Sõnade jõud ehk rahatabelist

Tere, mina olen Introvestor, kes kirjutab seda blogi. Või olgem siis ausad ja täpsed: kes peaks/võiks/tahaks seda blogi kirjutada. Reaalsus on hetkel see, et siin lehel ei ulu viimasel ajal isegi tuul mitte. Kas süüdistada suurt, teguderohket suve, mil jooksujalatsid tallasid sadu kilomeetreid ning aju töötas täiesti uudsel IT-lainel ning genereeris muuhulgas ühe IT-ettevõtte jaoks igasugu… ei, mitte koodi, igasugu põnevaid kodulehele minevaid postitusi (mis pole siiamaani ilmavalgust näinud, aga on sellest hoolimata väga fantastilises inglise keeles kirja pandud)? Kus kohas see eelmine lause nüüd algas ja lõppeski? Kippus lohisema! Olgu, oli jah suvi ja igasugu tegemised, aga tegelikult oli mul lihtsalt kriis ega suutnud end kirjutamisrutiini tagasi saada. Üritame uuesti! Isegi mu ingliskeelne blogi, mille esmane eesmärk oli iga päev ühe postituse võrra rikkamaks saada, kärbus ära ning tegin selle kontseptsiooni ümber.

Alustan kirjutamislainel tagasi olles väga lihtsa tõdemusega sõnade jõust. Mõnes mõttes tuleb see ehk sellestki, et mu uus maailmavallutusplaan hõlmab hirmigava teoreetilise magistritöö asemel praktilise õpiku kirjutamist ning selle tarbeks (ja enda lõbustamiseks) loen raamatut “Playing With Words” ja teen sea leiduvaid kirjutamisharjutusi. Tegelikult olen aga sellest konkreetsest postitusest juba pikemaltki mõelnud. Isegi nii pikalt, et hakkab piinlik, et ma seda reaalselt ära pole teinud! Tegu on ju ometigi millegi väga kompaktsega! Ja siit ta tuleb…

Mul oli pikalt Google Drive’is tabel, mille olin ise pealkirjastanud kui “Kulutabel”. Aga see ei sisaldanud ainult kulusid, seal olid tulud ka. Selle mammuttabeli eesmärk on raha liikumistel silma peal hoida ning iseendale vahepeal karmi reaalsust näidata. Ma olen filoloog. Sõnafriik, eks. Ma olen see inimene kes Facebook Messengeris ka suure tähega lauseid alustab ja komad õigetesse kohtadesse paneb. Ma luban endale vahepeal sõnadega hullamist, aga üpris teadlikult. Mõned asjad kõlavad teises keeles paremini. Nii lipsabki FB vestlusse väljendeid nagu “Makes sense” või “Muy bien“. Sest need sobivad. Minusugusel sõnafriigil läheb kulm kõveraks sellegi peale, kui mingites finantsgruppides inimesed jälle oma maksude maksmisest kaagutavad, aga peavad tegelikult silmas nt üüri ja muid kulusid. Pekki, need EI ole maksud! Appi! Enamik inimesi igapäevaselt oma maksude arvestamisega nagunii ei tegele, kui nad pole just ettevõtjad, kelle jaoks EMTA portaalis TSD täitmine ongi igakuine reaalsus.

Niisiis. Eelarveks ei võinuks ma oma tabelikest ju samuti nimetada. EEL-arve kõlab nagu see eelneks millelegi. Plaan, mis tuleb enne kulutusi näiteks. Sestap kisub mul nina kirtsu ka selliste kommentaaride-heietuste lugemine, kus inimesed oma eelarvest jahuvad. Kui see on minevik ehk tehtud kulutused, ei ole see ju eelarve, aaaahh! Oh jah, filoloogi siseheitlused ja kirumised – tõenäoliselt tunduvad mõne lugeja jaoks nüüdki kummalised. Aga minu jaoks on sõnad igapäevaselt olulised. Ma töötan sõnadega. Eraelus eelistan muide tegusid ja igasugu füüsilist värki, aga töötan sõnadega. Ma suplen sõnades. Ma panen neid nii- ja naapidi ritta. Sõnad kummitavad mind ja mina kummitan neid. Ma neelan raamatuid. Ma armastan sõnadega manipuleerimist. Sõnastus on oluline.

Niisiis. Jälle algab üks lõik sellise sõnaga. Sõnaga, mis omaette lausegi moodustab. See oli osa mu stiilist juba ammu. Lause, mis koosneb ühest sõnast. Või lause, mis algab sidesõnaga. Või selline poolik, mitte kõiki reegleid järgiv lause, sest kui tunned reegleid, võid nendega ka omatahtsi vallatleda. Teatud piirides, eks. Mind häiris pikalt, et mul on internetiavarustes tabel, mille nimi on “Kulutabel”. Mu eesmärk pole ainult metsikult kulutada, olgugi et igasugu elamuste lunastamine mulle meeltmööda on. Ei. Mingil määral usun ka külgetõmbeseadust. Kui sa kogu aeg näiteks hädaldad, hakkavadki hädad sulle takjatena külge. Kui sa oma tabeli kulude jaoks teed, siis tekivadki sinna ainult kulud. Mida ma tegin? Noh, nimetasin selle asjanduse “RAHATABELIKS”. Järgmine tase oleks tõenäoliselt mingi sissetulekute tabeli struktureerimine. Elame-näeme.

P.S. Pusisin vahepeal ka oma ettevõtte kodulehe kallal ja sain valmis e-poe. See oli täitsa põnev protsess! Õppisin sel teekonnal nii mõndagi ning ühtlasi heietasin korra mõtet, et äkki peaks mingi IT-teemalise blogi ka tekitama. Jätaks selle mõtte praegu varna rippuma. Blogisid juba niigi palju, enamik neist ula peal nagu vanemaist hüljatud lapsed.

P.P.S. Võimalik, et lähen varsti nn. päristööle. Kandideerinud olen küll siia-sinna nagu pöörane ning ei suuda ära oodata, mil saaks alustada!

Ettevõtjast mõtlevast mutrikeseks

Seisan tööelu lävepakul. Ühel pool on vabakutselise ja ettevõtja elu, kus kell omab tähtsust vaid tähtaegade lähenedes, mitte niivõrd igapäevaselt, ning oma 24 tundi võin planeerida täpselt nii, nagu tuju tuleb. Teisel pool terendavad kollektiiv, teistega arvestamine, kuudepikkune õpinguperiood, suurem palganumber, tõsine ajuragistamine. Kumma ma valin?

Minevikuheietused: kust ma tulen?

Heidame aga pilgu minevikku. 2012. Aasta, mil ootamatult suureks pidin saama. Olgugi et õpingud Inglismaal ja teadmatus tuleviku osas mind juba 2011. aastal kummitasid – mul polnud ju õrna aimugi, kas saan hirmkallite õpingutega lõpuni minna -, siis tõeline hüpe saabus aastal 2012, kui jäin poolenisti orvuks ehk kaotasin oma isa. Ühtäkki olin korteriomanik, metsamagnaat (mitte päriselt), väikeaktsionär. Pärandus missugune. Aga see pole üldse see oluline osa. Ei. Kui 2011. aastal olin Inglismaal elades asunud vabakutselise elu vilju maitsma, siis 2012. aastal Eestis jätkasin samal lainel. Kemikaalide infolehed? eBay tootekirjeldused? Ask.com ingliskeelsete artiklite toimetamine? Tuhandete videodele märksõnade loomine? Aitäh, võtan kõik vastu. Kui mõned Skype’i teel peetud intervjuud välja arvata, siis oma tööandjatega pole ma elu sees kohtunud. Mind on üritatud isegi Google’i meeskonda värvata. Kuskil teises maailma otsas need inimesed asuvad, muud ei tea ma midagi. Tööülesandeid asusin sageli täitma öösärgis ning mõnel päeval ei saanud ma seda enne lõunat seljastki. Mäletan ka pikki unetuid öid. Mina ja mu arvuti. Ja kuni 5 hoiukassi, sest toona elasin pärast ühe pika suhte lõppemist üksinda ja päästsin tänavalt mjäuguvaid karvakerasid. 2013. aasta kevadeks oli aga selles kodus istumisest nii kõrini, et kandideerisin tõlkebüroosse projektijuhiks. Mul on nii hea meel, et ma seda töökohta ei saanud! Oleksin seal kõngenud! Aga. Tegin paar proovitõlget ja sain täiskohaga tõlkijaks. Mitte sellesse vabakutseliste armeesse, vaid kontorisse arvuti taha. No, tore oli, et vahelduseks ka hommikul varakult juba normaalse inimese riided selga tõmbasin ning teiste inimeste seltskonnas viibisin. Tõlkimisest olen varemgi kirjutanud ning teadupärast saab seal palka sõnade pealt. Kui parajasti tööd polnud, vahtisin niisama ekraani. Muidugi mitte tasu eest.

2014. aasta kevadeks oli juba piisavalt kõrini, nii et venitasin oma Aasia reisi kahe kuu peale ja andsin teiselt poolt maakera sisse lahkumisavalduse. Ometigi jätkasin ma Balil elades töötegemisega. Hubud. Hub in Ubud – koostöötamise keskkond troopikas. Viibisin seal pallil või päristoolil istudes päris kaua. Seltsiks teised kaugtöö tegijad, kes vahepeal end ka helikindlasse Skype’i putkasse lukustasid. Koju naastes jätkasin kaugtööga, veetes oma töötunnid peamiselt TTÜ raamatukogus, sest olin uues pisikeses korteris töötegemise meelega võimalikult keeruliseks muutnud. Et töö ja eraelu lahus oleks!

Tere tulemast ettevõtjate seltskonda

2014. aasta teises pooles läbisin ka ettevõtluskoolituse. Plaanitud ettevõtet pole mul siiamaani, aga see tiksub ikka veel kuklas. 2015. aasta alguses lõime mu praeguse abikaasaga, kellega tolleks hetkeks vaid paar kuud koos olime olnud, hoopis teistsuguse ettevõtte. See oli aga pigem tema oskuste rakendamiseks, sest tegu on füsioterapeudiga. Kuna ma olin nagu muuseas ka massaaži õppinud, siis otsustasin ka (sõna otseses mõttes) käed külge panna. Paari kuuga käisin läbi ka raamatupidamiskoolituse ja nii see eluke veerema hakkaski. Kes on vähegi Kyosaki “Rahavoo kvadranti” lugenud, teab, et parem oleks luua mingi süsteem, kus teised sinu eest töö ära teevad. Hiljem saad hakata seda süsteemi turustama/müüma. Mida iganes, meie ettevõte on selline, kus iga sendi nimel tuleb higistada ja ise punnitada. Ei ole tohutult kasvanud ega laienenud. Füsioteraapia on küll populaarne eriala, aga tõeliselt head terapeudid ei kasva puu otsas ning on suure tõenäosusega juba ära krabatud. Ja kui inimesed tulevad meie juurde just konkreetse terapeudi pärast, siis võiksime palgata kasvõi 10 lisaterapeuti, aga nende juurde ei hakataks ikka tulema. Nojah. Higista ja nuta, kõik tuleb ikka ise ära teha. Puhkuserahasid ei eksisteeri, ettevõtja elu on karm (kui sul usinad alluvad puuduvad).

Jätkasin füüsilise tõõ kõrvalt ka tõlkimist ja õppisin toitumisnõustajaks. 4 aastat tiksus täis. Tegelikult oli mul juba 2018. aastal totaalselt kõrini. Bussipeatuses nähtud reklaamist ja oma lemmiksaatest “Air Crash Investigation” tiivustatuna kandideerisin lennujuhiks. See polnud päris katastroof. Mu motivatsioonikiri pidas vett, esimesed IQ testid läbisin edukalt… ja siis jõudsin eriti raskesse vooru, kus testid juba spetsiifilisemad. Radariekraan, lennukeid tähistavad täpid ringi vuramas, anna neile peast suund kätte (kraadides), samal ajal loeb keegi kõrvaklappidest mingeid numbreid, mida kokku peab liitma. Appi. Jõudsin kaugele, aga mitte finišisse. Jätkus kulgemine oma ettevõttes, aga ma polnud päris hingega asja kallal. 3 kuud Inglismaal tõid natuke uue hingamise, sest olin sellest kõigest eemal. Eestis tagasi olles tuli 2019. aastal uuesti rahutus peale. Lappasin tööpakkumisi, otsisin põnevat arenguvõimalust. Ja siis… ühel ilusal päeval nägin just õigeid reklaame…

Quo vadis?

Alguses mainitud dilemma juurde tagasi tulles: kumma ma valin? Isver, kui ühel pool on kuudepikkune õpinguperiood, siis muidugi valin ma selle! Ma olen õpinarkomaan. Mille muu pärast ma jälle tudeng olen? Miks küll ma näiteks kulturismitreeneriks õppisin (litsents küll aegunud)? Miks ma joogaõpetaja koolitustel käisin? Mida tegin toitumisnõustaja õppes + igasugustel täiendkoolitustel? Tai ja klassikalise massaaži koolitused? Kui on võimalus midagi ägedat õppida, valin ma alati õpingud! Ma pole kunagi valmis produkt. Mu ajus on veel ruumi. Ma tahan uut, uut, uut.

Tegin ära ruumiliste võimete testi, elasin üle intervjuu ning alustan 22. aprillil “Vali IT!” programmis. Vot. Minust saab tarkvaraarendaja. Mis mõttes? Sind huvitab IT? Nii mitmedki sõbrad tegid suuri silmi. Ju nad olid unustanud, et meie pereettevõtte kodulehe olen just mina üles ehitanud. Mitte et WordPressi põhjale kodulehe ehitamine midagi väga kaelamurdvat oleks, aga olen sinna igasugu lisavidinaid külge pookinud, et enda elu ikka raskemaks põnevamaks muuta. Kui pole ühtki lahendamist vajavat mõistatust, tuleb need ise luua. Mulle meeldib nikerdada!

Mis nüüd siis saama hakkab? Põgenen klaustrofoobiat tekitavast oma ettevõttest. Ma tõesti ei suuda enam siin olla. Tahaks midagi uut, tahaks hingata. Jah, isegi minusugune introvert vajab vahepeal teisi inimesi. Perefirmad toimivad vist ainult teatud piirini. Vahepeal on vaja käima laias maailmas tiibu sirutamas, muidu hakkab pere ikka liigselt närvidele käima. Need paar korda, kui tulevases koolituskohas käisin, jätsid väga meeldivalt sooja tunde sisse. Nii äge! Veedan järgmised 6 nädalat Ülemiste Citys õppides ning sealt edasi 8 nädalat kuskil praktikal. Siinkohal ka üleskutse: kui tahad mulle IT-alast praktikakohta pakkuda, siis tee häält!

Tulevikus tahangi töötada suuremas kollektiivis. Aitab sellest nurgas nokitsemisest. Olgu, mulle meeldib nurgas nokitseda, aga see nurk ei pea ju kodus või eraldatud kontoris asuma. Võin ju ka suuremas kollektiivis nurgas nokitseda ja vahepeal teistega tulemusi arutada, et uut motivatsiooni ammutada. Tahan olla suurema masinavärgi mutrike, aga mõtlev mutrike. See, kes loob ja kelle panus loeb. “Mõtlev mutrike” on mu uus lemmikväljend.

Ja kuidas see kõik investeerimisse puutub? Noh, saan endale tasuvama töökoha ja kus siis läheb alles rahade paigutamiseks, eks? Saab ehk ka esimese aktsiatehingu tehtud.

 

Kui käisin kord koolis kõnelemas…

2014. aastal käisin ettevõtluskoolitusel. Kirjutasin äriplaani, esitlesin seda, vaimustusin võimalusest midagi täiesti uut luua. Loovelu OÜ on aga siiani asutamata, kuigi mõtteis mõlgub ta senini ning arvutis on mul kaust, kuhu toodan aeg-ajalt postitusi tulevase kodulehe jaoks. Isegi Facebooki leht on olemas ja elab õndsas varjusurmas. Umbes sellal, kui koolitus läbi hakkas saama, sain kokku oma praeguse abikaasaga. See oli 29. oktoober. 20. detsembril kolis ta sisse. 12. jaanuaril (2015) veetsime ühe poolunetu öö, püüdes välja mõelda füsioteraapiat ja massaaži pakkuva ettevõtte nime. 25. jaanuaril asutasime elu esimese ettevõtte. Vähem kui 3 kuud pärast kokkusaamist oli meil juba esimene ühine “lapsuke”, mis praeguseks on enam kui 4 aastat vana. Muud plaanid jäid soiku, olen alles nüüd neid tasapisi kepiga torkimas käinud, aga päriselt elustamiseni pole veel jõudnud.

Millalgi 2016. aasta sügisel innustusin üleskutsest minna kooliõpilastele ettevõtja elust rääkima. Veetsin ühe varase hommikutunni ühe kooli 10. klassi õpilastele ettevõtja raskest, aga samas toredast elust. Et kuidas peab iga kell olema valmis tööd tegema, kuidas kõik töömured ja -rõõmud mind igal pool saadavad, kuidas töö ja eraelu vahele on raske piiri tõmmata, aga kui tore on ikka oma vaba graafiku alusel töötada. See vabadus! Rabamisega saavutatud vabadus, eks. Ilmselgelt ei innustanud selline kirjeldus Eestimaa noori tulevikulootusi, sest küsimusi ei soovinud keegi küsida. Kui viimaks õpetaja põhimõtteliselt ähvardas, et kui keegi midagi teada ei taha, hakkavad nad matemaatikaga tegelema ja ülesandeid lahendama, julges üks poiss viimaks suu lahti teha. Ja mis te arvate, mida ta kogu selle ettevõtlusjutu ja iseendale töökoha loomisest jauramise peale ütles? Et tahaks ka? Et kuidas tema võiks alustada? Et mis on mu tulevikuplaanid ettevõtte arendamisel? Ei.

Tema küsis: “Aga kas te investeerimisega ka tegelete?”

Introverdina läksin keema ainult sisemiselt. Mis mõttes? Mina tulen ja räägin, kuidas end ettevõtlusega ära rebestada ja kui tore see eneserebestamine tegelikult on, kuna saab ise oma aega planeerida, ja tema küsib, kas ma tegelen mingi säärase lorutamisega nagu investeerimine. Tõesti, mis mõttes? Kas ta üldse kuulas, mida ma ettevõtlusest rääkisin? Kas tänapäeva noored tahavad lihtsamalt rikastuda? Mitte tööd tehes, vaid raha kuhugi ära paigutades? Nii mõtlesin ma toona. Nüüd püüan ettevõtlusele uut nägu anda, et see vähem orjatööd ja rohkem meelelahutust/hobi meenutaks. Olen ma ju kogu aeg rääkinud, et mina pole kordagi õppinud ega teinud midagi, mis mulle ei meeldi (ja ma olen õpinarkomaan). Vähemalt pole ma ebameeldivaid asju väga pikalt teinud. Nüüd kirun ennast ka, et varem investeerimisega ei alustanud (sama kehtib tõsiste maratonitreeningute puhul – miks ma varem ei alustanud?). Võiksin olla stardijoonest palju kaugemal, mitte kuskil esimeses kurvis koperdamas. Samas olen kindel, et vajalik on nii töö kui ka investeerimine. Kuskilt peab ju algkapital tulema. Ei saa olematut raha investeerida.

Ja minu esinemiskarjäär? Tõdesin, et introverdina tasub ikkagi jääda lootma oma kirjalikule väljendusoskusele. Kirjalik esinemine on mul palju paremini käpas kui kõne pidamine. Sõnad voolavad paberil või arvutiekraanil hoopis teisiti kui suust välja hüpates.

Napoleon Hilli 31 ebaedu põhjust, 16-31

Foto: Snapwire, Pexels.com

See on järg eelmise nädala postitusele, kus asusin lahkama Napoleon Hilli raamatus “Think and Grow Rich” (eesti keeles “Mõtlemist muutes rikkaks”) väljatoodud peamisi ebaedu põhjusi ja analüüsima, kuidas mul nendega lood on. Nüüd siis teine posu põhjuseid.

16. Liigne ettevaatlikkus.

Elu on täis juhuseid ning nii äärmuslik ettevaatamatus kui ka ettevaatlikkus võivad häda kaela tuua. Riske tuleb võtta mõõdukalt. Mind ei saa liigses ettevaatlikkuses kindlasti süüdistada. Üksinda 2 kuuks Aasiasse rändama?  Inglismaale õppima, kui pole õrna aimugi, kui kauaks üldse raha jätkub? Ei palgatööle ja teeme oma ettevõtte? Jah, see olen mina. Kui miski mind piisavalt inspireerib, olen alati valmis järele proovima. Küll lõpuks kõik paika loksub, eks.

17. Halb äripartnerite valik.

Hill väidab, et tuleb valida tööandja/partner, kes oleks eeskujuks ja inspireeriks, sest kipume viimaks ikka enim nendega sarnanema, kellega kõige tihedamalt suhtleme. Olen mitmeid kordi kuulnud, et sõbraga keerad tülli siis, kui hakkad temaga äri tegema. Kindlasti peaks sellisel juhul väga kindlad piirid paigas olema, kes mida teeb ja kuidas kedagi tasustatakse, et ei tekiks hiljem konflikti a la “mina olen nii palju rabanud, aga sina ei tee mitte midagi, miks sa kogu raha endale võtsid”. Minu äripartner on minu abikaasa. Ütleme nii, et saame hakkama, aga vahel käib ta mulle närvidele. Kui muudame üheskoos hinnakirja, kipub tema ikka soodukaid tegema, isegi kui inimene on ise nõus rohkem maksma. Vahel mõtlen küll, et jätan ta üksi toimetama ja lähen teen ise midagi muud. Kuna rahakott on pigem aga minu käes ja mina teen enamikke rahaga seonduvaid otsuseid, tunnen, et mul on kontroll. See teeb nii mõndagi heaks.

18. Ebausk ja eelarvamused.

Väidetavalt on edukatel inimestel avatud meel ja nemad küll midagi ei karda. Kas mul on mõnda ebausku? Paar väikest kiiksu leiab, a la “WC poti kaas peab all olema, sest muidu voolab raha minema”, “kui kaks inimest kõnnivad koos ja mööduvad postist eri pooltelt, tuleb teisel pool “tere” öelda, et ei tekiks erimeelsusi”. Väga tõsiselt ma neid ei usugi, pigem nagu harjumus. Samas on kodus enamik tube värvitud feng shui põhimõtteid järgides. Köök on raha värvi ehk roheline ja lisaks pesitseb seal kallis kohvimasin ja iiri härjapõlvlase kujuke, sest köök on meie kodus raha tsoon.

19. Sobimatu elukutse.

Keegi, kes teenib raha millegagi, mida vihkab, pole kindlasti õnnelik ega edukas, vaid pigem kurnatud. Mul puudub üks konkreetne amet, aga põhimõtteliselt pole ma elus eriti midagi sellist teinud, mis mulle ei meeldiks. Näiteks olin aasta aega kontoris üheksast viieni tõlkija, aga tulin ära, sest mulle see elukorraldus ei sobinud. Palka sai ikka sõnade, mitte istutud tundide eest ning tihti nühkisin niisama seda tooli. Ära minna ka ei saanud, sest iga hetk võis ju tõlge kaela sadada. Tõlgin edasi, aga neil hetkedel, kui mulle endale sobib.

20. Hajaliolek.

Natuke siit, natuke sealt, kuskil täiuseni ei jõuagi. Mida oskab kõikeoskaja? Mitte kui midagi? Selles punktis võin käe kõrgele tõsta ja lausuda: “olen süüdi”. Vahel käib see tõmblemine endalegi närvidele. Samas olen püüdnud nüüdseks asju natuke koomale tõmmata. Teen vähem massaaži, vähem tõlkeid ning pühendun järjest enam kirjutamisele. See hõlmab nii mu praegusi blogisid kui ka üht uut ja suurt projekti, mille aasta jooksul käivitada loodan. Tegelikult tiksub see vaikselt juba praegugi. Veedan iga nädal paar tundi selle kallal nokitsedes.

21. Raharaiskamine.

Ilmselge, et kui kogu raha tuulde loobid, siis ei kasva jõukusehunnik kuidagimoodi. Hill väidab, et lauspillajat ähvardab pidevalt vaesus ehk siis ka väga rikastel võib vaesus põhimõtteliselt nurga tagant piiluda. Rahata inimest võib tabada ka see oht, et ta võtab tänulikult vastu kõik pakkumised, mis ei pruugi aga talle parimad olla. Panen regulaarselt kirja kõik kulud ja tulud ning otsin võimalusi kulusid optimeerida. Usun, et raiskamises mind süüdistada ei saa. Nende hetkede eest ma aga ei vastuta, kui olen näljasena suures uhkes toidupoes, kus on liiga palju põnevat kraami ning mul on aega, et seda kõike korvi kuhjata… Õnneks püüan sedagi teadlikult vältida.

22. Vähene entusiasm.

Õhinata puudub tegevustelt sära ning tõenäoliselt ei suuda inimene end isegi veenda jätkama. Kui mul midagi on, siis on see kindlasti entusiasm, vähemalt alguses. Mu kujutlusvõime on ülimalt lennukas ning suudab igasugu vägevaid tulemusi ette kujutada.

23. Sallimatus.

Uutele ideedele ja inimestele enese sulgemine võib takistada teadmiste omandamist. Pean end võrdlemisi sallivaks inimeseks. Kooseluseadus oli minu arvates hea mõte ning ilmselgelt ei hääletanud ma ühegi partei poolt, kes seda tühistada tahab. Olgu, tunnistan, minus on kerge sallimatus ülekaaluliste inimeste vastu, kes absoluutselt ei viitsigi end liigutada ja sadu vabandusi leiavad. Mis mõttes sa ei leia poolt tundi päevas (ja mitte iga päev), kui mina teen nädalas üle 10 tunni trenni?

24. Ohjeldamatus.

Mõõdutundetus seksis, söömises, joomises või millegi muu liigtarvitamine. Tõenäoliselt pidas Hill tervis nüristavaid tegevusi silmas. Samas võib mõni muu sõltuvus, näiteks arvutimängud, samuti ohtralt aega röövida. Mul on hea meel, et möödas on see aeg, mil telefonis vaid SimCityt mängisin ja öösel WC-s käies salaja telefoni vaatasin, et kas linnas on mingi asi valmis saanud. Hirmus! See… lihtsalt läks üle.

25. Suutmatus koostööd teha.

Hill kirjutab raamatus päris palju sellest, kui oluline on teistega koostööd teha. Edukuseni jõudmiseks on igaühel vaja omaenda ajutrusti, kes aitab end ka teise pilguga vaadata. Mina olen hingelt üksik hunt, usaldan kõiges just nimelt iseennast, nii et koostöö osas tasub nii mõndagi õppida. Ülikooliski ei suuda ma eriti rühmatöid teha, sest käib närvidele, kui keegi sama kiirelt ei mõtle või hoopistükkis domineerima ja teise suunda kiskuma hakkab.

26. Võim ilma isiklike pingutusteta.

Ehk rikaste vanemate lapsed, kellele kõik iseenesest kätte on tulnud. Mõned asjad olen isalt pärinud (mets jne.), aga üldiselt olen pidanud ise pingutama, et kuhugi jõuda. Väärtustan iga väikest sammu, mille oma teekonnal astunud olen.

27. Teadlik ebaausus.

Kui valetad ja tead, et valetad. Olen aastatega õppinud, et parem on ka piinlikud asjad üles tunnistada (“jah, mina tegin tõlkes selle kohutava vea, mitte toimetaja”) ja tagajärgedega leppida. Lohutan end selliseid hoope vastu võttes sellega, et kõik möödub kord.

28. Egoism ja kuulsusjanu.

Mis mõttes? Ma usun küll, et teatud kogus egoismi on vajalik. Kes siis veel sinu eest hoolitseb, kui sa ise seda ei tee? Siit on näha, miks koostöö mu suurim sõber pole… Ja mina tahan kuulsaks saada. Oma ringkonnas. Ema on küll aastaid korrutanud, et “ah, miks sa pead nende meestega võidu jooksma” või “sina ei pea ju Eesti meistriks saama” või “meie vaesed ja lihtsad inimesed, need teised rikkad, need tropid…”, aga mind ei huvita. Jah, jooksengi meestega võidu, kui jaksan. Jah, saangi kunagi Eesti meistriks (maratoni jaoks vanus õnneks paras veel). Jah, saangi rikkaks, ei jää kuskile nurka konutama. Miks teised? Miks mitte mina?

29. Oletatakse teadmise asemel.

Kui paljud inimesed toetuvad faktidele? Tegelikult on täiesti müstiline, kuidas näiteks ema tuleb vahepeal lagedale avaldustega nagu “need targad (võhivõõrad) inimesed seal (napakate posijate) Facebooki grupis ütlesid, et MMS on hea”, aga ei kuula toitumise ja lisandite osas absoluutselt mind, toitumisnõustajat. Ma ei julgeks elu sees anda selliseid nõuandeid, millel pole teaduslikku tausta.

30. Vähene kapital.

Kui alustad ettevõtlusega, on mingisugune kapital vajalik, et libastumisi siluda. Arvan, et see võib hõlmata ka sotsiaalset kapitali või teadmiste pagasit. Kui meie alustasime, oli meil osakapital enam-vähem koos. Millegi päris uuega hetkel aga algust teha ei suudaks. Eks varsti on teisiti.

31. Muud.

Mis iganes veel pähe võib tulla. Arvan, et väga oluline on usk oma tegemistesse. Kui ise ei usu, siis ei huvita su idee ka kedagi teist. Meil on olnud selline juhtum, kus üks tuttav kutsub kohtumisele, et tutvustada mingit revolutsioonilist toidulisandit, mida meie siis oma ettevõttes tema arvates edasi võiks müüa. Vastasime eitavalt. Paar kuud hiljem kutsus ta abikaasa järgmisele kohtumisele ja tutvustas jälle mingit uut toodet, olles vana täiesti hüljanud. Kui see nii suurepärane oli, siis miks ta sellega edasi ei tegelenud? Uut toodet tutvustades alustas ta aga umbes sellest: “Vaata, need kõik on meie müüjate autod! Saad ka sellise, kui müüma hakkad!” ja tootest kõneles nagu möödaminnes. Asi polnudki suurepärases tootes, mida ta ise usaldaks, vaid rahalaadungites, mida see sisse pidi tooma.

Napoleon Hilli 31 ebaedu põhjust, 1-15

Olen Napoleon Hilli raamatuga “Think and Grow Rich” (eesti keeles “Mõtlemist muutes rikkaks”) peaaegu lõpusirgel. Selle kinkis õde mulle siis, kui märgiline 30 saabus. Kord alustasin selle lugemist, aga panin taas kõrvale, kuna kõlas liiga palju nagu “The Secret“, mis on ometigi mitmeid kümneid aastaid hiljem avaldatud. Tegelikult oli Hill ikkagi esimene. Tema teos ilmus 1937. aastal ning selle aluseks oli ka 25 aastat uurimistööd: edukate inimeste elulugude lugemine, intervjueerimine jne. Tänapäeval vast nii põhjalikke teoseid ei ilmugi, või noh, nii põhjaliku eeltööga. Eks tema taga seisis ka 20. sajandi alguse rikkaim mees Andrew Carnegie, kes talle selle ülesande andis. Oli aega, oli raha, sai süveneda.

Kuna see raamat nukralt öökapil konutamist jätkas, võtsin selle uuesti kätte, kui kodus olev viimnegi Maggie O’Farrelli (lemmikkirjanik) teos läbi loetud sai. Sedapuhku “The Vanishing Act of Esme Lennox“, mis veel tükk aega kummitas ja ühe tugeva loomeseemne idanema pani (tahan midagi sarnase ülesehitusega kirjutada). Otsustasin, et enne järgmist sünnipäeva võiks raamat kasvõi austusest noorema õe vastu läbi olla. Praegu on sünnipäev umbes 10 päeva kaugusel, nii et põhimõtteliselt eesmärk täidetud. Samas on tegu teosega, mida võiks millalgi värske pilguga uuesti lugeda. Läbi töötada. Märkmeid teha. Seal on nii mõndagi, mis mõtlema paneb. Raamat ongi ju ometigi mõtlemisest kirjutatud.

Olen täiesti nõus, et mõtlemises on paljugi kinni. Samuti kuulun sellesse koolkonda, kes arvab, et inimene suudab just ise väga palju ära teha. Ei tasu jääda mingit imet ootama, pead ise usin olema. Kuskil raamatu keskel lahkab Napoleon Hill 31 ebaedu põhjust, mis selgusid mitme tuhande mehe ja naise tegevuse analüüsist, kusjuures 98% neist ebaõnnestusid. Toon need põhjused siingi ära ja analüüsin enda tarbeks, milline suhe mul nendega on.

Foto: Sebastian Voortman, Pexels.com

1. Pärilikult nõrgad võimed.

See on ainus asi, mida ei saa oma tegevusega muuta. Kuna tegu on aga ainult ühe põhjusega tervest suurest hunnikust, siis saab ju kõik teised nõrkused tugevusteks pöörata ning kokkuvõttes ei saa geenide taha peitu pugeda. Kui rääkida inimese füüsilisest vormist, siis vabandusega “olen suure kondiga” saab samuti näiteks vaid umbes 0,5 kg välja vabandada. Mina? Ma ei pärine just geeniuste perekonnast, aga isa pean keskmisest targemaks. Tema jaoks olid nii haridus kui haritus olulised. Usun, et ta oleks mu üle praegu uhke.

2. Ebaselge elu eesmärk.

Täiesti nõus, et on vaja selget sihti või vähemalt suunda, mille poole püüelda. Niisama rapsides saab jõud otsa, aga ei jõua kuhugi. Olen isegi siin-seal heidelnud, aga nüüd pähe võtnud, et minu eesmärgiks on finantsiline vabadus, mis lubaks mul tegeleda kirjutamise ja jooksmisega.

3. Auahnuse puudumine, ei soovi keskpärasusest kõrgemale tõusta.

Vot see on üks koht, millega mul probleemi pole. Ma pole kunagi tahtnud keskpärane olla, vaid alati eriline. Ma olen uhke selle üle, et ma olen vasakukäeline. Enim olen juukseid värvinud silmatorkavalt punaseks. “Tavaliseks” nimetamine tundub nagu suurim solvang. Ühelt poolt on ema alati rääkinud, kuidas pole vaja silma torgata, rikas olla, vaid vaikselt nurgas nohistada. Teisalt olen sellele alati vastandunud. Juba kooliajal tahtsin olla erilisem. Mitu korda suutsin võita ka vabariiklikku olümpiaadi.

4. Ebapiisav haridus.

Puudus, mida on koolide, koolituste, raamatu lugemisega vms lihtne kõrvaldada. Mind juhib elus uudishimu. Vajan pidevalt uusi stiimuleid. Kui üks kool või koolitus lõppeb, otsin tavaliselt järgmist või sirutan käe põneva raamatu järele. Hetkel tegelen kodus (ja tööl) olevate raamatute läbilugemisega.

5. Puudulik enesedistsipliin.

Kõige keerulisem on iseennast piitsutada. Kui mitmel korral olen teinud detailseid plaane ja seejärel iseennast reetnud? Liiga tihti. Hetkel toimib mu päevaplaan (2.0 versioon suisa, esimene vajas muudatusi) üpris hästi, saan nii mõndagi olulist tehtud. Ideaalne see aga veel ei ole. Huvitav on see, et oma treeningplaani täidan palju kohusetundlikumalt – see tuleb treenerilt ehk kelleltki teiselt. Samas… treeningplaan nõuab päevas 1-2 tundi pühendumist, mu isiklik päevaplaan aga palju enamat. Seegi võib olla põhjus, miks päevaplaan vaid 70% toimib. Aga see on ikkagi parem kui mitte midagi. Olen mingi piitsa enda jaoks tööle saanud.

6. Kehv tervis.

Haige inimene ei jaksa kindlasti eriti produktiivne olla, palju energiat läheb hädade peale. Tervise üle väga kurta ei saa, kui jätan kõrvale nohu, mis mind kroonilisena juba 24 aastat tüüdanud on. Käisin eelmisel aastal isegi arstile kurtmas, olles veendunud, et mul on mingi allergia. Ei midagi. Ei allergiat, ei kopsuhäda, ainult mingi müstiline turse nina sees, mis just külmemal aastaajal nina tüütult tilkuma paneb. Raviks sain kange retseptiravimi Nasonexi, mida liiga heldelt kasutada ei julge, kuna selle mõju all ei jaksa ma raskeid trenne teha + seepärast jooksin kevadel 10 km 47 minutiga, mis on totaalne katastroof (rekord 41:34). Üldiselt on tervis hea. Osaliselt töötan ka toitumisnõustajana ja jälgin, mida suhu pistan. Tarbin vajalikke toidulisandeid. Teen trenni. Iga päev. Auto on küll olemas, aga üldiselt sõidan sellega nädala algul linna, teen nädala sees linnas sõite, kodus käin rongiga (tasuks 4 km jagu kõnnikilomeetreid päevas), koju tagasi sõidan nädala lõpus, võttes tavaliselt enne ka Coopi pakiautomaadist toidukotid peale.

7. Ümbritseva halb mõju lapsepõlves.

Halvad sõbrad, halb elupaik. Kasvasin turvalises Haapsalus. Olin ise nohik ja mu sõpradele meeldis ka õppida. Pättust ei teinud, peodki ei huvitanud.

8. Tegevuste edasilükkamine.

Hilli sõnul kõige levinum ebaedu põhjus. Olen süüdi. Tegelikult pole olemas õiget aega, alustada tuleb kohe, käepäraste vahenditega. Küll hiljem ka paremad tööriistad tekivad. Püüan end vähemalt nii paljugi parandada, et kui tegu on mingi tillukese ülesandega, mis üle paari minuti ei võta, teen selle kohe kiirelt ära. Mis tehtud, see tehtud.

9. Püsivuse puudumine.

Alustad õhinaga, aga loobud esimeste takistuste ilmnedes? Tuttav tunne? See on üks mu suurimaid puudusi. Mulle meeldib alustada. Mulle meeldib planeerida. Ja kui asi juba käib, tahaks millegi uuega alustada. Püsivust olen üritanud süstida oma 1000-päevase projekti raames, kus võtsin fookusesse 3 suuremat eesmärki, mille kohta iga päev aru annan. Püsivust aitab hoida ka treeningplaan. Tänu sellele olengi näiteks jooksus arenenud. Trellos on mul loomisel ka nn. eluplaan, kus olulisemad suunad ja tegevused kaardistan ning viimaks neid tegema hakkan.

10. Negatiivne iseloom.

100% nõus, et negatiivselt meelestatuna pole absoluutselt võimalik edu saavutada. Kui sa pole eduks valmis, siis see ei tule sinu juurde. Näiteid võiksin tuua liigagi lähedalt. Eluaegne negatiivse “ah, mis mina, vaene inimene” mõtlemine on ühe lähedase üpriski põhja viinud. Ega ta kuula ka, kui üritada vähegi positiivsust süstida. Tunnistan, et vahel laskun ka negatiivsusse, aga rabelen sealt uuesti välja, sest tean, kui kahjustav see on.

11. Kontrollimatu suguinstinkt.

Hill peab seksuaalenergiat võimsaimaks stiimuliks, aga seda peab oskama õigesti kanaldada. Olen nõus, et palavikulises armunud olekus on entusiasmi palju ja loovimpulsid tekivad eriti kergelt. Seda energiat olen ju isegi ära kasutanud. Kontrollimatu suguinstinkti käes ei vaevle.

12. Soov saada midagi niisama.

Hasartmängud, loterii, õnne peale lootmine. Ma ei taha midagi niisama saada. Usun inimese enda võimekusse edu ligi meelitada.

13. Otsustusvõimetus.

Väidetavalt otsustavad edukad inimesed kiirelt, edutud ei pruugigi mingile seisukohale jõuda. See on tihedalt seotud ka edasilükkamisega. Otsustusvõimetust olen enda puhul täheldanud küll ja veel. Niipea, kui kiirelt otsuse teen, on tulemused aga palju paremad.

14. Hirmud.

Hill toob ühes peatükis välja 6 peamist hirmu, mis edu teekonnal põiki ees seisavad: vaesusehirm, kriitikahirm, hirm tervise pärast, armastuse kaotamise hirm, vanadusehirm, surmahirm. Hirmul inimene keskendub negatiivsele ega suuda edu ligi meelitada. Mida mina kardan? Kriitikat. Tegelen selle hirmuga, olles otsustanud kriitika püstipäi vastu võtta. Armastuse kaotamist kartsin vahepeal samuti, aga nüüdseks on hakanud need õudusunenäod, kus olen täiesti üksi ja hüljatud, kaduma. Mingil ajal ärkasin jubeda tühjustundega ja suisa imestasin, kui kõrval abikaasat silmasin.

15. Halb elukaaslase valik.

Mittetoetav elukaaslane veab su põhja. Minu abikaasa on õnneks toetav ning meil on piisavalt ühiseid hobisid. Siinkohal on kõik hästi.

Järgmised ebaedu põhjused juba nädala pärast! Päevaplaan ütleb, et oleks aeg üks korralik 15-kilomeetrine jooks teha. Aeroobsel lävel, mõtelge.

Kas oled ise nende ebaedu põhjustega kokku puutunud? Milline sind enim takistab?

Mida ootan aastalt 2019?

Kui 12% aastast juba läbi on (ometigi veebruar juba!), üritan viimaks 2019. aasta eesmärgid või (nagu ühes blogis need sildistatud olid) fookuse paika panna. Olen seda usku, et niisama suvalistes suundades lahmides kokkuvõttes väga kuhugi ei jõuagi. Ometi olen oma elus just nimelt lahminud. Sinna-tänna, igale poole. See, et 22. eluaasta paika ehk 8 aastat tagasi jäi elu jooksul proovitud huviringe kokku lugedes sõrmedest ja varvastest puudu, räägib minu kohta nii mõndagi. Mulle lihtsalt meeldivad nii paljud asjad. Ja siis ühel päeval enam ei meeldi. Kord kõrvetab mind iha, järgmisel hetkel aga juba tuim leigus. Kuhu ma omadega nii välja jõuan?

Sada hobi

Elu on õpetanud, et need huvid, mis minu heitlikule meelele vastu suudavad pidada, on arendamist ja tähelepanu väärt. Näiteks on mulle külge kleepunud kirjutamistung, mis esmakordselt 8. eluaastal oma pead tõstis. Samuti olen edasi arendanud oma jooksuharrastust. See, mis algas 2007. aastal riigieksamiteks õppimise vahele jääva aja sisustamisena (jooksime sõbrannaga iga päev vankumatult 1 tunni, nii enam kui kuu jutti), on üle elanud oma mõõnaperioodi (kui olin 10 kg praegusest raskem ja jooksin 2-3 korda nädalas) ning muutunud nüüd tõsiseltvõetavaks harrastussportlase ettevalmistuseks (talvel 80-90 km nädalas, praegu 30 km puhkenädal, muidu “puhkuseks” 40-50 km ). Huvi toidutegemise vastu on ka püsima jäänud. On tegu ikkagi millegi väga elulisega. Ma naudin söögitegemist. Katsetamist. See on järjekordne võimalus loovuse väljendamiseks. Seepärast hingitseb vaikselt ka mu toidublogi ja seetõttu õppisin ka toitumisnõustamist. Korraliku sporditegemisega peab tasakaalustatud toitumine ju käsikäes käima. Nii on paremad tulemused tagatud.

Fookus

Foto: Bogdan Dirică, Pexels.com

Korraks näis, et kaldun teemast kõrvale ning unustan minevikumaastikel uidates sootuks ära, et tegelikult on aasta 2019 ja vaja selleks fookus seada. Ometigi peitub neis aastatega püsima jäänud “põhitegevustes” oluline fookus. Mõneti olengi püüdnud neile keskenduda. Eelmisel aastal alustasin ingliskeelse motivatsiooniblogiga, kus jälgin 3 suure eesmärgi täitmist 1000 päeva jooksul. Hetkel on loenduse lõpuni jäänud pisut alla 800 päeva. Valisin välja 3 suuremat eesmärki nagu maja, raamatu avaldamine ja tähtsa jooksuvõistluse võitmine. Eri valdkonnad, kõik aga olulised. Kõige kehvemas seisus on hetkel majaunistus. Jah, meil on maatükk ja sellest tulenevalt üks laenuke, aga hetkel nukrutseb see maalapike lumekuhja all. Maja jaoks on vaja raha. Palju raha. Sestap sean 2019. aastal fookuse sissetulekute suurendamisele. Kuludest püüame kärpida toidukulusid, sest need kipuvad ebanormaalselt kerkima. Raamat? Avaldasin Amazoni kaudu 2 e-raamatut: tervislikud jõulutoidud ja 31-päevane järkjärguliselt tervislikumaks muutuv menüüplaan. Muidugi tahan enamat ja tasapisi kirjutangi suureeposeid ja silun mõningaid põnevamaid novelle. Igapäevaselt teritan sulge blogisid täiendades. 2019. aastal soovin jõuda mõne oma ilukirjandusliku teosega avaldamiseni. Ja ma tahan seda teha korralikult: läbimõeldud turundus, kaunis kaanekujundus, saadaval võimalikult paljudes formaatides, lugejate poolt palavalt armastatud.

Minule omaselt on mul hetkel pooleli:

• üks blogistiilis heietus 2014. aasta seiklustest Aasias (nt miks seisin ühtäkki kohvriga Malaisias keset kiirteed jne.)
• üks noortelugu, mis on põhimõtteliselt alternatiivreaalsus minu ja mu abikaasa minevikust (st kui oleksime kohtunud kooliajal)
• visandi kujul väga keeruliste suhete ja sündmustega pere-eepos (inspireeritud Maggie O’Farrellist, mu lemmikkirjanikust), ühtki rida veel kirjutatud pole, tegelen tegelastele elulugude kirjutamisega, nende tundmaõppimisega, tööpealkiri “Mad Mansion”
• Bath Spa Universitys alustatud magistritöö/romaani ümberkirjutus; olin selle vahepeal mõttes juba täitsa prügikasti visanud, aga tegelikult pole mõistlik nurka lükata 250-leheküljelist käsikirja, mis pealekauba on VALMIS; olgu, “valmis”, vajab mitut ümberkirjutust, liha luudele jne, aga skelett on tugev ja olemas
• “Tallinners” novellid, millest 5 tükki esitasin Cardiff Metropolitani (olin hiljuti Erasmusega 3 kuud seal) hindamiseks, ootan hetkel tagasisidet; ideid tallinlaste (ja eestlaste üldiselt) portreteerimiseks on mitmeid

Loovkirjutisi on pooleli palju, aga otsustasin viimaks, et ei lase end sellest morjendada. Las nad olla! Tähtis on, et ma kõigi nendega aeg-ajalt tegeleksin. Ja siis ühel hetkel saavadki need valmis. Oluline on kirjutada! Kui pole tuju ühega tegeleda, siis võib paar rida lisada teisele. Midagi ikka kirjutatud saab. Ja kui päris aus olla, pole siin ülesloetletu veel kõik, poolikuid töid on mul veelgi. Ja muidugi on mul hunnik märkmikke, kus erinevaid ideid kirjas.

Jooksen, jooksen, jooksen

Pexels.com

Jooksueesmärgiga tegelen vast kõige usinamalt, sest mul on treener, treeningplaan ja vapustavad treeningkaaslased. Ma ei kõhkle, kui mul on vaja jooksma minna. Ma ei ürita mööda laveerida nagu näiteks kirjutamise puhul. Ma teen kõik vajaliku ära. Jooksus olen leidnud toimiva süsteemi. Kevadel algab võistlushooaeg, siis on jälle, mida oodata. Ootan võite. Kasvõi külajooksudelt. Eelmise aasta lõpus sain kirja esimese suurema võidu, kui tõusin vana-aasta jooksu 8,4 km distantsil poodiumi kõrgeimale kohale. Jess! Aga ma ei piirdu sellega, tahan ka tugevamas konkurentsis võita, mitte vaid siis, kui kõige tugevamad teatemeeskondades jooksevad ehk minuga ei konkureeri. Mõtlen pidevalt, et peaks muudes eluvaldkondades sarnase plaani paika panema. “Trennid” ja “võistlused” ja “puhkenädalad” jne. Hetkel on see mõttetasandil.

Numbrilised eesmärgid

Numbrid toovad selguse, löövad korra majja. Introvestor – see nimi eeldab, et tegelen investeerimisega ja investoritele numbrid ju meeldivad. Olen väike tegija, aga püüan ometigi natuke oma raha paigutada, ise veel vihane, et mille kuradi pärast ma selle kõigega näiteks 10 aastat tagasi ei alustanud. Kogu see raha, mis lihtsalt käest kadus! Ah! Olgu, vaatame edasi, mitte tagasi.

• Portfelliga tahan jõuda sinnamaale, et olen 2019. aasta lõpuks kokku ära paigutanud 12 000 eurot. 2018. aastal oli eesmärk 5000, aga läksin alla lati (4200). Seekord sean optimismiga suurema eesmärgi, sundides end rohkem pingutama. See tähendab, et portfelli tuleb panna 12 000 – 4200 = 7800 eurot. Hetkel umbes nagu minu aastapalk. Päriselt. Järelikult… vt järgmist punkti.
• Suurendan sissetulekuid nii palju, et saan igakuiselt kätte vähemalt Eesti keskmise palga. Kogu praeguse rabelemise juures pole kättesaadud raha hulk üldse normaalne. Väikeettevõtja piinad. Olen katsetanud ka “päristöö” leidmist, aga takerdun selle taha, et a) mu oskused ei vasta tööturu ootustele (miks ma IT-d ei õppinud?? Tõlkimisega ju rikkaks ei saa), b) hindan oma vabadust (suvaliselt päeva keskel jooksma jne.) ise aega planeerida liiga palju, et üheksast viieni tööl vastu pidada, c) ei taha teha lihttööd (kassapidajaks ikka saaks), vaid midagi arendavat. Kui kellelgi on põnevaid ettepanekuid, mis jätavad mulle vabaduse ise aega planeerida, treeninglaagrites käia, kirjutada ning mis pakuvad võimalust enesearenguks, siis olen usin ja kohusetundlik töötaja. Kui saan päeval trennid ära teha, olen nõus ka õhtul hilja (eelistatult kodukontoris sel juhul) töötama. Tõlkijana olen seda küll ja veel teinud.
• Ostan vähemalt 1 ettevõtte aktsiaid. Hetkel rahad ühisrahastuses, aga tahan portfelli laiendada. Kasvukonto võiks ka variant olla.
• Avaldan 1 ilukirjandusliku teose.
• Kirjutan valmis 1 magistritöö. See saab olema põnev, sest soovin keskenduda loovkirjutamise praktilisele poolele ja selle ümber teooriat keerutada.
• Jooksus panin numbrilised eesmärgid purki juba võidujoovastuses ehk samal õhtul, mil toimus Sparta jooksjate jõulupidu ning mil olin Eestis võistluse võitnud. Ütleme need siis siin ka valju häälega välja. Kõik on sellised piiriületamisnumbrid ehk “alla millegi”. Kes on jooksja, saab aru:
  • 5 km – alla 20 minuti; hetkeseis 20:09 (joostud juunis Londonis)
  • 10 km – alla 40 minuti; hetkeseis 41:34 (2017. a Saaremaal, 2018 sain sama tulemuse, aga parandada ei õnnestunud)
  • 21,1 km ehk poolmaraton alla 1:30; hetkeseis 1:32:37 (Rakvere ööjooks, 2018)
  • 42,2 km ehk maraton 3:10; hetkeseis 3:18:13 (Tallinn, 2018), võinuks juba ka 3:15 joosta, aga pingutasin esimesel poolel tempoga üle ja kustusin teiseks pooleks ära; usun, et 3:15 võiks juba kevadel ära tulla, aeroobseid jookse (15 km) jaksan vastavas tempos juba teha küll
  • kuskil eestikatel võiks esikuuikusse ka tulla

Mis seal ikka, tuleb pihta hakata! Kui nüüd postituse hoolikalt läbi loen, näen, et vajan just nimelt plaani. Treeningutes läheb hästi, sest mul on plaan. Miks mul ülejäänud elu jaoks plaani pole? Paar nädalat olen järginud midagi päevaplaani sarnast ja jaganud ära ka, mis päevadel millise blogiga tegelen. See on enam-vähem toiminud. Kolmapäev ongi Introvestori päev. Pühendun 1,5 tundi. Eelmise, 2018. aasta kokkuvõtliku postitusega ühe korraga valmis ei saanudki, kulus 2 kolmapäeva. Vähemalt on blogis nüüd aga mingigi elu. Tuleb lõpetada, etteantud aeg hakkab otsa saama. Kirjanduslikud šedöövrid ootavad oma järge!

 

2018. aasta kokkuvõte

Enne, kui saab suure hurraaga (või tegelikult mitte nii suure hõiskamisega, vaid vargsi hiilides) edasi liikuda, oleks asjalik viimaks ometi eelmine aasta kokku võtta. Mis investeerimisblogi see ikka on, kus mitu kuud ühtki kokkuvõtet ei ilmu? Kuukaupa tehtud kokkuvõtted haihtusid teadupärast juba eelmisel aastal. Mitte seepärast, et ma Investeerimisraadios kuuldust (tehti kuukokkuvõtteid maha) nina norgu oleks lasknud ja omaette nurgas väriseks. Lihtsalt ei jõudnud. Suurbritannias olles läks järg ühel hetkel käest ära ja siis ei teinud ma isegi mitte enda jaoks kokkuvõtteid. Aasta viimastel kuudel ei saanud ka midagi juurde pandud, sest ma praktiliselt tööd ju ei teinud. Õppisin, kirjutasin, reisisin mööda Suurbritanniat ringi. Elamisele tohutult raha ei kulunud, kuna kasutasime Trusted Housesittersit ja asutasime võõraste inimeste kodusid ja jalutasime nende koeri, kuni nemad reisil olid. Ometigi oli palju ringisõitmist ning raha kulus peaasjalikult transpordi peale. Kui oma Suurbritannia kulude tabelit vaatan, siis on tegu ikkagi märkimisväärse summaga. Enam kui 1200 eurot. Mis mõttes? Transpordi peale? Olgu, see hõlmab ka lennupileteid kahele, edasi-tagasi, aga üldiselt on Londoni lennud odavapoolsed (läksin sinna 15 euro eest). Kallid olid rongid, mingid piletid (Oxford-Cardiff) olin sunnitud ostma, kui tahtsin koolis käia. Ja see üks apsakas, kui hommikusest rongist maha jäime? Uued piletid tegid meid 100 eurot vaesemaks. Nojah.

2018. aastal passiivselt teenitud summad

Alustame numbritest. Ja siis järgneb väike tegevusaruanne. Ja alustame sellest, et seadsin eesmärgiks paigutada investeeringutesse 5000 eurot. See oli mu esimene investeerimisaasta ning hakkasin oma tibatillukest portfelli alles ehitama. Iseenda tööandjana sõltub mu palganumber konkreetselt sellest, kui palju rapsida jaksan. Palgaga puhkust mul ei eksisteeri. Ülikool (magistriõpe) nõudis oma aja, suur jooksuarmastus (keskmiselt 75, maksimaalselt 124 km nädalas) nõudis oma, väsimus nõudis oma, reisimine nõudis oma… Ühesõnaga, ei töötanud nii palju, kui oleks pidanud. Kokku panin erinevatesse ühisrahastusportaalidesse 4209,4 eurot. Miks nii imelik summa? Kuna EstateGurus oli mulle vahepeal intressi tagasi tiksunud (a la 1,60 eurot), aga tahtsin raha uuesti ringlusse lasta, panin juurde ümardamata summa, et kokku tuleks kena ümmargune number. Vot. Kui hakata mõtlema, et mu keskmine palk on 600 euro kanti (selle kitsaskohaga peaks tegelema) ja et me reisime omajagu, võiks arvata, et isegi hästi läinud. Mul oli varasemast veel raha alles jäänud, korter on ostetud laenuta, maksime oma ettevõttest natukene dividende ning koonerdan iga nurga peal. Toidu peale kipun kulutama, aga riideid praktiliselt ei ostagi ja kui ostan, siis tavaliselt näkkab Kehras toimuvatel riidemüükidel, kus enamik asju maksavad 50 senti, aga on samas korraliku välimusega. Samuti tuulan vahepeal kodus riidekapi läbi ja leian selle põhjatusest igasugu põnevaid asju, mis juba täitsa meelest läinud. Nii toimetulek võimalik ongi.

Aga tuleme tagasi numbrite juurde. 4209,4 eurot tähendab, et investeerimata jäi 790,6 eurot. Vaatame aga nüüd, kui palju erinevad portaalid passiivset tulu tootsid.

• Mintos: 100,01 eurot, sisse pandud 1685 eurot (alustasin suvel)
• Omaraha: 35,19 eurot. Ühe hapuks läinud laenu võrra langes ka tootlus, aga müüdud laenude osakaal on nüüdseks 1,1%, nii et elab üle. Portaali sisse pandud 200 eurot, aga Kreditexist väljavõetava kavatsen just Omarahasse suunata. Pikaajalised heade intressidega laenud ikkagi.
• Viainvest: 14,22 eurot. Konto alates juuni keskpaigast. Sisse pandud 500 eurot. Esmalt oli seal vaid 100 eurot, hiljem panin juurde.
• Kreditex: 96,94 eurot. Sisse pandud 850 eurot, aasta lõpus välja võetud Ühtlasi on tegu aasta suurima pettumusega, sest laenud lähevad tihti hapuks. Tootlusprotsendid on ahvatlevalt kõrged, aga järelturg puudub ja suhteliselt mõttetu portaal tundub. Ka see logodega kalender, mis mulle aasta alguses antud firma poolt postkasti saadeti, ei veena mind jääma. Ootan, et saaks sealt raha välja kanda. Ainus hea asi on see, et tulumaks makstakse portaali poolt automaatselt, teeb kevadise aruandluse lihtsamaks. See oli üks esimesi kohti, kuhu konto tegin, sest alustamiseks tundus eestikeelne portaal kõige kodusem. Mitte et mul inglise keelest arusaamisega mingeid probleeme oleks, ikkagi filoloog jne. Hiljem saigi Mintos uueks lemmikuks.
• EstateGuru: 9,33 eurot. Sisse pandud 475 eurot.
• Funderbeam: seal tiksub SportID ja Sportlio ettevõtteis 500 eurot, tagasi pole saanud midagi
• Ettevõtte konto Mintoses: 275,37 eurot; sisse pandud 7500 eurot (alates juulist)

Eraisikuna teenisin passiivselt juurde siis 255,69 eurot. Mujale kui ühisrahastusse oma raha ei pannudki, kuigi mõlgutasin ka aktsiamõtteid.

Nii palju siis sellest. Eesmärke 2019. aastaks sean järgmises postituses. Kiire kommentaarina mainiks ära, et olen endale välja töötanud päevarutiini ja kui seda järgida õnnestub, peaks tulema üpris hea aasta. Miks nii? Sest siis saan ma ometigi midagi tehtud! Mu suurim õnnetus ongi suur armastus planeerimise vastu, liidetud suutmatusega midagi reaalselt ära teha. Jagasin päevade peale ära ka blogid ning Introvestori postitustega tegelemine on näiteks just kolmapäevane tegevus.

Kas tõlkimine on hea lisatulu allikas?

Rohkem raha? Selle mõistatuse lahend näib olevat mantra: vähenda kulusid või suurenda sissetulekuid. Vaheta tööd või raba veelgi rohkem kui praegu. Sellelaadseid postitusi on siit-sealt ikka palju läbi käinud. Lisaraha teenimine on kuum teema ka investeerimisvallast huvitatuile. Mida rohkem lisa teenid, seda enam on raha, mida investeerimisringlusse suunata.

Kunagi jäi mulle #Kogumispäeviku Facebooki grupis silma, et lisatööna soovitatakse tõlkimist. Tegu oligi aruteluga teemal, kuidas põhitöö kõrvalt lisaraha teenida. Ma ei taha väita, et olen ise ideaalne tõlkija või et seda võivadki teha vaid need, kel on filoloogi haridus (mul on), aga ma ei arva, et see oleks kergemat sorti lisatöö. Kui paralleele tuua, siis samamoodi ei pakuks ma igale vähegi kaamerat või nutitelefoni käes hoida oskavale inimesele lisatööks fotograafi ametit. Lühidalt: tõlkimine ei ole nii lihtne, et igaüks võiks sõnadega mängleva kergusega ümber käia ja takkapihta veel rahuldava tulemuseni jõuda.

Keeleoskus on enamat kui „I can speak English“

Mul endal on kogemus inglise keelega, kuna just seda ma ülikoolis bakalaureuseastmes õppisin. Seega toongi näited sellest vallast. Mäletan, et 2008. aastal, kui sisse astusin, oli see üks populaarsemaid erialasid. Oma edukate riigieksamitulemustega pressisin end siiski tasuta kohale. Aga… meil oli kursusel ligi 60 inimest. Inglise keel. Igaüks, kes vähegi subtiitriteta filme on vaadanud, oskab, eks? Esialgu tunduski kõik roosiline ja hoomatav, aga siis läks paljudel raskeks. Keeleteaduse alused, fonoloogia, keerulised lingvistilised skeemid… meenutas juba mingit reaalteadust. Tuli tõdeda, et pole see inglise keel nii lihtne midagi.

Keeleoskus on kompleksne. Lisaks sõnadest arusaamisele on vaja ka keele toimimist mõista. Kindlasti tuleb kasuks vastavas keeles filmide vaatamine ja lugemine, aga see pole veel kõik. Oluline on ka sisemine keelevaist. Sul kas on see või ei ole. Tunnistan ausalt üles, et ma ei pea end keeleeksperdiks. Kunagise IELTS-i testi tulemus 8.0 (maksimum 9.0) aastast 2011 (oli vaja Inglismaa ülikooli kandideerimiseks) ning 2018. aastal tehtud testist saadud C2 tase (nagu oleks inglise keel mu emakeel) ei tähenda veel, et ma inglise keeles eksimatult orienteerun. Ma ei tea kõiki asju peast. Samas tean, kust vajadusel abi otsida, millistes sõnastikes tuhnida. Need tasemed annavad oskusest aimu, aga neid ei saa kulla pähe võtta. Usun, et peas peab ka mingi mutter õigetpidi keerlema. Keele osas olen ma ise mõnes mõttes tähenärija. Kirjutan isegi Facebooki Messengeris ja igasugu sõnumites alati piinlikult õigesti (kohe kindlasti mitte „õieti“!) ja märkan alati, kui keegi on apsaka teinud või lause kannatab komapuudulikkuse all. Arvan, et nn. keeleinimesel peaks peas kogu aeg mingi keelepolitsei või muu sarnane tegelane tiksuma.

Tõlkimine on sageli meeskonnatöö

Olen töötanud tõlkebüroos ja aeg-ajalt võtan mõne projekti praegugi vastu. Büroo puhul peab kindlasti arvestama, et tegu on keerulise mehhanismiga. Samuti sellega, et tõlke vaatab üle toimetaja, kes tõlkija apsakad üles korjab. Kõige jubedam minu enda jaoks ongi see, kui toimetajalt (veel hullem: kliendilt) töö tagasi tuleb ja peab hakkama vigu parandama. Samas teeb see targemaks ja aitab tulevikus samu vigu vältida. Kui aga ise lisatööna kuskil nurgas tõlkeid nikerdada, ei ole kedagi, kes su vigu märkaks, ning tulemuseks võib olla paras plökerdis. Kui tõlkebüroosse tööle kandideerid, siis pead esmalt tegema paar näidistõlget. Kui kunagi naiivse tudengina SDI Medias proovimas käisin, kukkusin haledalt läbi. Paar aastat hiljem asusin aga ühes tõlkebüroos tööle. Toimetajate tagasisidest proovitööde osas sain näiteks teada seda, et mu inglise keel on isegi tugevam kui eesti keel. Ise poleks ma elu sees selle peale tulnud. Seepärast on mulle sageli usaldatud ka inglise keele toimetamist, mida tavaliselt teevad nn. pärisbritid.

Tõlkimisega ei saa metsikult rikkaks

Kui mõelda sellele, et ühel korralikul tõlkel on ideaalis ka toimetaja ja tõenäoliselt ka projektijuht, siis tõlkijale endale suurt midagi kätte ei jäägi. Tõlkebüroo võtab ju ka oma osa ära. Ise olen hakanud mõtlema, et võimalusel ma enam liiga palju ei tõlgi ning püüan muude ettevõtmistega sissetulekut tekitada. Näiteks andsin välja järjekordse ingliskeelse e-raamatu, mis sisaldab 31 päeva toitumiskava. Metsikut müügiedu mu üllitised veel saavutanud pole, aga pressin järjepanu edasi. Mu suurim unistus ongi tõlkimise asemel kirjutamisega raha teenida. Tõlgin tõesti vaid siis, kui parajasti inspiratsioon ja motivatsioon otsas ning aega üle. Vahel on isegi hea päeva natukese tõlkimisega alustada, sest selle puhul ei pea nii palju mõtlema kui millegi täiesti uue loomisel. Aitabki aju käima tõmmata. Viimasel ajal olen vastu võtnud ka natuke põnevamaid projekte ehk tõlkinud või toimetanud raamatu. 2018. aasta sisse jäi näiteks soomlaste hingeelust pajatava „Sisu: soome südikuse kunst“ inglise keelest eesti keelde tõlkimine ning kuulsa treeneri Lydiardi „Joostes“ raamatu tõlke toimetamine.

Kui tulla aga rahajuttude juurde tagasi, siis olen ise jõudnud arusaamale, et tõlkimisest saadav raha ei tasu töömahtu arvestades ära. Sageli on klient kaasa pannud nii pika juhendi, et juba selle lugemisele kulub terve igavik. Juhendi lugemise eest keegi aga ei maksa, raha saab tähemärkide/sõnade eest. Juhend sisaldab kliendi erisoove (nt. kuidas mingeid mõisteid tõlkida, millist osa dokumendist üldse tõlkida vaja on jne.) ning neid mitte arvestades ongi jama majas ning tõlge võib ringiga tagasi tulla. Seega ei saa seda ka lugemata jätta. Mõnikord on juhend ise juba nii absurdne ja nõuab tõlkijalt tasustamata lisatööd, nii et hiiglaslikku juhendifaili nähes olen tõlkest vahel ära öelnud.

Tõlkeprogrammid muudavad elu kergemaks

Päris algusaastatel soperdasin Wordi failides ja tuuseldasin keerukates kemikaalide kasutusjuhistes. Tagasi vaadates tundub väga müstiline, kuidas ma nii üldse hakkama sain. Väga tüütu töö! Õige programmiga on lugu palju lihtsam. Niisama Wordis nokitsedes lähed enne hulluks, kui 100-leheküljeline leping või traktori kasutusjuhend tõlgitud saab. Tõlkebüroo võib programmi litsentsi sulle laenata. Samas võid ka ise tarkvara osta, aga arvesta siis 400-500-eurose väljaminekuga. See tasub ära siis, kui plaanid tõlkimist tõsiselt võtta. Programmis on selline tore asi nagu tõlkemälu, mis salvestab kõik tõlgitud laused. Kui tõlkes on sarnaseid lauseid või suisa 100% vasteid, siis pakub programm sulle ise vastet. Nii ei pea sa topelttööd tegema, programm annab sulle ise korra tõlgitud lause ette. Samuti saab programmi salvestada mõisteid (terminibaas) ja tagada nii terminite ühtsuse. Kui samale kliendile mitu korda, aga näiteks pika vahega tõlgid, siis on hea terminibaasist mõiste saada. Nii on see alati ühtemoodi tõlgitud. Otsima ei pea, programm ise pakub.

Aga kui ma ikkagi tahan tõlkida?

Kui sul on keelevaist olemas ja pead end tugevaks, siis proovi näiteks mõne tõlkebüroo hingekirja saada. Sa ei pea igapäevaselt kohal käima, tõlkebürood töötavad väga palju koos vabakutselistega. Olen ise aasta aega kontoris kohal ka olnud, aga sealt edasi pigem kodust või kuskilt mujalt maailma kaugest nurgast töötanud. See üheksast viieni elu polnud päris minu teema. Projektijuhid saadavad tõlkijatele päringu ja kui tähtaeg ja maht sulle sobivad, võid selle vastu võtta ja ära teha. Tõenäoliselt vajad töö tegemiseks ka vastavat tarkvara. Hangi see. Veendu ka, et sul on arvutis mingi õigekirjakontroll. Puuduvad komad, valesti kirjutatud sõnad, liigsed tühikud ja muu sodi muudab tõlke vaid koledaks.

Mõned soovitused alustavale entusiastile:

• Testi ja terita keeleoskust. Lahenda internetis sihtkeeles mõningaid keeleülesandeid või proovi etteütlusi teha. Võid ka mõne eesti keele töövihiku või õpiku osta ja ülesandeid lahendada. Kui tulemused harjutamisega paremaks ei lähe või juba algusest head pole, ei pruugi su keeletase piisav olla.

• Kandideeri mõnda tõlkebüroosse tõlkijaks. Need tööpakkumised on sageli büroode kodulehtedel, aga võid leida ka töökuulutuste portaalidest. Kui kandideerid, pead tegema paar proovitööd. See ei kohusta sind millekski, aga annab aimu, kas sobid tõlkijaks. Toimetaja tagasiside põhjal võid teada saada, mille kallal töötama peaksid.

• Alusta lihtsamatest töödest. Kui sa pole varem tõlkinud, võta esimesena vastu lihtsamad tekstid. Maksimaalselt on arvestatud tõlkija päevanormiks vaikimisi 10 lehekülge. Samas on sisu oluline. Keerukate lausetega leping võtab palju kauem aega kui sama lehekülgede arvuga arusaadavad keeles kirjutatud turundustekst.

• Katseta tõlketarkvara. Hangi tõlketarkvara prooviversioon ja ürita mõnda teksti tõlkida. Hea oleks, kui tekstis oleks sarnaseid või korduvaid osi. Nii näed, kuidas programm toimib.

• Avasta sõnastikud. Õpi tundma netiavarustes pakutavaid sõnastikke. Need on sinu sõbrad. Tee selgeks, kust leiab termineid (nt ESTERM) ja millistelt lehekülgedelt saab keelenõu (Keeleabi). Google Translate võib anda esmase aimduse, mida tõlgitav lause/väljend tähendab, aga kvaliteeti sealt väga oodata ei maksa.

Lõpumärkus:

Kas tead, mis vahe on tõlgil ja tõlkijal? Kui ei tea ega oska ka vastavat infot leida, siis palun ära pigem tõlkimist endale lisatööks võta. Ilmselgelt pole sa selleks valmis. Tõlketöid tehes ei pea kõike peast teadma, aga oluline on teatud terminibaasides ja sõnastikes orienteerumine, et vajadusel õige info üles leida.

Kodus olen produktiivsem

Olen vaid mõned päevad Eestis külmas ja lume seltsis veetnud, sest olin septembrist detsembrini vahetustudengina Suurbritannias. Lahkusin juba 10. septembril ja võtsin seda reisi-kooli osaliselt ka võimalusena elu üle järele mõelda ja igasuguseid plaane teha. Abikaasa liitus minuga 15. oktoobril, sest tahtis enne Eestis pisut tööd teha, aga kokkuvõttes sai temagi 2 kuu jagu puhata. Veider on tagasi mõelda, et suve lõpul oli kindel siht silme ees, et välismaal kirjutame oma kodulehele hunniku artikleid, teeme ettevõttele arenguplaani, leiutame uueks aastaks värske kuvandi ja parema hinnakirja ja nii edasi ja nii edasi. Lõhidalt öeldes: plaanid olid suured ja näiliselt oli ka aega lademetes käes.

Mis siis juhtus?

Esiteks, olgu mainitud, et selle 3 kuu jooksul elasime peamiselt teiste inimeste kodudes. Tasuta. Trusted Housesittersi (link ka paremal menüüs) kaudu kandideerisin erinevatele loomahoiupakkumistele ning nii jalutasimegi võõraste koertega ja kokkasime võõrastes köökides, kui pererahvas parajasti kodunt ära oli. Oleme ise küll kassiinimesed, aga kassidega elasime palju vähem koos. Seega läks päris palju aega koertega jalutamisele. Oma igapäevaelus ei ole me kunagi sellise asjaga arvestama pidanud. Lisaks soovisime ka oma sihtkohtades ringi vaadata, sest nii põnev oli ja kuidas sa jätad Oxfordi ülikoolis uitamata, kui juba õiges linnas oled. Ja kõige tähtsam oli muidugi oma igapäevase trenni tegemine. Sõltuvalt treeningplaanist võis selleks kuluda 40 minutit või 1,5 tundi + pesemine, jõuharjutused vms. Niisiis… aeg kadus kuhugi korstnasse.

Tüüpiline päev:

• ärkamine, koerad korraks tagaaeda
• hommikusöök iseendale, koertele mingi väike amps, kui oli ette nähtud
• jalutuskäik koertega, 30-40 min
• vajadusel natuke seedimisaega (ma ei saa täis kõhuga üldse hästi joosta), pisut arvutis nikerdamist
• trenn 1-1,5 h, pesemine
• trennijärgse nälja kustutamine, üldiselt mingi korralikuma toidu kokkamine
• koerad korraks aeda
• linna peal uitamine – üldiselt ei asunud kesklinn kohe koduukse taga
• 16-17 paiku tagasi, koertega välja
• õhtusöök
• arvutis nokitsemine, koolitööd

See lõputu väsimus!

Kodus olles olen hakanud suuremast väsimusest tasapisi üle saama. Suurbritannias olin aga pidevalt üpris väsinud. Loogiline tegelikult ka, sest enamikel päevadel tuli 20 000 sammu vabalt täis. Pikemate jooksudega päevadel oli 30 000 väga tavaline. Isegi kannad hakkasid sellest kõigest valutama ning füsioterapeudist abikaasa suutis välja öelda juba hirmsa sõna “kukekannus”. Õnneks vist päris nii kaugele väsimus ei arenenud. Veel täpselt ei tea, aga tundub, et puhkusega on hakanud üle minema.

Plaanid olid suured, aga ilmselgelt ei naasnud me Suurbritanniast mingi arenguplaaniga. Paar artiklit kodulehele küll tekkis. See pole mingi kergete killast ettevõtmine. Kui mu abikaasa kord artikliga valmis saab, on see midagi ime väärilist. Üks jooksjatele mõeldud harjutuste teemaline artikkel on tal juba eelmise aasta oktoobrist näiteks pooleli. Asi siis selles, et ta kasutab päris palju teaduslikke allikaid ning nende välja otsimine võtab aega. Tavatöö kõrvalt pole tal selleks aga näiteks sekunditki kulutada, tema juurde on järjekord nii 5 nädala jagu. Ja artiklid on füsioterapeutilise suunitlusega.

Kodus on lihtsam produktiivsem olla

Tõtt-öelda ei suutnud ma kojujõudmist juba ammu enam ära oodata. Kui päris aus olla, siis oli raskemat sorti koduigatsus juba oktoobri algul. See leevenes pisut, kui abikaasa seltsi tuli. Teiste inimeste kodudes oli nagu enam-vähem olla, aga ikka ei saanud alati õigele lainele. Küll polnud mugavat lauda, mille taga istuda, küll oli internet kaduv, küll tuba liiga pime ja mitte-inspireeriv… Sada häda! Unistasin kodust ja uuest kontorist, mille jaanuariks plaanisime otsida. Tahan suurt tuba, kus saan seinad oma plaane täis kleepida ja siis sirge seljaga vaid eesmärkide poole edasi rühkida.

Oma kodus veetsin esimesed päevad väga kapsastununa. Lend pühapäeva hommikul kell 6.10 tähendas unetut ööd, pooletoobist tukkumist bussis, tüütut järjekorda kell 4 hommikul, surnuna kojulaekumist. Alles nüüd, kolmapäeval on vähegi inimese tunne juba peal. Esmaspäeval kakerdasime linna auto järele (elu esimene auto, juhuu!), teisipäeval sõitsime linna kergejõustikuhalli ja kontoriruume vaatama (uus kontor leitud, jälle juhuu!), kolmapäev möödus kodus. Võiks öelda, et viimaks jõudsin ka produktiivse päevani. Mõelda vaid, kirjutasin ju näiteks selle postituse siin! Ja ühtlasi paiskasin peale suurt pusimist müüki oma ingliskeelse jõulutoitude kokaraamatu. Huh!

Elagu kodu!

 

Ma pole ära kadunud: heietusi ja tulevikuplaane

Mõtlesin, et oleks paslik korra maailmale meelde tuletada, et olen täitsa olemas ja et mul on paar postituse ideedki meeles mõlkumas. Alanud on eelviimane nädal Erasmuse vahetust Cardiff Metropolitanis, lõpuspurt loovkirjutamises. Uusi tekste tuleb toota iga nädal. Sestap polegi blogitekste toota jõudnud. Ingliskeelse blogiga olen ka paar päeva maas (1000 päeva, raport iga päev), toidublogi ukerdab varjusurmas, Introvestorist rääkimata. Walesis lund küll pole ja soojagi jagub 10 kraadi kanti, aga ometigi on pimedavõitu. November on alati raske. Olen pooleldi talveunes ja iga kirjapandud sõna on suur võit. Detsembri jõulutrall äratab ellu, varsti olen taas parem postitaja. Aga… sõnu olen tootnud omajagu novembriski. Kui eriala, on loovkirjutamine, siis teisiti ei saagi. Naudin seda loomissundi, neid iganädalasi ülesandeid. Siit võib sündida palju võimsaid lugusid. Eeldusel, et naasen nende algete juurde, toidan neid, kasvatan neid ja kärbin vajalikest kohtadest.

Tulevikupostitusi

Ideid, mida peatselt avaldada on siit- ja sealtkandist.

• Jätkasime Suurbritannias ringireisimist ja teiste inimeste kodudes elamist. Sellest saab põhjalikumalt lugeda ingliskeelsest blogist. Värsked pildid ilmuvad aga Instagrami. Suurbritannias ajaveetmisest kavatsen ühel hetkel siia kirjutada. Majutusest, transpordist, söömisest olen juba omajagu heietanud.
• Olen aastaid tõlkinud ja hetkel on see töö, mida teen siis, kui kuskilt mujalt raha sisse ei tule. Ütleme nii, et olen tüdinud. Sellega ei saa rikkaks ning see pole nii lihtne, kui tundub. Ometi soovitatakse nn. lisatööna just tõlkimist. Ei-ei, nii need asjad ei käi. Võivad käia, aga enamikel juhtudel on tulemuseks kohutav kvaliteet. Tõlkimine nõuab enamat kui koolis keeletundides käimist. Isegi filoloogina tunnen, et nii palju jääb vahel vajaka.
• Sooviksin jagada oma väikeettevõtluse kogemust ja endagi jaoks kogu selle rabelemise lahti mõtestada. Ettevõtja juba peaaegu 4 aastat.
• Ajaplaneerimine vabakutselise/ettevõtja maailmas. Nõuab distsipliini ja võib käest ära minna. Aga vabadus on magus!
• Internetipõhised tööotsad a la eBayle sisu kirjutamine. Lisaraha teenimise võimalus!
• Mis värk on “housesitting” – minu 3 kuud Suurbritannias majutusele eriri midagi kulutamata. Nippe teatud keskkonnas profiili loomiseks, et saaks nutikalt reisida ja kasvõi digitaalnomaadi elu harrastada.
• Põhimõtteliselt võiks enda tarbeks oktoobri ja novembri kokkuvõtted ära teha. Aasta lõpus on samuti hea pikemalt tagasi vaadata ja uueks aastaks plaane teha.