ja kuupäeva sisestades aimu (82% täppi, nagu nad ise väidavad), kas on mõistlik kohe pilet ära osta või oodata: näeb selle ajaperioodi tüüpilist hinda ning hindade vahemikku. Näiteks tahan 5. oktoobri paiku korra Eestisse tulla. Uurisin järele, et hetkel on hind £43 ning et tasub oodata, kuna hind võib langeda (tõenäosus 85%). Oktoobris on sel liinil üldine hinnatase £17 kuni £83.

Lenda Riiast või Helsingist

Kui kiiret pole ja tagumik istumist kannatab, võib ka pikema tiiruga Londonisse lennata. Kuna eri jooksudelt olen paraja peotäie “6 euroga Helsingisse” kinkekaarte kogunud, siis aeg-ajalt lendame ka Vantaast. Lisaks kulub 5 eurot Helsingi kesklinnast rongiga lennujaama saamiseks. Tavaliselt ööbime sõprade juures, sest Helsingist minevad lennud on nii 7-8 paiku hommikul.

Teine variant on Riiast lennata. Tasub ära eriti siis, kui näiteks Lux Expressil on kampaania, mille käigus saab 5 euroga Riiga. Peagi lendangi Wizzairiga Riiast: pärastlõunane lend, kell 18 kohal. Hind 16 eurot (versus samal päeval Tallinnast 50 või 94). Luxiga sõites on võrdlemisi mugav ja saab igasugu poolikute postituste/artiklitega tegeleda, teiste blogides tuhnida ja muul moel produktiivne olla.

Skyscanneris otsides saab teha linnukese “Add nearby airports”, kui ei viitsi eraldi iga lennujaama variandiga otsida. Eks neid valikuid ole ka muudel lehtedel, mis pakkumisi võrdlevad.

Boonused lendude pealt

Bonusway kaudu saab ka lendude pealt tibatillukese protsendi tagasi. Toimib nii, et lähed Bonusway lehe kaudu lennupakkuja lehele, ostad piletid, käid reisil ära ja ühel hetkel tiksub teatud % kontole, mille saad pärisrahana välja võtta. Skyscanneri kaudu ostes näiteks 0,1%. Võib küll olematu summa tunduda, aga natuke on siiski rohkem kui päris mitte midagi. Kasuta minu liitumislinki ja saad ka liitumisboonuseid (võib muutuda, aga viimati oli 6 eurot), kui oled teinud sellise ostu, millega vähemalt 1€ boonuseid kogud.

Lisaks Skyscannerile saab Bonusway kaudu ka Qatar Airwaysilt (1%), Vuelingilt (2.05-3.3€, reisid Lõuna-Euroopasse), LOTilt (2€), Kiwist (0,15%), Jet Airwaysilt (1,36-1,63€, reisid Indias), GoEurost (1%, lennu-, rongi-, bussipiletid) boonuseid. 

Lendude pealt ma veel boonuseid teeninud pole, sest avastasin Skyscanneri e-poodide nimistust alles pärast seda, kui olin piletid ära ostnud. Plaanin aga katsetada. Muudest e-poodidest olen aga boonused kätte saanud. Aega läheb vahel küll mitu kuud, aga ühel hetkel on tore avastada, et kontole täitsa pärisraha tekkinud. Tore oli tõdeda, et saan boonuseid tagasi nende kulude pealt, mida tegin ka enne Bonuswayga liitumist ehk mu tarbimine pole pärast hunniku põnevate e-poodide avastamist tõusnud. Ostan sealt, kust ikka ostsin, ja võtan hea meelega boonuse vastu.

Foto: Daria Shevtsova, Pexels.com

Transport kohapeal

Suurbritannias kohapeal tasub ringi sõita ühistranspordiga. Ütlen ausalt, juhiload mul hetkel puuduvad (terendavad silmapiiril) ja seega puudub ka vastav kogemus, aga tõenäoliselt on bussi-rongiga soodsam kui rendiautoga ringi kärutada.

Lennujaamast ära ja tagasi

Kuna enamik inimesi soovib Suurbritannias loodetavasti midagi enamat näha kui lennujaam, siis tuleb esmalt sealt kuidagi ära saada. Luton ja Stansted (Ryanairi pesa) asuvad Londonist põhja pool, sealt on hea näiteks Cambridge’i poole startida, ilma et peaks Londoni kesklinna põikama (tehtud!). Gatwick on lõunas, rannikulinna Brightonisse rongiga lühike maa. Heathrow asub läänes ning sealt oleme startinud näiteks Readingu festivalile, aga hea lähtepunkt ka Inglismaa edelaosa (Southwest, pisut rikkam piirkond) idülli avastamiseks. Southendi Eestist otse ei lenda, ise olen lennanud sinna ühe järjekordse “logistikaime” raames (et säästa 150€/in), kui Portugali treeninglaagrist koju tulime. Natuke enne keskööd jõudsime Southendi, sealt spetsbussiga Stanstedi lennujaama, kust läks hommikul vana hea Ryani liinikas (6.45). Arvestades, et Tallinnast saab Stanstedi ja et nende 2 lennujaama vahel on eribuss olemas (1 tund oli äkki sõidu kestus?), siis võib Southendi kasutada Lõuna-Euroopa käikudeks (Portugalist 20 eurot/in).

Lennujaamadest saab minema nii rongi kui bussiga. Ma ostan piletid tavaliselt ette ära ja kas prindin (kui nõutakse) või näitan telefonist. Rongipiletid saab jaamast “ticket collection” automaadist, kui sisestad meiliga saadud koodi.

• Easybus: ei ole mõeldud vaid Easyjetiga lendavatele inimestele, liigub Londoni ja 3 lennujaama vahel: Gatwick, Stansted, Luton + Manchester ja Liverpool, aga neisse vast otse Eestist (enam) ei lenda. Kõige odavam pilet kesklinna on £2 (olenevalt kursist 2,3€ vms.). Kui lennu saabumisaeg peaks muutuma, saab sama piletiga 60 minutit varem/hiljem ka bussile.
• National Express: minu põhilemmik Suurbritannias ringi liikudes; teenindab Londoni 4 lennujaama + Bristol (Eestist sinna ei lenda, aga oleme Madridist soodsalt tulnud), Birmingham, Manchester. Piletihind algab 6 eurost. Bussid on suured ja mugavad, sellised LuxExpressi mõõtu. Sõidavad praktiliselt ööpäevaringselt. 4.30 Londoni kesklinnast, et jõuda jälle sellele 6.45 lennule? Pole probleemi. Bussid sõidavad nii peamisesse bussijaama (Victoria) kui ka näiteks Liverpool Streetile ja muudesse kohtadesse.
• Terravision: pisut kallim bussifirma (üks suund 9-11€), sõidab Stanstedi, Lutonisse. Pigem olen kasutanud Lõuna-Euroopas, sest Easybus või National Express on paremini sobinud.
• Lennujaama ekspressrongid: ilmselgelt on rong kiirem kui buss, kuna ei pea ummikutes tuiama, ning ekspressrongid on veel eriti väledad. Eks praktiliselt igal lennujaamal ole oma ekspressliin. Rongid seest selle võrra uhkemad pole, ainult kallimad ja kiired. Londonis on rohkem kui üks rongijaam, kust saab siis metroo abil teistesse kohtadesse liikuda Stanstedist saab näiteks Liveprool Streetile, Heathrow’st Paddingtoni, Lutonist (täpsemalt: Airport Parkway, kust tuleb spetsbussiga veel 10 minutit lennujaamani sõita) St. Pancrase jaama (selle kõrval asub kohe ka Harry Potteri lemmikpaik King’s Cross). Otsi: Stansted Express, Luton, Gatwick Express, Heathrow Express.
• Lihtsalt rongid: igasugu muid Suurbritannias liikuvaid ronge on hea uurida lehelt Trainline.

Suurbritannias ühistranspordiga seiklemine

• Linnadevaheline transport: Londonist edasi teistesse linnadesse ja üldse teiste linnade vahel liigun enamasti National Expressi bussiga. Buss on odavam kui rong ja viieka eest saab 3-tunniseid reise tehtud küll ja veel. Aeg-ajalt olen sattunud ka hea rongipileti hinna otsa ja seda ära kasutanud. Üldiselt on rongipiletid esmapilgul üüratult kallid (50 eurot ja enamgi, isegi lennuk on soodsam mõnel juhul). Olemas on ka Megabus, aga see üks kord, kui seda kahtlase välimusega (paks kollane mehike sinisel taustal – pilt bussil) bussi usaldada otsustasin, lõppes sellega, et olime Bristolis täiesti õiges kohas ootamas (kusjuures, ei olnud bussijaam, kuna bussijaama Megabusi alati ei lubata, ning seisime kangapoe ees), tulid kõik teised Megabusid, aga mitte seda, mis meid Cardiffi viinud oleks. Viimaks jalutasime bussijaama ja ostsime pileti National Expressile… ei mingit vabandust ega teavitust. Hiljem sain teada, et Megabusi puhul ongi normaalne tund aega hilineda… Tore oli, et poolmaratoni start alles järgmisel päeval oli. Kui me sinna hilinenud oleks, oi-oi… Tegelikult lähme välismaal võistlustele õnneks alati päev varem.

• Londonis seiklemine: ütlen ausalt, et linnaliinibussiga (punased ja kahekordsed) pole ma Londonis vist kordagi sõitnud. Kui vaadata, kuidas liiklus seal kiirelt umbe läheb, siis on metroo iga kell mõistlik valik. Ja kes ütles, et Londoni metroo on üks keerulisemaid? Kui tead, millisesse peatusesse sul on vaja jõuda, saab kaardil kiirelt vajalikud ümberistumised leida. Isegi Google Mapsi otsing aitab. Londoni kaartidel on ka metroopeatused ju peal. Eks vahepeal tuleb seal tunnelites pikki vahemaid läbida ja suvel läheb lämbeks (erinevalt Aasiast, kus metroo on nagu sügavkülmik), aga metroo on tõhusaim ringiliikumisviis.
  Kui reisimist on palju, soovitan hankida Oysteri kaardi. Sinist värvi nutikas kaart, kuhu saab raha peale laadida ning pileteid osta. See kehtib nii metroos kui ka bussidel + Gatwicki lennujaamast saab rongiga tulles ka kasutada + Thamesi jõebussiga (=paadiga) saab ka sõita. Oysteri eest tuleb esmalt väike deposiit maksta, aga selle saab tagastades tagasi. Kuna me käime tihti Londonis, on Oysterid jätkuvalt rahakotis alles ja ootavad järgmist reisi. Automaadis või netis saab kiirelt raha peale laadida ja kohe väravas piiksutama hakata. Oyster on odavam kui üksikud piletid. Tähtis on aga nii sisenedes kui väljudes piiksutada (bussis ainult sisenedes), et süsteem saaks  vastavalt läbitud peatustele piletihinna arvutada. DLRi (Isle of Dogs piirkond, kus rongid on maa peal) puhul peab väljumisel piiksutamismasinaid pingsamalt otsima ja see võib kogemata tegemata jääda. Kui nii juhtub, võetase kaardilt maksimaalne summa maha. Korra juhtus, enam ei taha. Üldiselt toimib aga päevase maksimummäära süsteem: kui teatud summa saab täis, siis ülejäänud päeva sõidad tasuta. See on soodsam kui päevapilet.
  Nüüd saab Oysteri asemel ka viipekaardiga piiksutada. Ehk… kui sul on moodne pangakaart, millega saab viipemakseid teha, siis polegi Oysterit vaja. Peaasi, et iga kord sama kaarti kasutad, siis rakendub ka päevane piirlimiit ja võidad rahaliselt. Ma sain viipekaardi alles paar nädalat tagasi, seega pole seda varianti proovinud.

Sööme raha ehk toidukuludest ja e-poodidest

Kui vaatan meie kulutusi toidule, tundub küll, et toitume vist ainuüksi rahast. Aasta alguses liitusin Facebookis #Kogumispäeviku grupiga ja esimese asjana võetigi toidukulud luubi alla. Arvasin, et no äkki kulutame maksimaalselt 200 eurot, aga kirja panema hakates avanes hoopis teine pilt. Palun, siin on viimase poole aasta graafik selle raha kohta, mille oleme erinevatesse toidupoodidesse ja kahjuks ka Olerexi, R-Kioskisse ja Büroomaailma (kontor sellises asukohas, kus need kvalifitseeruvad toidupoodidena ja kiired ampsud sealt leiab) tassinud.

See on 2 kolmekümnendates täiskasvanu õgardluse hind. Eks kassid said ka paar ampsu kanaliha ja pisut kala, aga nende kulud on mul tabelis tegelikult hoopis teises lahtris, sest enamik kassitoitu ja -liiva saab tellitud 20-kiloste pakkidena Zooplusist. Tavapoest ostes oleksime päris vaesed.

Mis mul meie kaitseks öelda on?

• Üldiselt “jama” ei osta. Üks mu paljudest ametitest on toitumisnõustaja ning sestap jäävad igasugu kahtlased lihapooltooted ja suurem osa magusast kraamist meist poodi. Eelistame kvaliteetset toitu, mis on kohati ka kallim. Tõsi, köögiviljad on võrdlemisi odavad. Meie arved lähevad punni just seepärast, et sööme palju pähkleid. Ostan küll vahepeal suurema ja soodsama 1 kg koti, aga see kaob samuti mõne päevaga. Tõeline pähkliõgardlus! Kõrvitsaseemned on samuti kasulikud ja need kaovad õnneks aeglasemas tempos.
• Juuni-juuli kulude kasvu saab põhjendada nii värske kraami hooajaga, mil tassisime turult igasugu marju kokku. Arvestades meie söömistempot, siis kadusid need eurod kiirelt kõhtu.
• Abikaasal on mitmeid toidutalumatusi ning parema enesetunde ja ägedama jooksuvormi nimel (toimib!) hakkas ta testist selgunud toiduaineid vältima. Kuna tema menüüst on väljas nii piim kui ka enamik teravilju, oleme katsetanud erinevaid asendustooteid, mis on kallid. Nüüd on asi enam-vähem paika loksunud ja mandlijogurtid ning muu lukskraam jääb vast ostmata. Leidsime ka soodsamaid asendusi. Samas ei pea alati asendama. Ei ole vaja samaväärset. Kui menüüst miski välja jääb, siis sööd midagi muud rohkem, leiad uusi lemmikuid jne. Puu- ja köögiviljad on ju igati lubatud ja nende valik ülikirju.
• Abikaasa on füsioterapeut ja higistab tööl igapäevaselt ikka korralikult. Ma teen nädalas umbes 5 massaaži, suurem osa tööelust möödub kontoritooli nühkides. Aga… mingis mõttes ikkagi füüsiline töö. Selliseid päevi väga ei ole, mil ei tule 10 000 sammu täis. Pigem on 15 000 ja 20 000, raskematel trennipäevadel ka 30 000 (eeldusel, et pärast veel kuskil jalutame). Oleme mõlemad pikamaajooksjad. Teen trenni 5-10x nädalas. Hetkel on pigem intensiivsus suurem olnud, maht polegi midagi erilist (tagasihoidlik 80 km nädalas). Lühidalt: energiat kulub.

Kust meie toit tuleb: e-poed

Täiustasin kulude tabelit ja hakkasin augustist veel hoolsamalt neil silma peal hoidma. Vaadates, kuidas kulud suvega tohutult kasvanud on, siis pole eelnev nüri numbrite sissetoksimine ja tõdemine “jah, kulutame toidule korralikult” midagi kasu toonud. Proovime siis teisiti. Kirjutan kulud lahti poodide kaupa, et näeks, kui palju sellesse “R-Kiosk, Olerex, Büroomaailm” lahtrisse mõttetuid kulutusi tekib. Esialgu tundub, et olukord on suisa ilus, kuna e-poodidest toidu tellimine ja korralikult varumine on ära kaotanud selle seisu, mil mitte kui midagi suhu pista pole. Väljas söömise lahter on meil ka eraldi ja ringi sahkerdamisega augustis läheneb see number juba hirmuäratavalt 100 eurole. Need on need võistlused teistes linnades, mil kohtume pere või sõpradega või on vaja enne poolmaratoni laadida (Rakvere Ööjooks). Igapäevaselt me väljas ei söö, kuigi erinevalt toidupoodidest on söögikohti siin kontorite piirkonnas (Pärnu mnt) jalaga segada. Kallis ja kvaliteet pole ka päris see. Sparta kohvikus on siiani kõige mõistlikumad road olnud ja köögiviljadki mitte halliks massiks keedetud, vaid parajalt krõmpsud, aga ikkagi kallis. Meil on köök tööl olemas. Pool e-poest tellitud toidust jääb siia külmkappi, pool viime koju. Väikse pliidi ostsin ka ning teemegi igapäevaselt süüa. Tavaline on mingi pajaroog: riis/maisimakaron/riisinuudlid/odrakruup + pannil kergelt läbi praetud köögiviljad (suvikõrvits, bataat, baklažaan, porgand, sibul, papria vms.) + vahel lisaks ka värske salat (alati õliga ja korralikult maitsestatud, mingit maitsetut jura keeldun ma söömast).

Miks e-poed?

Toidu saab netis kenasti virtuaalsesse korvi laduda ja ka hindade järgi sorteerida. Tihti on ka sooduspakkumised eraldi välja toodud. Tunnistan, et riideid ma poes väga vahtimas käia ei viitsi (v.a. kui satun Inglismaal Primarki või muus riigis Decathloni, C&A poodi), aga suures ja mulle tundmatus toidupoes võiks küll tundide kaupa ringi vahtida ning igasugu kraami korvi laduda. Ma armastan toitu. Ma olen toitumisnõustaja ja veerandkohaga toidublogija. Ma võin pelgalt uudishimust igasugu kalleid tooraineid korvi laduda. E-poes näeb jooksvalt ostukorvi maksumust (no, Selveris puldiga piiksutades näeb kah) ja saab vahtida ainult neid kategooriaid, mida ka tegelikult vaja on. Poes on palju keerulisem magusaletist mööda minna, on ju see ka alati nii strateegiliselt paigutatud. E-poes kuhjan algul ka pisut liiga palju asju korvi, aga lõpus vaatan korvi kriitilise pilguga üle ja eemaldan ligi 25% asjadest. Tore ka see, et asjad tuuakse kätte ära. Koju meile ei tooda, selleks elame Tallinnast liiga kaugel, aga tööle küll, kuna asume Tallinna kesklinnas. Sealt tassimegi jaokaupa osa toidust seljakotiga kodukööki.

Milliseid e-poode kasutan?

• Prisma: lai köögi- ja puuviljavalik mõistlike hindadega, septembri lõpuni kookospiim ka väga soodne (0.85 eurot purk), seda ostan jäätiste tegemiseks hulgi; põnevad Tesco tooted ja üldiselt ka palju nn. eritoitu. Tasuta transpordi saamiseks tuleb ostukorvi täita 40 euro jagu. Tellimusi tasub ette planeerida, sest tarneajad on sageli väga täis. Tellisin näiteks nädal aega ette, sest sama nädala hilisõhtused ajad minu plaanidega (kes õhtul hilja kontoris istub, eks?) ei sobinud. Tarneaknad 2-tunnise täpsusega, kauba toob DPD. Prisma on ka ainus pood, kust mulle on toote puudumisel helistatud ja küsitud, kas võib millegi muuga asendada. Mujal on ise asendatud (asendused mulle sobisid) või ära jäetud. Prisma kontoga teenib % tagasi.

• FreshGO: puu- ja köögiviljad tunduvad kohati kallimad kui mujal, aga samas on lemmikmineraalvesi Vytautas soodsam ning ka odra- ja rukkihelbed soodsamad (kaerahelveste asendus meie kodus). Tegu on ainsa e-poega, kus olen näinud kiloseid pähkli-seemnepakke. Arvestades, et tihti on india pähkli kilohind väiksemate pakkida puhul 20 euro kanti ja ülegi, siis 12.95 kg eest on väga mõistlik. Mõistlik pole aga kilost pakki tellida, see on meil nagunii vähem kui nädalaga otsas, kuigi vahepeal õnnestus isegi aprikooside ja rosinatega mingeid batoone-pallikesi kokku keerata. FreshGO-st ostan harvem, aga tellin just erilisemaid asju nagu ksülitool või agaavisiirup (seal hea hinnaga) või Muna-Liisa kanamunad. Seal meeldib mulle ka taara äraviimise teenus: annad kullerile kuni 2 kilekotitäit pudeleid näppu ja peagi laekub raha nende eest FreshGO kontole ja saad seda järgmiste ostude eest tasumisel kasutada. Koodiga liitudes sai ka 7 eurot kulutamiseks (kasuta koodi: “siljajürs”, kui soovid ka 7 eurot maast leida). Oma ostudelt saab 1% boonust, mida saab siis järgmise ostu eest tasumisel kasutada.

Huvitav-huvitav, ostukorvi kinnitamisel pakutakse ka 2×10 eurot Apollo Kino kinkekaarte, mille eest tuleb maksta 7.90. Pole proovinud, aga kui oleks soov kinni minna, siis tundub hea pakkumisena. Kohaletoomise osas meeldib, et see on määratud tunni täpsusega, iseenesest saaks toidu ka spetskappi tellida. Kodulehelt saab jälgida mitu minutit on tellimuse pealekorjeni ning tuleb ka sõnum a la “Kuller X jõuab su tellimusega kell 15.34”. Kontrollifriikidele kindlasti väga nauditav lisaväärtus, kuigi tollal saabus ta mõned minutid varem. Kommentaaride lahter olemas, saab oma asukoha täpselt ära kirjeldada.

• Coop: igapäevaselt kasutan enim just Coopi, sest miinimumtellimus tasuta transpordi saamiseks on seal kõige väiksem: 25 eurot (mujal 40). E-coopile ligipääsemiseks on vaja säästukaarti, sellele kogunevad taaskord boonused. 5. tellimusega tuli kingituseks kaasa pakk Dallmayri kohvi (uurisin, väärtus 6.99), tore kingitus! Kasutame küll espressoube ja masinat, aga jahvatatud kohvist saaks külmpruulijooke teha, ei pea oma kauneid ube jahvatama hakkama. Tarneaknad on 2-tunnised ja seni on kuller pigem teises pooles jõudnud ehk palju “sütel” istumist (nt 10-12 tarneakna puhul 11.20) ja korisevat kõhtu, kui olen söögitegemise planeerinud kulleri järgi ja kapp sujuvalt tühjaks saanud.

Lõppsõna

Kui vaadata augustikuu toidukulusid, siis tundub, et kulutamisele on miskitpidi piir pandud. Ühe korraga kulub küll rohkem, aga saab ka suure hunniku toitu, mis on samas hoolega valitud. Seljas ei jaksaks me seda hunnikut ära tassida, tuuakse aga mugavalt kontorisse ja siis viime osa koju. Oi, olen küll ja veel just Peterburi tee Promos (kah hea koht, kust soodsalt pähkleid jne osta) korvi nii täis laadinud, et pressin seljakoti punni, lisaks veel 2 riidest kotti ja viimase redise surun kuhugi taskusse. Ja siis ägisen 800 meetrit Vesse peatusesse rongile ja hiljem veel 1,4 km jagu jaamast koju. No ei ole see hiiglaslikus toidupoes käimine mu tervisele (turjale) kasulik, liigselt ahvatlusi!

Tee seda, mis tõeliselt meeldib

Proovisin seda särki rahvamaja WC-s, kui käisin riidemüügil, kust naasesin muide päris hea (kleidi)saagiga. Minu jaoks tähistab loosung “Six month vacation twice a year” finantsvabadust: “tööd” tegema ei pea, kogu aeg läheb “puhkusele” ehk tegevustele, mida tõeliselt naudid ja millesse kirega sukeldud. Võib juhtuda, et nende eest mingil kummalisel põhjusel ka raha pakutakse. Särki ma ei ostnud, sest seljas hästi ei istunud, aga blogi jaoks võis ju kiirelt avaliku peegli ees pildi teha. Pankrotti selle särgi ostuga läinud poleks, maksis 50 senti, aga ega mu riidekapp ka lõputult paisuv ole.

Minu peamine motivatsioon finantsvabaduse saavutamiseks on, et siis saaksin segamatult tegeleda sellega, mis tõeliselt meeldib. Pühenduda. Anda endast kõik, ilma et peaks raha ja toimetuleku pärast stressihigi valama. Muidugi ei saa elamist edasi lükata, sest praegu pole seda, teist ja kolmandat. Tuleb kohe oma kirgedega tegeleda! Ma jooksen ka praegu, aga jookseks veelgi paremini, kui saaks täielikult trennidele pühenduda ja end nende vahel korralikult välja puhata. Nii palju võistlusi on läinud igapäevaelu sahmimiste nahka. Tegelikult tahaks veel rohkem kirjutada, ideaalis võiks kirjutamine muidugi rahavoogusid tekitada, äkki tulevikus õnnestub.

Augustis olen viimaks jõudnud sellesse punkti, mil pühendungi rohkem kirjutamisele (4 blogi, 1 suurem loovkirjutis). Tundsin, et kui olen isiklikult ettevõttele 1000 euro kanti käivet (mitte kasumit) tekitanud, võib korraks vabamalt võtta, sest abikaasa toimetab ju edasi ja käive kasvab veel. Sellest rattast mahahüppamine oli aga mõnevõrra keeruline. Ikka tuli 100+1 pakkumist (tõlketööd) ja tekkis kiusatus mõnele “jah” öelda. Tegin aga pigem näo, et neid pole olemas. Millelegi “jah” öeldes, ütlen ju iseendale “ei”. Sai seekord pidurit tõmmatud. Küll jõuab end veel pooleks, neljaks, kaheksaks tõlkida, kui parajasti muus vallas loomekriis siruli paneb.

Kas on siis seni teisiti olnud?

Pean ennast selles mõttes õnnelikuks inimeseks, et ma pole pidanud tegema sellist tööd, mis mulle täielikult vastukarva oleks ega õppinud vägisi mingit jura, mille ülikooli uksest välja astudes sekundipealt unustan. Tunnistan, et on asju, mida ma veel teha tahaks (kasvõi raamatu või kahe või kolme kirjutamine/toitumiskursuste väljatöötamine), aga milleni mingitel põhjustel jõudnud pole. Tegelikult tean isegi põhipõhjust: püsimatus. Mulle meeldivad nii paljud asjad korraga ja ma soovin ka tulemusi kohe ja praegu, et ma ei suudagi keskenduda. See on ka üks põhjusi, miks lõin ingliskeelse blogi Three Goals, Thousand Days ja seadsin endale 1000 päevaks 3 suurt eesmärki, mille edusammudest/tagasilöökidest iga päev kokkuvõtte teen. Iga päev. Järjepidevalt. Olgu, vahepeal kirjutan 3 päeva postitused korraga, aga vähemalt mõtlen neile eesmärkidele ja sunnin end analüüsima, kas olen juba lähemal või hoopis uitama läinud.

Kui millelegi pühendun, kannab asi viimaks vilja. Bloginud olen näiteks juba ligi 15 aasta jagu, see on mul juba ei tea mitmes blogihakatis. Olen kõva alustaja ja planeerija, aga enda kurvastuseks kipungi stardipakkudele passima jääma. Või tõusen pakkudelt üldse püsti ja lähen vaatan, mis parajasti kaugushüppe kastis toimub. Poole hoojooksu pealt kasti keeran aga otsa ringi, sest ühtäkki tõmbab ketast heitma. Heiteringi aga ei jõuagi, sest mind tabab eksistentsiaalne kriis. Viskan staadionimurule pikali ja mõtisklen, et kus ma nüüd omadega olen ja kuhu edasi. Siis läheb kõht tühjaks ja lahkun staadionilt. Jah, täpselt nii kaootiline see värk ongi. Kunagi lugesin ühes blogipostituses kokku oma huvialaringe: karate, laulukoorid, teatriklass, klaver, barbiriiete õmblusring, käsitöö, lilleseade, rahvatants… See oli 8 aastat tagasi. Nüüdseks on (vabaaja veetmisviiside) nimekirja lisandunud rahvusvaheline tudengiorganisatsioon, üliõpilasnõukogu, kasside päästmine, kõhutants, postitants, burlesk, jooks… Vot jooks on üllatavalt kauaks pidama jäänud. 9 aastat võistlusi! Tulemuste ajaloo tippisin ka kenasti oma Sportlio profiili ümber ja alates sellest hetkest, kui hakkasin tõsisemalt trenni tegema (2015) ja šokolaadimasenduse kilod kadusid, hakkasid ka korralikumad tulemused tulema. Jooks on jätkuvalt põnev ja treeningplaan hoiab mind kenasti rajal. Sel teekonnal on mitmeid tähiseid ehk võistlusi, mille poole pürgida ja ma lihtsalt tahangi seda rada käia. Kuna ma abiellusin pikamaajooksjaga, siis tuleb ju isegi uue perekonnanime vääriliselt lipata.

Plaani olulisus

Tõenäoliselt suudaks ka muudel elualadel paremini rajal püsida, kui kindlam plaan paigas oleks. Näib aga, et muus osas on plaane natuke keerulisem teha. Jooksu puhul on ju teada mingid põhitõed: nädalas 1 pikk jooks, lühikesed lõigud, pikad lõigud, jooksuharjutused, vahele kerged taastavad jooksud. Aga elu põhitõed? Igaühel on eri eesmärkide saavutamiseks vaja astuda erinevaid samme. Olen üritanud mitmesuguseid plaane teha, mul on kodus isegi üks suur korktahvel, mis eesmärkide valdkondade kaupa märkmepabereid täis kleebitud. Plaanid olid suured, tahvel seisab aga nukralt akna all ja üks kassidest käib sealt aeg-ajalt pabereid maha rebimas… Plaan on oluline, aga veelgi tähtsam on selle elluviimine, see raske-raske esimene samm!

Töö või puhkus?

Ütlen ausalt, et ma ei karda tööd teha. Ei. Meie perekonnas (mina ja abikaasa) levib kohati pigem midagi töönarkomaania sarnast. Võin küll vahepeal vinguda, et ei pea kõigile klientidele vastu tulema ja niigi punnis graafikusse veel üht füsioteraapiat lisama ning et kui meil ongi 5-nädalane ootejärjekord, siis nii ongi. Aga. Niipea, kui olen sedasorti vingumisega ühele poole saanud ja täheldanud abikaasale, et tema enda “mina” ja eraelu ja trenn on ka ülitähtsad, tähtsamad kui kliendid (enda eest peab ju kõige paremini hoolitsema, muidu ei saa teistele midagi pakkuda), poogin endale külge mitu tõlkeprojekti, arvestan oma aja- ja energiaressurssi “natuke” valesti ning olengi keskööni silmipidi arvutisse kleebitud, et siis pisut magada ja nii kuue paiku hommikul edasi lasta… Nii et ega ma ise parem ole. Ja see ajab vahepeal närvi. Miks ma kellegi teise jaoks niiviisi võimlen? Kas ma tõesti tahan elu lõpuni tõlkida? Oh, see on juba eraldi teema. Lühidalt: kirjutamist armastan rohkem, tõlkida võin nn. huvitavaid asju ehk näiteks raamatuid (kaua võib lepingute ja muude tarbetekstidega võimelda, eks).

Utoopias oleks mu elu aga selline, et teen kerge hommikujooksu, võimlen keha soojaks, söön toitva hommikusöögi (mille foto läheb ka mu toidublogi Instasse), kirjutan paar tundi raamatut, teen raske põhitrenni (lõigud vms.), naudin trennijärgset smuutikest (Instasse pilt), loen natuke raamatut, pikutan aias, teen korraliku toitva lõuna ja kirjutan sellest kohe ka retseptikese oma toidublogisse (+Insta), nikerdan pisut eri blogide või toitumiskursuste kallal, loen oma rahamägesid kokku, teen jalutuskäigu/mõnel päeval poen ka introverdi kestast välja ja kohtun sõpradega, eriti raskel trenniperioodil teen veel ühe taastava trenni, söön korraliku õhtusöögi, loen raamatut, vastan fännide kirjadele/kommentaaridele, vaatan head filmi/seriaali (BBC seriaalidest väike sõltuvus), loputan päeva alla toitva smuutiga, lähen mitu tundi enne keskööd magama. Kõlab nagu midagi puhkuselaadset? Tegelikult on siingi paar sellist elementi sees, mis võiks edu saavutamisel ka mõne sendi sisse tuua.

Kas miski takistab mind? Mingid rahavarud oleks nagu olemas, et teha mida iganes, aga üks tige tegelane peas ütleb, et ei saa ilmaaegu rattalt maha ronida ja üldse mitte uut raha sisse tuua. Tuleb ikkagi seda nö. päristööd ka teha ehk siis tõlkida ja massaaži teha ja täita kõiki neid ülesandeid, mis kaasnevad isekehtestatud pärisorjusega nimega “väikeettevõtlus”. Samas jätkan ma selle ideega flirtimist: teha, mida ise tahan.

Tahe. Tahe on üks väga võimas asi. 2007. aastal lõpetasin keskkooli ja jäin aastaks ootama, sest ma tahtsin BFMi sisse saada ja stsenaristiks õppida, sinna võeti aga üle aasta tudengeid vastu. 2008. aastal astusin aga hoopis inglise keelde ja kultuuri sisse, sest tahe oli vahepeal muutunud. 2011. aastal otsustasin juba jaanuari esimestel päevadel, et tahan Inglismaale õppima minna, täitsin avalduse, koostasin portfoolio, võimlesin end lolliks, elasin isegi ingliskeelse telefonivestluse üle (introverdi õudusunenägu!!) ja SAIN SISSE. See aasta oli raske, sest õppemaksu tuli ise tasuda ja polnud kindel, kui kaua vastu pean. Tahtsin seda nii väga, et tegin samal ajal tööd ja sain oma magistridiplomi Inglismaalt kätte. Jess. Vahepeal oli tahtejõu- ja suhtekriis, kuid siis viis tahe mu 2 kuuks Aasiasse ekslema (kui hästi läheb, valmib mul sel teemal raamat, hetkel pooleli), tõi kaalu 72 kg pealt tagasi 62 peale, pani mind ettevõtet asutama, abielluma, toitumisnõustajaks õppima, jooksus uusi rekordeid purustama. Tahe on võimas, aga seda peab olema palju. Kui on tahet, tuleb ühel hetkel ka finantsvabadus ja hobidest võivad saada meeldivad rahamootorid…

Blogimine muudab mõtlemist

Foto: Pexels.com

Kui hakata aktiivsemalt blogima või muul moel oma mõtteid kirja panema (mul on lugematul arvul raamatute algusi ja muid kirjatükke paberiservadele kritseldatud), lülitub kogu mõtlemine sootuks uuele lainele. Üpris suvalistel hetkedel hakkavad pähe ronima lausekatked, mis lausa nõuavad blogis laiemale maailma avalikustamist. Teistesse ajukäärudesse idandavad end tulevaste postituste seemned, üldpildid ideedest/teemadest, mida kindlasti käsitleda sooviks. Sama on mul juhtunud ka siis, kui aktiivsemalt mõne loo kirjutamisega tegelen, kuid ka neil puhkudel, kui parajasti ühtki lugu pooleli pole, aga mõte on loomisele “avatud”. Oot, mis asja see üldse tähendab? Mõnes olukorras, näiteks ülikoolis loengus/seminaris, käib peas mingisugune klõps ja tunnen, et pean kohe midagi paberile kirjutama. Jah, see on juhtunud just mu kirjandusteemalistes seminarides, kuid ka rongisõidul Inglismaal, mil lugesin paksu toitumispiiblit (pealkiri ongi “The Optimum Nutrition Bible“, väga hea raamat, olulistest asjadest lihtsalt kirjutatud).

Ma armastan seda palavikulist kirjutamistungi. Seda tunnet, et ma ei suuda rahulikult paigal istuda ega üldse edasi elada, kui ma oma peas toimuvat nüüd ja kohe kirja ei pane. Tõsi, tihti on need palavikuliselt sirgeldatud mõtted jäänudki märkmikesse või Ryanairi pardakaardile (viimati tabas “palavik” mind lennukis) paremaid päevi ootama, aga aeg-ajalt idanevad need seemned ka millekski suuremaks. Nii on ühest seemnest saanud praeguseks mu ingliskeelne motivatsiooniblogi ja tuhande päeva projekt, mis suisa peab õnnestuma ja õnne jäädavalt mu õuele tooma. Tegelikult olen iseloomult kergelt melanhoolne ja pidevalt rahulolematu, pidevalt edasipürgiv, nii et ei suuda lihtsalt rahule jääda, vaja edasi rühkida. Kui õnn jõuabki mu õuele, vaatan talle otsa ja otsustan, et teiselpool maakera on palju vägevam õnn ja mul on vaja kohe praegu seda jälitama asuda. Sellise mõttega lähen magama ja võimalik, et olen järgmiseks päevaks selle tagaajamise unustanud, sest trenn-töö-muud värgid võtavad üle.

Esimesed sammud kirjutamis- ja blogimaastikul

Millal ma blogimist alustasin? Eriti vanakooli blogi ehk päevikut hakkasin pidama pärast 1997. aasta jõule, kui olin 9-aastane. Sain kingituseks tühja joonitud märkmiku. Kauni, paksude kaantega. Kus see küll nüüd on? Minu väikse mina väärtuslikud mõtted ja heietused õues mängimisest ja kassilt kriimustada saamisest…. Igatahes, tundsin seda märkmikku käes hoides tungi hakata oma elu kirja panema. Üks teine, pisem märkmik oli veel. Sinna kirjutasin luuletusi stiilis “mõisahärral toimub ball/mul on kaelas ilus sall” (ilmselgelt Haapsalu lähedal paikneva Ungru mõisa mõjud) ning pikemat sorti soigumisi teemal “miks tapeti lõvikuningas Mustafa”. Jah, kasvasin üles Disney multikatega. See konkreetne “Lõvikuningas” oli küll rootsi keeles ja midagi aru ei saanud, aga meil oli ka eestikeelne raamat, nii et see aitas ikkagi mõista. Minu lemmikud olid tegelikult punapäine Ariel (“Väike merineitsi”), ürgne Pocahontas ja Hiina kangelanna Mulan. Oi, ja muidugi Peeter Paan! “Alice imedemaal” oli üks neist imelikest multikatest, millest eelteismelisena aru ei saanud.

Arvuti jõudis meie perre siis, kui olin 11-aastane. Ega sellega algul väga midagi muud teha saanudki kui väga kummalisi mänge mängida või netist kuulsuste aadresse otsida (saatsid kirja, kus ülistasid kuulsust ja said vastu autogrammiga postkaardi), kui sai vahepeal loa internetti minna. Siis oli veel see aeg, kui netti ühendumiseks tuli kuulata, kuidas telefon koridoris tulnukatele krigisevaid helisõnumeid saadab. Sellest perioodist on mu esimesed kohtumised Wordiga. Tundus ikka müstiline koht küll. Mul on mõned tollased käsikirjad isegi välja prinditud ja konutavad hetkel öökapil. Hmm, “Ungru mõisa vaimud” ja “Paberipuude planeet” – kummitused ja düstoopia-ulmekas, kus planeet Maa hävitatakse. Minu “raamatud” ja tõestus, et mõne käsikirja suutsin ka lõpetada. Olin omamoodi teismeline. Vist. Iseenesest on ju põnevgi lugeda, mis mu peas tollal toimus.

Ühel hetkel eksisin blogimaailma ära ja Blogspotist sai mu suur sõber. Blogijate seltskond oli väike ja tundsin end mõnes mõttes erilisena. Aasta võis olla äki 2004? Ah, ei, leidsin üles, hoopis 2005 oli ja oma esimese postituse lõpetasin sääraste “tarkustega”: “Esimene postitus polnudki kõige hullem. Isegi filosoofia mahtus siia sisse. Aga nüüd ma lõpetan, sest muidu ma jäängi siia ja kõik tähtsad asjad jäävad tegemata. Mitte et oma mõtete väljendamine polekski tähtis, aga… elu ootab ja arvuti taga istumine pole ometi elu.”

See esimene ja ka teine blogi olid sellised igapäeva elu teemalised jauramised, mis üritasid kohati ka filosoofiliseks minna. Olin ma ju ometigi Eesti kõige esimesel filosoofiaolümpiaadil käinud (ja põrunud) ja tahtsin erudeeritud ja äge olla. Usinalt lugesin ka Hesse “Stepihunti” ja muid veidrat sorti raamatuid.

Küllastumine

Eesti keele olümpiaadi eelvoorus tuli alati mingi uurimistöö koostada. Alustasin 8. klassis kodutalu juurte uurimise ning vanaema ja vanatädi pinnimisega, jätkasin 2004. aastal (9. klass) ajalehtedest Euroopa Liidu kohta käivaid metafoore välja lõigates (sain parima uurimistöö auhinna, jee), kaevusin 10. klassis sügavale Mats Traadi “Harala elulugudesse” ning koostasin 11. (või oli 12.) klassis uurimistöö blogidest. Selle jaoks lõin ka spetsiaalse blogi. Ja siis oli mul veel eraldi blogi, kus avaldasin lihtsalt mingite totakate testide tulemusi. Tead küll, need Nametests-tüüpi värgendused, mis aeg-ajalt Facebooki üle ujutavad. Siis mul Facebook puudus, tegin lihtsalt kuskil lehel teste ja tundus äge seda kõike kohe maailmaga jagada.

Püüdsin ka Hubpagesi abil rikkaks saada ja kribasin seal ingliskeelset retseptiblogi, kuhu toppisin oma fotograafiavõhiklusest eriti koledaid toidupilte ja linke, mis pidid raha mu õuele meelitama. Ja siis tegin mingi headuse blogi, millega pidi ideaalis veel terve hunnik inimesi liikuma, et siis koos maailmas leiduvatest toredatest asjadest kirjutada (aasta oli 2006). Lühidalt… blogisid oli palju.

Uus hingamine

2013. aasta lõpus alustasin puhtalt lehelt toidublogiga. Esimesed postitused olid pool-luulelised, üritasin iga retsepti külge mingi lookese pookida. Nüüdseks olen lugude väljamõtlemisest loobunud, kirjutan lihtsalt elu-olust. Motoks on “Toidult peegeldub elu ise”. Eks nende toidupostituste kaudu avanebki väga palju elus toimuvast. Olen ka kohviku-restoranikülastustest ja toidureisidest kirjutanud. Minu postitused Taist ja Malaisiast jõudsid veebruaris Äripäeva Reisierissegi (kirjutasin natuke ajakirjale kohasemaks). Toidublogi tiksub mul pidevalt kuklas. Kõigist ampsudest pilte ei tee, aga väljas süües tavaliselt ikka jäädvustan. Vahel on uut retsepti luues ka arvuti laual lahti: mökerdan kausis midagi kokku, kirjutan kiirelt postitusse paar lauset. Mõne postituse (mustandi) kirjutan käigu pealt telefonis, kui näiteks rongis peab püsti seisma ja raamatu lugemine oleks ebamugav.

Selle aasta juulis algas ka tuhandepäevane eesmärkide teekond ja sellegi jaoks tegin uue blogi. Seal annan iga päev oma edusammudest aru. Kuna selline kirjutamistuhin juba sees oli ning ühel pikemat sorti rongisõidul (Tartusse) Rahajuttude kaudu eri investeerimisblogisid sirvisin, hakkas mind närima veel ühe blogi idee. Seesama siin. Toidublogi, igapäevablogi ja investeerimis-säästmisblogi? Miks ka mitte? Ja kes ütles, et ma siin peatun? Tunnistan ausalt üles, et loodud sai ka Sportlio sportlase konto… See on veel väga värske ja toores, aga tundsin, et äkki oleks seda vaja. Mine veel jooksugrupi ühistrenni, igasugu mõtted tulevad pähe.

Avalik elu?

Mis minust üldse iseendale alles jääb, kui kõik niimoodi avalikkuse ette laiali laotan? Mina jään täielikult iseendale. Ma ei kingi oma olemust ära, vaid jagan seda, mida soovin. Kirjalik eneseväljendus on mul alati kordades osavamalt välja tulnud kui suuline. Mõte töötab hoopis teistmoodi, palju ladusamalt. Introvert. Sissepoole elaja. Vähemalt pealtnäha. Andke mulle paber ja pastakas (vahel toimib ka tühi Wordi dokument kannustavalt) ning ma teen imesid. See on kohati müstilinegi, kuidas sõnad paberil uusi kooslusi moodustavad ja oma elu elama hakkavad. Kui ma sellesse kirjutamisvoolu sisse saan, ei tahagi sealt välja tulla.

Ma ei jaga netiavarustes oma kõige salajasemaid mõtteid. Püüan jagada seda, mida hästi tean ja millest võiks teistelegi kasu olla. Usun, et mul on nii mõndagi pakkuda. Seepärast mul nii palju eri suunitlustega blogisid vaja ongi. Muidugi on need ka eneseimetluse toitmiseks ja oma eesmärkide paremaks saavutamiseks oluline. Motivatsiooni (näiteks a finantsvabaduse osas) on palju kergem üleval hoida, kui sel pidevalt näppu pulsil hoida. Kirjutamine annab just võimaluse asjad enda jaoks selgemalt läbi mõelda ja eesmärke kinnistada. Ja kes iganes on lugenud sääraseid raamatuid nagu “The Secret” teab, et kui millelegi mõtled, siis aktiveerid teatud aspekti oma elus.

Ma ei tunne end alasti, asi on minu kontrolli all. Just nagu siis, kui tegelesin veel burleskiga ja võtsin end laval suhteliselt paljaks.

Lõpetus

Lõpetuseks aga mõned read aastast 2013, kui olin juba enam-vähem erudeeritud (ikkagi kirjutamise magistrikraadiga ja puha) blogija:

Kirjutamine on mitmeski mõttes teraapia. Esialgu on see üleliigse auru väljalaskmine ja kui kogu kaasas lohisev liigsus on eemaldatud, siis on sees palju rohkem ruumi. Ruumi ilule. Ilule ja elule. Ilu hakkab sees õitsema ja poeb ka väljapoole, vormudes paitavateks sõnadeks, hellitavateks lauseteks, tervendatateks lõikudeks. See on säärane ilu, mida tasub maailmaga jagada.

Kuidas ennast mitte vaeseks joosta?

Kui sindki on tabanud jooksupalavik ja raha kaob märkamatult jooksukorraldajate ja varustuse müüjate kukrusse, võta natuke aega, et see postitus läbi lugeda. Kui tunned, et sul on veel mingeid huvitavaid nippe lisada, siis kirjuta kommentaaridesse, sest isegi kipun vahel jooksuvõistlustele ja muule seonduvale palju raha kulutama. Seda raha, mida võiks investeerida.

1. Säästa osalustasudelt.

1.1. Pane suurem osa jooksuplaane paika 31. detsembriks.

Jah, just nii. Aasta viimane päev pole mitte parim aeg sõpradega kokkusaamiseks, vaid järgmise aasta jooksuplaanide tegemiseks. Just selle päevani on mitmete jooksude osalustasu kõige madalam ja tõuseb hoobilt koos aastanumbri vahetamisega. Tean päris mitut jooksjat, kes pole aasta viimastel minutitel mitte tulevärki ootamas, vaid ninapidi arvutis pangaülekandeid tegemas. Päriselt. Linnajooksude sari on näiteks üks selliseid, kuhu tasub oma nimi aasta lõpus kirja panna.

1.2. Osale sarjades.

Kui plaanid joosta näiteks 1. mail Viljandis, mai lõpus Raplas, juunis Narvas ja septembris Tallinnas (maraton vms.), pane end parem juba Linnajooksude sarja kirja, sest osalustasu on nii soodsam. Eraldi on need jooksud kohati päris kallid, eriti näiteks Rakvere ööjooks. Mul läks 8 jooksu peale (Viljandi järvejooks, Kuressaare linnajooks, Rapla Selveri suurjooks, Narva poolmaraton, Rakvere ööjooks, Pärnu 2 silla jooks, Tartu Linnamaraton, Paide-Türi rahvajooks) kokku 102 eurot (registreerusin 30. detsembril), mis teeb 1 jooksu hinnaks 12,75 eurot. Pole paha, arvestades, kui kõrgele need hinnad vahetult enne kerkida võivad. Tingimuseks oli 100 kilomeetrit kokku saada, aga sellega suurel jooksusõbral vast probleemi ei teki. Oot, aga kus on Tallinna maraton? See selgub järgmises punktis… Olgu öeldud, et ka Järvejooksude sarjas on väga mõistlik osaleda, sel aastal jätsin küll ise vahele. Need 2 on siis suuremad sarjad, võib leida ka pisemaid (Tartu Parkmetsa jooks + Skechersi suvejooks jne.). Kõigile sarjadele ette registreeruda aga ei saa, näiteks Kohila pikamaajooksusarjas (staadionil tiirutamine) tuleb iga kord eraldi maksta, aga seegi on 3 eurot/kord.

1.3. Kasuta klubi soodustusi.

Kui oled mõne jooksuklubi liige, siis tõenäoliselt pakutakse mõnele jooksule soodsamat registreerumist. Näiteks Sparta on pakkunud Järvejooksude soodukaid ja minu mäletamist mööda oli Rapla-Kehtna jooksule ka varasema vooru hind, kuigi see aeg juba möödas oli. Kui juhuslikult poolmaratonis või maratonis Eesti Meistrivõistluste normi ära täidad, saad Narva poolikule või Tallinna maratonile klubi kaudu tasuta peale. Seepärast ma näiteks Tallinna maratonile end veel registreerinud polegi. Klubi paneb kirja ja boonuseks veel hea stardinumber: väiksem kui 100. Ma pole kõige kiirem jooksja, aga normid midagi väga üle mõistuse ka pole. Naised peavad sel aastal maratonis näiteks midagi 3.30-st kiiremini lippama.

1.4. Kasuta grupiregistreerumisi.

Kui sul on palju jooksjatest sõpru, siis mõnele jooksule võite ka kambakesi registreerudes soodsamalt peale saada. Kui õigesti mäletan, siis on Saaremaa kolme päeva jooks üks selliseid. Siinkohal võib muidugi taas klubisse kuulumisest kasu olla ja klubi teeb äkki ka ühisregistreerumise.

2. Säästa varustuselt.

Ega varustus ole see, mis jooksjast jooksja teeb, aga see aitab natuke kaasa. Kõige uhkemad tossud, säravaimad särgid või ultramoodsad püksid võivad pilke püüda, aga sul endal peab ka sisu olema.

2.1. Osta jooksusärke vaid äärmisel vajadusel.

Tunnistan ausalt, et jooksusärkidest olen viimasel aastal ostnud ainult ühe maika. Ometigi ei tähenda see, et ma, hambad ristis, iga ilmaga vaid selle maikaga üritaks läbi ajada. Mul on riietekapis eraldi korv jooksusärkidele ja teine korv jooksupükstele. Neis korvides, eriti särkide omas, ei haiguta tühjus. Kes on vähegi jooksuvõistlustel osalenud, teab, et tihti antakse seal igale osalejale ka särk. 2018. aastal olen võistlustelt juba 5 T-särki koju tassinud. Enamik neist on päris heast materjalist ja kõlbavad jooksmiseks ideaalselt. Lisaks ka hea võimalus oma võistlustega eputada. Näiteks on mul Guinnessi rekordijooksu särk, mis on Eestis peale minu veel vaid 99 inimesel. Ise olen ostnud just maikasid, kuigi ühe, klubi logodega, sain sel aastal ka tasuta. Samuti on vaja aeg-ajalt jahedateks ilmadeks pikemate käistega särke osta. Ahjaa, Praha poolikult sai ühel aastal iga osaleja jooksujope, nii et neidki pole vaja olnud juurde osta.

2.2. Säästa jooksutossudelt.

Jälgi jooksujalatseid valides sooduskampaaniaid ja külasta spetsiaalseid soodusmüüke. Kui juhtud Portugalis või mujal Euroopas laagerdama, siis võid leida suured Nike jms. outletid. Tallinnas on Tondil (Selveri juures) näiteks mitmeid outlet-poode: Nike, adidas ja Reebok. Tõsi, mina leidsin sealt sobivad tossud viimati aasta tagasi, aga need adidas X-Boostid teenivad mind senini ja 35 euro eest on tossu küll ja veel. Kui võtta arvesse, kui kiirelt mul mõned tossud suurte varvaste tõttu läbi lähevad, on ikka väga hästi. Mu suured varbad elavad mingit oma elu ja puurivad enamikesse tossudesse juba paari kuuga koletuid auke.

Vahel müüakse ka võistlustel tosse väga hea hinnaga. Tuleb silmad lahti hoida. Ise pole küll sealt kordagi ostnud, pea on muid mõtteid täis. Võistlustelt saab ka sooduskuponge, millega täishinnaga toodetelt spordipoodides alla saada. 1 sellise kupongi kasutasin aga hoopis maailma parima seljakoti ostmiseks (2016. aastal olid Eesti koondise sportlastel samasugused kotid ja kui selle kotiga eestikate ajal Kadrioru staadionil pealtvaatajana ringi patseerin, on tihti just koondislase tunne) ja sain selle 25% soodsamalt.

Tasub teada ka, kes eri firmade tosse maale toovad. Näiteks New Balance’ist käiakse aeg-ajalt ka klubidele tosse tutvustamas ja neid saab kohapeal osta. Muidu pesitseb NB pood Järve Selveri kandis selle Weekendi jalatsipoe juures, aga tuleb ette helistada, peidab end kuskil tagaruumides.

Olen üks neid õnnelikke, kellele on kõik netist tellitud tossud olnud nagu jalga valatud. Nojah, Asicsi ülikerged (150 grammi!!) triatlonitossud (millega mina ainult joosta kavatsen) hõõrusid esimesel kandmisel kanna katki, aga pärast seda oleme sõbraks saanud. Kõik ostud on olnud head. Mu tavapärane valikuprotsess näeb välja nii, et korraga on lahti mingi 10 akent ja viimaks valin 2-3 lemmikpaari välja. Võrdlen hinda, kaalu (300-grammiseid tosse pole mina enam nõus jalga panema, isegi 200 on juba palju), välimust, vaatan väga hoolega pealismaterjali (need kuratlikud suured varbad). Tellin jalatseid siit ning hinnad on soodsamad kui Eestis.

3. Kasuta auhindu ära.

3.1. Kasuta stardimaterjalides olevaid kuponge.

Võistlustel jagatakse koos rinnanumbrite ja kiipidega ka igasugu põnevat nänni. Võid leida erinevaid sooduskuponge, tasuta spordiklubikülastusi jne. Kui sul neid kuponge otseselt vaja pole, ei pea kulutama hakkama, aga mõni neist võib olla väga kasulik. Saad näiteks tasuta trenni või massaaži minna. Väga palju leiab ka laevasõidukuponge liinil Tallinn-Helsingi. Kui sul oli plaanis Ikeasse poodlema või Linnanmäkisse lõbutsema minna, siis võivad need kasuks tulla. Oleme sellised kupongid kodus ühte hunnikusse tõstnud ja sirvime vahepeal, et midagi kasulikku raisku ei läheks. Saadjärve jooksult said kõik osalejad näiteks ka hunniku Mayeri pesugeele, mis meil aasta hiljemgi otsas pole.

3.2. Võida auhindu.

Kui oled kiiremat sorti jooksja ja valid võistlusi hoolega, on tõenäosus poodiumil poseerimiseks ja sealt suure auhinnakotiga minema jalutamiseks seda suurem. Tihti saab just pisematelt “külajooksudelt” põnevaid auhindu, sealhulgas ka röstereid, pannkoogipanne ja vihmavarjusid. Meil on küll kodus paar vihmavarju, mis ootavad äraandmist või mahamüümist. Parim auhind on olnud aga 200-eurone Coopi kinkekaart, millega tükk aega poest süüa ostmas käisime.

Veel mõnda nippi, kuidas jooksuharrastusega end mitte vaeseks kulutada? Jaga kommentaarides!

Investeerimine on mõtteviis

Foto Pixabayst

Neile, kes pole investeerimise või niisama raha kogumisega alustanud, võib vajalikku summa kõrvaletoimetamine esmapilgul võrdlemisi keeruline tunduda. Kuidas siis ei kulutagi kohe ära ja vähendan oma kulusid ja oman nii palju kannatust, et rahal omasoodu kasvada lasta? Lihtsalt, vaja on muuta mõtteviisi. Andkem aga tõele au: kuigi vaja on astuda üks samm, siis on see siiski väga keeruline samm. Mõtteviisi muutmine? Oi, isver. Kõik need ajukurdude vahele lõksu jäänud mõttemustrid, mida mingigi präänikuga sealt välja ei meelita ega sirgeks tõmba… lootusetu? Ei, kui sa seda piisavalt tahed. Lõppkokkuvõttes taandub kõik tahtele.

Olen juba aastaid teatavat säästlikkusele kalduvat mõtteviisi omanud. Muidugi hõiskasin ma rõõmust sel õndsal tunnil, kui poes hakati toidukaupadele kilohindasid juurde pookima, palju selgem pilt kohe! Reise planeerides olen alati soodsat lennuhinda otsinud ja majutuskohtigi väga hoolega valinud. Samuti olen kulusid mitme kuu peale jaotanud: ostnud ühel hetkel lennupiletid, broneerinud kuu hiljem majutuse jne. Siin on väga palju nippe, millest rääkida, mõni teine kord jõuab. Poodides jälgin säästmiskampaaniaid, riideid ostan kas reisil olles Primarkist, C&A-st, Decathlonist (spordikraam) või kodus pigem paari kuu tagant toimuvalt kasutatud riiete müügilt (korralikud püksid 1.50 eest, pluusid mingi 0.50) või mingi Soome riidelao välimüügist, mis vahel meie kodukanti põikab (peamiselt sportlikum kraam, aga ka väga ägedad joped ja talvesaapadki sain 30 eest). Kui säästmine on juba loomuses, siis pole väga keeruline end ka investeerimise otstarbekuses veenda.

Esimesed eurod toimetasin Funderbeami kontodele 2017. aasta juunikuus, kui olin Funderbeami töötajatele toitumisteemalise koolituse teinud ja otsustasin pärast natuke netist uurida, et mis ägedas kohas ma nüüd käisingi. Ahah, saab erainvestorina igasugu idufirmasid toetada, lahe ju. Pikemalt selle peale mõtlema ei jäänudki. Novembri lõpul tulime pikalt Malaisia seikluselt, turgutasin oma kokku kuivanud arvelduskontot ühe mõttetu kogumishoiuse (intress 0,01% mis mõttes?) lõpetamisega ja tundsin end korra taas rikkana. Sattusin siis ühte blogisse, kus enam-vähem möödaminnes oli investeerimist mainitud. Mingi plõks käis peas ära. Seda kogumishoiuse summat (tollal midagi 3000 kanti) saaks ju mõistlikumalt kasutada. Sõber Google juhatas mind esmalt eestikeelsete ja eestimaiste portaalideni. Lõin kontod Kreditexis ja Omarahas, mis praeguseks on küll kitsaks jäänud oma kodumaisusega. Kandsin suure entusiasmi sinna raha ja ootasin iga kuu alguses, et saaks aga pisut juurde kanda. Minu puhul polegi seda jama, et ma ei suuda investeerida. Pigem tuleb mind kinni hoida, et ma suures hoos kogu oma raha käruga Mintosesse (uus lemmikkoht) ei toimetaks, vaid jätaks arvete tasumiseks ja toidu ostmiseks ka midagi. Tunnistan, et vahepeal oli see lausa nagu mingi haigus, et tahaks oma raha portaali ära kanda ja siis sama palavikuliselt seal päevas paar korda klõpsimas käia, et näha, kuidas sendid kogunevad. Jah, algul on ka paar senti elevuse tekitajaks!

Ja nüüd tahaks aina veel ja veel raha investeerida, et tuleks juba kauaoodatud lumepalliefekt ja rahapatakas mu oimetuks lajataks.

Veel numbritest: kuidas raha kasvab?

Kõige esimeses postituses ladusin lagedale kõigest selle, kui palju raha eri portaalidesse paigutanud olen. Sedasorti keerulisi arvutusi, millega saaksin teada oma netoväärtuse või selle ägeda %, mida oma sissetulekutest investeerin, pole veel tegema hakatud. Ometigi pole ma mingi matemaatikahälvik, mis sest et filoloogi haridusega tõlkija ning pealtnäha üdini humanitaar. Omal ajal, kui ma poole noorem olin (ehk 15 või nii), sai muuseas ka matemaatikaolümpiaadidel käidud. Tõsi, seal sain maakonna poodiumil hõbeda või pronksikohale, kui hästi läks. Suuremad autasud pärinevad ikkagi eesti keele olümpiaadidelt, kust ikka vabariigi parima tiitliga ikka ka koju tulin. Vot nii. Ja kui me kunagises psühholoogia/terviseõpetuse vms. tunnis oskuste teste tegime, siis olid mul klassi parimad matemaatilised võimed, ei tahtnud isegi graafikusse ära mahtuda. Tegu polnud maakooli pisiklassiga, vaid beebibuumi lapsi koondava 36-pealise seltskonnaga. See selleks, numbritega olen enam-vähem sõber, peast arvutada oskan ning joosteski teen peas protsentarvutust, kui raskeks läheb (Ahaaa, 1.6 km lõpuni, see on kõigest 6.67% kogudistantsist, jaksan küll!).

Investeerimisperioodi tootluste kokkuvõte

• Omaraha, üks mu esimesi portfelle, mis esiti tundus arusaadav ja nunnu, nüüd pigem kitsas: intress, viivised, boonused kokku = 26,39 (200 eurot sissemakstud); paar inimest on seal võlgu, loodan siiski parimat
• Kreditex, tundus alustades piisavalt lihtne ja omane, nüüd kipub kitsaks jääma; netotulu = 62,45 (sisse makstud 850)
• Mintos, mu uus suur lemmik, mis koondab mitmeid eri laenupakkujaid ja on rahvusvaheline (no kes siis ei tahaks Keeniasse ja Moldovasse raha laenata, eks?), valik võtab silme eest kirjuks, aga liitusin alles juunis: intressid + kampaaniatasud (1% raha tagasi) = 10,30 (sisse olen maksnud 750)
• Viainvest, niisama proovisin veel üht kohta, intresse 1,51 (maksin sisse 100)
• EstateGuru: mingi laen maksti varem ära, ei saanud suurt tootlust ja kohe ei märganud ka, et raha uuesti ringlusse saata, intresse 1,60 (sissemakse 175)

KOKKU: 102,25 – päris tore, et vähem kui aastaga on 100 eurot justkui maast leitud.

Eraldi, ettevõtte portfell, mis on olemas alates juulist (ainult Mintos) ja tänu neile 1% kampaaniatele on kasvanud päris hoogsalt: 15,7 (sissemakstud 3000).

Juulikuu tootlused

Kuna igakuiste kokkuvõtete tegemine on moodne ja annab tegelikult ka iseendale hea pildi ette, siis ühinen selle rongiga. Nii äge ma pole, et nüüd kõik kuud alates 2017. aasta novembri lõpust üles kaevaks ja iga kuu kohta eraldi postituse teeks, neile siis vanad kuupäevad külge kleebiks ja teeskleks, et olen juba eelmisest aastast bloginud. Las need olla. Räägime juulist, sellest kuust, mil alustasin ka oma 1000-päevast teekonda unistuste täitmise poole. Juulis kasvatas mu raha väikese taganttorkimise tulemusel (tõesõna, peaksin pisut vähem neid numbreid passimas käima, saavad minutagi hakkama) nii palju lisa:

• Omaraha: intressid, viivised, boonused = 4,09
• Kreditex: intressid = 13,04
• Mintos: intressid = 4,15, boonus 5,10, kokku 9,25
• Viainvest: intressid = 0,72
• EstateGuru: intressid = 1,6

KOKKU: 28,7 (+6,35 ettevõtte kontol)

Ettevõtte portfell (Mintos): juulisse jäi 1,15 eest intresse ja 5,20 eest boonuseid. See 1% on ikka võimas ning lisaks on järgmise 3 kuu jooksul nii ühe auto-investi kampaania boonuseid kui ka liitumisboonuseid oodata. Kuis nii?

Juunis tegin Mintosesse isikliku konto. Niisama. Ei kasutanud kellegi soovituskoodi, sest tol hetkel polnud vist mingit soovitusprogrammi parajasti käimas. Ega peagi olema, saab ka keerulist teed pidi. Nüüd olen juba targem ja saan jagada omaenda koodi, millega liitudes näiteks sina, uus liituja, saad sissemaksetelt boonuseid. Klõpsa siia. Eks mulle ka natuke tilgub, aga ära muretse, sinu rahakotist mitte, ikka suurest süsteemist. Ettevõte kontot luues olin juba kavalam ja kasutasin “soovita sõbrale” kampaaniat. Olin omaenda ettevõtte “sõber” ehk soovitaja ja nüüd tiksub mõlemale kontole kenasti killuke lisa. Kui tahad sama kaval olla, kasuta esmalt minu linki, tee endale konto ja kui tuleb järjekordne “soovita sõbrale” kampaaniaring, kutsu juba päris oma lingiga ema-isa, vanaema ja kõik teised ka, siis tilgub kõigile seda 1%. Muidugi vaid juhul, kui reaalselt ka midagi sisse maksad, eks.

Paaril järgneval kuul hakkavad Mintose boonused veel paremini vilja kandma ja isiklikule kontole peaks laekuma mahlakas ports sellest 1%, mida ettevõte on investeerinud ehk midagi 30 euro kanti. Jess!

Kes oleks osanud arvata, et ma end mingi 1% pärast nii rõngasse keeran…

Hakkame pihta: kus mu raha toimetab?

Blogi avapauguks ei ole megamassiivsete Exceli tabelite ja ohtrate tundmatute sõnadega grafomaani märg unenägu. Muidugi oleksin ma selleks võimeline. Filoloog, uhke välismaise magistrikraadiga pärjatud “kirjanik” (creative writing), sügelevate näppudega grafomaan, kelle suurim unistus olekski päev otsa kirjutada ja kirjutada ja kirjutada. Milleks aga inimesi piinata? Jah, olen lugenud teisi investeerimisblogisid ja suisa imetlen neid pikki detailseid postitusi. Küll inimesed suudavad ikka vaeva näha! Ja tihti leiab neist ka väga kasulikku informatsiooni. Olen isegi motivatsioonikübemeid korjamas käinud.

Ütleme nii, et kui idee veel ühe blogi (see on mul praegu 3. aktiivne blogi, vanadest, inkubatsioonis olevaist ärme parem räägigi) loomisest minus idanema hakkas, tuli ideid sisu osas nagu … (noh, nüüd tahaks mingi dividendinalja või Mintose killuga lagedale tulla, aga pole süvateadmisi, et oskaks naljaks käänata). Ideid oli palju. Oskan rääkida väga paljudest säästunippidest: reisimine (a la, kuidas on läbi Londoni hästi mõistlik igale poole lennata), igapäevane toidukorv, söögitegemisnipid, toidulisandid, kassitoit… Nii et sellest ei saa vaid tootlusprotsentide loendamise blogi, vaid ka “kulud alla” heietuste pärusmaa. Ja see on ometigi oluline!

Räägime numbritest

Eks ühel hetkel jõuab kõik erinevad investeerimisvariandid ja loetud rahatarkuse raamatud pikemalt lahti kirjutada, aga alustame hoopiski mõnedest numbritest ehk sellest, kuhu ja kui palju olen oma raha paigutanud. Olgu öeldud, teenime kumbki keskmiselt 700-800 eurot kuus, mis ei ole mingi metsik summa, aga kuna meil pole korterilaenu (nüüd on küll maalaen), autot, erilisi väljassöömise kulusid, lapsi ega sadadesse eurodesse küündivaid juuksuri-kosmeetiku arveid, siis saame endale nii mõndagi lubada. Kõik on võimalik, kui sa targalt majandad. Ja sellest inspireerituna tahtsin ka investeerima hakata, et veelgi rohkem asju võimalikud oleks. Reisime praegugi mitu korda aastas, aga sooviks ju rohkem talvel lõunalaagrisse treenima minna vms. Esialgu oli võimalik investeerida ka selle raha arvelt, mis ühe korteri müügist üle jäi.

Tootlusi ja muid ägedaid numbreid praegu pakkuda ei ole. Hea, et ma oma eelarve-Excelisse selle vähesegi kirja suutsin panna.

Kus raha kükitab?

• Funderbeami sündikaadid (SportID ja Sportlyzer): 500 eurot
• Omaraha laenudes: 200 eurot
• Kreditexi laenudes: 850 eurot
• Mintose laenudes: 750 eurot
• Estategurus: 175 eurot
• Viainvestis: 100 eurot

KOKKU: 2575 eurot

Esimesed eurokesed kandsin Funderbeami 2017. aasta juunis ja ühisrahastuse portfelle olen kokku kraapinud 2017. aasta novembri lõpust, kui ka eelarve Exceli tekitasin. Seega olen selle summa suutnud investeerida enam kui aastaga. Väike eesmärk oli 2018. aasta lõpuks portfell 5000 peale kasvatada, aga mõtlen veel selle üle. Kuna hakkasime ka ettevõtte portfelli kasvatama, saame sel aastal selle võrra vähem palka, nii et kui ma meie üüratute toidukulude osas mingit imevärki ette ei võta, siis isiklik portfell kõrgustesse ei söösta.

+ 3000 eurot ettevõtte Mintose kontol ja abikaasal samuti 600 eurot Mintoses. Edaspidi kirjutan enda ja ettevõtte rahakotist, las abikaasa toimetab omasoodu.