Tee seda, mis tõeliselt meeldib

Proovisin seda särki rahvamaja WC-s, kui käisin riidemüügil, kust naasesin muide päris hea (kleidi)saagiga. Minu jaoks tähistab loosung “Six month vacation twice a year” finantsvabadust: “tööd” tegema ei pea, kogu aeg läheb “puhkusele” ehk tegevustele, mida tõeliselt naudid ja millesse kirega sukeldud. Võib juhtuda, et nende eest mingil kummalisel põhjusel ka raha pakutakse. Särki ma ei ostnud, sest seljas hästi ei istunud, aga blogi jaoks võis ju kiirelt avaliku peegli ees pildi teha. Pankrotti selle särgi ostuga läinud poleks, maksis 50 senti, aga ega mu riidekapp ka lõputult paisuv ole.

Minu peamine motivatsioon finantsvabaduse saavutamiseks on, et siis saaksin segamatult tegeleda sellega, mis tõeliselt meeldib. Pühenduda. Anda endast kõik, ilma et peaks raha ja toimetuleku pärast stressihigi valama. Muidugi ei saa elamist edasi lükata, sest praegu pole seda, teist ja kolmandat. Tuleb kohe oma kirgedega tegeleda! Ma jooksen ka praegu, aga jookseks veelgi paremini, kui saaks täielikult trennidele pühenduda ja end nende vahel korralikult välja puhata. Nii palju võistlusi on läinud igapäevaelu sahmimiste nahka. Tegelikult tahaks veel rohkem kirjutada, ideaalis võiks kirjutamine muidugi rahavoogusid tekitada, äkki tulevikus õnnestub.

Augustis olen viimaks jõudnud sellesse punkti, mil pühendungi rohkem kirjutamisele (4 blogi, 1 suurem loovkirjutis). Tundsin, et kui olen isiklikult ettevõttele 1000 euro kanti käivet (mitte kasumit) tekitanud, võib korraks vabamalt võtta, sest abikaasa toimetab ju edasi ja käive kasvab veel. Sellest rattast mahahüppamine oli aga mõnevõrra keeruline. Ikka tuli 100+1 pakkumist (tõlketööd) ja tekkis kiusatus mõnele “jah” öelda. Tegin aga pigem näo, et neid pole olemas. Millelegi “jah” öeldes, ütlen ju iseendale “ei”. Sai seekord pidurit tõmmatud. Küll jõuab end veel pooleks, neljaks, kaheksaks tõlkida, kui parajasti muus vallas loomekriis siruli paneb.

Kas on siis seni teisiti olnud?

Pean ennast selles mõttes õnnelikuks inimeseks, et ma pole pidanud tegema sellist tööd, mis mulle täielikult vastukarva oleks ega õppinud vägisi mingit jura, mille ülikooli uksest välja astudes sekundipealt unustan. Tunnistan, et on asju, mida ma veel teha tahaks (kasvõi raamatu või kahe või kolme kirjutamine/toitumiskursuste väljatöötamine), aga milleni mingitel põhjustel jõudnud pole. Tegelikult tean isegi põhipõhjust: püsimatus. Mulle meeldivad nii paljud asjad korraga ja ma soovin ka tulemusi kohe ja praegu, et ma ei suudagi keskenduda. See on ka üks põhjusi, miks lõin ingliskeelse blogi Three Goals, Thousand Days ja seadsin endale 1000 päevaks 3 suurt eesmärki, mille edusammudest/tagasilöökidest iga päev kokkuvõtte teen. Iga päev. Järjepidevalt. Olgu, vahepeal kirjutan 3 päeva postitused korraga, aga vähemalt mõtlen neile eesmärkidele ja sunnin end analüüsima, kas olen juba lähemal või hoopis uitama läinud.

Kui millelegi pühendun, kannab asi viimaks vilja. Bloginud olen näiteks juba ligi 15 aasta jagu, see on mul juba ei tea mitmes blogihakatis. Olen kõva alustaja ja planeerija, aga enda kurvastuseks kipungi stardipakkudele passima jääma. Või tõusen pakkudelt üldse püsti ja lähen vaatan, mis parajasti kaugushüppe kastis toimub. Poole hoojooksu pealt kasti keeran aga otsa ringi, sest ühtäkki tõmbab ketast heitma. Heiteringi aga ei jõuagi, sest mind tabab eksistentsiaalne kriis. Viskan staadionimurule pikali ja mõtisklen, et kus ma nüüd omadega olen ja kuhu edasi. Siis läheb kõht tühjaks ja lahkun staadionilt. Jah, täpselt nii kaootiline see värk ongi. Kunagi lugesin ühes blogipostituses kokku oma huvialaringe: karate, laulukoorid, teatriklass, klaver, barbiriiete õmblusring, käsitöö, lilleseade, rahvatants… See oli 8 aastat tagasi. Nüüdseks on (vabaaja veetmisviiside) nimekirja lisandunud rahvusvaheline tudengiorganisatsioon, üliõpilasnõukogu, kasside päästmine, kõhutants, postitants, burlesk, jooks… Vot jooks on üllatavalt kauaks pidama jäänud. 9 aastat võistlusi! Tulemuste ajaloo tippisin ka kenasti oma Sportlio profiili ümber ja alates sellest hetkest, kui hakkasin tõsisemalt trenni tegema (2015) ja šokolaadimasenduse kilod kadusid, hakkasid ka korralikumad tulemused tulema. Jooks on jätkuvalt põnev ja treeningplaan hoiab mind kenasti rajal. Sel teekonnal on mitmeid tähiseid ehk võistlusi, mille poole pürgida ja ma lihtsalt tahangi seda rada käia. Kuna ma abiellusin pikamaajooksjaga, siis tuleb ju isegi uue perekonnanime vääriliselt lipata.

Plaani olulisus

Tõenäoliselt suudaks ka muudel elualadel paremini rajal püsida, kui kindlam plaan paigas oleks. Näib aga, et muus osas on plaane natuke keerulisem teha. Jooksu puhul on ju teada mingid põhitõed: nädalas 1 pikk jooks, lühikesed lõigud, pikad lõigud, jooksuharjutused, vahele kerged taastavad jooksud. Aga elu põhitõed? Igaühel on eri eesmärkide saavutamiseks vaja astuda erinevaid samme. Olen üritanud mitmesuguseid plaane teha, mul on kodus isegi üks suur korktahvel, mis eesmärkide valdkondade kaupa märkmepabereid täis kleebitud. Plaanid olid suured, tahvel seisab aga nukralt akna all ja üks kassidest käib sealt aeg-ajalt pabereid maha rebimas… Plaan on oluline, aga veelgi tähtsam on selle elluviimine, see raske-raske esimene samm!

Töö või puhkus?

Ütlen ausalt, et ma ei karda tööd teha. Ei. Meie perekonnas (mina ja abikaasa) levib kohati pigem midagi töönarkomaania sarnast. Võin küll vahepeal vinguda, et ei pea kõigile klientidele vastu tulema ja niigi punnis graafikusse veel üht füsioteraapiat lisama ning et kui meil ongi 5-nädalane ootejärjekord, siis nii ongi. Aga. Niipea, kui olen sedasorti vingumisega ühele poole saanud ja täheldanud abikaasale, et tema enda “mina” ja eraelu ja trenn on ka ülitähtsad, tähtsamad kui kliendid (enda eest peab ju kõige paremini hoolitsema, muidu ei saa teistele midagi pakkuda), poogin endale külge mitu tõlkeprojekti, arvestan oma aja- ja energiaressurssi “natuke” valesti ning olengi keskööni silmipidi arvutisse kleebitud, et siis pisut magada ja nii kuue paiku hommikul edasi lasta… Nii et ega ma ise parem ole. Ja see ajab vahepeal närvi. Miks ma kellegi teise jaoks niiviisi võimlen? Kas ma tõesti tahan elu lõpuni tõlkida? Oh, see on juba eraldi teema. Lühidalt: kirjutamist armastan rohkem, tõlkida võin nn. huvitavaid asju ehk näiteks raamatuid (kaua võib lepingute ja muude tarbetekstidega võimelda, eks).

Utoopias oleks mu elu aga selline, et teen kerge hommikujooksu, võimlen keha soojaks, söön toitva hommikusöögi (mille foto läheb ka mu toidublogi Instasse), kirjutan paar tundi raamatut, teen raske põhitrenni (lõigud vms.), naudin trennijärgset smuutikest (Instasse pilt), loen natuke raamatut, pikutan aias, teen korraliku toitva lõuna ja kirjutan sellest kohe ka retseptikese oma toidublogisse (+Insta), nikerdan pisut eri blogide või toitumiskursuste kallal, loen oma rahamägesid kokku, teen jalutuskäigu/mõnel päeval poen ka introverdi kestast välja ja kohtun sõpradega, eriti raskel trenniperioodil teen veel ühe taastava trenni, söön korraliku õhtusöögi, loen raamatut, vastan fännide kirjadele/kommentaaridele, vaatan head filmi/seriaali (BBC seriaalidest väike sõltuvus), loputan päeva alla toitva smuutiga, lähen mitu tundi enne keskööd magama. Kõlab nagu midagi puhkuselaadset? Tegelikult on siingi paar sellist elementi sees, mis võiks edu saavutamisel ka mõne sendi sisse tuua.

Kas miski takistab mind? Mingid rahavarud oleks nagu olemas, et teha mida iganes, aga üks tige tegelane peas ütleb, et ei saa ilmaaegu rattalt maha ronida ja üldse mitte uut raha sisse tuua. Tuleb ikkagi seda nö. päristööd ka teha ehk siis tõlkida ja massaaži teha ja täita kõiki neid ülesandeid, mis kaasnevad isekehtestatud pärisorjusega nimega “väikeettevõtlus”. Samas jätkan ma selle ideega flirtimist: teha, mida ise tahan.

Tahe. Tahe on üks väga võimas asi. 2007. aastal lõpetasin keskkooli ja jäin aastaks ootama, sest ma tahtsin BFMi sisse saada ja stsenaristiks õppida, sinna võeti aga üle aasta tudengeid vastu. 2008. aastal astusin aga hoopis inglise keelde ja kultuuri sisse, sest tahe oli vahepeal muutunud. 2011. aastal otsustasin juba jaanuari esimestel päevadel, et tahan Inglismaale õppima minna, täitsin avalduse, koostasin portfoolio, võimlesin end lolliks, elasin isegi ingliskeelse telefonivestluse üle (introverdi õudusunenägu!!) ja SAIN SISSE. See aasta oli raske, sest õppemaksu tuli ise tasuda ja polnud kindel, kui kaua vastu pean. Tahtsin seda nii väga, et tegin samal ajal tööd ja sain oma magistridiplomi Inglismaalt kätte. Jess. Vahepeal oli tahtejõu- ja suhtekriis, kuid siis viis tahe mu 2 kuuks Aasiasse ekslema (kui hästi läheb, valmib mul sel teemal raamat, hetkel pooleli), tõi kaalu 72 kg pealt tagasi 62 peale, pani mind ettevõtet asutama, abielluma, toitumisnõustajaks õppima, jooksus uusi rekordeid purustama. Tahe on võimas, aga seda peab olema palju. Kui on tahet, tuleb ühel hetkel ka finantsvabadus ja hobidest võivad saada meeldivad rahamootorid…