Blogimine muudab mõtlemist

close up of hand over white background
Foto: Pexels.com

Kui hakata aktiivsemalt blogima või muul moel oma mõtteid kirja panema (mul on lugematul arvul raamatute algusi ja muid kirjatükke paberiservadele kritseldatud), lülitub kogu mõtlemine sootuks uuele lainele. Üpris suvalistel hetkedel hakkavad pähe ronima lausekatked, mis lausa nõuavad blogis laiemale maailma avalikustamist. Teistesse ajukäärudesse idandavad end tulevaste postituste seemned, üldpildid ideedest/teemadest, mida kindlasti käsitleda sooviks. Sama on mul juhtunud ka siis, kui aktiivsemalt mõne loo kirjutamisega tegelen, kuid ka neil puhkudel, kui parajasti ühtki lugu pooleli pole, aga mõte on loomisele “avatud”. Oot, mis asja see üldse tähendab? Mõnes olukorras, näiteks ülikoolis loengus/seminaris, käib peas mingisugune klõps ja tunnen, et pean kohe midagi paberile kirjutama. Jah, see on juhtunud just mu kirjandusteemalistes seminarides, kuid ka rongisõidul Inglismaal, mil lugesin paksu toitumispiiblit (pealkiri ongi “The Optimum Nutrition Bible“, väga hea raamat, olulistest asjadest lihtsalt kirjutatud).

Ma armastan seda palavikulist kirjutamistungi. Seda tunnet, et ma ei suuda rahulikult paigal istuda ega üldse edasi elada, kui ma oma peas toimuvat nüüd ja kohe kirja ei pane. Tõsi, tihti on need palavikuliselt sirgeldatud mõtted jäänudki märkmikesse või Ryanairi pardakaardile (viimati tabas “palavik” mind lennukis) paremaid päevi ootama, aga aeg-ajalt idanevad need seemned ka millekski suuremaks. Nii on ühest seemnest saanud praeguseks mu ingliskeelne motivatsiooniblogi ja tuhande päeva projekt, mis suisa peab õnnestuma ja õnne jäädavalt mu õuele tooma. Tegelikult olen iseloomult kergelt melanhoolne ja pidevalt rahulolematu, pidevalt edasipürgiv, nii et ei suuda lihtsalt rahule jääda, vaja edasi rühkida. Kui õnn jõuabki mu õuele, vaatan talle otsa ja otsustan, et teiselpool maakera on palju vägevam õnn ja mul on vaja kohe praegu seda jälitama asuda. Sellise mõttega lähen magama ja võimalik, et olen järgmiseks päevaks selle tagaajamise unustanud, sest trenn-töö-muud värgid võtavad üle.

Esimesed sammud kirjutamis- ja blogimaastikul

Millal ma blogimist alustasin? Eriti vanakooli blogi ehk päevikut hakkasin pidama pärast 1997. aasta jõule, kui olin 9-aastane. Sain kingituseks tühja joonitud märkmiku. Kauni, paksude kaantega. Kus see küll nüüd on? Minu väikse mina väärtuslikud mõtted ja heietused õues mängimisest ja kassilt kriimustada saamisest…. Igatahes, tundsin seda märkmikku käes hoides tungi hakata oma elu kirja panema. Üks teine, pisem märkmik oli veel. Sinna kirjutasin luuletusi stiilis “mõisahärral toimub ball/mul on kaelas ilus sall” (ilmselgelt Haapsalu lähedal paikneva Ungru mõisa mõjud) ning pikemat sorti soigumisi teemal “miks tapeti lõvikuningas Mustafa”. Jah, kasvasin üles Disney multikatega. See konkreetne “Lõvikuningas” oli küll rootsi keeles ja midagi aru ei saanud, aga meil oli ka eestikeelne raamat, nii et see aitas ikkagi mõista. Minu lemmikud olid tegelikult punapäine Ariel (“Väike merineitsi”), ürgne Pocahontas ja Hiina kangelanna Mulan. Oi, ja muidugi Peeter Paan! “Alice imedemaal” oli üks neist imelikest multikatest, millest eelteismelisena aru ei saanud.

Arvuti jõudis meie perre siis, kui olin 11-aastane. Ega sellega algul väga midagi muud teha saanudki kui väga kummalisi mänge mängida või netist kuulsuste aadresse otsida (saatsid kirja, kus ülistasid kuulsust ja said vastu autogrammiga postkaardi), kui sai vahepeal loa internetti minna. Siis oli veel see aeg, kui netti ühendumiseks tuli kuulata, kuidas telefon koridoris tulnukatele krigisevaid helisõnumeid saadab. Sellest perioodist on mu esimesed kohtumised Wordiga. Tundus ikka müstiline koht küll. Mul on mõned tollased käsikirjad isegi välja prinditud ja konutavad hetkel öökapil. Hmm, “Ungru mõisa vaimud” ja “Paberipuude planeet” – kummitused ja düstoopia-ulmekas, kus planeet Maa hävitatakse. Minu “raamatud” ja tõestus, et mõne käsikirja suutsin ka lõpetada. Olin omamoodi teismeline. Vist. Iseenesest on ju põnevgi lugeda, mis mu peas tollal toimus.

Ühel hetkel eksisin blogimaailma ära ja Blogspotist sai mu suur sõber. Blogijate seltskond oli väike ja tundsin end mõnes mõttes erilisena. Aasta võis olla äki 2004? Ah, ei, leidsin üles, hoopis 2005 oli ja oma esimese postituse lõpetasin sääraste “tarkustega”: “Esimene postitus polnudki kõige hullem. Isegi filosoofia mahtus siia sisse. Aga nüüd ma lõpetan, sest muidu ma jäängi siia ja kõik tähtsad asjad jäävad tegemata. Mitte et oma mõtete väljendamine polekski tähtis, aga… elu ootab ja arvuti taga istumine pole ometi elu.

See esimene ja ka teine blogi olid sellised igapäeva elu teemalised jauramised, mis üritasid kohati ka filosoofiliseks minna. Olin ma ju ometigi Eesti kõige esimesel filosoofiaolümpiaadil käinud (ja põrunud) ja tahtsin erudeeritud ja äge olla. Usinalt lugesin ka Hesse “Stepihunti” ja muid veidrat sorti raamatuid.

Küllastumine

Eesti keele olümpiaadi eelvoorus tuli alati mingi uurimistöö koostada. Alustasin 8. klassis kodutalu juurte uurimise ning vanaema ja vanatädi pinnimisega, jätkasin 2004. aastal (9. klass) ajalehtedest Euroopa Liidu kohta käivaid metafoore välja lõigates (sain parima uurimistöö auhinna, jee), kaevusin 10. klassis sügavale Mats Traadi “Harala elulugudesse” ning koostasin 11. (või oli 12.) klassis uurimistöö blogidest. Selle jaoks lõin ka spetsiaalse blogi. Ja siis oli mul veel eraldi blogi, kus avaldasin lihtsalt mingite totakate testide tulemusi. Tead küll, need Nametests-tüüpi värgendused, mis aeg-ajalt Facebooki üle ujutavad. Siis mul Facebook puudus, tegin lihtsalt kuskil lehel teste ja tundus äge seda kõike kohe maailmaga jagada.

Püüdsin ka Hubpagesi abil rikkaks saada ja kribasin seal ingliskeelset retseptiblogi, kuhu toppisin oma fotograafiavõhiklusest eriti koledaid toidupilte ja linke, mis pidid raha mu õuele meelitama. Ja siis tegin mingi headuse blogi, millega pidi ideaalis veel terve hunnik inimesi liikuma, et siis koos maailmas leiduvatest toredatest asjadest kirjutada (aasta oli 2006). Lühidalt… blogisid oli palju.

Uus hingamine

2013. aasta lõpus alustasin puhtalt lehelt toidublogiga. Esimesed postitused olid pool-luulelised, üritasin iga retsepti külge mingi lookese pookida. Nüüdseks olen lugude väljamõtlemisest loobunud, kirjutan lihtsalt elu-olust. Motoks on “Toidult peegeldub elu ise”. Eks nende toidupostituste kaudu avanebki väga palju elus toimuvast. Olen ka kohviku-restoranikülastustest ja toidureisidest kirjutanud. Minu postitused Taist ja Malaisiast jõudsid veebruaris Äripäeva Reisierissegi (kirjutasin natuke ajakirjale kohasemaks). Toidublogi tiksub mul pidevalt kuklas. Kõigist ampsudest pilte ei tee, aga väljas süües tavaliselt ikka jäädvustan. Vahel on uut retsepti luues ka arvuti laual lahti: mökerdan kausis midagi kokku, kirjutan kiirelt postitusse paar lauset. Mõne postituse (mustandi) kirjutan käigu pealt telefonis, kui näiteks rongis peab püsti seisma ja raamatu lugemine oleks ebamugav.

Selle aasta juulis algas ka tuhandepäevane eesmärkide teekond ja sellegi jaoks tegin uue blogi. Seal annan iga päev oma edusammudest aru. Kuna selline kirjutamistuhin juba sees oli ning ühel pikemat sorti rongisõidul (Tartusse) Rahajuttude kaudu eri investeerimisblogisid sirvisin, hakkas mind närima veel ühe blogi idee. Seesama siin. Toidublogi, igapäevablogi ja investeerimis-säästmisblogi? Miks ka mitte? Ja kes ütles, et ma siin peatun? Tunnistan ausalt üles, et loodud sai ka Sportlio sportlase konto… See on veel väga värske ja toores, aga tundsin, et äkki oleks seda vaja. Mine veel jooksugrupi ühistrenni, igasugu mõtted tulevad pähe.

Avalik elu?

Mis minust üldse iseendale alles jääb, kui kõik niimoodi avalikkuse ette laiali laotan? Mina jään täielikult iseendale. Ma ei kingi oma olemust ära, vaid jagan seda, mida soovin. Kirjalik eneseväljendus on mul alati kordades osavamalt välja tulnud kui suuline. Mõte töötab hoopis teistmoodi, palju ladusamalt. Introvert. Sissepoole elaja. Vähemalt pealtnäha. Andke mulle paber ja pastakas (vahel toimib ka tühi Wordi dokument kannustavalt) ning ma teen imesid. See on kohati müstilinegi, kuidas sõnad paberil uusi kooslusi moodustavad ja oma elu elama hakkavad. Kui ma sellesse kirjutamisvoolu sisse saan, ei tahagi sealt välja tulla.

Ma ei jaga netiavarustes oma kõige salajasemaid mõtteid. Püüan jagada seda, mida hästi tean ja millest võiks teistelegi kasu olla. Usun, et mul on nii mõndagi pakkuda. Seepärast mul nii palju eri suunitlustega blogisid vaja ongi. Muidugi on need ka eneseimetluse toitmiseks ja oma eesmärkide paremaks saavutamiseks oluline. Motivatsiooni (näiteks a finantsvabaduse osas) on palju kergem üleval hoida, kui sel pidevalt näppu pulsil hoida. Kirjutamine annab just võimaluse asjad enda jaoks selgemalt läbi mõelda ja eesmärke kinnistada. Ja kes iganes on lugenud sääraseid raamatuid nagu “The Secret” teab, et kui millelegi mõtled, siis aktiveerid teatud aspekti oma elus.

Ma ei tunne end alasti, asi on minu kontrolli all. Just nagu siis, kui tegelesin veel burleskiga ja võtsin end laval suhteliselt paljaks.

Lõpetus

Lõpetuseks aga mõned read aastast 2013, kui olin juba enam-vähem erudeeritud (ikkagi kirjutamise magistrikraadiga ja puha) blogija:

Kirjutamine on mitmeski mõttes teraapia. Esialgu on see üleliigse auru väljalaskmine ja kui kogu kaasas lohisev liigsus on eemaldatud, siis on sees palju rohkem ruumi. Ruumi ilule. Ilule ja elule. Ilu hakkab sees õitsema ja poeb ka väljapoole, vormudes paitavateks sõnadeks, hellitavateks lauseteks, tervendatateks lõikudeks. See on säärane ilu, mida tasub maailmaga jagada.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.