Mida ootan aastalt 2019?

Kui 12% aastast juba läbi on (ometigi veebruar juba!), üritan viimaks 2019. aasta eesmärgid või (nagu ühes blogis need sildistatud olid) fookuse paika panna. Olen seda usku, et niisama suvalistes suundades lahmides kokkuvõttes väga kuhugi ei jõuagi. Ometi olen oma elus just nimelt lahminud. Sinna-tänna, igale poole. See, et 22. eluaasta paika ehk 8 aastat tagasi jäi elu jooksul proovitud huviringe kokku lugedes sõrmedest ja varvastest puudu, räägib minu kohta nii mõndagi. Mulle lihtsalt meeldivad nii paljud asjad. Ja siis ühel päeval enam ei meeldi. Kord kõrvetab mind iha, järgmisel hetkel aga juba tuim leigus. Kuhu ma omadega nii välja jõuan?

Sada hobi

Elu on õpetanud, et need huvid, mis minu heitlikule meelele vastu suudavad pidada, on arendamist ja tähelepanu väärt. Näiteks on mulle külge kleepunud kirjutamistung, mis esmakordselt 8. eluaastal oma pead tõstis. Samuti olen edasi arendanud oma jooksuharrastust. See, mis algas 2007. aastal riigieksamiteks õppimise vahele jääva aja sisustamisena (jooksime sõbrannaga iga päev vankumatult 1 tunni, nii enam kui kuu jutti), on üle elanud oma mõõnaperioodi (kui olin 10 kg praegusest raskem ja jooksin 2-3 korda nädalas) ning muutunud nüüd tõsiseltvõetavaks harrastussportlase ettevalmistuseks (talvel 80-90 km nädalas, praegu 30 km puhkenädal, muidu “puhkuseks” 40-50 km ). Huvi toidutegemise vastu on ka püsima jäänud. On tegu ikkagi millegi väga elulisega. Ma naudin söögitegemist. Katsetamist. See on järjekordne võimalus loovuse väljendamiseks. Seepärast hingitseb vaikselt ka mu toidublogi ja seetõttu õppisin ka toitumisnõustamist. Korraliku sporditegemisega peab tasakaalustatud toitumine ju käsikäes käima. Nii on paremad tulemused tagatud.

Fookus

photo of person holding crystal ball
Foto: Bogdan Dirică, Pexels.com

Korraks näis, et kaldun teemast kõrvale ning unustan minevikumaastikel uidates sootuks ära, et tegelikult on aasta 2019 ja vaja selleks fookus seada. Ometigi peitub neis aastatega püsima jäänud “põhitegevustes” oluline fookus. Mõneti olengi püüdnud neile keskenduda. Eelmisel aastal alustasin ingliskeelse motivatsiooniblogiga, kus jälgin 3 suure eesmärgi täitmist 1000 päeva jooksul. Hetkel on loenduse lõpuni jäänud pisut alla 800 päeva. Valisin välja 3 suuremat eesmärki nagu maja, raamatu avaldamine ja tähtsa jooksuvõistluse võitmine. Eri valdkonnad, kõik aga olulised. Kõige kehvemas seisus on hetkel majaunistus. Jah, meil on maatükk ja sellest tulenevalt üks laenuke, aga hetkel nukrutseb see maalapike lumekuhja all. Maja jaoks on vaja raha. Palju raha. Sestap sean 2019. aastal fookuse sissetulekute suurendamisele. Kuludest püüame kärpida toidukulusid, sest need kipuvad ebanormaalselt kerkima. Raamat? Avaldasin Amazoni kaudu 2 e-raamatut: tervislikud jõulutoidud ja 31-päevane järkjärguliselt tervislikumaks muutuv menüüplaan. Muidugi tahan enamat ja tasapisi kirjutangi suureeposeid ja silun mõningaid põnevamaid novelle. Igapäevaselt teritan sulge blogisid täiendades. 2019. aastal soovin jõuda mõne oma ilukirjandusliku teosega avaldamiseni. Ja ma tahan seda teha korralikult: läbimõeldud turundus, kaunis kaanekujundus, saadaval võimalikult paljudes formaatides, lugejate poolt palavalt armastatud.

Minule omaselt on mul hetkel pooleli:

  • üks blogistiilis heietus 2014. aasta seiklustest Aasias (nt miks seisin ühtäkki kohvriga Malaisias keset kiirteed jne.)
  • üks noortelugu, mis on põhimõtteliselt alternatiivreaalsus minu ja mu abikaasa minevikust (st kui oleksime kohtunud kooliajal)
  • visandi kujul väga keeruliste suhete ja sündmustega pere-eepos (inspireeritud Maggie O’Farrellist, mu lemmikkirjanikust), ühtki rida veel kirjutatud pole, tegelen tegelastele elulugude kirjutamisega, nende tundmaõppimisega, tööpealkiri “Mad Mansion”
  • Bath Spa Universitys alustatud magistritöö/romaani ümberkirjutus; olin selle vahepeal mõttes juba täitsa prügikasti visanud, aga tegelikult pole mõistlik nurka lükata 250-leheküljelist käsikirja, mis pealekauba on VALMIS; olgu, “valmis”, vajab mitut ümberkirjutust, liha luudele jne, aga skelett on tugev ja olemas
  • “Tallinners” novellid, millest 5 tükki esitasin Cardiff Metropolitani (olin hiljuti Erasmusega 3 kuud seal) hindamiseks, ootan hetkel tagasisidet; ideid tallinlaste (ja eestlaste üldiselt) portreteerimiseks on mitmeid

Loovkirjutisi on pooleli palju, aga otsustasin viimaks, et ei lase end sellest morjendada. Las nad olla! Tähtis on, et ma kõigi nendega aeg-ajalt tegeleksin. Ja siis ühel hetkel saavadki need valmis. Oluline on kirjutada! Kui pole tuju ühega tegeleda, siis võib paar rida lisada teisele. Midagi ikka kirjutatud saab. Ja kui päris aus olla, pole siin ülesloetletu veel kõik, poolikuid töid on mul veelgi. Ja muidugi on mul hunnik märkmikke, kus erinevaid ideid kirjas.

Jooksen, jooksen, jooksen

people doing marathon
Pexels.com

Jooksueesmärgiga tegelen vast kõige usinamalt, sest mul on treener, treeningplaan ja vapustavad treeningkaaslased. Ma ei kõhkle, kui mul on vaja jooksma minna. Ma ei ürita mööda laveerida nagu näiteks kirjutamise puhul. Ma teen kõik vajaliku ära. Jooksus olen leidnud toimiva süsteemi. Kevadel algab võistlushooaeg, siis on jälle, mida oodata. Ootan võite. Kasvõi külajooksudelt. Eelmise aasta lõpus sain kirja esimese suurema võidu, kui tõusin vana-aasta jooksu 8,4 km distantsil poodiumi kõrgeimale kohale. Jess! Aga ma ei piirdu sellega, tahan ka tugevamas konkurentsis võita, mitte vaid siis, kui kõige tugevamad teatemeeskondades jooksevad ehk minuga ei konkureeri. Mõtlen pidevalt, et peaks muudes eluvaldkondades sarnase plaani paika panema. “Trennid” ja “võistlused” ja “puhkenädalad” jne. Hetkel on see mõttetasandil.

Numbrilised eesmärgid

Numbrid toovad selguse, löövad korra majja. Introvestor – see nimi eeldab, et tegelen investeerimisega ja investoritele numbrid ju meeldivad. Olen väike tegija, aga püüan ometigi natuke oma raha paigutada, ise veel vihane, et mille kuradi pärast ma selle kõigega näiteks 10 aastat tagasi ei alustanud. Kogu see raha, mis lihtsalt käest kadus! Ah! Olgu, vaatame edasi, mitte tagasi.

  • Portfelliga tahan jõuda sinnamaale, et olen 2019. aasta lõpuks kokku ära paigutanud 12 000 eurot. 2018. aastal oli eesmärk 5000, aga läksin alla lati (4200). Seekord sean optimismiga suurema eesmärgi, sundides end rohkem pingutama. See tähendab, et portfelli tuleb panna 12 000 – 4200 = 7800 eurot. Hetkel umbes nagu minu aastapalk. Päriselt. Järelikult… vt järgmist punkti.
  • Suurendan sissetulekuid nii palju, et saan igakuiselt kätte vähemalt Eesti keskmise palga. Kogu praeguse rabelemise juures pole kättesaadud raha hulk üldse normaalne. Väikeettevõtja piinad. Olen katsetanud ka “päristöö” leidmist, aga takerdun selle taha, et a) mu oskused ei vasta tööturu ootustele (miks ma IT-d ei õppinud?? Tõlkimisega ju rikkaks ei saa), b) hindan oma vabadust (suvaliselt päeva keskel jooksma jne.) ise aega planeerida liiga palju, et üheksast viieni tööl vastu pidada, c) ei taha teha lihttööd (kassapidajaks ikka saaks), vaid midagi arendavat. Kui kellelgi on põnevaid ettepanekuid, mis jätavad mulle vabaduse ise aega planeerida, treeninglaagrites käia, kirjutada ning mis pakuvad võimalust enesearenguks, siis olen usin ja kohusetundlik töötaja. Kui saan päeval trennid ära teha, olen nõus ka õhtul hilja (eelistatult kodukontoris sel juhul) töötama. Tõlkijana olen seda küll ja veel teinud.
  • Ostan vähemalt 1 ettevõtte aktsiaid. Hetkel rahad ühisrahastuses, aga tahan portfelli laiendada. Kasvukonto võiks ka variant olla.
  • Avaldan 1 ilukirjandusliku teose.
  • Kirjutan valmis 1 magistritöö. See saab olema põnev, sest soovin keskenduda loovkirjutamise praktilisele poolele ja selle ümber teooriat keerutada.
  • Jooksus panin numbrilised eesmärgid purki juba võidujoovastuses ehk samal õhtul, mil toimus Sparta jooksjate jõulupidu ning mil olin Eestis võistluse võitnud. Ütleme need siis siin ka valju häälega välja. Kõik on sellised piiriületamisnumbrid ehk “alla millegi”. Kes on jooksja, saab aru:
    • 5 km – alla 20 minuti; hetkeseis 20:09 (joostud juunis Londonis)
    • 10 km – alla 40 minuti; hetkeseis 41:34 (2017. a Saaremaal, 2018 sain sama tulemuse, aga parandada ei õnnestunud)
    • 21,1 km ehk poolmaraton alla 1:30; hetkeseis 1:32:37 (Rakvere ööjooks, 2018)
    • 42,2 km ehk maraton 3:10; hetkeseis 3:18:13 (Tallinn, 2018), võinuks juba ka 3:15 joosta, aga pingutasin esimesel poolel tempoga üle ja kustusin teiseks pooleks ära; usun, et 3:15 võiks juba kevadel ära tulla, aeroobseid jookse (15 km) jaksan vastavas tempos juba teha küll
    • kuskil eestikatel võiks esikuuikusse ka tulla

Mis seal ikka, tuleb pihta hakata! Kui nüüd postituse hoolikalt läbi loen, näen, et vajan just nimelt plaani. Treeningutes läheb hästi, sest mul on plaan. Miks mul ülejäänud elu jaoks plaani pole? Paar nädalat olen järginud midagi päevaplaani sarnast ja jaganud ära ka, mis päevadel millise blogiga tegelen. See on enam-vähem toiminud. Kolmapäev ongi Introvestori päev. Pühendun 1,5 tundi. Eelmise, 2018. aasta kokkuvõtliku postitusega ühe korraga valmis ei saanudki, kulus 2 kolmapäeva. Vähemalt on blogis nüüd aga mingigi elu. Tuleb lõpetada, etteantud aeg hakkab otsa saama. Kirjanduslikud šedöövrid ootavad oma järge!

 

Advertisements

2018. aasta kokkuvõte

Enne, kui saab suure hurraaga (või tegelikult mitte nii suure hõiskamisega, vaid vargsi hiilides) edasi liikuda, oleks asjalik viimaks ometi eelmine aasta kokku võtta. Mis investeerimisblogi see ikka on, kus mitu kuud ühtki kokkuvõtet ei ilmu? Kuukaupa tehtud kokkuvõtted haihtusid teadupärast juba eelmisel aastal. Mitte seepärast, et ma Investeerimisraadios kuuldust (tehti kuukokkuvõtteid maha) nina norgu oleks lasknud ja omaette nurgas väriseks. Lihtsalt ei jõudnud. Suurbritannias olles läks järg ühel hetkel käest ära ja siis ei teinud ma isegi mitte enda jaoks kokkuvõtteid. Aasta viimastel kuudel ei saanud ka midagi juurde pandud, sest ma praktiliselt tööd ju ei teinud. Õppisin, kirjutasin, reisisin mööda Suurbritanniat ringi. Elamisele tohutult raha ei kulunud, kuna kasutasime Trusted Housesittersit ja asutasime võõraste inimeste kodusid ja jalutasime nende koeri, kuni nemad reisil olid. Ometigi oli palju ringisõitmist ning raha kulus peaasjalikult transpordi peale. Kui oma Suurbritannia kulude tabelit vaatan, siis on tegu ikkagi märkimisväärse summaga. Enam kui 1200 eurot. Mis mõttes? Transpordi peale? Olgu, see hõlmab ka lennupileteid kahele, edasi-tagasi, aga üldiselt on Londoni lennud odavapoolsed (läksin sinna 15 euro eest). Kallid olid rongid, mingid piletid (Oxford-Cardiff) olin sunnitud ostma, kui tahtsin koolis käia. Ja see üks apsakas, kui hommikusest rongist maha jäime? Uued piletid tegid meid 100 eurot vaesemaks. Nojah.

2018. aastal passiivselt teenitud summad

Alustame numbritest. Ja siis järgneb väike tegevusaruanne. Ja alustame sellest, et seadsin eesmärgiks paigutada investeeringutesse 5000 eurot. See oli mu esimene investeerimisaasta ning hakkasin oma tibatillukest portfelli alles ehitama. Iseenda tööandjana sõltub mu palganumber konkreetselt sellest, kui palju rapsida jaksan. Palgaga puhkust mul ei eksisteeri. Ülikool (magistriõpe) nõudis oma aja, suur jooksuarmastus (keskmiselt 75, maksimaalselt 124 km nädalas) nõudis oma, väsimus nõudis oma, reisimine nõudis oma… Ühesõnaga, ei töötanud nii palju, kui oleks pidanud. Kokku panin erinevatesse ühisrahastusportaalidesse 4209,4 eurot. Miks nii imelik summa? Kuna EstateGurus oli mulle vahepeal intressi tagasi tiksunud (a la 1,60 eurot), aga tahtsin raha uuesti ringlusse lasta, panin juurde ümardamata summa, et kokku tuleks kena ümmargune number. Vot. Kui hakata mõtlema, et mu keskmine palk on 600 euro kanti (selle kitsaskohaga peaks tegelema) ja et me reisime omajagu, võiks arvata, et isegi hästi läinud. Mul oli varasemast veel raha alles jäänud, korter on ostetud laenuta, maksime oma ettevõttest natukene dividende ning koonerdan iga nurga peal. Toidu peale kipun kulutama, aga riideid praktiliselt ei ostagi ja kui ostan, siis tavaliselt näkkab Kehras toimuvatel riidemüükidel, kus enamik asju maksavad 50 senti, aga on samas korraliku välimusega. Samuti tuulan vahepeal kodus riidekapi läbi ja leian selle põhjatusest igasugu põnevaid asju, mis juba täitsa meelest läinud. Nii toimetulek võimalik ongi.

Aga tuleme tagasi numbrite juurde. 4209,4 eurot tähendab, et investeerimata jäi 790,6 eurot. Vaatame aga nüüd, kui palju erinevad portaalid passiivset tulu tootsid.

  • Mintos100,01 eurot, sisse pandud 1685 eurot (alustasin suvel)
  • Omaraha35,19 eurot. Ühe hapuks läinud laenu võrra langes ka tootlus, aga müüdud laenude osakaal on nüüdseks 1,1%, nii et elab üle. Portaali sisse pandud 200 eurot, aga Kreditexist väljavõetava kavatsen just Omarahasse suunata. Pikaajalised heade intressidega laenud ikkagi.
  • Viainvest14,22 eurot. Konto alates juuni keskpaigast. Sisse pandud 500 eurot. Esmalt oli seal vaid 100 eurot, hiljem panin juurde.
  • Kreditex: 96,94 eurot. Sisse pandud 850 eurot, aasta lõpus välja võetud Ühtlasi on tegu aasta suurima pettumusega, sest laenud lähevad tihti hapuks. Tootlusprotsendid on ahvatlevalt kõrged, aga järelturg puudub ja suhteliselt mõttetu portaal tundub. Ka see logodega kalender, mis mulle aasta alguses antud firma poolt postkasti saadeti, ei veena mind jääma. Ootan, et saaks sealt raha välja kanda. Ainus hea asi on see, et tulumaks makstakse portaali poolt automaatselt, teeb kevadise aruandluse lihtsamaks. See oli üks esimesi kohti, kuhu konto tegin, sest alustamiseks tundus eestikeelne portaal kõige kodusem. Mitte et mul inglise keelest arusaamisega mingeid probleeme oleks, ikkagi filoloog jne. Hiljem saigi Mintos uueks lemmikuks.
  • EstateGuru9,33 eurot. Sisse pandud 475 eurot.
  • Funderbeam: seal tiksub SportID ja Sportlio ettevõtteis 500 eurot, tagasi pole saanud midagi
  • Ettevõtte konto Mintoses: 275,37 eurot; sisse pandud 7500 eurot (alates juulist)

Eraisikuna teenisin passiivselt juurde siis 255,69 eurot. Mujale kui ühisrahastusse oma raha ei pannudki, kuigi mõlgutasin ka aktsiamõtteid.

Nii palju siis sellest. Eesmärke 2019. aastaks sean järgmises postituses. Kiire kommentaarina mainiks ära, et olen endale välja töötanud päevarutiini ja kui seda järgida õnnestub, peaks tulema üpris hea aasta. Miks nii? Sest siis saan ma ometigi midagi tehtud! Mu suurim õnnetus ongi suur armastus planeerimise vastu, liidetud suutmatusega midagi reaalselt ära teha. Jagasin päevade peale ära ka blogid ning Introvestori postitustega tegelemine on näiteks just kolmapäevane tegevus.

Kas tõlkimine on hea lisatulu allikas?

welcome-976277_1920

Rohkem raha? Selle mõistatuse lahend näib olevat mantra: vähenda kulusid või suurenda sissetulekuid. Vaheta tööd või raba veelgi rohkem kui praegu. Sellelaadseid postitusi on siit-sealt ikka palju läbi käinud. Lisaraha teenimine on kuum teema ka investeerimisvallast huvitatuile. Mida rohkem lisa teenid, seda enam on raha, mida investeerimisringlusse suunata.

Kunagi jäi mulle #Kogumispäeviku Facebooki grupis silma, et lisatööna soovitatakse tõlkimist. Tegu oligi aruteluga teemal, kuidas põhitöö kõrvalt lisaraha teenida. Ma ei taha väita, et olen ise ideaalne tõlkija või et seda võivadki teha vaid need, kel on filoloogi haridus (mul on), aga ma ei arva, et see oleks kergemat sorti lisatöö. Kui paralleele tuua, siis samamoodi ei pakuks ma igale vähegi kaamerat või nutitelefoni käes hoida oskavale inimesele lisatööks fotograafi ametit. Lühidalt: tõlkimine ei ole nii lihtne, et igaüks võiks sõnadega mängleva kergusega ümber käia ja takkapihta veel rahuldava tulemuseni jõuda.

Keeleoskus on enamat kui „I can speak English“

Mul endal on kogemus inglise keelega, kuna just seda ma ülikoolis bakalaureuseastmes õppisin. Seega toongi näited sellest vallast. Mäletan, et 2008. aastal, kui sisse astusin, oli see üks populaarsemaid erialasid. Oma edukate riigieksamitulemustega pressisin end siiski tasuta kohale. Aga… meil oli kursusel ligi 60 inimest. Inglise keel. Igaüks, kes vähegi subtiitriteta filme on vaadanud, oskab, eks? Esialgu tunduski kõik roosiline ja hoomatav, aga siis läks paljudel raskeks. Keeleteaduse alused, fonoloogia, keerulised lingvistilised skeemid… meenutas juba mingit reaalteadust. Tuli tõdeda, et pole see inglise keel nii lihtne midagi.

Keeleoskus on kompleksne. Lisaks sõnadest arusaamisele on vaja ka keele toimimist mõista. Kindlasti tuleb kasuks vastavas keeles filmide vaatamine ja lugemine, aga see pole veel kõik. Oluline on ka sisemine keelevaist. Sul kas on see või ei ole. Tunnistan ausalt üles, et ma ei pea end keeleeksperdiks. Kunagise IELTS-i testi tulemus 8.0 (maksimum 9.0) aastast 2011 (oli vaja Inglismaa ülikooli kandideerimiseks) ning 2018. aastal tehtud testist saadud C2 tase (nagu oleks inglise keel mu emakeel) ei tähenda veel, et ma inglise keeles eksimatult orienteerun. Ma ei tea kõiki asju peast. Samas tean, kust vajadusel abi otsida, millistes sõnastikes tuhnida. Need tasemed annavad oskusest aimu, aga neid ei saa kulla pähe võtta. Usun, et peas peab ka mingi mutter õigetpidi keerlema. Keele osas olen ma ise mõnes mõttes tähenärija. Kirjutan isegi Facebooki Messengeris ja igasugu sõnumites alati piinlikult õigesti (kohe kindlasti mitte „õieti“!) ja märkan alati, kui keegi on apsaka teinud või lause kannatab komapuudulikkuse all. Arvan, et nn. keeleinimesel peaks peas kogu aeg mingi keelepolitsei või muu sarnane tegelane tiksuma.

Tõlkimine on sageli meeskonnatöö

Olen töötanud tõlkebüroos ja aeg-ajalt võtan mõne projekti praegugi vastu. Büroo puhul peab kindlasti arvestama, et tegu on keerulise mehhanismiga. Samuti sellega, et tõlke vaatab üle toimetaja, kes tõlkija apsakad üles korjab. Kõige jubedam minu enda jaoks ongi see, kui toimetajalt (veel hullem: kliendilt) töö tagasi tuleb ja peab hakkama vigu parandama. Samas teeb see targemaks ja aitab tulevikus samu vigu vältida. Kui aga ise lisatööna kuskil nurgas tõlkeid nikerdada, ei ole kedagi, kes su vigu märkaks, ning tulemuseks võib olla paras plökerdis. Kui tõlkebüroosse tööle kandideerid, siis pead esmalt tegema paar näidistõlget. Kui kunagi naiivse tudengina SDI Medias proovimas käisin, kukkusin haledalt läbi. Paar aastat hiljem asusin aga ühes tõlkebüroos tööle. Toimetajate tagasisidest proovitööde osas sain näiteks teada seda, et mu inglise keel on isegi tugevam kui eesti keel. Ise poleks ma elu sees selle peale tulnud. Seepärast on mulle sageli usaldatud ka inglise keele toimetamist, mida tavaliselt teevad nn. pärisbritid.

Tõlkimisega ei saa metsikult rikkaks

Kui mõelda sellele, et ühel korralikul tõlkel on ideaalis ka toimetaja ja tõenäoliselt ka projektijuht, siis tõlkijale endale suurt midagi kätte ei jäägi. Tõlkebüroo võtab ju ka oma osa ära. Ise olen hakanud mõtlema, et võimalusel ma enam liiga palju ei tõlgi ning püüan muude ettevõtmistega sissetulekut tekitada. Näiteks andsin välja järjekordse ingliskeelse e-raamatu, mis sisaldab 31 päeva toitumiskava. Metsikut müügiedu mu üllitised veel saavutanud pole, aga pressin järjepanu edasi. Mu suurim unistus ongi tõlkimise asemel kirjutamisega raha teenida. Tõlgin tõesti vaid siis, kui parajasti inspiratsioon ja motivatsioon otsas ning aega üle. Vahel on isegi hea päeva natukese tõlkimisega alustada, sest selle puhul ei pea nii palju mõtlema kui millegi täiesti uue loomisel. Aitabki aju käima tõmmata. Viimasel ajal olen vastu võtnud ka natuke põnevamaid projekte ehk tõlkinud või toimetanud raamatu. 2018. aasta sisse jäi näiteks soomlaste hingeelust pajatava „Sisu: soome südikuse kunst“ inglise keelest eesti keelde tõlkimine ning kuulsa treeneri Lydiardi „Joostes“ raamatu tõlke toimetamine.

Kui tulla aga rahajuttude juurde tagasi, siis olen ise jõudnud arusaamale, et tõlkimisest saadav raha ei tasu töömahtu arvestades ära. Sageli on klient kaasa pannud nii pika juhendi, et juba selle lugemisele kulub terve igavik. Juhendi lugemise eest keegi aga ei maksa, raha saab tähemärkide/sõnade eest. Juhend sisaldab kliendi erisoove (nt. kuidas mingeid mõisteid tõlkida, millist osa dokumendist üldse tõlkida vaja on jne.) ning neid mitte arvestades ongi jama majas ning tõlge võib ringiga tagasi tulla. Seega ei saa seda ka lugemata jätta. Mõnikord on juhend ise juba nii absurdne ja nõuab tõlkijalt tasustamata lisatööd, nii et hiiglaslikku juhendifaili nähes olen tõlkest vahel ära öelnud.

Tõlkeprogrammid muudavad elu kergemaks

Päris algusaastatel soperdasin Wordi failides ja tuuseldasin keerukates kemikaalide kasutusjuhistes. Tagasi vaadates tundub väga müstiline, kuidas ma nii üldse hakkama sain. Väga tüütu töö! Õige programmiga on lugu palju lihtsam. Niisama Wordis nokitsedes lähed enne hulluks, kui 100-leheküljeline leping või traktori kasutusjuhend tõlgitud saab. Tõlkebüroo võib programmi litsentsi sulle laenata. Samas võid ka ise tarkvara osta, aga arvesta siis 400-500-eurose väljaminekuga. See tasub ära siis, kui plaanid tõlkimist tõsiselt võtta. Programmis on selline tore asi nagu tõlkemälu, mis salvestab kõik tõlgitud laused. Kui tõlkes on sarnaseid lauseid või suisa 100% vasteid, siis pakub programm sulle ise vastet. Nii ei pea sa topelttööd tegema, programm annab sulle ise korra tõlgitud lause ette. Samuti saab programmi salvestada mõisteid (terminibaas) ja tagada nii terminite ühtsuse. Kui samale kliendile mitu korda, aga näiteks pika vahega tõlgid, siis on hea terminibaasist mõiste saada. Nii on see alati ühtemoodi tõlgitud. Otsima ei pea, programm ise pakub.

Aga kui ma ikkagi tahan tõlkida?

Kui sul on keelevaist olemas ja pead end tugevaks, siis proovi näiteks mõne tõlkebüroo hingekirja saada. Sa ei pea igapäevaselt kohal käima, tõlkebürood töötavad väga palju koos vabakutselistega. Olen ise aasta aega kontoris kohal ka olnud, aga sealt edasi pigem kodust või kuskilt mujalt maailma kaugest nurgast töötanud. See üheksast viieni elu polnud päris minu teema. Projektijuhid saadavad tõlkijatele päringu ja kui tähtaeg ja maht sulle sobivad, võid selle vastu võtta ja ära teha. Tõenäoliselt vajad töö tegemiseks ka vastavat tarkvara. Hangi see. Veendu ka, et sul on arvutis mingi õigekirjakontroll. Puuduvad komad, valesti kirjutatud sõnad, liigsed tühikud ja muu sodi muudab tõlke vaid koledaks.

Mõned soovitused alustavale entusiastile:

  • Testi ja terita keeleoskust. Lahenda internetis sihtkeeles mõningaid keeleülesandeid või proovi etteütlusi teha. Võid ka mõne eesti keele töövihiku või õpiku osta ja ülesandeid lahendada. Kui tulemused harjutamisega paremaks ei lähe või juba algusest head pole, ei pruugi su keeletase piisav olla.

  • Kandideeri mõnda tõlkebüroosse tõlkijaks. Need tööpakkumised on sageli büroode kodulehtedel, aga võid leida ka töökuulutuste portaalidest. Kui kandideerid, pead tegema paar proovitööd. See ei kohusta sind millekski, aga annab aimu, kas sobid tõlkijaks. Toimetaja tagasiside põhjal võid teada saada, mille kallal töötama peaksid.

  • Alusta lihtsamatest töödest. Kui sa pole varem tõlkinud, võta esimesena vastu lihtsamad tekstid. Maksimaalselt on arvestatud tõlkija päevanormiks vaikimisi 10 lehekülge. Samas on sisu oluline. Keerukate lausetega leping võtab palju kauem aega kui sama lehekülgede arvuga arusaadavad keeles kirjutatud turundustekst.

  • Katseta tõlketarkvara. Hangi tõlketarkvara prooviversioon ja ürita mõnda teksti tõlkida. Hea oleks, kui tekstis oleks sarnaseid või korduvaid osi. Nii näed, kuidas programm toimib.

  • Avasta sõnastikud. Õpi tundma netiavarustes pakutavaid sõnastikke. Need on sinu sõbrad. Tee selgeks, kust leiab termineid (nt ESTERM) ja millistelt lehekülgedelt saab keelenõu (Keeleabi). Google Translate võib anda esmase aimduse, mida tõlgitav lause/väljend tähendab, aga kvaliteeti sealt väga oodata ei maksa.

Lõpumärkus:

Kas tead, mis vahe on tõlgil ja tõlkijal? Kui ei tea ega oska ka vastavat infot leida, siis palun ära pigem tõlkimist endale lisatööks võta. Ilmselgelt pole sa selleks valmis. Tõlketöid tehes ei pea kõike peast teadma, aga oluline on teatud terminibaasides ja sõnastikes orienteerumine, et vajadusel õige info üles leida.

Kodus olen produktiivsem

Olen vaid mõned päevad Eestis külmas ja lume seltsis veetnud, sest olin septembrist detsembrini vahetustudengina Suurbritannias. Lahkusin juba 10. septembril ja võtsin seda reisi-kooli osaliselt ka võimalusena elu üle järele mõelda ja igasuguseid plaane teha. Abikaasa liitus minuga 15. oktoobril, sest tahtis enne Eestis pisut tööd teha, aga kokkuvõttes sai temagi 2 kuu jagu puhata. Veider on tagasi mõelda, et suve lõpul oli kindel siht silme ees, et välismaal kirjutame oma kodulehele hunniku artikleid, teeme ettevõttele arenguplaani, leiutame uueks aastaks värske kuvandi ja parema hinnakirja ja nii edasi ja nii edasi. Lõhidalt öeldes: plaanid olid suured ja näiliselt oli ka aega lademetes käes.

Mis siis juhtus?

Esiteks, olgu mainitud, et selle 3 kuu jooksul elasime peamiselt teiste inimeste kodudes. Tasuta. Trusted Housesittersi (link ka paremal menüüs) kaudu kandideerisin erinevatele loomahoiupakkumistele ning nii jalutasimegi võõraste koertega ja kokkasime võõrastes köökides, kui pererahvas parajasti kodunt ära oli. Oleme ise küll kassiinimesed, aga kassidega elasime palju vähem koos. Seega läks päris palju aega koertega jalutamisele. Oma igapäevaelus ei ole me kunagi sellise asjaga arvestama pidanud. Lisaks soovisime ka oma sihtkohtades ringi vaadata, sest nii põnev oli ja kuidas sa jätad Oxfordi ülikoolis uitamata, kui juba õiges linnas oled. Ja kõige tähtsam oli muidugi oma igapäevase trenni tegemine. Sõltuvalt treeningplaanist võis selleks kuluda 40 minutit või 1,5 tundi + pesemine, jõuharjutused vms. Niisiis… aeg kadus kuhugi korstnasse.

Tüüpiline päev:

  • ärkamine, koerad korraks tagaaeda
  • hommikusöök iseendale, koertele mingi väike amps, kui oli ette nähtud
  • jalutuskäik koertega, 30-40 min
  • vajadusel natuke seedimisaega (ma ei saa täis kõhuga üldse hästi joosta), pisut arvutis nikerdamist
  • trenn 1-1,5 h, pesemine
  • trennijärgse nälja kustutamine, üldiselt mingi korralikuma toidu kokkamine
  • koerad korraks aeda
  • linna peal uitamine – üldiselt ei asunud kesklinn kohe koduukse taga
  • 16-17 paiku tagasi, koertega välja
  • õhtusöök
  • arvutis nokitsemine, koolitööd

See lõputu väsimus!

Kodus olles olen hakanud suuremast väsimusest tasapisi üle saama. Suurbritannias olin aga pidevalt üpris väsinud. Loogiline tegelikult ka, sest enamikel päevadel tuli 20 000 sammu vabalt täis. Pikemate jooksudega päevadel oli 30 000 väga tavaline. Isegi kannad hakkasid sellest kõigest valutama ning füsioterapeudist abikaasa suutis välja öelda juba hirmsa sõna “kukekannus”. Õnneks vist päris nii kaugele väsimus ei arenenud. Veel täpselt ei tea, aga tundub, et puhkusega on hakanud üle minema.

Plaanid olid suured, aga ilmselgelt ei naasnud me Suurbritanniast mingi arenguplaaniga. Paar artiklit kodulehele küll tekkis. See pole mingi kergete killast ettevõtmine. Kui mu abikaasa kord artikliga valmis saab, on see midagi ime väärilist. Üks jooksjatele mõeldud harjutuste teemaline artikkel on tal juba eelmise aasta oktoobrist näiteks pooleli. Asi siis selles, et ta kasutab päris palju teaduslikke allikaid ning nende välja otsimine võtab aega. Tavatöö kõrvalt pole tal selleks aga näiteks sekunditki kulutada, tema juurde on järjekord nii 5 nädala jagu. Ja artiklid on füsioterapeutilise suunitlusega.

Kodus on lihtsam produktiivsem olla

Tõtt-öelda ei suutnud ma kojujõudmist juba ammu enam ära oodata. Kui päris aus olla, siis oli raskemat sorti koduigatsus juba oktoobri algul. See leevenes pisut, kui abikaasa seltsi tuli. Teiste inimeste kodudes oli nagu enam-vähem olla, aga ikka ei saanud alati õigele lainele. Küll polnud mugavat lauda, mille taga istuda, küll oli internet kaduv, küll tuba liiga pime ja mitte-inspireeriv… Sada häda! Unistasin kodust ja uuest kontorist, mille jaanuariks plaanisime otsida. Tahan suurt tuba, kus saan seinad oma plaane täis kleepida ja siis sirge seljaga vaid eesmärkide poole edasi rühkida.

Oma kodus veetsin esimesed päevad väga kapsastununa. Lend pühapäeva hommikul kell 6.10 tähendas unetut ööd, pooletoobist tukkumist bussis, tüütut järjekorda kell 4 hommikul, surnuna kojulaekumist. Alles nüüd, kolmapäeval on vähegi inimese tunne juba peal. Esmaspäeval kakerdasime linna auto järele (elu esimene auto, juhuu!), teisipäeval sõitsime linna kergejõustikuhalli ja kontoriruume vaatama (uus kontor leitud, jälle juhuu!), kolmapäev möödus kodus. Võiks öelda, et viimaks jõudsin ka produktiivse päevani. Mõelda vaid, kirjutasin ju näiteks selle postituse siin! Ja ühtlasi paiskasin peale suurt pusimist müüki oma ingliskeelse jõulutoitude kokaraamatu. Huh!

Elagu kodu!

 

Ma pole ära kadunud: heietusi ja tulevikuplaane

Mõtlesin, et oleks paslik korra maailmale meelde tuletada, et olen täitsa olemas ja et mul on paar postituse ideedki meeles mõlkumas. Alanud on eelviimane nädal Erasmuse vahetust Cardiff Metropolitanis, lõpuspurt loovkirjutamises. Uusi tekste tuleb toota iga nädal. Sestap polegi blogitekste toota jõudnud. Ingliskeelse blogiga olen ka paar päeva maas (1000 päeva, raport iga päev), toidublogi ukerdab varjusurmas, Introvestorist rääkimata. Walesis lund küll pole ja soojagi jagub 10 kraadi kanti, aga ometigi on pimedavõitu. November on alati raske. Olen pooleldi talveunes ja iga kirjapandud sõna on suur võit. Detsembri jõulutrall äratab ellu, varsti olen taas parem postitaja. Aga… sõnu olen tootnud omajagu novembriski. Kui eriala, on loovkirjutamine, siis teisiti ei saagi. Naudin seda loomissundi, neid iganädalasi ülesandeid. Siit võib sündida palju võimsaid lugusid. Eeldusel, et naasen nende algete juurde, toidan neid, kasvatan neid ja kärbin vajalikest kohtadest.

Tulevikupostitusi

Ideid, mida peatselt avaldada on siit- ja sealtkandist.

  • Jätkasime Suurbritannias ringireisimist ja teiste inimeste kodudes elamist. Sellest saab põhjalikumalt lugeda ingliskeelsest blogist. Värsked pildid ilmuvad aga Instagrami. Suurbritannias ajaveetmisest kavatsen ühel hetkel siia kirjutada. Majutusest, transpordist, söömisest olen juba omajagu heietanud.
  • Olen aastaid tõlkinud ja hetkel on see töö, mida teen siis, kui kuskilt mujalt raha sisse ei tule. Ütleme nii, et olen tüdinud. Sellega ei saa rikkaks ning see pole nii lihtne, kui tundub. Ometi soovitatakse nn. lisatööna just tõlkimist. Ei-ei, nii need asjad ei käi. Võivad käia, aga enamikel juhtudel on tulemuseks kohutav kvaliteet. Tõlkimine nõuab enamat kui koolis keeletundides käimist. Isegi filoloogina tunnen, et nii palju jääb vahel vajaka.
  • Sooviksin jagada oma väikeettevõtluse kogemust ja endagi jaoks kogu selle rabelemise lahti mõtestada. Ettevõtja juba peaaegu 4 aastat.
  • Ajaplaneerimine vabakutselise/ettevõtja maailmas. Nõuab distsipliini ja võib käest ära minna. Aga vabadus on magus!
  • Internetipõhised tööotsad a la eBayle sisu kirjutamine. Lisaraha teenimise võimalus!
  • Mis värk on “housesitting” – minu 3 kuud Suurbritannias majutusele eriri midagi kulutamata. Nippe teatud keskkonnas profiili loomiseks, et saaks nutikalt reisida ja kasvõi digitaalnomaadi elu harrastada.
  • Põhimõtteliselt võiks enda tarbeks oktoobri ja novembri kokkuvõtted ära teha. Aasta lõpus on samuti hea pikemalt tagasi vaadata ja uueks aastaks plaane teha.

Hoopis britid söövad raha, mitte mina

Oma kõige esimeses Suurbritannia “kodus”, kuhu Trusted Housesittersi kaudu kaheks nädalaks tasuta elama ja koeri valvama läksin, lülitasin õhtuti sisse teleka. Sest nii tundus majas turvalisem. Koerad olid õhtuti ka pigem vaiksed, telekas lisas kodusse natuke inimhääli. Samas oli seda ka võrdlemisi põnev vaadata. Lemmiksaateks sai “Eat Well For Less?“, mis üsnagi põnevalt brittide toitumisharjumusi avas. Kas tõesti elavadki inimesed nii? Sellises teadmatuses? Rahumeeli, otsekui silmad kinni selliseid valikuid tehes? Mis mõttes? Jõudsin järeldusele, et meil polegi lood nii hullud. Kui vaadata toidukulude tabelit, siis sellest hetkest, kui hakkasin e-poodidest meile tööle (sest kodu on tellimisraadiusest väljas ja teeme nagunii palju tööl süüa) toitu tellima, langesid ka kulud. Kui juulis kurtsin, et toidule laristasime kahekesi (aga noh, sportlased ja füüsiline töö ja 100 muud vabandust) kuus ligi 450 eurot, siis augustis oli see number juba 305 eurot. Septembri kohta ei tea, sest kallis härra abikaasa pole oma kulutusi tabelisse sisestanud. Mina viisin poodi 215 eurot (osa sellest küll naelades). Kolisin 10. septembril Suurbritanniasse, nii et rahakotid on pisut aega lahus olnud. Ühendame need taas 15. oktoobril, kui ta ka saareriiki maabub. Minu 215 euro sisse läheb ka 2 suuremat tellimust e-poest. Mitte mulle, kodus nälgivale ja surnuks töötavale mehele. Nii et 60 euro jagu tema toidukulusid on samuti minu rahakotist läinud. Tõenäoliselt ülipalju ta rohkem ei kulutanudki, nii et september võis ka selline 300 euro kuu olla.

Suurbritannia pere poes

Päris algul tutvustatakse järjekordset perekonda, kes on ühtäkki taibanud, et nad kulutavad toidule liiga palju ning soovivad end muuta, et minna reisile/remontida kodu/osta kodu/kindlustada laste tulevik. Neil inimestel on mingi kindel eesmärk silme ees, mille nimel nad end avalikkusele avavad. Näidatakse seda peret, endast rääkimas, poes. Saatejuhid kommenteerivad, mida nad arvavad valesti olevat. Siis näidatakse lähedalt (väidetavalt salaja), kuidas nad poes asju korvi laovad. Mõni tormab ringi nagu peata kana ja kilkab iga näilise sooduka peale (“Oooo, see on odav, võtame 10 tükki, mis siis, et pole vaja!”), mõni ostab ainult kindlaid kaubamärke, mõnel pole õrna aimugi, mida nad täna-homme-ülehomme söövad, mõni elab ainult valmistoitudest. Kassas hüppavad, üllatus-üllatus, välja saatejuhid, ja piiksutavad kõik ostud läbi. Siis peavad inimesed arvama, kui palju nad sel korral kulutasid. Tavaliselt pakutakse ikka väga valesti. Ja kusjuures… inimesed kulutavad ühe poeskäiguga mingi £150 või üle £200. Ja… siin on toit odavam kui Eestis!

Suurbritannia pere (4 liiget vms) keskmine toidukulu on £89 ehk umbes €101. See tähendaks kuukuluks nii 400 euro ringis. Isver. 4-liikmelise pere kulu. Kuidas me samasuguse summa kahepeale ära suutsime süüa? Nojah, sportlased ja muud vabandused.

Kodus kulusid kokku löömas

Saade
Tõde lagedale laotud

Järgmiseks näeme peret koos saatejuhtidega nende koduköögis. Kõik ostud on laua peale laotud. Küsitakse, mis nad oma nädalaseks toidukuluks pakuvad. Kuskilt imekohast on saatejuhid kõik nende nädala tšekid kokku kogunud. Muidugi pakutakse valesti! Paljudel on nädala kulu lausa £330. Mis mõttes? Me punnime sellise summa kuuga kokku. Ja samas on neil soov oma kulutusi vähendada. Pannakse paika mingi eesmärk, mille võrra võiks kulusid väiksemaks saada ja siis… vallutavad saatejuhid köögi.

Head aega, kaubamärgid!

Saatejuhid panevad paika plaani, mida asendada, ja arutavad, kui keeruline see olla võib. Seejärel eemaldatakse köögist kõik kaubamärgid ning toidud pannakse neutraalsetesse pakenditesse. Päris mitmetele riiulitele tõmmatakse ette must-kollased keelulindid, kui perel on kodus kappides suured varud. Osa tooteid vahetatakse odavamate ja tervislikemate vastu välja, osa jäetakse samaks. Pere ei tea, mis on mis.

Järgnevad paar minutit ahhetavad pereliikmed oma keelumärkidega kööki nähes ja uurivad kappe. Siis tarbivad nad mõnda aega neile jäetud toitu ja üritavad päevade-nädalatega ära arvata, mis on nende harjumuspärane kaubamärk ja mis on vahetatud. Sageli ei saa nad absoluutselt vahest aru.

Neile õpetatakse ka söögitegemise baasoskusi, mis tihti puudulikud on. Või noh, tegelikult on tavapärased totrad vabandused nagu “Pole aega, kiire elu” ja nii haarataksegi mugav ja kallis valmistoit. Samas on neil inimestel teleka ees vedelemiseks aega maa ja ilm. Mingis punktis hüppab välja ka toitumisnõustaja, kes ühe konkreetse teema kohta nippe jagab (a la “milline õli on praadimiseks tervislikem?”).

Grande Finale

Lõppfaasis paljastatakse perele, millised toidud välja vahetati ja mis olid nende vanad lemmikud. Samuti toovad saatejuhid välja hinnavahed ja kui palju nad soodsama tootega ühelt pakendilt ja terve aastaga säästa võivad. Aasta peale räägime ikkagi sadadest ja tuhandetest. Pereliikmed valivad, millised tooted oma menüüsse alles jätta ja mis ikkagi ei sobi. Umbes 90% jäetakse alles, vaid vähesed lükatakse tagasi, sest nt. “see odav vein oli lihtsalt rõve” vms. Viimaks lüüakse numbrid kokku ja pere kukub pikali, kuuldes, et säästaks uute valikutega aastas nt £6000 ja võikski reisile mina või mida iganes teha. Milline hämmastus inimeste näolt siis peegeldub! Ja selleks, et mõista, kuidas iga väike valik loeb, on vaja telesaadet, kedagi teist. Tõsi, ise peeglisse vaadates näed ikka ühte ja sedasama. On vaja värsket pilku! Fotot uue nurga alt!

Mida sellest saatest õppida?

Eestlastel tunduks nagu olukord mõnevõrra parem olevat, aga tegelikult ei tea ka. Äkki näen asju taas liiga oma mätta otsast? Igal juhul toon välja mõned põhiasjad, mida iga selle saate vaataja kõrva taha võiks panna. Enne lisasin saate lingi ka, aga ma ei tea, kuidas see näiteks Eestis toimib. Siin, Suurbritannias sain ma BBC iPlayeri alla laadida ja osi ka arvutist vaadata.

  • Jälgi toitu ostes kilohindu: UK-s on see pisut keerulisem, sest näiteks puu- ja köögivilja puhul on kilohinnad segi tükihindadega.
  • Ära hoia alusetult mingist kaubamärgist kinni: poe enda toode (a la Prismas Rainbow, Coopis Säästu asjad, Rimi omatooted jne.) on üldiselt kordades odavam ja kvaliteet on tegelikult sama. Pole mõtet vingema pakendi eest maksta.
  • Pane toiduained kodus neutraalsetesse või kirevatesse (kaubamärkideta!) pakenditesse: nii saad lahti lasta konkreetsest kaubamärgist, võta seda kui kaubamärgi võõrutusravi. Hangi pigem vahvad värvilised kuivainetopsid ja muu säärane, nii et tahaksid kodus asjad ümber kallata. Siis pole väga vahet, milline see originaalpakend on ja võid koledama pildiga säästumakarone osta. Olen nõus, et need odavamad on kuidagi koledamad ega ahvatle poes nii väga ostma.
  • Ole teadlik, mis sul kapis on: Birminghamis kasse valvates nägin suisa sellist varianti, et külmkapi uksel oli spetsiaalne tabel, kuhu sai markeriga kapi sisu üles tähendada. Ma ei tea, mis materjal seal oli, aga sealt sai ka kustutada ja uusi asju asemele lisada.
  • Pane toidukulud kirja: minu jaoks on see väga silmiavav olnud. Enne arvasin, et nii jube palju toidule ei kulutagi, aga tegelikkus oli hoopis midagi muud.
  • Osta multipakke ainult siis, kui toodet päriselt tarbid: see kehtib eriti rikneva toidu puhul. Kui ostad kokku hunniku odavat kraami ja pool sellest halvaks läheb, siis kokkuvõttes sa ei võida.

Põhiline on aga kaubamärgid ja nende sõltuvusest lahtilaskmine.

Kas jälgid toitu ostes kaubamärke?

Millised on su lemmikud kaubamärgid? Miks neid valid?

Siit võiks aretada ka põneva väljakutse: püüa 30 päeva (see ajavahemik on ju popp?) kaubamärke mitte jälgida ja jälgi hoolikamalt hinda. Pane kirja oma tavapärase valiku hind. Kas see on soodsaim? Kõige tervislikum? Miks sa sellest kinni hoiad? Kas on paremaid valikuid?

 

Reisinipid Suurbritannia avastamiseks, osa 3: pealemakstud eined

See on kolmas osa Suurbritannias reisimisest, riigist, kus olen elanud varemgi ja elan praegu ning kuhu Eestis eladeski kord-kaks aastas ikka satun. Varem lahkasin kohale jõudmist (transport) ja kohapeal ringiliikumist ning majutust.

Söömata väga kaugele ei jõua ning reisilgi olles tuleb keha tankida. Tõenäoliselt ei jaksa sa end Eestis nii täis pugida, et Suurbritannias toidule üldse mitte kulutada, või sellist hunnikut võileibu kaasa teha/konserve kaasa pakkida, et see pagasikulusid üüratuks ei punnitaks Seega tuleb Suurbritannias ka süüa osta ja väljaski süüa. Kallis? Tegelikult ei. Kuna Suurbritannias toidule käibemaks ei rakendu, on poest toidu ostmine isegi vähem eelarveärevust tekitav tegevus kui Eestis. Lisaks on olemas nutikaid variante, kuidas väljas süüeski kokku hoida. See ei piirdu soodsate pakkumistega, vaid ulatub lausa pealemakstud lõunateni välja!

1. Tee ise süüa.

Kui peatud köögiga majutusasutuses või oled koduvalvamisportaali (house sitting) kaudu endale tasuta elamiseks lausa ägeda maja või korteri kindlustanud, on alati kasulik ise süüa teha. Viimase variandi puhul on „koduköögis“ kindlasti ka paljud asjad juba olemas (maitseained, õli, kuivained) ning sul on luba neid kasutada. Hosteliköökides võib, aga ei pruugi mingid põhiasjad olla.

Suuremates toidupoodides on imehea valik ja saad võimaluse igasugu põnevat toidukraami proovida. Mina olen toidupoes alati nagu laps kommipoes, vahin suu ammuli riiuleid. Hinnad on Eestiga võrreldes odavamadki. Päris palju on erinevaid pakkumisi, nt. 2 tükki £2 eest, millega säästad korralikult. „Mitu asja soodushinnaga“ pakkumisi leiab nii köögi- ja puuviljaletist, saiade seast kui ka valmistoidu riiulist. Enamikel poodidel on ka spetsiaalne meal deal, mis lubab sul soodsalt nt võileiva/makaronitopsi + näksi (ei pea krõpsud ega küpsised olema, vahel saab ka puuvilja) + joogi osta (parim variant on olnud 0.5-liitrise naturaalse kookosveega).

Kui jääd kauemaks või külastad Suurbritanniat tihti, hangi endale punktide kogumiseks poe kliendikaart. Ühel heal päeval võid sellega päris palju võita. Mul on rahakotis nt Tesco klubikaart. See jõudis umbes 3 päevaga postkasti, tellisin kohta, kus elasin 2 nädalat. Kui sa postiteenusega seda Suurbritannia aadressile tellida ei saa, pane internetis registreerudes kirja mingi täiesti suvaline aadress ja prindi välja ribakood, mis on mõeldud klubikaardi asendamiseks sellal, kui kaarti ootad. Siin kohal jään küll vastuse võlgu, et kas punktidega kaasnevaid soodustusi samamoodi selle paberjullaga kasutada saad, sest punktide kasutamiseni pole ise jõudnud.

Kui päris nullist ise süüa teha ei jõua, siis britid on tuntud ka oma valmistoidu lembuse poolest. See tähendab, et poodides on valik tohutu ning hinnad polegi kohutavad. Iceland on üks selline pood, kus sügavkülmad on selliseid roogasid täis + seal on ka soodsad kilosed külmutatud köögiviljade pakid. Ja siinkohal ei tähenda valmistoit ainult täisjama. Ühel hilisel õhtul soojendasin hostelis vägagi korralikku maguskartulikarrit.

Kõige odavamad poed on Lidl ja Aldi, aga neid ei pruugi igas linnas kohe käepärast olla. Neist leiad ka koduse rukkileiva. Olin hämmelduses, kui vähe suutsin Lidlis näiteks võrreldes Tescoga kulutada, kuigi ostsin üpris samu asju. Waitrose, M&S Food on pigem kallimat sorti. Kõige tõenäolisemalt jääb su teele mõni Tesco, Sainsbury’s või Co-op.

2. Groupon – vautšeriparadiis

Kui sulle meeldib väljas süüa, tasub silma peal hoida Grouponi pakkumistel. Ostad internetist vautšeri ja lähed sööma. Nagu meie kodumaised kupongiportaalid. Tihti saad korraliku mitmekäigulise söögi kahele ühe hinnaga. Loe pakkumised aga hoolega läbi, sest joogid ei pruugi hinnas sisalduda ning näiteks tass kohvi muudab eine juba kallimaks. Alati võid veepudeli kotti torgata ja pärast einet nurga taga juua, ei pea kallist jooki lisama. Kuponge ei pea tavaliselt välja printima, laadi vaid vastav rakendus oma telefoni. Teine selline portaal on Wowcher.

3. Wetherspoon’s – ehedad pubielamused ja kohv voolab ojadena

Wetherspoon’si pubiketi avastasin 2011. aastal, kui sinna spioonina läksin (vt. järgmist punkti) ja see on mu raugematu lemmik. Mil iganes tahan suurt portsu ega viitsi mingite restoranide ja valgete laualinadega jännata (ehk enamiku ajast), valin Wetherspoon’si pubi. Tellimine on lihtne ning saad kohe tellides ära maksta. Nii jääb olemata olukord, mil pärast eine lõpetamist silmi pööritades lauas istud ega suuda ära kannatad, et juba makstud saaks. Võid maksta nii baariletis või mängida eriti mugavat klienti ja istuda kohe algul lauda, ühenduda The_Cloudi kaudu internetti, laadida alla Wetherspooni rakenduse ja tellida selle kaudu. Nii või teisiti pead oma lauanumbrit teadma. Mina tellin nüüd rakenduse kaudu, sest siis ei pea baarileti ääres tunglema ega üle pubimüra (eriti, kui palju rahvast on) võõras keeles oma tellimust röökima. Introverdi paradiis. Rakendusest tellides saabub toit 10-15 minutiga, sina lihtsalt istu seal. Täpsed juhised on ka igal laual olemas.

Wetherspoon pakub mitmeid allahindlusi, nt. 2 rooga valitud nimekirjast kokku £8.49, teatud toitudega jook tasuta + päevapakkumised. Näiteks neljapäev on karripäev ning siis on valikus tavapärasest rohkem karrisid, mis kõik tulevad helde riisiportsjoni, naani ja poppadumidega. Teemapäevasid on mitmeid, pühapäeval näiteks brunch, teisipäeval steik, reedel (paneeritud) kala. Uuendusena pakuvad pubid nüüd ka piiramatult kohvijooke ja teed. Maksad ühe korra £1.25, saad suure kruusi ja võid seda lõputult kohvimasinast täita. Ei ole just gurmeekohv, aga päris hea küll.

Ainus asi, milles Wetherspoonis pettunud olen, on nende oskamatus prae kõrvale korralikku salatit valmistada. Suvaliselt taldrikule visatud salatileht ja kurgiviil pole salat.

Hiljuti avastasin teisegi sarnase keti, Hungry Horse, kus päris häid einepakkumisi, näiteks 2 suurt praadi kokku £9.49. Käisin seal ühe toiduspioonluse raames ning ei pidanud ise midagi maksma.

4. Market Force – spioonid söövad tasuta

Suurbritannias toimib ka mystery shopping ehk piltlikult öeldes poodide ja söögikohtade spioneerimisskeem. Pubiketi omanik otsustab näiteks, et tahab taset tõsta ja tellib teenust pakkuvalt ettevõttelt hindamise. Pakkumine läheb põhjaliku juhisega vastavasse portaali üles ja spioonid viivad ülesanded ellu. Põnev. Põhimõtteliselt, kui soovid tasuta süüa, teed endale konto, otsid üles piirkonna söögikohtade ülesanded, mille kuupäevad ja kellaajad (väga oluline on täpselt õiges vahemikus külastada) sulle sobivad, loed läbi, milliseid detaile pead märkama, täidad ühe küsimustiku, mis kontrollib, kas said ülesandest aru, ning see ongi sinu. Kui aeg käes, sisened pubisse vms. nagu tavaline klient, tellid toidu, sööd, maksad. Erinevus on selles, et pead märkama pisiasju: kuidas sind tervitati, kes sind teenindas, kas teenindajal oli nõuetekohane vorm seljas (pildid ülesande juures olemas), kui kaua mingi asi aega võttis (tellimuse võtmine, toidu saabumine, arve maksmine), mis seisus olid tualetid, kas teenindaja üritas sulle mingit pakkumist müüa ja käis kontrollimas, kas kõik on korras. Tundub nagu palju asju, aga ajapikku saab see omaseks. Pärast ülesande sooritamist lähed välja, teed kohast pilti, kirjutad tšekile töö numbri, pildistad sedagi ja laadid koos täidetud küsimustikuga sama päeva keskööks üles. Kui kõik klapib, makstakse su eine kinni ning saad väikse töötasugi, umbes £3-£5 ülesande kohta.

Ülesandeid on ka lennujaamades, nii et see on hea võimalus reisides kõht täis süüa. Ülesandeid on aga ka teist laadi. Olen käinud madratseid testimas, tehes nägu, et sooviks osta (tasu poole tunni eest £15). Olen sülearvutite kohta infot küsinud, isegi mänguautomaadiga mänginud, vitamiine ostnud. Hiljuti oli saadaval ka ülesanne, mis hõlmas sõpradega bowlingu mängimist ja kohapeal eine nautimist, aga mulle ei sobinud. Ning on ka hotellikülastusi, kuid need asuvad tavaliselt kuskil kaugel pärapõrgus. Samuti oli päris palju ühe keti ilusalongi külastusi saadaval, aga need asusid kahjuks minu jaoks valedes kohtades. Kõhu olen aga täis saanud, nädala jooksul sõin lausa 5 korda spioonina.

Liituda saad näiteks selle lingi kaudu, mis mulle mõned boonused annab. Konto loomiseks vajad tõenäoliselt Suurbritannia aadressi. Kui oled kuskil maja valvamas, pane kasvõi see kirja. Mul on konto vanast heast Bristoli ajast (2011-2012), ühtki kirja mulle sealt ei saadetud. Kui koju sõidad, võid ju aadressi ära kustutada.

Väike probleem. Raha saad kanda Suurbritannia kontole või teha näiteks Monese kasutaja, kaart saadetakse postiga koju ja sellel kaardil on olemas see sort code, mida Suurbritannia Market Force’ist raha väljakandmiseks vaja on. Kõlab nagu hunnik asjaajamist? Kui kauemaks lähed või sageli käid, võid samahästi selle kaardi varakult endale Eestisse ära tellida (minu kaart saabub peagi ka just Eestisse, loodetavasti enne abikaasa ärasõitu), reisil olles ülesandeid täita ning hiljem kodus kaardi pealt saadud raha kulutada. Tasuta eine nimel võib ju natuke võimelda. Eks kindlasti on teisigi portaale, olen hetkel selle peale pidama jäänud. Isegi Eestis on midagi nagu olemas, aga mitte samas mahus.

Kas oled mõnda neist variantidest proovinud?

Milline kõige ahvatlevam tundub?

 

September: mõtlesin portfellist

10. septembril ütlesin kodumaale head aega ning kolisin mõneks ajaks Suurbritanniase õppima. Kui päris aus olla, siis astusin aasta tagasi just välismaamõtetega veel kord magistrisse. Tahtsin uuesti loovkirjutamise lainele jõuda ja seekord selle eest ise mitte maksta. Teadupärast on Suurbritannias ju kallid õppemaksud. Ühe sellise rahahunniku maksin juba 2011.-2012. aastal. Oh, kuidas see oleks alles investeeringuna kasvanud! Enam kui 5000 eurot. Uus elukorraldus tähendas ka kulude ja tulude muutusi.

Tulude ümberstruktureerimine

Õnnestus natuke stipendiumit saada ning kuna elan vahetustudengina Inglismaal tasuta (vt järgmine punkt), siis investeerisin osa stipendiumist. Päris kõike ei julgenud kontolt ära kanda, jätsin elamiseks ka midagi. Või, noh, päris palju jätsin alles. Olen hetkel õppimislainel ning seepärast ka vähem tõlketöid vastu võtnud, mis tähendab ka väiksemat sissetulekut. Esimestel nädalatel võtsin päris usinalt ka tõlketöid vastu, aga oma 1000 euro piirini jõuda ei suutnud. Mõtlesin millalgi, et oleks hea iga kuu ettevõttele 1000 euro kanti käivet tekitada. Massaažiga teenib tunduvalt rohkem kui tõlkimisega (kõrgharidus ei tee sind rikkaks!) ning Suurbritannias ma seda ametit ei pea, nii et tulude kukkumine oli ootuspärane. Kõik tulud olid tõlkimisest, muid projekte pole hetkel ette võtnud, kuigi on plaanis üks vägev kokaraamat valmis kirjutada ja Amazoni e-raamatuna üles lükata.

Elan tasuta ja söömise eest makstakse peale

Umbes nädal aega olen nüüd erinevates hostelites elanud ning majutusele kulutanud. See polnud üldse plaanis. Plaan oli selline, et hostel on hädaolukorras väljapääsuks ja muidu elan/elame tasuta. Nüüdseks on olukord selline, et tasuta elamine on kindlustatud 10. oktoobrist 3. detsembrini. Jess! Mis mõttes tasuta? Erasmuse programmis osaledes keegi kandikul tasuta elukohta ette ei kanna, üldiselt tuleb majutuse eest ikkagi maksta. Kuna mulle tundus mingi toauberiku eest 400-500 euro väljakäimine mõttetu kuluna, mis suvel päris mitmeid rahutuid tunde netis tuhnimist tingis, otsisin alternatiive. Ja siis see koitis: house sitting ehk majavalvamine. Miks ka mitte? Lugesin blogidest arvamusi ja arvustusi ning lõin konto Trusted Housesittersis. Maksin selle eest 70 eurot. Tundus kohutava väljaminekuna, aga kuna see oli aastamaks, siis otsustasin selle kulu kanda. See raha on end juba esimese majaga ära tasunud. Kui kaua saaks 70 euro eest kuskil hotellis elada? 1-2 ööd? Hostelis saaks 6-7 ööd hakkama (nt väga korralik koht nagu YHA Cardiff Central). Maja on aga maja. Seal on ruumi, seal on privaatsust. Saan õppida ja normaalselt süüa teha. Lisatasu maksmata pesu pesta. Vaiba peal võimelda. Mõnus. Sedasorti majavalvamised tähendavad ka üsna palju eeltööd, sest koduomanikega tuleb suhelda, ning see protsess ise nõuab tähelepanu ja hoolitsust, sest mu hoole all on ju teiste inimeste armsad koduloomad. Arvan, et sain koertega päris hästi hakkama ja kõik järgmised koerad-kassid on ka hallatavad.

Mhmh, söömise eest makstakse mulle peale. Päriselt. Tegelesin sellega juba eelmisel Suurbritannia perioodil, aastal 2011. Olen kaubandusspioon ehk mystery shopper. Käin pubides ja restoranides söömas, ostan toitu kaasa, hoian silmad-kõrvad söögikohas erakordselt avatud ning kirjutan päeva lõpuks aruande. Pean märkama, kuidas mind tervitatakse, kui puhas koht on, kui sõbralikult teenindatakse jne. Mõnel juhul on täpselt kirjas, mida tellida võin, aga mingi valik on siiski jäetud. Hiljem saan kulutatud raha tagasi ja £3-£5 pealekaubagi. Pole küll palju, aga midagi ikka ning igaüks teab vast, kuidas ka väiksed võidud üha suuremateni viivad. Aastaid tagasi võtsin vastu ka teisi ülesandeid, käies näiteks madratseid testimas või arvutipoes klienditeenindajalt infot küsimas. Spioon peab olema spioon, nii et oma tegelikku külastuspõhjust reeta ei tohi. Tõsi, mõni ülesanne oli kergelt ebameeldivgi. Introvert ikkagi! Aga vahel oli täitsa tore oma piire kombata. Tasu ülekandmine on natuke ebamugavat sorti, selleks on vaja kohalikku pangakontot. Lahendasin selle Monese kaardi tellimisega, sest teadupärast on siinmail pangakonto võrdlemisi võimatu ülesanne, kui sul puudub püsiv elukoht.

Muutused portfellis

Võõral maal olles olen hakanud päris palju Investeerimisraadio ja Raharaadio saateid kuulama. Need mängisid taustaks, kui näiteks süüa tegin või järjekordsel pikal jalutuskäigul olin (kesklinnast ülikooli on nt 5 km ja bussid on mõttetud, peatuvad igal nurgal). Esmalt kuulasin Investeerimisraadiot, aga see muutus mingis hetkes natuke liiga kohvikuks. Saatejuhtidel endal oli jube naljakas, aga ma ei viitsinud seda itsitamist kuulata. Sisemine melanhoolik lõi üksinduses tugevalt välja ja tahtis, et teised ei itsitaks. Tegelikult pole selles midagi halba, päris palju põnevat saab ju teada. Nüüd olen ringiga saate juures tagasi ega saa aru, miks see mind algul üldse häiris. Hakkasin algusest peale ka Raharaadiot kuulama, ka igasugu põhiasju tutvustavaid saateid. Olen kuskil 50. saate juures. Kui see algus- ja lõpumuusika kõrvale jätte (õudselt käib närvidele), siis igati asjalik. Nende saadete valguses mõtlesingi natuke oma portfelli peale ja et soovin mingeid asju ümber tõsta.

Kahtleval seisukohal olen näiteks Kreditexi ja Omaraha suhtes. Neil puudub järelturg ja kasutajaliides on kuidagi ebaatraktiivne. Ma olen neist väsinud. Omaraha paistis millalgi silma väga heade intressidega, aga viimasel ajal on olnud võimalik vaid 11% laenudesse (või vähemgi) investeerida. Valik on tohutult väike. Kreditexis kipuvad paljud laenud hapuks minema ning 17-18% intressimäärad jäävad tegelikult olemata. Pole veel lõplikult otsustanud, kummast väljuda ja kas äkki mõlemast üldse lahti saada.

Mõtlesin korralikult ka meelerahufondi peale ja otsustasin, et pangakontol peab mul alati olema 500 eurot ehk siis ühe kuu möödapääsmatute kulude summa (maatüki pangalaen, kommunaalid, toiduraha). Tekitasin Mintosesse endale automaatpakkuja strateegia alamportfelli suurusega 1100 eurot (hetkel nii palju seal veel sees pole), panin portaali natuke raha juurde ja seadistasin selle nii, et tähtaeg oleks kuni 1 kuu. Raha, mida saaks vajadusel kiirelt kätte. Abikaasa tegi oma Mintosega sama, sest torkisin teda tagant. Samuti panin raha juurde Viainvesti, kus on ka lühiajalisi laene palju. Seadistasin kõik nii, et raha saaks vajadusel maksimaalselt 1 kuuga kätte. Selle 1 kuu elame ka pangakontol olevaga üle. Abikaasal koguneb kenasti ka Digikassasse mingeid kopikaid.

Raha panin juurde ka EstateGurusse, sest tahtsin pisut enam kinnisvaralaenudesse/rahastamisse investeerida. Et oleks ikka parmeini hajutatud! Muidugi tean, et tõhusamaks hajutamiseks peaks veel uute varaklasside poole vaatama ning tegelikult piilungi vaikselt aktsiaid. Pole veel päris hästi aru saanud, kas mul oleks võimalik välismaalt kaugjuhtimisega endale vajalikud kontod avada või ootan esimese aktsiaostuga lihtsalt detsembrini. Edaspidi on plaan aastas korra-kaks aktsiaid osta. Näiteks siis, kui oma ettevõttest kasumi pealt dividendid välja võtame. Ettevõtte raha kasvab praegu samuti, et kasum suurem tuleks. Saame ka väiksema palgaga hakkama. Seni, kuni veel aktsiaostuks ei lähe, kaalun pangakontol ootava aktsiaraha nt lühematesse laenudesse panna ning mõne sendikese võrra suuremaks kasvatada.

September numbrites

Mingit suurt üllatusmomenti ei olnud, tootlus oli talutava suurusega tänu Mintose boonustele ja sai pisut peksa, kuna Omarahas läks üks laen hapuks. 50 eurot või nii, kahjumit kandsin pärast reservfondi väljamakset €3.20. Eks see näitab ka, et päris investeerimisteekonna alguses (mitte et ma praeguseks väga kaugel oleks) toppisin innukalt ikka 50-100 euro kaupa raha eri laenudesse. Hajutamine! Hajutamisest oli asi päris kaugel. Nüüd üle 10-25 euro ühte laenu ei pane.

Passiivne tulu septembris:

  • Kreditex: 6.77
  • Omaraha: 0.81 (kahjum kahandas tulu)
  • Mintos: 20.32
  • EstateGuru: 0
  • Viainvest: 0.34

KOKKU: 28.24, päris algusest alates 148.01

Ettevõtte tulu:

  • Mintos: 39.82, algusest (juulist) 81.89

Sissemaksed:

  • Estategurusse: 298.40 (mul oli kontol 1.60 intressitulu ja tahtsin selle numbri ümmarguseks võluda)
  • Viainvesti: 400
  • Mintosesse: 300

KOKKU: 998.40 ehk praktiliselt 1000 eurot

  • Ettevõtte Mintosesse: 1000 eurot (portfell 4500)

Tulevik?

Natuke torkisin Funderbeamis ringi ja otsustasin SportID-s oma osalust suurendada. Panin vastava ostukorralduse hakkama, näis, kas leiab teise osapoole, kes oma osi müüa tahaks. Kasutame isegi SportID teenuseid, st. oleme selle kaudu tohutult palju kliente juurde saanud. Nii palju, et peame neid kaikaga eemale peksma. Mina lasin aga kuu aega tagasi jalga ning füsioterapeudist abikaasal on järgmisel nädalal ees 2 viimast tööpäeva, nii et varsti võib kaika kappi ära panna, sest meil pole enam kohta, kus teenust pakkuda. Abikaasa tuleb Suurbritanniasse mulle süüa ja massaaži tegema ning vaimu puhkama. Plaan on ka ettevõtte plaanid läbi mõelda ning uuel aastal uues kohas avada, kuskil kodule lähemal ehk siis Ülemiste kandis. Ja ägedamalt kui kunagi varem!

Aktsiaostuni tahaks ka sel aastal jõuda. Samuti on võimalik veel aasta eesmärk ära täita ning investeerida kokku 5000 eurot. Huh, kõlab nagu kohutavalt suur summa. Me ei saa eriti palju palka, aga oskame siit-sealt kokku hoida. Hetkel olen investeerinud 3849.4 eurot. Ütleme nii, et kuna Funderbeami juba varem torkisin, kui üldse ühisrahastuse avastasin, siis alates juunist 2017 on see summa investeeritud. Enam nii suurte mahtudega investeerida ei saa kui algul, sest korteri müügist pole eriti mingeid riismeid enam alles. Samas… küll ma selle raha ka leian. Tõlgin, hambad ristis, hunniku tekste, mida võibolla ei tahaks ja kraabin kokku. Või ehitan rahamasina. Seda olen juba aasta aega lubanud. Ühel päeval ehitangi, vot! Hetkel tundub, et rahamasin valmib 1. detsembriks ja peidab ennast tervislike jõuluteemaliste retseptide varjus. Aeg need toitumisnõustaja oskused ja loovpotentsiaal ära kasutada.

Reisinipid Suurbritannia avastamiseks, 2. osa: majutus

Mõnda aega tagasi kirjutasin oma suures Suurbritannia-eufoorias esimese postituse selle saareriigi avastamise kohta, keskendudes transpordinippidele (lennud, riigis ringiliikumine). Nonii, oletame, et oled kenasti oma sihtlinna jõudnud. Nüüd tahaks kuskil aga magada ka ning kohalik park tundub liiga pime või külm, et seal kerra tõmmata. Mis on variandid? Hotell-hostel-külalistemaja, raha eest tuba kellegi korteris või hoopis omaette maja ilma sentigi pennigi maksmata – need 3 varianti olen omal nahal järele proovinud. Hetkel elan juba nädal aega tasuta majas. 4 magamistuba, 2 korrust, suur köök, tagaaed… Kuis nii? Kui tahad teada saada, loe postitus lõpuni või klõpsa kohe siin paremal menüüs oleval Trusted Housesittersi lingil. Investorile, kes soovib raha investeerida, peaks see olema parim variant. Vaatame enne aga ka teised üle.

Iga kohaga on seotud ka mingi sooduskood, millest mõlemad kasu lõikame, kui alltoodud linke kasutad.

1. Majutusklassika: Booking.com

Booking.com lehe löön lahti siis, kui tahan mingit lihtsat majutust, mis ei hõlmaks üleliigset suhtlust (versus: Airbnb “kodumajutus”, kus omanik ka sees elab) ja mis oleks ametlik ja usaldusväärne. Sealt leiab klassikalised hostelid, hotellid ja külalistemajad. Kuna olen päris mitmeid aastaid kasutaja olnud, saan ka “Kaval-Antsu” eripakkumisi ehk sageli -10% või muu põnev pakkumine. Inglise keeles on need vist “Genius Deal” vms. Minu lingi kaudu liitudes saad 10% soodustust. Eks neid lehti ole teisigi, kust majutusasutusi leiab (a la HostelBookers, Hostelworld), aga olen Bookingule kindlaks jäänud. Otsingusüsteem funktsioneerib, filtrid sobivad mulle ning läbi Bonusway saan osa rahast tagasi ka. Kõlan varsti nagu katkine plaat, aga Bonusway on tõesti kasulik ja olen väga rahul, et saan nende teenuste pealt raha tagasi, mida ka varem kasutasin ja mida nagunii vaja läheb. Ei ütleks, et oleks hakanud seepärast nüüd metsikult internetis poodlema, et boonuseid kasvatada. Aga… Bonusway kaudu lähen Booking.com lehele küll.

Bonusway+Booking.com – kuidas toimib?

Põhimõtteliselt tuleb esmalt luua endale Bonusway konto. Tee seda näiteks läbi minu liitumislingi ja saad liitumisboonuseid (viimastel andmetel €6), mille ühel hetkel oma pangakontole saad kanda. Bonusway ongi selline keskkond, mille kaudu saab netipoodidest ostes teatud protsendi makstud rahast tagasi. Booking.com puhul on see 4%. Kui oled investor, kes on näiteks Mintose 1-protsendiste boonuste pärast rõõmust kilganud (=mina), siis 4% peaks ju suisa lotovõit olema, pealegi ei võta liitumine tükki küljest. Oletame, et broneerid mingi ägeda hotelli 100 euro eest, saad aga 4 eurot tagasi. Kulu hoopis 96 eurot ehk kahekohaline number. Kas pole tore? Kui palju reisid, siis need summad kogunevad. Vahel on Bonusways ka boonuste võimenduse kampaaniad ehk saad veel rohkem tagasi. Olgu aga öeldud, et kontol raha nägemisega läheb omajagu aega. Mul on mitmed boonused “ootel”. Kui ühel hetkel need aga väljavõetavateks muutuvad, siis sajab ootamatult hunnik raha taevast alla. Näiteks jõulukingitusena või nii. Soovitangi sel juhul Bonuswayga liituda, kui nagunii nt Bookingut või kasvõi HotelsCombined või Agoda lehte kasutad. Eraldi on välja toodud näiteks Radisson, nii et sedasorti kohas peatudes võid väikse summa samuti tagasi teenida.

2. Ela kellegi kodus oma toas: Airbnb

Airbnb võib olla introverdi õudusunenägu või paradiis. Selle algne idee oli, et koduomanikud rendivad oma kodus näiteks üht tuba ja on võimalik näha, “kuidas inimesed tegelikult elavad”. Mõnes mõttes oleks nagu äge, aga teisest küljest võib olla ka pisut ebamugav, kui lähed kellegi teise kodukööki toimetama või kui WC-vannituba asub koridori teises otsas. Selle kaudu oleme aga omajagu reisinud ning elanud kasvõi siinsamas Cardiffis (olen detsembrini Erasmuse vahetustudeng Cardiff Metropolitanis) ühe omamoodi tüübi (selline hipilik luuletaja segamini köögi, aga suure südamega) pööningupunkris või näiteks Manchesteri kahtlasevõitu linnaosas, mille tõttu arvasin eelmise aasta detsembrini, et Manchester on suhteliselt jõle paik. Ei ole, ülivahva on!

Võrreldes Booking.com tubadega, on Airbnb pakkumised üldiselt soodsamad. Muidugi tuleb tähelepanu pöörata koristustasule ehk vaadata, mis number on “cleaning fee” taga. Kui pikemaks ajaks jääda, võib see ära tasuda, aga üksikuid öid broneerides on tegu olulise lisakuluga. Ja Airbnb pakkumised on ehedamad, kui tõesti on tegu toaga kellegi kodust. Pakutakse ka terveid kortereid. Samas on see aga suuresti äriks muutunud ning Londonis on päris palju selliseid Airbnb kortereid, kus ükski kohalik sees ei ela ning ongi näiteks 4 eraldi tuba, mis kõik välja üüritakse. See on omamoodi loterii. Nii oleme sattunud Londonis nii väga räpasesse korterisse (tuba normaalne, aga köök nagu sealaut: halvaks läinud toit, must põrand jne.; märts 2016), kuigi võõrustaja võttis meid isiklikult vastu ja oli sellise näoga, nagu oleks just koristanud. Ja oleme sattunud ka õhukeste seintega korterisse, kus hilisõhtul saabunud elevil asiaatide kilked kenasti läbi kostsid (juuni 2018). Aga oleme elanud ka kaunis puhtas majas Liverpoolis (oktoober 2016). Selliste korterite puhul tihti majutuse pakkujat ennast ei kohtagi. Ta istub kuskil oma kontoris ja saadab juhised ning võtme leiab ukse tagant koodiga postkastist või muust sarnasest asjandusest. Iseenesest mugav, et ei pea mööda linna võtit taga ajama.

Kasuta Airbnb-ga liitumisel lõigu alguses jagatud linki või klõpsa paremal menüüs soovituslinkide all Airbnb peal. Saad €21 reisiraha ehk pool ööd vähemalt tasuta.

3. Tasuta elamine: Trusted Housesitters

Ooo, jõuamegi mu uue lemmiku juurde! Kirjutan seda postitust oma elu esimesest Trusted Housesittersi kaudu saadud majast, kus olen viimased nädal aega peesitanud ja jään veel nädalaks. Tegu on portaaliga, mis ühendab kodust lahkuvad loomaomanikud ja elamispinda otsivad loomasõbrad. Lugu lihtne: teed konto, lood profiili, läbid mitmeetapilise verifitseerimisprotsessi ja kandideerid (jah, ise peab vaeva nägema!) loomahoidjaks. Selle portaali kaudu otsivad loomaomanikud reisil olles oma kaladele söödapuistajat, kassidele orja (jah, kuulutused on tihti just nii sõnastatud), koertele kakakorjajat, lindudele vestluspartnerit, hobustele sõnnikuvedajat, jänestele porgandiulatajat ja nii edasi ja tagasi. Ühesõnaga, selle võimaluse kasutamiseks peavad sulle loomad meeldima, sest inimesed otsivad kedagi loomade eest hoolt kandma. Näiteks mul “on” hetkel kaks väikest valget koera. Selle eest, et nendega kaks korda päevas jalutamas käin, nendega diivanil istun, toidu ette annan ning ühele koerale ka tabletti manustan, lubatakse mul 2 nädalat siin tasuta elada. Mul on oma tuba oma WC-ga. Tegelikult on mul terve maja, sest omanikke pole ju kodus. Suur köök, tagaaed ja muud mugavused. Ma olen kassiinimene, aga saan nendega hakkama küll.

Kui päris aus olla, siis minu plaan on 3 kuud Suurbritannias ühest majast teise kolides ja loomi valvates hakkama saada. Päris mitmed elukohad on juba kindlustatud ehk minu kandidatuur on olnud edukas. Olen leppinud ka sellega, et kui vahepeal tekib mingi auk, siis võta Cardiffi hostelis lihtsa ühikamajutuse, mis maksab nii €11/öö. Enamiku ajast üritaks aga tasuta hakkama saada ning korralikult kohalikku elu tundma õppida. Tunnistan, et profiili loomine võttis aega: fotod, kirjeldused. Aega võtab ka pakkumistele kandideerimine ning alati ei pruugi õnnestuda, sest tahtjaid on teisigi. Eriti, kui tegu on uhke Londoni kesklinna korteriga. Praegu olen päris esimeses kohas, nii et ühtki arvustust mul ka veel pole. Usutavasti läheb kandideerimine varsti aga lihtsamaks, sest kavatsen igatahes korralik külaline olla ja oma ülesandeid kohusetundlikult täita. Vähest kogemust arvestades võib nende kinnitatud pakkumiste üle üpris õnnelik olla. Ees ootavad veel Weston-super-Mare, Birmingham ja Swansea. Koolis käin 2x nädalas, nii et saab lubada natuke kaugemal elamist. Praegu ootan aga pikisilmi, et üks Cardiffi pakkumine ära kinnitataks. Vahelduseks oleks ju tore ka õiges linnas elada, mitte kogu aeg reisida! Kuigi.. hetkel olen ülikoolist nii 13 km kaugusel, selline rattadistants, saab hakkama.

Kui tekkis huvi, võid selle lingi kaudu liituda. Jah, maksta tuleb aastatasu. Lingi kaudu on 20% soodsam ehk jääb kuskil 70 euro kanti. Appi, kui kallis?! Mõtlesin ise ka algul nii, aga olgem ausad, kui mitu ööd saab sama raha eest näiteks Londonis ööbida? 1? Kuna olen juba nädala majas elanud, siis mul on need 70 eurot juba ammu täie ette läinud. Ja kui endal konto juba olemas, saad oma linki jagada ning iga uus liituja annab sulle 2 tasuta kuud. Olgu aga öeldud, et seal tuleb ise aktiivne olla: pilte üles panna, pakkumistele reageerida, verifitseerimisprotsessi kadalipp läbi käia.

Sarnaseid portaale on teisigi (Nomador, Mindmyhome jne), aga see on üks suurimaid, sisaldades palju just Suurbritannia pakkumisi. Mõni teine oli üpris tühjavõitu. Austraalia ja USA ka väga kenasti esindatud. Prantsusmaad tasuks otsida Nomadori kaudu. Eestis keegi oma kodu valvamiseks ei paku, Soomes oli vist 1 pakkumine ja seegi sisserännanud elanik. Suurbritannias ollakse aga asjaga päris hästi juba harjutud ja koduuksed on valla. Lisaks on mitmeid pakkumisi Lõuna-Euroopas. Neist enamik on sellised “lähme jõuluks koju, aga keegi võiks meie kassi vaadata” tüüpi asjad ning koduomanikud on tihti britid. Märkasin, et Suurbritannias on inimestel ka üpris palju loomi. Igasugu kanad ja lehmad ja koerad-kassid-hobused. Mõnel suisa loomaaed kodus! Igasugu maavariandid, mis nõuavad autot, olen välja praakinud, aga ohtralt leiab ka linliku eluviisi harrastajatele sobivaid pakkumisi. Kui tahad aga täiesti keset eikellegimaad elada ja rendid auto, siis suuri maamajasid leidub küll ja veel. Ja basseinidega maju ka. Portaalis on põnev tuhnida!

Milliseid majutusportaale sina reisides kasutad? Jaga kogemust!

 

Augusti kokkuvõte

Augustis lisasin pisut raha Mintose eraisiku kontole, rohkem aga ettevõtte omale. Eks arvata on, et kui palka vähem maksta, saab ettevõtte rohkem investeerida, aga mul kui eraisikul on seda isiklikku vaba raha investeerimiseks vähem. Midagi väga radikaalset ette ei võtnud, käisin vaid liiga tihti oma kontosid jõllitamas ega suuda ära oodata, mil see Mintose “soovita sõbrale” kampaania raha (1%) tuleb. 6. augustini kestis ju see kampaania, et esimese 90 päeva portaali kutsutud sõbra pealt saab 1% tema investeeringutelt (süsteemilt, mitte sõbralt). Kuna ettevõte on investeerinud kokku 3500 eurot, siis peaks kummalegi kontole 35 eurot laekuma. Siiamaani pole seda näinud, Auto-Invest strateegia 1% on aga laekunud. Kampaania on läbi, aga liitusin Mintose affiliate programmiga, mille kaudu lingiga liitudes saab uus liituja 1% oma investeeritud rahast tagasi. Näiteks, kui investeerid 1000 eurot, saad 10 eurot tagasi. Arvestades, kui kaua tavaliselt aega läheb, et ühisrahastusest 10 eurot välja pigistada (kui sa just suuremate summadega ei investeeri), siis on see isegi hea pakkumine. Usu mind, kui esimeste sentide kogumist jälgima hakkad, panevad ka alla 1-eurosed summad rõõmust kilkama.

Ühisrahastuse portaalidest

Viimasel ajal on portaalidest hakanud Kreditex ja Omaraha kergelt ära tüütama, sest need on Mintosega võrreldes pisemad ja järelturg puudub. Ahjaa, Mintose järelturult ostsin ka mõningaid parema intressiga laene, otsisin selliseid, mis poleks riskantsed ehk mitte hullult võlgu. Samas tekkis huvi ka Bondora vastu ning just nimelt iha katsetada punaste laenudega, nagu Investor Taavi kirjutas. Esialgu investeerisin need samad 5 eurot, mis soovituskoodiga liitudes sain. Siis hakkas aga miski sügelema ja panin ikka 15 eurot oma raha ka sisse. Püüan seal rohkem mitte näppimas käia, ei ole vaja mõttetuid riske tekitada. Las toimetab see punane portfell omaette ja äkki ühel päeval läheb õnneks ning võlgnikud maksavad tagasi.

Sissemaksed

Isiklikule Mintose kontole kandsin 275 eurot, Bondorasse 15 eurot ehk minu kui eraisiku investeeringuid oli 290 euro väärtuses. Ettevõtte kontole lisasin 1500 eurot.

Augusti tulud

Eri portaalide lõikes jagunesid tulud järgmiselt:

  • Kreditex: 9,63€ – 1 laen läks hapuks, väljamakse reservfondist ehk kaotasin pisut; tulumaks intressidelt juba arvestatud ja portaal on selle maha võtnud
  • Omaraha: 2,76€ – nigelam kui juulis, inimesed kipuvad võlgu jääma
  • Viainvest: 0,62€ – lükkasin automaatpakkuja peale, kuna portaalis on mul katsetamiseks vaid 100 eurot ja ei viitsi seal neid väikseid summasid ükshaaval investeerimas käia, kui kontole midagi tagasi laekub
  • Mintos: 6,61€ – boonuseid augustis ei laekunud, sellest ka varasemast tagasihoidlikum number; küll need aga varsti tulevad
  • Mintose ettevõtte konto: 35,72€ – kampaaniaboonuseid sai ka natuke

KOKKU: 19,62€ (koos ettevõtte kontoga 55,34€) – ei saa veel loorberitele puhkama jääda.