Mida ootan aastalt 2019?

Kui 12% aastast juba läbi on (ometigi veebruar juba!), üritan viimaks 2019. aasta eesmärgid või (nagu ühes blogis need sildistatud olid) fookuse paika panna. Olen seda usku, et niisama suvalistes suundades lahmides kokkuvõttes väga kuhugi ei jõuagi. Ometi olen oma elus just nimelt lahminud. Sinna-tänna, igale poole. See, et 22. eluaasta paika ehk 8 aastat tagasi jäi elu jooksul proovitud huviringe kokku lugedes sõrmedest ja varvastest puudu, räägib minu kohta nii mõndagi. Mulle lihtsalt meeldivad nii paljud asjad. Ja siis ühel päeval enam ei meeldi. Kord kõrvetab mind iha, järgmisel hetkel aga juba tuim leigus. Kuhu ma omadega nii välja jõuan?

Sada hobi

Elu on õpetanud, et need huvid, mis minu heitlikule meelele vastu suudavad pidada, on arendamist ja tähelepanu väärt. Näiteks on mulle külge kleepunud kirjutamistung, mis esmakordselt 8. eluaastal oma pead tõstis. Samuti olen edasi arendanud oma jooksuharrastust. See, mis algas 2007. aastal riigieksamiteks õppimise vahele jääva aja sisustamisena (jooksime sõbrannaga iga päev vankumatult 1 tunni, nii enam kui kuu jutti), on üle elanud oma mõõnaperioodi (kui olin 10 kg praegusest raskem ja jooksin 2-3 korda nädalas) ning muutunud nüüd tõsiseltvõetavaks harrastussportlase ettevalmistuseks (talvel 80-90 km nädalas, praegu 30 km puhkenädal, muidu “puhkuseks” 40-50 km ). Huvi toidutegemise vastu on ka püsima jäänud. On tegu ikkagi millegi väga elulisega. Ma naudin söögitegemist. Katsetamist. See on järjekordne võimalus loovuse väljendamiseks. Seepärast hingitseb vaikselt ka mu toidublogi ja seetõttu õppisin ka toitumisnõustamist. Korraliku sporditegemisega peab tasakaalustatud toitumine ju käsikäes käima. Nii on paremad tulemused tagatud.

Fookus

photo of person holding crystal ball
Foto: Bogdan Dirică, Pexels.com

Korraks näis, et kaldun teemast kõrvale ning unustan minevikumaastikel uidates sootuks ära, et tegelikult on aasta 2019 ja vaja selleks fookus seada. Ometigi peitub neis aastatega püsima jäänud “põhitegevustes” oluline fookus. Mõneti olengi püüdnud neile keskenduda. Eelmisel aastal alustasin ingliskeelse motivatsiooniblogiga, kus jälgin 3 suure eesmärgi täitmist 1000 päeva jooksul. Hetkel on loenduse lõpuni jäänud pisut alla 800 päeva. Valisin välja 3 suuremat eesmärki nagu maja, raamatu avaldamine ja tähtsa jooksuvõistluse võitmine. Eri valdkonnad, kõik aga olulised. Kõige kehvemas seisus on hetkel majaunistus. Jah, meil on maatükk ja sellest tulenevalt üks laenuke, aga hetkel nukrutseb see maalapike lumekuhja all. Maja jaoks on vaja raha. Palju raha. Sestap sean 2019. aastal fookuse sissetulekute suurendamisele. Kuludest püüame kärpida toidukulusid, sest need kipuvad ebanormaalselt kerkima. Raamat? Avaldasin Amazoni kaudu 2 e-raamatut: tervislikud jõulutoidud ja 31-päevane järkjärguliselt tervislikumaks muutuv menüüplaan. Muidugi tahan enamat ja tasapisi kirjutangi suureeposeid ja silun mõningaid põnevamaid novelle. Igapäevaselt teritan sulge blogisid täiendades. 2019. aastal soovin jõuda mõne oma ilukirjandusliku teosega avaldamiseni. Ja ma tahan seda teha korralikult: läbimõeldud turundus, kaunis kaanekujundus, saadaval võimalikult paljudes formaatides, lugejate poolt palavalt armastatud.

Minule omaselt on mul hetkel pooleli:

  • üks blogistiilis heietus 2014. aasta seiklustest Aasias (nt miks seisin ühtäkki kohvriga Malaisias keset kiirteed jne.)
  • üks noortelugu, mis on põhimõtteliselt alternatiivreaalsus minu ja mu abikaasa minevikust (st kui oleksime kohtunud kooliajal)
  • visandi kujul väga keeruliste suhete ja sündmustega pere-eepos (inspireeritud Maggie O’Farrellist, mu lemmikkirjanikust), ühtki rida veel kirjutatud pole, tegelen tegelastele elulugude kirjutamisega, nende tundmaõppimisega, tööpealkiri “Mad Mansion”
  • Bath Spa Universitys alustatud magistritöö/romaani ümberkirjutus; olin selle vahepeal mõttes juba täitsa prügikasti visanud, aga tegelikult pole mõistlik nurka lükata 250-leheküljelist käsikirja, mis pealekauba on VALMIS; olgu, “valmis”, vajab mitut ümberkirjutust, liha luudele jne, aga skelett on tugev ja olemas
  • “Tallinners” novellid, millest 5 tükki esitasin Cardiff Metropolitani (olin hiljuti Erasmusega 3 kuud seal) hindamiseks, ootan hetkel tagasisidet; ideid tallinlaste (ja eestlaste üldiselt) portreteerimiseks on mitmeid

Loovkirjutisi on pooleli palju, aga otsustasin viimaks, et ei lase end sellest morjendada. Las nad olla! Tähtis on, et ma kõigi nendega aeg-ajalt tegeleksin. Ja siis ühel hetkel saavadki need valmis. Oluline on kirjutada! Kui pole tuju ühega tegeleda, siis võib paar rida lisada teisele. Midagi ikka kirjutatud saab. Ja kui päris aus olla, pole siin ülesloetletu veel kõik, poolikuid töid on mul veelgi. Ja muidugi on mul hunnik märkmikke, kus erinevaid ideid kirjas.

Jooksen, jooksen, jooksen

people doing marathon
Pexels.com

Jooksueesmärgiga tegelen vast kõige usinamalt, sest mul on treener, treeningplaan ja vapustavad treeningkaaslased. Ma ei kõhkle, kui mul on vaja jooksma minna. Ma ei ürita mööda laveerida nagu näiteks kirjutamise puhul. Ma teen kõik vajaliku ära. Jooksus olen leidnud toimiva süsteemi. Kevadel algab võistlushooaeg, siis on jälle, mida oodata. Ootan võite. Kasvõi külajooksudelt. Eelmise aasta lõpus sain kirja esimese suurema võidu, kui tõusin vana-aasta jooksu 8,4 km distantsil poodiumi kõrgeimale kohale. Jess! Aga ma ei piirdu sellega, tahan ka tugevamas konkurentsis võita, mitte vaid siis, kui kõige tugevamad teatemeeskondades jooksevad ehk minuga ei konkureeri. Mõtlen pidevalt, et peaks muudes eluvaldkondades sarnase plaani paika panema. “Trennid” ja “võistlused” ja “puhkenädalad” jne. Hetkel on see mõttetasandil.

Numbrilised eesmärgid

Numbrid toovad selguse, löövad korra majja. Introvestor – see nimi eeldab, et tegelen investeerimisega ja investoritele numbrid ju meeldivad. Olen väike tegija, aga püüan ometigi natuke oma raha paigutada, ise veel vihane, et mille kuradi pärast ma selle kõigega näiteks 10 aastat tagasi ei alustanud. Kogu see raha, mis lihtsalt käest kadus! Ah! Olgu, vaatame edasi, mitte tagasi.

  • Portfelliga tahan jõuda sinnamaale, et olen 2019. aasta lõpuks kokku ära paigutanud 12 000 eurot. 2018. aastal oli eesmärk 5000, aga läksin alla lati (4200). Seekord sean optimismiga suurema eesmärgi, sundides end rohkem pingutama. See tähendab, et portfelli tuleb panna 12 000 – 4200 = 7800 eurot. Hetkel umbes nagu minu aastapalk. Päriselt. Järelikult… vt järgmist punkti.
  • Suurendan sissetulekuid nii palju, et saan igakuiselt kätte vähemalt Eesti keskmise palga. Kogu praeguse rabelemise juures pole kättesaadud raha hulk üldse normaalne. Väikeettevõtja piinad. Olen katsetanud ka “päristöö” leidmist, aga takerdun selle taha, et a) mu oskused ei vasta tööturu ootustele (miks ma IT-d ei õppinud?? Tõlkimisega ju rikkaks ei saa), b) hindan oma vabadust (suvaliselt päeva keskel jooksma jne.) ise aega planeerida liiga palju, et üheksast viieni tööl vastu pidada, c) ei taha teha lihttööd (kassapidajaks ikka saaks), vaid midagi arendavat. Kui kellelgi on põnevaid ettepanekuid, mis jätavad mulle vabaduse ise aega planeerida, treeninglaagrites käia, kirjutada ning mis pakuvad võimalust enesearenguks, siis olen usin ja kohusetundlik töötaja. Kui saan päeval trennid ära teha, olen nõus ka õhtul hilja (eelistatult kodukontoris sel juhul) töötama. Tõlkijana olen seda küll ja veel teinud.
  • Ostan vähemalt 1 ettevõtte aktsiaid. Hetkel rahad ühisrahastuses, aga tahan portfelli laiendada. Kasvukonto võiks ka variant olla.
  • Avaldan 1 ilukirjandusliku teose.
  • Kirjutan valmis 1 magistritöö. See saab olema põnev, sest soovin keskenduda loovkirjutamise praktilisele poolele ja selle ümber teooriat keerutada.
  • Jooksus panin numbrilised eesmärgid purki juba võidujoovastuses ehk samal õhtul, mil toimus Sparta jooksjate jõulupidu ning mil olin Eestis võistluse võitnud. Ütleme need siis siin ka valju häälega välja. Kõik on sellised piiriületamisnumbrid ehk “alla millegi”. Kes on jooksja, saab aru:
    • 5 km – alla 20 minuti; hetkeseis 20:09 (joostud juunis Londonis)
    • 10 km – alla 40 minuti; hetkeseis 41:34 (2017. a Saaremaal, 2018 sain sama tulemuse, aga parandada ei õnnestunud)
    • 21,1 km ehk poolmaraton alla 1:30; hetkeseis 1:32:37 (Rakvere ööjooks, 2018)
    • 42,2 km ehk maraton 3:10; hetkeseis 3:18:13 (Tallinn, 2018), võinuks juba ka 3:15 joosta, aga pingutasin esimesel poolel tempoga üle ja kustusin teiseks pooleks ära; usun, et 3:15 võiks juba kevadel ära tulla, aeroobseid jookse (15 km) jaksan vastavas tempos juba teha küll
    • kuskil eestikatel võiks esikuuikusse ka tulla

Mis seal ikka, tuleb pihta hakata! Kui nüüd postituse hoolikalt läbi loen, näen, et vajan just nimelt plaani. Treeningutes läheb hästi, sest mul on plaan. Miks mul ülejäänud elu jaoks plaani pole? Paar nädalat olen järginud midagi päevaplaani sarnast ja jaganud ära ka, mis päevadel millise blogiga tegelen. See on enam-vähem toiminud. Kolmapäev ongi Introvestori päev. Pühendun 1,5 tundi. Eelmise, 2018. aasta kokkuvõtliku postitusega ühe korraga valmis ei saanudki, kulus 2 kolmapäeva. Vähemalt on blogis nüüd aga mingigi elu. Tuleb lõpetada, etteantud aeg hakkab otsa saama. Kirjanduslikud šedöövrid ootavad oma järge!

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.