See on järg eelmise nädala postitusele, kus asusin lahkama Napoleon Hilli raamatus “Think and Grow Rich” (eesti keeles “Mõtlemist muutes rikkaks”) väljatoodud peamisi ebaedu põhjusi ja analüüsima, kuidas mul nendega lood on. Nüüd siis teine posu põhjuseid.
16. Liigne ettevaatlikkus.
Elu on täis juhuseid ning nii äärmuslik ettevaatamatus kui ka ettevaatlikkus võivad häda kaela tuua. Riske tuleb võtta mõõdukalt. Mind ei saa liigses ettevaatlikkuses kindlasti süüdistada. Üksinda 2 kuuks Aasiasse rändama? Inglismaale õppima, kui pole õrna aimugi, kui kauaks üldse raha jätkub? Ei palgatööle ja teeme oma ettevõtte? Jah, see olen mina. Kui miski mind piisavalt inspireerib, olen alati valmis järele proovima. Küll lõpuks kõik paika loksub, eks.
17. Halb äripartnerite valik.
Hill väidab, et tuleb valida tööandja/partner, kes oleks eeskujuks ja inspireeriks, sest kipume viimaks ikka enim nendega sarnanema, kellega kõige tihedamalt suhtleme. Olen mitmeid kordi kuulnud, et sõbraga keerad tülli siis, kui hakkad temaga äri tegema. Kindlasti peaks sellisel juhul väga kindlad piirid paigas olema, kes mida teeb ja kuidas kedagi tasustatakse, et ei tekiks hiljem konflikti a la “mina olen nii palju rabanud, aga sina ei tee mitte midagi, miks sa kogu raha endale võtsid”. Minu äripartner on minu abikaasa. Ütleme nii, et saame hakkama, aga vahel käib ta mulle närvidele. Kui muudame üheskoos hinnakirja, kipub tema ikka soodukaid tegema, isegi kui inimene on ise nõus rohkem maksma. Vahel mõtlen küll, et jätan ta üksi toimetama ja lähen teen ise midagi muud. Kuna rahakott on pigem aga minu käes ja mina teen enamikke rahaga seonduvaid otsuseid, tunnen, et mul on kontroll. See teeb nii mõndagi heaks.
18. Ebausk ja eelarvamused.
Väidetavalt on edukatel inimestel avatud meel ja nemad küll midagi ei karda. Kas mul on mõnda ebausku? Paar väikest kiiksu leiab, a la “WC poti kaas peab all olema, sest muidu voolab raha minema”, “kui kaks inimest kõnnivad koos ja mööduvad postist eri pooltelt, tuleb teisel pool “tere” öelda, et ei tekiks erimeelsusi”. Väga tõsiselt ma neid ei usugi, pigem nagu harjumus. Samas on kodus enamik tube värvitud feng shui põhimõtteid järgides. Köök on raha värvi ehk roheline ja lisaks pesitseb seal kallis kohvimasin ja iiri härjapõlvlase kujuke, sest köök on meie kodus raha tsoon.
19. Sobimatu elukutse.
Keegi, kes teenib raha millegagi, mida vihkab, pole kindlasti õnnelik ega edukas, vaid pigem kurnatud. Mul puudub üks konkreetne amet, aga põhimõtteliselt pole ma elus eriti midagi sellist teinud, mis mulle ei meeldiks. Näiteks olin aasta aega kontoris üheksast viieni tõlkija, aga tulin ära, sest mulle see elukorraldus ei sobinud. Palka sai ikka sõnade, mitte istutud tundide eest ning tihti nühkisin niisama seda tooli. Ära minna ka ei saanud, sest iga hetk võis ju tõlge kaela sadada. Tõlgin edasi, aga neil hetkedel, kui mulle endale sobib.
20. Hajaliolek.
Natuke siit, natuke sealt, kuskil täiuseni ei jõuagi. Mida oskab kõikeoskaja? Mitte kui midagi? Selles punktis võin käe kõrgele tõsta ja lausuda: “olen süüdi”. Vahel käib see tõmblemine endalegi närvidele. Samas olen püüdnud nüüdseks asju natuke koomale tõmmata. Teen vähem massaaži, vähem tõlkeid ning pühendun järjest enam kirjutamisele. See hõlmab nii mu praegusi blogisid kui ka üht uut ja suurt projekti, mille aasta jooksul käivitada loodan. Tegelikult tiksub see vaikselt juba praegugi. Veedan iga nädal paar tundi selle kallal nokitsedes.
21. Raharaiskamine.
Ilmselge, et kui kogu raha tuulde loobid, siis ei kasva jõukusehunnik kuidagimoodi. Hill väidab, et lauspillajat ähvardab pidevalt vaesus ehk siis ka väga rikastel võib vaesus põhimõtteliselt nurga tagant piiluda. Rahata inimest võib tabada ka see oht, et ta võtab tänulikult vastu kõik pakkumised, mis ei pruugi aga talle parimad olla. Panen regulaarselt kirja kõik kulud ja tulud ning otsin võimalusi kulusid optimeerida. Usun, et raiskamises mind süüdistada ei saa. Nende hetkede eest ma aga ei vastuta, kui olen näljasena suures uhkes toidupoes, kus on liiga palju põnevat kraami ning mul on aega, et seda kõike korvi kuhjata… Õnneks püüan sedagi teadlikult vältida.
22. Vähene entusiasm.
Õhinata puudub tegevustelt sära ning tõenäoliselt ei suuda inimene end isegi veenda jätkama. Kui mul midagi on, siis on see kindlasti entusiasm, vähemalt alguses. Mu kujutlusvõime on ülimalt lennukas ning suudab igasugu vägevaid tulemusi ette kujutada.
23. Sallimatus.
Uutele ideedele ja inimestele enese sulgemine võib takistada teadmiste omandamist. Pean end võrdlemisi sallivaks inimeseks. Kooseluseadus oli minu arvates hea mõte ning ilmselgelt ei hääletanud ma ühegi partei poolt, kes seda tühistada tahab. Olgu, tunnistan, minus on kerge sallimatus ülekaaluliste inimeste vastu, kes absoluutselt ei viitsigi end liigutada ja sadu vabandusi leiavad. Mis mõttes sa ei leia poolt tundi päevas (ja mitte iga päev), kui mina teen nädalas üle 10 tunni trenni?
24. Ohjeldamatus.
Mõõdutundetus seksis, söömises, joomises või millegi muu liigtarvitamine. Tõenäoliselt pidas Hill tervis nüristavaid tegevusi silmas. Samas võib mõni muu sõltuvus, näiteks arvutimängud, samuti ohtralt aega röövida. Mul on hea meel, et möödas on see aeg, mil telefonis vaid SimCityt mängisin ja öösel WC-s käies salaja telefoni vaatasin, et kas linnas on mingi asi valmis saanud. Hirmus! See… lihtsalt läks üle.
25. Suutmatus koostööd teha.
Hill kirjutab raamatus päris palju sellest, kui oluline on teistega koostööd teha. Edukuseni jõudmiseks on igaühel vaja omaenda ajutrusti, kes aitab end ka teise pilguga vaadata. Mina olen hingelt üksik hunt, usaldan kõiges just nimelt iseennast, nii et koostöö osas tasub nii mõndagi õppida. Ülikooliski ei suuda ma eriti rühmatöid teha, sest käib närvidele, kui keegi sama kiirelt ei mõtle või hoopistükkis domineerima ja teise suunda kiskuma hakkab.
26. Võim ilma isiklike pingutusteta.
Ehk rikaste vanemate lapsed, kellele kõik iseenesest kätte on tulnud. Mõned asjad olen isalt pärinud (mets jne.), aga üldiselt olen pidanud ise pingutama, et kuhugi jõuda. Väärtustan iga väikest sammu, mille oma teekonnal astunud olen.
27. Teadlik ebaausus.
Kui valetad ja tead, et valetad. Olen aastatega õppinud, et parem on ka piinlikud asjad üles tunnistada (“jah, mina tegin tõlkes selle kohutava vea, mitte toimetaja”) ja tagajärgedega leppida. Lohutan end selliseid hoope vastu võttes sellega, et kõik möödub kord.
28. Egoism ja kuulsusjanu.
Mis mõttes? Ma usun küll, et teatud kogus egoismi on vajalik. Kes siis veel sinu eest hoolitseb, kui sa ise seda ei tee? Siit on näha, miks koostöö mu suurim sõber pole… Ja mina tahan kuulsaks saada. Oma ringkonnas. Ema on küll aastaid korrutanud, et “ah, miks sa pead nende meestega võidu jooksma” või “sina ei pea ju Eesti meistriks saama” või “meie vaesed ja lihtsad inimesed, need teised rikkad, need tropid…”, aga mind ei huvita. Jah, jooksengi meestega võidu, kui jaksan. Jah, saangi kunagi Eesti meistriks (maratoni jaoks vanus õnneks paras veel). Jah, saangi rikkaks, ei jää kuskile nurka konutama. Miks teised? Miks mitte mina?
29. Oletatakse teadmise asemel.
Kui paljud inimesed toetuvad faktidele? Tegelikult on täiesti müstiline, kuidas näiteks ema tuleb vahepeal lagedale avaldustega nagu “need targad (võhivõõrad) inimesed seal (napakate posijate) Facebooki grupis ütlesid, et MMS on hea”, aga ei kuula toitumise ja lisandite osas absoluutselt mind, toitumisnõustajat. Ma ei julgeks elu sees anda selliseid nõuandeid, millel pole teaduslikku tausta.
30. Vähene kapital.
Kui alustad ettevõtlusega, on mingisugune kapital vajalik, et libastumisi siluda. Arvan, et see võib hõlmata ka sotsiaalset kapitali või teadmiste pagasit. Kui meie alustasime, oli meil osakapital enam-vähem koos. Millegi päris uuega hetkel aga algust teha ei suudaks. Eks varsti on teisiti.
31. Muud.
Mis iganes veel pähe võib tulla. Arvan, et väga oluline on usk oma tegemistesse. Kui ise ei usu, siis ei huvita su idee ka kedagi teist. Meil on olnud selline juhtum, kus üks tuttav kutsub kohtumisele, et tutvustada mingit revolutsioonilist toidulisandit, mida meie siis oma ettevõttes tema arvates edasi võiks müüa. Vastasime eitavalt. Paar kuud hiljem kutsus ta abikaasa järgmisele kohtumisele ja tutvustas jälle mingit uut toodet, olles vana täiesti hüljanud. Kui see nii suurepärane oli, siis miks ta sellega edasi ei tegelenud? Uut toodet tutvustades alustas ta aga umbes sellest: “Vaata, need kõik on meie müüjate autod! Saad ka sellise, kui müüma hakkad!” ja tootest kõneles nagu möödaminnes. Asi polnudki suurepärases tootes, mida ta ise usaldaks, vaid rahalaadungites, mida see sisse pidi tooma.
Introvestor 