Ettevõtjast mõtlevast mutrikeseks

Seisan tööelu lävepakul. Ühel pool on vabakutselise ja ettevõtja elu, kus kell omab tähtsust vaid tähtaegade lähenedes, mitte niivõrd igapäevaselt, ning oma 24 tundi võin planeerida täpselt nii, nagu tuju tuleb. Teisel pool terendavad kollektiiv, teistega arvestamine, kuudepikkune õpinguperiood, suurem palganumber, tõsine ajuragistamine. Kumma ma valin?

Minevikuheietused: kust ma tulen?

Heidame aga pilgu minevikku. 2012. Aasta, mil ootamatult suureks pidin saama. Olgugi et õpingud Inglismaal ja teadmatus tuleviku osas mind juba 2011. aastal kummitasid – mul polnud ju õrna aimugi, kas saan hirmkallite õpingutega lõpuni minna -, siis tõeline hüpe saabus aastal 2012, kui jäin poolenisti orvuks ehk kaotasin oma isa. Ühtäkki olin korteriomanik, metsamagnaat (mitte päriselt), väikeaktsionär. Pärandus missugune. Aga see pole üldse see oluline osa. Ei. Kui 2011. aastal olin Inglismaal elades asunud vabakutselise elu vilju maitsma, siis 2012. aastal Eestis jätkasin samal lainel. Kemikaalide infolehed? eBay tootekirjeldused? Ask.com ingliskeelsete artiklite toimetamine? Tuhandete videodele märksõnade loomine? Aitäh, võtan kõik vastu. Kui mõned Skype’i teel peetud intervjuud välja arvata, siis oma tööandjatega pole ma elu sees kohtunud. Mind on üritatud isegi Google’i meeskonda värvata. Kuskil teises maailma otsas need inimesed asuvad, muud ei tea ma midagi. Tööülesandeid asusin sageli täitma öösärgis ning mõnel päeval ei saanud ma seda enne lõunat seljastki. Mäletan ka pikki unetuid öid. Mina ja mu arvuti. Ja kuni 5 hoiukassi, sest toona elasin pärast ühe pika suhte lõppemist üksinda ja päästsin tänavalt mjäuguvaid karvakerasid. 2013. aasta kevadeks oli aga selles kodus istumisest nii kõrini, et kandideerisin tõlkebüroosse projektijuhiks. Mul on nii hea meel, et ma seda töökohta ei saanud! Oleksin seal kõngenud! Aga. Tegin paar proovitõlget ja sain täiskohaga tõlkijaks. Mitte sellesse vabakutseliste armeesse, vaid kontorisse arvuti taha. No, tore oli, et vahelduseks ka hommikul varakult juba normaalse inimese riided selga tõmbasin ning teiste inimeste seltskonnas viibisin. Tõlkimisest olen varemgi kirjutanud ning teadupärast saab seal palka sõnade pealt. Kui parajasti tööd polnud, vahtisin niisama ekraani. Muidugi mitte tasu eest.

2014. aasta kevadeks oli juba piisavalt kõrini, nii et venitasin oma Aasia reisi kahe kuu peale ja andsin teiselt poolt maakera sisse lahkumisavalduse. Ometigi jätkasin ma Balil elades töötegemisega. Hubud. Hub in Ubud – koostöötamise keskkond troopikas. Viibisin seal pallil või päristoolil istudes päris kaua. Seltsiks teised kaugtöö tegijad, kes vahepeal end ka helikindlasse Skype’i putkasse lukustasid. Koju naastes jätkasin kaugtööga, veetes oma töötunnid peamiselt TTÜ raamatukogus, sest olin uues pisikeses korteris töötegemise meelega võimalikult keeruliseks muutnud. Et töö ja eraelu lahus oleks!

Tere tulemast ettevõtjate seltskonda

2014. aasta teises pooles läbisin ka ettevõtluskoolituse. Plaanitud ettevõtet pole mul siiamaani, aga see tiksub ikka veel kuklas. 2015. aasta alguses lõime mu praeguse abikaasaga, kellega tolleks hetkeks vaid paar kuud koos olime olnud, hoopis teistsuguse ettevõtte. See oli aga pigem tema oskuste rakendamiseks, sest tegu on füsioterapeudiga. Kuna ma olin nagu muuseas ka massaaži õppinud, siis otsustasin ka (sõna otseses mõttes) käed külge panna. Paari kuuga käisin läbi ka raamatupidamiskoolituse ja nii see eluke veerema hakkaski. Kes on vähegi Kyosaki “Rahavoo kvadranti” lugenud, teab, et parem oleks luua mingi süsteem, kus teised sinu eest töö ära teevad. Hiljem saad hakata seda süsteemi turustama/müüma. Mida iganes, meie ettevõte on selline, kus iga sendi nimel tuleb higistada ja ise punnitada. Ei ole tohutult kasvanud ega laienenud. Füsioteraapia on küll populaarne eriala, aga tõeliselt head terapeudid ei kasva puu otsas ning on suure tõenäosusega juba ära krabatud. Ja kui inimesed tulevad meie juurde just konkreetse terapeudi pärast, siis võiksime palgata kasvõi 10 lisaterapeuti, aga nende juurde ei hakataks ikka tulema. Nojah. Higista ja nuta, kõik tuleb ikka ise ära teha. Puhkuserahasid ei eksisteeri, ettevõtja elu on karm (kui sul usinad alluvad puuduvad).

Jätkasin füüsilise tõõ kõrvalt ka tõlkimist ja õppisin toitumisnõustajaks. 4 aastat tiksus täis. Tegelikult oli mul juba 2018. aastal totaalselt kõrini. Bussipeatuses nähtud reklaamist ja oma lemmiksaatest “Air Crash Investigation” tiivustatuna kandideerisin lennujuhiks. See polnud päris katastroof. Mu motivatsioonikiri pidas vett, esimesed IQ testid läbisin edukalt… ja siis jõudsin eriti raskesse vooru, kus testid juba spetsiifilisemad. Radariekraan, lennukeid tähistavad täpid ringi vuramas, anna neile peast suund kätte (kraadides), samal ajal loeb keegi kõrvaklappidest mingeid numbreid, mida kokku peab liitma. Appi. Jõudsin kaugele, aga mitte finišisse. Jätkus kulgemine oma ettevõttes, aga ma polnud päris hingega asja kallal. 3 kuud Inglismaal tõid natuke uue hingamise, sest olin sellest kõigest eemal. Eestis tagasi olles tuli 2019. aastal uuesti rahutus peale. Lappasin tööpakkumisi, otsisin põnevat arenguvõimalust. Ja siis… ühel ilusal päeval nägin just õigeid reklaame…

Quo vadis?

Alguses mainitud dilemma juurde tagasi tulles: kumma ma valin? Isver, kui ühel pool on kuudepikkune õpinguperiood, siis muidugi valin ma selle! Ma olen õpinarkomaan. Mille muu pärast ma jälle tudeng olen? Miks küll ma näiteks kulturismitreeneriks õppisin (litsents küll aegunud)? Miks ma joogaõpetaja koolitustel käisin? Mida tegin toitumisnõustaja õppes + igasugustel täiendkoolitustel? Tai ja klassikalise massaaži koolitused? Kui on võimalus midagi ägedat õppida, valin ma alati õpingud! Ma pole kunagi valmis produkt. Mu ajus on veel ruumi. Ma tahan uut, uut, uut.

Tegin ära ruumiliste võimete testi, elasin üle intervjuu ning alustan 22. aprillil “Vali IT!” programmis. Vot. Minust saab tarkvaraarendaja. Mis mõttes? Sind huvitab IT? Nii mitmedki sõbrad tegid suuri silmi. Ju nad olid unustanud, et meie pereettevõtte kodulehe olen just mina üles ehitanud. Mitte et WordPressi põhjale kodulehe ehitamine midagi väga kaelamurdvat oleks, aga olen sinna igasugu lisavidinaid külge pookinud, et enda elu ikka raskemaks põnevamaks muuta. Kui pole ühtki lahendamist vajavat mõistatust, tuleb need ise luua. Mulle meeldib nikerdada!

Mis nüüd siis saama hakkab? Põgenen klaustrofoobiat tekitavast oma ettevõttest. Ma tõesti ei suuda enam siin olla. Tahaks midagi uut, tahaks hingata. Jah, isegi minusugune introvert vajab vahepeal teisi inimesi. Perefirmad toimivad vist ainult teatud piirini. Vahepeal on vaja käima laias maailmas tiibu sirutamas, muidu hakkab pere ikka liigselt närvidele käima. Need paar korda, kui tulevases koolituskohas käisin, jätsid väga meeldivalt sooja tunde sisse. Nii äge! Veedan järgmised 6 nädalat Ülemiste Citys õppides ning sealt edasi 8 nädalat kuskil praktikal. Siinkohal ka üleskutse: kui tahad mulle IT-alast praktikakohta pakkuda, siis tee häält!

Tulevikus tahangi töötada suuremas kollektiivis. Aitab sellest nurgas nokitsemisest. Olgu, mulle meeldib nurgas nokitseda, aga see nurk ei pea ju kodus või eraldatud kontoris asuma. Võin ju ka suuremas kollektiivis nurgas nokitseda ja vahepeal teistega tulemusi arutada, et uut motivatsiooni ammutada. Tahan olla suurema masinavärgi mutrike, aga mõtlev mutrike. See, kes loob ja kelle panus loeb. “Mõtlev mutrike” on mu uus lemmikväljend.

Ja kuidas see kõik investeerimisse puutub? Noh, saan endale tasuvama töökoha ja kus siis läheb alles rahade paigutamiseks, eks? Saab ehk ka esimese aktsiatehingu tehtud.

 

Kui käisin kord koolis kõnelemas…

2014. aastal käisin ettevõtluskoolitusel. Kirjutasin äriplaani, esitlesin seda, vaimustusin võimalusest midagi täiesti uut luua. Loovelu OÜ on aga siiani asutamata, kuigi mõtteis mõlgub ta senini ning arvutis on mul kaust, kuhu toodan aeg-ajalt postitusi tulevase kodulehe jaoks. Isegi Facebooki leht on olemas ja elab õndsas varjusurmas. Umbes sellal, kui koolitus läbi hakkas saama, sain kokku oma praeguse abikaasaga. See oli 29. oktoober. 20. detsembril kolis ta sisse. 12. jaanuaril (2015) veetsime ühe poolunetu öö, püüdes välja mõelda füsioteraapiat ja massaaži pakkuva ettevõtte nime. 25. jaanuaril asutasime elu esimese ettevõtte. Vähem kui 3 kuud pärast kokkusaamist oli meil juba esimene ühine “lapsuke”, mis praeguseks on enam kui 4 aastat vana. Muud plaanid jäid soiku, olen alles nüüd neid tasapisi kepiga torkimas käinud, aga päriselt elustamiseni pole veel jõudnud.

Millalgi 2016. aasta sügisel innustusin üleskutsest minna kooliõpilastele ettevõtja elust rääkima. Veetsin ühe varase hommikutunni ühe kooli 10. klassi õpilastele ettevõtja raskest, aga samas toredast elust. Et kuidas peab iga kell olema valmis tööd tegema, kuidas kõik töömured ja -rõõmud mind igal pool saadavad, kuidas töö ja eraelu vahele on raske piiri tõmmata, aga kui tore on ikka oma vaba graafiku alusel töötada. See vabadus! Rabamisega saavutatud vabadus, eks. Ilmselgelt ei innustanud selline kirjeldus Eestimaa noori tulevikulootusi, sest küsimusi ei soovinud keegi küsida. Kui viimaks õpetaja põhimõtteliselt ähvardas, et kui keegi midagi teada ei taha, hakkavad nad matemaatikaga tegelema ja ülesandeid lahendama, julges üks poiss viimaks suu lahti teha. Ja mis te arvate, mida ta kogu selle ettevõtlusjutu ja iseendale töökoha loomisest jauramise peale ütles? Et tahaks ka? Et kuidas tema võiks alustada? Et mis on mu tulevikuplaanid ettevõtte arendamisel? Ei.

Tema küsis: “Aga kas te investeerimisega ka tegelete?”

Introverdina läksin keema ainult sisemiselt. Mis mõttes? Mina tulen ja räägin, kuidas end ettevõtlusega ära rebestada ja kui tore see eneserebestamine tegelikult on, kuna saab ise oma aega planeerida, ja tema küsib, kas ma tegelen mingi säärase lorutamisega nagu investeerimine. Tõesti, mis mõttes? Kas ta üldse kuulas, mida ma ettevõtlusest rääkisin? Kas tänapäeva noored tahavad lihtsamalt rikastuda? Mitte tööd tehes, vaid raha kuhugi ära paigutades? Nii mõtlesin ma toona. Nüüd püüan ettevõtlusele uut nägu anda, et see vähem orjatööd ja rohkem meelelahutust/hobi meenutaks. Olen ma ju kogu aeg rääkinud, et mina pole kordagi õppinud ega teinud midagi, mis mulle ei meeldi (ja ma olen õpinarkomaan). Vähemalt pole ma ebameeldivaid asju väga pikalt teinud. Nüüd kirun ennast ka, et varem investeerimisega ei alustanud (sama kehtib tõsiste maratonitreeningute puhul – miks ma varem ei alustanud?). Võiksin olla stardijoonest palju kaugemal, mitte kuskil esimeses kurvis koperdamas. Samas olen kindel, et vajalik on nii töö kui ka investeerimine. Kuskilt peab ju algkapital tulema. Ei saa olematut raha investeerida.

Ja minu esinemiskarjäär? Tõdesin, et introverdina tasub ikkagi jääda lootma oma kirjalikule väljendusoskusele. Kirjalik esinemine on mul palju paremini käpas kui kõne pidamine. Sõnad voolavad paberil või arvutiekraanil hoopis teisiti kui suust välja hüpates.

Kodus olen produktiivsem

Olen vaid mõned päevad Eestis külmas ja lume seltsis veetnud, sest olin septembrist detsembrini vahetustudengina Suurbritannias. Lahkusin juba 10. septembril ja võtsin seda reisi-kooli osaliselt ka võimalusena elu üle järele mõelda ja igasuguseid plaane teha. Abikaasa liitus minuga 15. oktoobril, sest tahtis enne Eestis pisut tööd teha, aga kokkuvõttes sai temagi 2 kuu jagu puhata. Veider on tagasi mõelda, et suve lõpul oli kindel siht silme ees, et välismaal kirjutame oma kodulehele hunniku artikleid, teeme ettevõttele arenguplaani, leiutame uueks aastaks värske kuvandi ja parema hinnakirja ja nii edasi ja nii edasi. Lõhidalt öeldes: plaanid olid suured ja näiliselt oli ka aega lademetes käes.

Mis siis juhtus?

Esiteks, olgu mainitud, et selle 3 kuu jooksul elasime peamiselt teiste inimeste kodudes. Tasuta. Trusted Housesittersi (link ka paremal menüüs) kaudu kandideerisin erinevatele loomahoiupakkumistele ning nii jalutasimegi võõraste koertega ja kokkasime võõrastes köökides, kui pererahvas parajasti kodunt ära oli. Oleme ise küll kassiinimesed, aga kassidega elasime palju vähem koos. Seega läks päris palju aega koertega jalutamisele. Oma igapäevaelus ei ole me kunagi sellise asjaga arvestama pidanud. Lisaks soovisime ka oma sihtkohtades ringi vaadata, sest nii põnev oli ja kuidas sa jätad Oxfordi ülikoolis uitamata, kui juba õiges linnas oled. Ja kõige tähtsam oli muidugi oma igapäevase trenni tegemine. Sõltuvalt treeningplaanist võis selleks kuluda 40 minutit või 1,5 tundi + pesemine, jõuharjutused vms. Niisiis… aeg kadus kuhugi korstnasse.

Tüüpiline päev:

  • ärkamine, koerad korraks tagaaeda
  • hommikusöök iseendale, koertele mingi väike amps, kui oli ette nähtud
  • jalutuskäik koertega, 30-40 min
  • vajadusel natuke seedimisaega (ma ei saa täis kõhuga üldse hästi joosta), pisut arvutis nikerdamist
  • trenn 1-1,5 h, pesemine
  • trennijärgse nälja kustutamine, üldiselt mingi korralikuma toidu kokkamine
  • koerad korraks aeda
  • linna peal uitamine – üldiselt ei asunud kesklinn kohe koduukse taga
  • 16-17 paiku tagasi, koertega välja
  • õhtusöök
  • arvutis nokitsemine, koolitööd

See lõputu väsimus!

Kodus olles olen hakanud suuremast väsimusest tasapisi üle saama. Suurbritannias olin aga pidevalt üpris väsinud. Loogiline tegelikult ka, sest enamikel päevadel tuli 20 000 sammu vabalt täis. Pikemate jooksudega päevadel oli 30 000 väga tavaline. Isegi kannad hakkasid sellest kõigest valutama ning füsioterapeudist abikaasa suutis välja öelda juba hirmsa sõna “kukekannus”. Õnneks vist päris nii kaugele väsimus ei arenenud. Veel täpselt ei tea, aga tundub, et puhkusega on hakanud üle minema.

Plaanid olid suured, aga ilmselgelt ei naasnud me Suurbritanniast mingi arenguplaaniga. Paar artiklit kodulehele küll tekkis. See pole mingi kergete killast ettevõtmine. Kui mu abikaasa kord artikliga valmis saab, on see midagi ime väärilist. Üks jooksjatele mõeldud harjutuste teemaline artikkel on tal juba eelmise aasta oktoobrist näiteks pooleli. Asi siis selles, et ta kasutab päris palju teaduslikke allikaid ning nende välja otsimine võtab aega. Tavatöö kõrvalt pole tal selleks aga näiteks sekunditki kulutada, tema juurde on järjekord nii 5 nädala jagu. Ja artiklid on füsioterapeutilise suunitlusega.

Kodus on lihtsam produktiivsem olla

Tõtt-öelda ei suutnud ma kojujõudmist juba ammu enam ära oodata. Kui päris aus olla, siis oli raskemat sorti koduigatsus juba oktoobri algul. See leevenes pisut, kui abikaasa seltsi tuli. Teiste inimeste kodudes oli nagu enam-vähem olla, aga ikka ei saanud alati õigele lainele. Küll polnud mugavat lauda, mille taga istuda, küll oli internet kaduv, küll tuba liiga pime ja mitte-inspireeriv… Sada häda! Unistasin kodust ja uuest kontorist, mille jaanuariks plaanisime otsida. Tahan suurt tuba, kus saan seinad oma plaane täis kleepida ja siis sirge seljaga vaid eesmärkide poole edasi rühkida.

Oma kodus veetsin esimesed päevad väga kapsastununa. Lend pühapäeva hommikul kell 6.10 tähendas unetut ööd, pooletoobist tukkumist bussis, tüütut järjekorda kell 4 hommikul, surnuna kojulaekumist. Alles nüüd, kolmapäeval on vähegi inimese tunne juba peal. Esmaspäeval kakerdasime linna auto järele (elu esimene auto, juhuu!), teisipäeval sõitsime linna kergejõustikuhalli ja kontoriruume vaatama (uus kontor leitud, jälle juhuu!), kolmapäev möödus kodus. Võiks öelda, et viimaks jõudsin ka produktiivse päevani. Mõelda vaid, kirjutasin ju näiteks selle postituse siin! Ja ühtlasi paiskasin peale suurt pusimist müüki oma ingliskeelse jõulutoitude kokaraamatu. Huh!

Elagu kodu!

 

Tee seda, mis tõeliselt meeldib

20180820_201453-11109618004.jpgProovisin seda särki rahvamaja WC-s, kui käisin riidemüügil, kust naasesin muide päris hea (kleidi)saagiga. Minu jaoks tähistab loosung “Six month vacation twice a year” finantsvabadust: “tööd” tegema ei pea, kogu aeg läheb “puhkusele” ehk tegevustele, mida tõeliselt naudid ja millesse kirega sukeldud. Võib juhtuda, et nende eest mingil kummalisel põhjusel ka raha pakutakse. Särki ma ei ostnud, sest seljas hästi ei istunud, aga blogi jaoks võis ju kiirelt avaliku peegli ees pildi teha. Pankrotti selle särgi ostuga läinud poleks, maksis 50 senti, aga ega mu riidekapp ka lõputult paisuv ole.

Minu peamine motivatsioon finantsvabaduse saavutamiseks on, et siis saaksin segamatult tegeleda sellega, mis tõeliselt meeldib. Pühenduda. Anda endast kõik, ilma et peaks raha ja toimetuleku pärast stressihigi valama. Muidugi ei saa elamist edasi lükata, sest praegu pole seda, teist ja kolmandat. Tuleb kohe oma kirgedega tegeleda! Ma jooksen ka praegu, aga jookseks veelgi paremini, kui saaks täielikult trennidele pühenduda ja end nende vahel korralikult välja puhata. Nii palju võistlusi on läinud igapäevaelu sahmimiste nahka. Tegelikult tahaks veel rohkem kirjutada, ideaalis võiks kirjutamine muidugi rahavoogusid tekitada, äkki tulevikus õnnestub.

Augustis olen viimaks jõudnud sellesse punkti, mil pühendungi rohkem kirjutamisele (4 blogi, 1 suurem loovkirjutis). Tundsin, et kui olen isiklikult ettevõttele 1000 euro kanti käivet (mitte kasumit) tekitanud, võib korraks vabamalt võtta, sest abikaasa toimetab ju edasi ja käive kasvab veel. Sellest rattast mahahüppamine oli aga mõnevõrra keeruline. Ikka tuli 100+1 pakkumist (tõlketööd) ja tekkis kiusatus mõnele “jah” öelda. Tegin aga pigem näo, et neid pole olemas. Millelegi “jah” öeldes, ütlen ju iseendale “ei”. Sai seekord pidurit tõmmatud. Küll jõuab end veel pooleks, neljaks, kaheksaks tõlkida, kui parajasti muus vallas loomekriis siruli paneb.

Kas on siis seni teisiti olnud?

Pean ennast selles mõttes õnnelikuks inimeseks, et ma pole pidanud tegema sellist tööd, mis mulle täielikult vastukarva oleks ega õppinud vägisi mingit jura, mille ülikooli uksest välja astudes sekundipealt unustan. Tunnistan, et on asju, mida ma veel teha tahaks (kasvõi raamatu või kahe või kolme kirjutamine/toitumiskursuste väljatöötamine), aga milleni mingitel põhjustel jõudnud pole. Tegelikult tean isegi põhipõhjust: püsimatus. Mulle meeldivad nii paljud asjad korraga ja ma soovin ka tulemusi kohe ja praegu, et ma ei suudagi keskenduda. See on ka üks põhjusi, miks lõin ingliskeelse blogi Three Goals, Thousand Days ja seadsin endale 1000 päevaks 3 suurt eesmärki, mille edusammudest/tagasilöökidest iga päev kokkuvõtte teen. Iga päev. Järjepidevalt. Olgu, vahepeal kirjutan 3 päeva postitused korraga, aga vähemalt mõtlen neile eesmärkidele ja sunnin end analüüsima, kas olen juba lähemal või hoopis uitama läinud.

Kui millelegi pühendun, kannab asi viimaks vilja. Bloginud olen näiteks juba ligi 15 aasta jagu, see on mul juba ei tea mitmes blogihakatis. Olen kõva alustaja ja planeerija, aga enda kurvastuseks kipungi stardipakkudele passima jääma. Või tõusen pakkudelt üldse püsti ja lähen vaatan, mis parajasti kaugushüppe kastis toimub. Poole hoojooksu pealt kasti keeran aga otsa ringi, sest ühtäkki tõmbab ketast heitma. Heiteringi aga ei jõuagi, sest mind tabab eksistentsiaalne kriis. Viskan staadionimurule pikali ja mõtisklen, et kus ma nüüd omadega olen ja kuhu edasi. Siis läheb kõht tühjaks ja lahkun staadionilt. Jah, täpselt nii kaootiline see värk ongi. Kunagi lugesin ühes blogipostituses kokku oma huvialaringe: karate, laulukoorid, teatriklass, klaver, barbiriiete õmblusring, käsitöö, lilleseade, rahvatants… See oli 8 aastat tagasi. Nüüdseks on (vabaaja veetmisviiside) nimekirja lisandunud rahvusvaheline tudengiorganisatsioon, üliõpilasnõukogu, kasside päästmine, kõhutants, postitants, burlesk, jooks… Vot jooks on üllatavalt kauaks pidama jäänud. 9 aastat võistlusi! Tulemuste ajaloo tippisin ka kenasti oma Sportlio profiili ümber ja alates sellest hetkest, kui hakkasin tõsisemalt trenni tegema (2015) ja šokolaadimasenduse kilod kadusid, hakkasid ka korralikumad tulemused tulema. Jooks on jätkuvalt põnev ja treeningplaan hoiab mind kenasti rajal. Sel teekonnal on mitmeid tähiseid ehk võistlusi, mille poole pürgida ja ma lihtsalt tahangi seda rada käia. Kuna ma abiellusin pikamaajooksjaga, siis tuleb ju isegi uue perekonnanime vääriliselt lipata.

Plaani olulisus

Tõenäoliselt suudaks ka muudel elualadel paremini rajal püsida, kui kindlam plaan paigas oleks. Näib aga, et muus osas on plaane natuke keerulisem teha. Jooksu puhul on ju teada mingid põhitõed: nädalas 1 pikk jooks, lühikesed lõigud, pikad lõigud, jooksuharjutused, vahele kerged taastavad jooksud. Aga elu põhitõed? Igaühel on eri eesmärkide saavutamiseks vaja astuda erinevaid samme. Olen üritanud mitmesuguseid plaane teha, mul on kodus isegi üks suur korktahvel, mis eesmärkide valdkondade kaupa märkmepabereid täis kleebitud. Plaanid olid suured, tahvel seisab aga nukralt akna all ja üks kassidest käib sealt aeg-ajalt pabereid maha rebimas… Plaan on oluline, aga veelgi tähtsam on selle elluviimine, see raske-raske esimene samm!

Töö või puhkus?

Ütlen ausalt, et ma ei karda tööd teha. Ei. Meie perekonnas (mina ja abikaasa) levib kohati pigem midagi töönarkomaania sarnast. Võin küll vahepeal vinguda, et ei pea kõigile klientidele vastu tulema ja niigi punnis graafikusse veel üht füsioteraapiat lisama ning et kui meil ongi 5-nädalane ootejärjekord, siis nii ongi. Aga. Niipea, kui olen sedasorti vingumisega ühele poole saanud ja täheldanud abikaasale, et tema enda “mina” ja eraelu ja trenn on ka ülitähtsad, tähtsamad kui kliendid (enda eest peab ju kõige paremini hoolitsema, muidu ei saa teistele midagi pakkuda), poogin endale külge mitu tõlkeprojekti, arvestan oma aja- ja energiaressurssi “natuke” valesti ning olengi keskööni silmipidi arvutisse kleebitud, et siis pisut magada ja nii kuue paiku hommikul edasi lasta… Nii et ega ma ise parem ole. Ja see ajab vahepeal närvi. Miks ma kellegi teise jaoks niiviisi võimlen? Kas ma tõesti tahan elu lõpuni tõlkida? Oh, see on juba eraldi teema. Lühidalt: kirjutamist armastan rohkem, tõlkida võin nn. huvitavaid asju ehk näiteks raamatuid (kaua võib lepingute ja muude tarbetekstidega võimelda, eks).

Utoopias oleks mu elu aga selline, et teen kerge hommikujooksu, võimlen keha soojaks, söön toitva hommikusöögi (mille foto läheb ka mu toidublogi Instasse), kirjutan paar tundi raamatut, teen raske põhitrenni (lõigud vms.), naudin trennijärgset smuutikest (Instasse pilt), loen natuke raamatut, pikutan aias, teen korraliku toitva lõuna ja kirjutan sellest kohe ka retseptikese oma toidublogisse (+Insta), nikerdan pisut eri blogide või toitumiskursuste kallal, loen oma rahamägesid kokku, teen jalutuskäigu/mõnel päeval poen ka introverdi kestast välja ja kohtun sõpradega, eriti raskel trenniperioodil teen veel ühe taastava trenni, söön korraliku õhtusöögi, loen raamatut, vastan fännide kirjadele/kommentaaridele, vaatan head filmi/seriaali (BBC seriaalidest väike sõltuvus), loputan päeva alla toitva smuutiga, lähen mitu tundi enne keskööd magama. Kõlab nagu midagi puhkuselaadset? Tegelikult on siingi paar sellist elementi sees, mis võiks edu saavutamisel ka mõne sendi sisse tuua.

Kas miski takistab mind? Mingid rahavarud oleks nagu olemas, et teha mida iganes, aga üks tige tegelane peas ütleb, et ei saa ilmaaegu rattalt maha ronida ja üldse mitte uut raha sisse tuua. Tuleb ikkagi seda nö. päristööd ka teha ehk siis tõlkida ja massaaži teha ja täita kõiki neid ülesandeid, mis kaasnevad isekehtestatud pärisorjusega nimega “väikeettevõtlus”. Samas jätkan ma selle ideega flirtimist: teha, mida ise tahan.

Tahe. Tahe on üks väga võimas asi. 2007. aastal lõpetasin keskkooli ja jäin aastaks ootama, sest ma tahtsin BFMi sisse saada ja stsenaristiks õppida, sinna võeti aga üle aasta tudengeid vastu. 2008. aastal astusin aga hoopis inglise keelde ja kultuuri sisse, sest tahe oli vahepeal muutunud. 2011. aastal otsustasin juba jaanuari esimestel päevadel, et tahan Inglismaale õppima minna, täitsin avalduse, koostasin portfoolio, võimlesin end lolliks, elasin isegi ingliskeelse telefonivestluse üle (introverdi õudusunenägu!!) ja SAIN SISSE. See aasta oli raske, sest õppemaksu tuli ise tasuda ja polnud kindel, kui kaua vastu pean. Tahtsin seda nii väga, et tegin samal ajal tööd ja sain oma magistridiplomi Inglismaalt kätte. Jess. Vahepeal oli tahtejõu- ja suhtekriis, kuid siis viis tahe mu 2 kuuks Aasiasse ekslema (kui hästi läheb, valmib mul sel teemal raamat, hetkel pooleli), tõi kaalu 72 kg pealt tagasi 62 peale, pani mind ettevõtet asutama, abielluma, toitumisnõustajaks õppima, jooksus uusi rekordeid purustama. Tahe on võimas, aga seda peab olema palju. Kui on tahet, tuleb ühel hetkel ka finantsvabadus ja hobidest võivad saada meeldivad rahamootorid…