Kodus olen produktiivsem

Olen vaid mõned päevad Eestis külmas ja lume seltsis veetnud, sest olin septembrist detsembrini vahetustudengina Suurbritannias. Lahkusin juba 10. septembril ja võtsin seda reisi-kooli osaliselt ka võimalusena elu üle järele mõelda ja igasuguseid plaane teha. Abikaasa liitus minuga 15. oktoobril, sest tahtis enne Eestis pisut tööd teha, aga kokkuvõttes sai temagi 2 kuu jagu puhata. Veider on tagasi mõelda, et suve lõpul oli kindel siht silme ees, et välismaal kirjutame oma kodulehele hunniku artikleid, teeme ettevõttele arenguplaani, leiutame uueks aastaks värske kuvandi ja parema hinnakirja ja nii edasi ja nii edasi. Lõhidalt öeldes: plaanid olid suured ja näiliselt oli ka aega lademetes käes.

Mis siis juhtus?

Esiteks, olgu mainitud, et selle 3 kuu jooksul elasime peamiselt teiste inimeste kodudes. Tasuta. Trusted Housesittersi (link ka paremal menüüs) kaudu kandideerisin erinevatele loomahoiupakkumistele ning nii jalutasimegi võõraste koertega ja kokkasime võõrastes köökides, kui pererahvas parajasti kodunt ära oli. Oleme ise küll kassiinimesed, aga kassidega elasime palju vähem koos. Seega läks päris palju aega koertega jalutamisele. Oma igapäevaelus ei ole me kunagi sellise asjaga arvestama pidanud. Lisaks soovisime ka oma sihtkohtades ringi vaadata, sest nii põnev oli ja kuidas sa jätad Oxfordi ülikoolis uitamata, kui juba õiges linnas oled. Ja kõige tähtsam oli muidugi oma igapäevase trenni tegemine. Sõltuvalt treeningplaanist võis selleks kuluda 40 minutit või 1,5 tundi + pesemine, jõuharjutused vms. Niisiis… aeg kadus kuhugi korstnasse.

Tüüpiline päev:

  • ärkamine, koerad korraks tagaaeda
  • hommikusöök iseendale, koertele mingi väike amps, kui oli ette nähtud
  • jalutuskäik koertega, 30-40 min
  • vajadusel natuke seedimisaega (ma ei saa täis kõhuga üldse hästi joosta), pisut arvutis nikerdamist
  • trenn 1-1,5 h, pesemine
  • trennijärgse nälja kustutamine, üldiselt mingi korralikuma toidu kokkamine
  • koerad korraks aeda
  • linna peal uitamine – üldiselt ei asunud kesklinn kohe koduukse taga
  • 16-17 paiku tagasi, koertega välja
  • õhtusöök
  • arvutis nokitsemine, koolitööd

See lõputu väsimus!

Kodus olles olen hakanud suuremast väsimusest tasapisi üle saama. Suurbritannias olin aga pidevalt üpris väsinud. Loogiline tegelikult ka, sest enamikel päevadel tuli 20 000 sammu vabalt täis. Pikemate jooksudega päevadel oli 30 000 väga tavaline. Isegi kannad hakkasid sellest kõigest valutama ning füsioterapeudist abikaasa suutis välja öelda juba hirmsa sõna “kukekannus”. Õnneks vist päris nii kaugele väsimus ei arenenud. Veel täpselt ei tea, aga tundub, et puhkusega on hakanud üle minema.

Plaanid olid suured, aga ilmselgelt ei naasnud me Suurbritanniast mingi arenguplaaniga. Paar artiklit kodulehele küll tekkis. See pole mingi kergete killast ettevõtmine. Kui mu abikaasa kord artikliga valmis saab, on see midagi ime väärilist. Üks jooksjatele mõeldud harjutuste teemaline artikkel on tal juba eelmise aasta oktoobrist näiteks pooleli. Asi siis selles, et ta kasutab päris palju teaduslikke allikaid ning nende välja otsimine võtab aega. Tavatöö kõrvalt pole tal selleks aga näiteks sekunditki kulutada, tema juurde on järjekord nii 5 nädala jagu. Ja artiklid on füsioterapeutilise suunitlusega.

Kodus on lihtsam produktiivsem olla

Tõtt-öelda ei suutnud ma kojujõudmist juba ammu enam ära oodata. Kui päris aus olla, siis oli raskemat sorti koduigatsus juba oktoobri algul. See leevenes pisut, kui abikaasa seltsi tuli. Teiste inimeste kodudes oli nagu enam-vähem olla, aga ikka ei saanud alati õigele lainele. Küll polnud mugavat lauda, mille taga istuda, küll oli internet kaduv, küll tuba liiga pime ja mitte-inspireeriv… Sada häda! Unistasin kodust ja uuest kontorist, mille jaanuariks plaanisime otsida. Tahan suurt tuba, kus saan seinad oma plaane täis kleepida ja siis sirge seljaga vaid eesmärkide poole edasi rühkida.

Oma kodus veetsin esimesed päevad väga kapsastununa. Lend pühapäeva hommikul kell 6.10 tähendas unetut ööd, pooletoobist tukkumist bussis, tüütut järjekorda kell 4 hommikul, surnuna kojulaekumist. Alles nüüd, kolmapäeval on vähegi inimese tunne juba peal. Esmaspäeval kakerdasime linna auto järele (elu esimene auto, juhuu!), teisipäeval sõitsime linna kergejõustikuhalli ja kontoriruume vaatama (uus kontor leitud, jälle juhuu!), kolmapäev möödus kodus. Võiks öelda, et viimaks jõudsin ka produktiivse päevani. Mõelda vaid, kirjutasin ju näiteks selle postituse siin! Ja ühtlasi paiskasin peale suurt pusimist müüki oma ingliskeelse jõulutoitude kokaraamatu. Huh!

Elagu kodu!

 

2 kommentaari “Kodus olen produktiivsem

  1. Seda rohkem oskab kodu hinnata, kui sealt vahepeal ära käia. Muide, see raamatu link ei tööta – viib lihtsalt payhipi esilehele.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.