Sõnade jõud ehk rahatabelist

Tere, mina olen Introvestor, kes kirjutab seda blogi. Või olgem siis ausad ja täpsed: kes peaks/võiks/tahaks seda blogi kirjutada. Reaalsus on hetkel see, et siin lehel ei ulu viimasel ajal isegi tuul mitte. Kas süüdistada suurt, teguderohket suve, mil jooksujalatsid tallasid sadu kilomeetreid ning aju töötas täiesti uudsel IT-lainel ning genereeris muuhulgas ühe IT-ettevõtte jaoks igasugu… ei, mitte koodi, igasugu põnevaid kodulehele minevaid postitusi (mis pole siiamaani ilmavalgust näinud, aga on sellest hoolimata väga fantastilises inglise keeles kirja pandud)? Kus kohas see eelmine lause nüüd algas ja lõppeski? Kippus lohisema! Olgu, oli jah suvi ja igasugu tegemised, aga tegelikult oli mul lihtsalt kriis ega suutnud end kirjutamisrutiini tagasi saada. Üritame uuesti! Isegi mu ingliskeelne blogi, mille esmane eesmärk oli iga päev ühe postituse võrra rikkamaks saada, kärbus ära ning tegin selle kontseptsiooni ümber.

Alustan kirjutamislainel tagasi olles väga lihtsa tõdemusega sõnade jõust. Mõnes mõttes tuleb see ehk sellestki, et mu uus maailmavallutusplaan hõlmab hirmigava teoreetilise magistritöö asemel praktilise õpiku kirjutamist ning selle tarbeks (ja enda lõbustamiseks) loen raamatut “Playing With Words” ja teen sea leiduvaid kirjutamisharjutusi. Tegelikult olen aga sellest konkreetsest postitusest juba pikemaltki mõelnud. Isegi nii pikalt, et hakkab piinlik, et ma seda reaalselt ära pole teinud! Tegu on ju ometigi millegi väga kompaktsega! Ja siit ta tuleb…

Mul oli pikalt Google Drive’is tabel, mille olin ise pealkirjastanud kui “Kulutabel”. Aga see ei sisaldanud ainult kulusid, seal olid tulud ka. Selle mammuttabeli eesmärk on raha liikumistel silma peal hoida ning iseendale vahepeal karmi reaalsust näidata. Ma olen filoloog. Sõnafriik, eks. Ma olen see inimene kes Facebook Messengeris ka suure tähega lauseid alustab ja komad õigetesse kohtadesse paneb. Ma luban endale vahepeal sõnadega hullamist, aga üpris teadlikult. Mõned asjad kõlavad teises keeles paremini. Nii lipsabki FB vestlusse väljendeid nagu “Makes sense” või “Muy bien“. Sest need sobivad. Minusugusel sõnafriigil läheb kulm kõveraks sellegi peale, kui mingites finantsgruppides inimesed jälle oma maksude maksmisest kaagutavad, aga peavad tegelikult silmas nt üüri ja muid kulusid. Pekki, need EI ole maksud! Appi! Enamik inimesi igapäevaselt oma maksude arvestamisega nagunii ei tegele, kui nad pole just ettevõtjad, kelle jaoks EMTA portaalis TSD täitmine ongi igakuine reaalsus.

Niisiis. Eelarveks ei võinuks ma oma tabelikest ju samuti nimetada. EEL-arve kõlab nagu see eelneks millelegi. Plaan, mis tuleb enne kulutusi näiteks. Sestap kisub mul nina kirtsu ka selliste kommentaaride-heietuste lugemine, kus inimesed oma eelarvest jahuvad. Kui see on minevik ehk tehtud kulutused, ei ole see ju eelarve, aaaahh! Oh jah, filoloogi siseheitlused ja kirumised – tõenäoliselt tunduvad mõne lugeja jaoks nüüdki kummalised. Aga minu jaoks on sõnad igapäevaselt olulised. Ma töötan sõnadega. Eraelus eelistan muide tegusid ja igasugu füüsilist värki, aga töötan sõnadega. Ma suplen sõnades. Ma panen neid nii- ja naapidi ritta. Sõnad kummitavad mind ja mina kummitan neid. Ma neelan raamatuid. Ma armastan sõnadega manipuleerimist. Sõnastus on oluline.

Niisiis. Jälle algab üks lõik sellise sõnaga. Sõnaga, mis omaette lausegi moodustab. See oli osa mu stiilist juba ammu. Lause, mis koosneb ühest sõnast. Või lause, mis algab sidesõnaga. Või selline poolik, mitte kõiki reegleid järgiv lause, sest kui tunned reegleid, võid nendega ka omatahtsi vallatleda. Teatud piirides, eks. Mind häiris pikalt, et mul on internetiavarustes tabel, mille nimi on “Kulutabel”. Mu eesmärk pole ainult metsikult kulutada, olgugi et igasugu elamuste lunastamine mulle meeltmööda on. Ei. Mingil määral usun ka külgetõmbeseadust. Kui sa kogu aeg näiteks hädaldad, hakkavadki hädad sulle takjatena külge. Kui sa oma tabeli kulude jaoks teed, siis tekivadki sinna ainult kulud. Mida ma tegin? Noh, nimetasin selle asjanduse “RAHATABELIKS”. Järgmine tase oleks tõenäoliselt mingi sissetulekute tabeli struktureerimine. Elame-näeme.

P.S. Pusisin vahepeal ka oma ettevõtte kodulehe kallal ja sain valmis e-poe. See oli täitsa põnev protsess! Õppisin sel teekonnal nii mõndagi ning ühtlasi heietasin korra mõtet, et äkki peaks mingi IT-teemalise blogi ka tekitama. Jätaks selle mõtte praegu varna rippuma. Blogisid juba niigi palju, enamik neist ula peal nagu vanemaist hüljatud lapsed.

P.P.S. Võimalik, et lähen varsti nn. päristööle. Kandideerinud olen küll siia-sinna nagu pöörane ning ei suuda ära oodata, mil saaks alustada!

Napoleon Hilli 31 ebaedu põhjust, 16-31

Foto: Snapwire, Pexels.com

See on järg eelmise nädala postitusele, kus asusin lahkama Napoleon Hilli raamatus “Think and Grow Rich” (eesti keeles “Mõtlemist muutes rikkaks”) väljatoodud peamisi ebaedu põhjusi ja analüüsima, kuidas mul nendega lood on. Nüüd siis teine posu põhjuseid.

16. Liigne ettevaatlikkus.

Elu on täis juhuseid ning nii äärmuslik ettevaatamatus kui ka ettevaatlikkus võivad häda kaela tuua. Riske tuleb võtta mõõdukalt. Mind ei saa liigses ettevaatlikkuses kindlasti süüdistada. Üksinda 2 kuuks Aasiasse rändama?  Inglismaale õppima, kui pole õrna aimugi, kui kauaks üldse raha jätkub? Ei palgatööle ja teeme oma ettevõtte? Jah, see olen mina. Kui miski mind piisavalt inspireerib, olen alati valmis järele proovima. Küll lõpuks kõik paika loksub, eks.

17. Halb äripartnerite valik.

Hill väidab, et tuleb valida tööandja/partner, kes oleks eeskujuks ja inspireeriks, sest kipume viimaks ikka enim nendega sarnanema, kellega kõige tihedamalt suhtleme. Olen mitmeid kordi kuulnud, et sõbraga keerad tülli siis, kui hakkad temaga äri tegema. Kindlasti peaks sellisel juhul väga kindlad piirid paigas olema, kes mida teeb ja kuidas kedagi tasustatakse, et ei tekiks hiljem konflikti a la “mina olen nii palju rabanud, aga sina ei tee mitte midagi, miks sa kogu raha endale võtsid”. Minu äripartner on minu abikaasa. Ütleme nii, et saame hakkama, aga vahel käib ta mulle närvidele. Kui muudame üheskoos hinnakirja, kipub tema ikka soodukaid tegema, isegi kui inimene on ise nõus rohkem maksma. Vahel mõtlen küll, et jätan ta üksi toimetama ja lähen teen ise midagi muud. Kuna rahakott on pigem aga minu käes ja mina teen enamikke rahaga seonduvaid otsuseid, tunnen, et mul on kontroll. See teeb nii mõndagi heaks.

18. Ebausk ja eelarvamused.

Väidetavalt on edukatel inimestel avatud meel ja nemad küll midagi ei karda. Kas mul on mõnda ebausku? Paar väikest kiiksu leiab, a la “WC poti kaas peab all olema, sest muidu voolab raha minema”, “kui kaks inimest kõnnivad koos ja mööduvad postist eri pooltelt, tuleb teisel pool “tere” öelda, et ei tekiks erimeelsusi”. Väga tõsiselt ma neid ei usugi, pigem nagu harjumus. Samas on kodus enamik tube värvitud feng shui põhimõtteid järgides. Köök on raha värvi ehk roheline ja lisaks pesitseb seal kallis kohvimasin ja iiri härjapõlvlase kujuke, sest köök on meie kodus raha tsoon.

19. Sobimatu elukutse.

Keegi, kes teenib raha millegagi, mida vihkab, pole kindlasti õnnelik ega edukas, vaid pigem kurnatud. Mul puudub üks konkreetne amet, aga põhimõtteliselt pole ma elus eriti midagi sellist teinud, mis mulle ei meeldiks. Näiteks olin aasta aega kontoris üheksast viieni tõlkija, aga tulin ära, sest mulle see elukorraldus ei sobinud. Palka sai ikka sõnade, mitte istutud tundide eest ning tihti nühkisin niisama seda tooli. Ära minna ka ei saanud, sest iga hetk võis ju tõlge kaela sadada. Tõlgin edasi, aga neil hetkedel, kui mulle endale sobib.

20. Hajaliolek.

Natuke siit, natuke sealt, kuskil täiuseni ei jõuagi. Mida oskab kõikeoskaja? Mitte kui midagi? Selles punktis võin käe kõrgele tõsta ja lausuda: “olen süüdi”. Vahel käib see tõmblemine endalegi närvidele. Samas olen püüdnud nüüdseks asju natuke koomale tõmmata. Teen vähem massaaži, vähem tõlkeid ning pühendun järjest enam kirjutamisele. See hõlmab nii mu praegusi blogisid kui ka üht uut ja suurt projekti, mille aasta jooksul käivitada loodan. Tegelikult tiksub see vaikselt juba praegugi. Veedan iga nädal paar tundi selle kallal nokitsedes.

21. Raharaiskamine.

Ilmselge, et kui kogu raha tuulde loobid, siis ei kasva jõukusehunnik kuidagimoodi. Hill väidab, et lauspillajat ähvardab pidevalt vaesus ehk siis ka väga rikastel võib vaesus põhimõtteliselt nurga tagant piiluda. Rahata inimest võib tabada ka see oht, et ta võtab tänulikult vastu kõik pakkumised, mis ei pruugi aga talle parimad olla. Panen regulaarselt kirja kõik kulud ja tulud ning otsin võimalusi kulusid optimeerida. Usun, et raiskamises mind süüdistada ei saa. Nende hetkede eest ma aga ei vastuta, kui olen näljasena suures uhkes toidupoes, kus on liiga palju põnevat kraami ning mul on aega, et seda kõike korvi kuhjata… Õnneks püüan sedagi teadlikult vältida.

22. Vähene entusiasm.

Õhinata puudub tegevustelt sära ning tõenäoliselt ei suuda inimene end isegi veenda jätkama. Kui mul midagi on, siis on see kindlasti entusiasm, vähemalt alguses. Mu kujutlusvõime on ülimalt lennukas ning suudab igasugu vägevaid tulemusi ette kujutada.

23. Sallimatus.

Uutele ideedele ja inimestele enese sulgemine võib takistada teadmiste omandamist. Pean end võrdlemisi sallivaks inimeseks. Kooseluseadus oli minu arvates hea mõte ning ilmselgelt ei hääletanud ma ühegi partei poolt, kes seda tühistada tahab. Olgu, tunnistan, minus on kerge sallimatus ülekaaluliste inimeste vastu, kes absoluutselt ei viitsigi end liigutada ja sadu vabandusi leiavad. Mis mõttes sa ei leia poolt tundi päevas (ja mitte iga päev), kui mina teen nädalas üle 10 tunni trenni?

24. Ohjeldamatus.

Mõõdutundetus seksis, söömises, joomises või millegi muu liigtarvitamine. Tõenäoliselt pidas Hill tervis nüristavaid tegevusi silmas. Samas võib mõni muu sõltuvus, näiteks arvutimängud, samuti ohtralt aega röövida. Mul on hea meel, et möödas on see aeg, mil telefonis vaid SimCityt mängisin ja öösel WC-s käies salaja telefoni vaatasin, et kas linnas on mingi asi valmis saanud. Hirmus! See… lihtsalt läks üle.

25. Suutmatus koostööd teha.

Hill kirjutab raamatus päris palju sellest, kui oluline on teistega koostööd teha. Edukuseni jõudmiseks on igaühel vaja omaenda ajutrusti, kes aitab end ka teise pilguga vaadata. Mina olen hingelt üksik hunt, usaldan kõiges just nimelt iseennast, nii et koostöö osas tasub nii mõndagi õppida. Ülikooliski ei suuda ma eriti rühmatöid teha, sest käib närvidele, kui keegi sama kiirelt ei mõtle või hoopistükkis domineerima ja teise suunda kiskuma hakkab.

26. Võim ilma isiklike pingutusteta.

Ehk rikaste vanemate lapsed, kellele kõik iseenesest kätte on tulnud. Mõned asjad olen isalt pärinud (mets jne.), aga üldiselt olen pidanud ise pingutama, et kuhugi jõuda. Väärtustan iga väikest sammu, mille oma teekonnal astunud olen.

27. Teadlik ebaausus.

Kui valetad ja tead, et valetad. Olen aastatega õppinud, et parem on ka piinlikud asjad üles tunnistada (“jah, mina tegin tõlkes selle kohutava vea, mitte toimetaja”) ja tagajärgedega leppida. Lohutan end selliseid hoope vastu võttes sellega, et kõik möödub kord.

28. Egoism ja kuulsusjanu.

Mis mõttes? Ma usun küll, et teatud kogus egoismi on vajalik. Kes siis veel sinu eest hoolitseb, kui sa ise seda ei tee? Siit on näha, miks koostöö mu suurim sõber pole… Ja mina tahan kuulsaks saada. Oma ringkonnas. Ema on küll aastaid korrutanud, et “ah, miks sa pead nende meestega võidu jooksma” või “sina ei pea ju Eesti meistriks saama” või “meie vaesed ja lihtsad inimesed, need teised rikkad, need tropid…”, aga mind ei huvita. Jah, jooksengi meestega võidu, kui jaksan. Jah, saangi kunagi Eesti meistriks (maratoni jaoks vanus õnneks paras veel). Jah, saangi rikkaks, ei jää kuskile nurka konutama. Miks teised? Miks mitte mina?

29. Oletatakse teadmise asemel.

Kui paljud inimesed toetuvad faktidele? Tegelikult on täiesti müstiline, kuidas näiteks ema tuleb vahepeal lagedale avaldustega nagu “need targad (võhivõõrad) inimesed seal (napakate posijate) Facebooki grupis ütlesid, et MMS on hea”, aga ei kuula toitumise ja lisandite osas absoluutselt mind, toitumisnõustajat. Ma ei julgeks elu sees anda selliseid nõuandeid, millel pole teaduslikku tausta.

30. Vähene kapital.

Kui alustad ettevõtlusega, on mingisugune kapital vajalik, et libastumisi siluda. Arvan, et see võib hõlmata ka sotsiaalset kapitali või teadmiste pagasit. Kui meie alustasime, oli meil osakapital enam-vähem koos. Millegi päris uuega hetkel aga algust teha ei suudaks. Eks varsti on teisiti.

31. Muud.

Mis iganes veel pähe võib tulla. Arvan, et väga oluline on usk oma tegemistesse. Kui ise ei usu, siis ei huvita su idee ka kedagi teist. Meil on olnud selline juhtum, kus üks tuttav kutsub kohtumisele, et tutvustada mingit revolutsioonilist toidulisandit, mida meie siis oma ettevõttes tema arvates edasi võiks müüa. Vastasime eitavalt. Paar kuud hiljem kutsus ta abikaasa järgmisele kohtumisele ja tutvustas jälle mingit uut toodet, olles vana täiesti hüljanud. Kui see nii suurepärane oli, siis miks ta sellega edasi ei tegelenud? Uut toodet tutvustades alustas ta aga umbes sellest: “Vaata, need kõik on meie müüjate autod! Saad ka sellise, kui müüma hakkad!” ja tootest kõneles nagu möödaminnes. Asi polnudki suurepärases tootes, mida ta ise usaldaks, vaid rahalaadungites, mida see sisse pidi tooma.

Napoleon Hilli 31 ebaedu põhjust, 1-15

Olen Napoleon Hilli raamatuga “Think and Grow Rich” (eesti keeles “Mõtlemist muutes rikkaks”) peaaegu lõpusirgel. Selle kinkis õde mulle siis, kui märgiline 30 saabus. Kord alustasin selle lugemist, aga panin taas kõrvale, kuna kõlas liiga palju nagu “The Secret“, mis on ometigi mitmeid kümneid aastaid hiljem avaldatud. Tegelikult oli Hill ikkagi esimene. Tema teos ilmus 1937. aastal ning selle aluseks oli ka 25 aastat uurimistööd: edukate inimeste elulugude lugemine, intervjueerimine jne. Tänapäeval vast nii põhjalikke teoseid ei ilmugi, või noh, nii põhjaliku eeltööga. Eks tema taga seisis ka 20. sajandi alguse rikkaim mees Andrew Carnegie, kes talle selle ülesande andis. Oli aega, oli raha, sai süveneda.

Kuna see raamat nukralt öökapil konutamist jätkas, võtsin selle uuesti kätte, kui kodus olev viimnegi Maggie O’Farrelli (lemmikkirjanik) teos läbi loetud sai. Sedapuhku “The Vanishing Act of Esme Lennox“, mis veel tükk aega kummitas ja ühe tugeva loomeseemne idanema pani (tahan midagi sarnase ülesehitusega kirjutada). Otsustasin, et enne järgmist sünnipäeva võiks raamat kasvõi austusest noorema õe vastu läbi olla. Praegu on sünnipäev umbes 10 päeva kaugusel, nii et põhimõtteliselt eesmärk täidetud. Samas on tegu teosega, mida võiks millalgi värske pilguga uuesti lugeda. Läbi töötada. Märkmeid teha. Seal on nii mõndagi, mis mõtlema paneb. Raamat ongi ju ometigi mõtlemisest kirjutatud.

Olen täiesti nõus, et mõtlemises on paljugi kinni. Samuti kuulun sellesse koolkonda, kes arvab, et inimene suudab just ise väga palju ära teha. Ei tasu jääda mingit imet ootama, pead ise usin olema. Kuskil raamatu keskel lahkab Napoleon Hill 31 ebaedu põhjust, mis selgusid mitme tuhande mehe ja naise tegevuse analüüsist, kusjuures 98% neist ebaõnnestusid. Toon need põhjused siingi ära ja analüüsin enda tarbeks, milline suhe mul nendega on.

Foto: Sebastian Voortman, Pexels.com

1. Pärilikult nõrgad võimed.

See on ainus asi, mida ei saa oma tegevusega muuta. Kuna tegu on aga ainult ühe põhjusega tervest suurest hunnikust, siis saab ju kõik teised nõrkused tugevusteks pöörata ning kokkuvõttes ei saa geenide taha peitu pugeda. Kui rääkida inimese füüsilisest vormist, siis vabandusega “olen suure kondiga” saab samuti näiteks vaid umbes 0,5 kg välja vabandada. Mina? Ma ei pärine just geeniuste perekonnast, aga isa pean keskmisest targemaks. Tema jaoks olid nii haridus kui haritus olulised. Usun, et ta oleks mu üle praegu uhke.

2. Ebaselge elu eesmärk.

Täiesti nõus, et on vaja selget sihti või vähemalt suunda, mille poole püüelda. Niisama rapsides saab jõud otsa, aga ei jõua kuhugi. Olen isegi siin-seal heidelnud, aga nüüd pähe võtnud, et minu eesmärgiks on finantsiline vabadus, mis lubaks mul tegeleda kirjutamise ja jooksmisega.

3. Auahnuse puudumine, ei soovi keskpärasusest kõrgemale tõusta.

Vot see on üks koht, millega mul probleemi pole. Ma pole kunagi tahtnud keskpärane olla, vaid alati eriline. Ma olen uhke selle üle, et ma olen vasakukäeline. Enim olen juukseid värvinud silmatorkavalt punaseks. “Tavaliseks” nimetamine tundub nagu suurim solvang. Ühelt poolt on ema alati rääkinud, kuidas pole vaja silma torgata, rikas olla, vaid vaikselt nurgas nohistada. Teisalt olen sellele alati vastandunud. Juba kooliajal tahtsin olla erilisem. Mitu korda suutsin võita ka vabariiklikku olümpiaadi.

4. Ebapiisav haridus.

Puudus, mida on koolide, koolituste, raamatu lugemisega vms lihtne kõrvaldada. Mind juhib elus uudishimu. Vajan pidevalt uusi stiimuleid. Kui üks kool või koolitus lõppeb, otsin tavaliselt järgmist või sirutan käe põneva raamatu järele. Hetkel tegelen kodus (ja tööl) olevate raamatute läbilugemisega.

5. Puudulik enesedistsipliin.

Kõige keerulisem on iseennast piitsutada. Kui mitmel korral olen teinud detailseid plaane ja seejärel iseennast reetnud? Liiga tihti. Hetkel toimib mu päevaplaan (2.0 versioon suisa, esimene vajas muudatusi) üpris hästi, saan nii mõndagi olulist tehtud. Ideaalne see aga veel ei ole. Huvitav on see, et oma treeningplaani täidan palju kohusetundlikumalt – see tuleb treenerilt ehk kelleltki teiselt. Samas… treeningplaan nõuab päevas 1-2 tundi pühendumist, mu isiklik päevaplaan aga palju enamat. Seegi võib olla põhjus, miks päevaplaan vaid 70% toimib. Aga see on ikkagi parem kui mitte midagi. Olen mingi piitsa enda jaoks tööle saanud.

6. Kehv tervis.

Haige inimene ei jaksa kindlasti eriti produktiivne olla, palju energiat läheb hädade peale. Tervise üle väga kurta ei saa, kui jätan kõrvale nohu, mis mind kroonilisena juba 24 aastat tüüdanud on. Käisin eelmisel aastal isegi arstile kurtmas, olles veendunud, et mul on mingi allergia. Ei midagi. Ei allergiat, ei kopsuhäda, ainult mingi müstiline turse nina sees, mis just külmemal aastaajal nina tüütult tilkuma paneb. Raviks sain kange retseptiravimi Nasonexi, mida liiga heldelt kasutada ei julge, kuna selle mõju all ei jaksa ma raskeid trenne teha + seepärast jooksin kevadel 10 km 47 minutiga, mis on totaalne katastroof (rekord 41:34). Üldiselt on tervis hea. Osaliselt töötan ka toitumisnõustajana ja jälgin, mida suhu pistan. Tarbin vajalikke toidulisandeid. Teen trenni. Iga päev. Auto on küll olemas, aga üldiselt sõidan sellega nädala algul linna, teen nädala sees linnas sõite, kodus käin rongiga (tasuks 4 km jagu kõnnikilomeetreid päevas), koju tagasi sõidan nädala lõpus, võttes tavaliselt enne ka Coopi pakiautomaadist toidukotid peale.

7. Ümbritseva halb mõju lapsepõlves.

Halvad sõbrad, halb elupaik. Kasvasin turvalises Haapsalus. Olin ise nohik ja mu sõpradele meeldis ka õppida. Pättust ei teinud, peodki ei huvitanud.

8. Tegevuste edasilükkamine.

Hilli sõnul kõige levinum ebaedu põhjus. Olen süüdi. Tegelikult pole olemas õiget aega, alustada tuleb kohe, käepäraste vahenditega. Küll hiljem ka paremad tööriistad tekivad. Püüan end vähemalt nii paljugi parandada, et kui tegu on mingi tillukese ülesandega, mis üle paari minuti ei võta, teen selle kohe kiirelt ära. Mis tehtud, see tehtud.

9. Püsivuse puudumine.

Alustad õhinaga, aga loobud esimeste takistuste ilmnedes? Tuttav tunne? See on üks mu suurimaid puudusi. Mulle meeldib alustada. Mulle meeldib planeerida. Ja kui asi juba käib, tahaks millegi uuega alustada. Püsivust olen üritanud süstida oma 1000-päevase projekti raames, kus võtsin fookusesse 3 suuremat eesmärki, mille kohta iga päev aru annan. Püsivust aitab hoida ka treeningplaan. Tänu sellele olengi näiteks jooksus arenenud. Trellos on mul loomisel ka nn. eluplaan, kus olulisemad suunad ja tegevused kaardistan ning viimaks neid tegema hakkan.

10. Negatiivne iseloom.

100% nõus, et negatiivselt meelestatuna pole absoluutselt võimalik edu saavutada. Kui sa pole eduks valmis, siis see ei tule sinu juurde. Näiteid võiksin tuua liigagi lähedalt. Eluaegne negatiivse “ah, mis mina, vaene inimene” mõtlemine on ühe lähedase üpriski põhja viinud. Ega ta kuula ka, kui üritada vähegi positiivsust süstida. Tunnistan, et vahel laskun ka negatiivsusse, aga rabelen sealt uuesti välja, sest tean, kui kahjustav see on.

11. Kontrollimatu suguinstinkt.

Hill peab seksuaalenergiat võimsaimaks stiimuliks, aga seda peab oskama õigesti kanaldada. Olen nõus, et palavikulises armunud olekus on entusiasmi palju ja loovimpulsid tekivad eriti kergelt. Seda energiat olen ju isegi ära kasutanud. Kontrollimatu suguinstinkti käes ei vaevle.

12. Soov saada midagi niisama.

Hasartmängud, loterii, õnne peale lootmine. Ma ei taha midagi niisama saada. Usun inimese enda võimekusse edu ligi meelitada.

13. Otsustusvõimetus.

Väidetavalt otsustavad edukad inimesed kiirelt, edutud ei pruugigi mingile seisukohale jõuda. See on tihedalt seotud ka edasilükkamisega. Otsustusvõimetust olen enda puhul täheldanud küll ja veel. Niipea, kui kiirelt otsuse teen, on tulemused aga palju paremad.

14. Hirmud.

Hill toob ühes peatükis välja 6 peamist hirmu, mis edu teekonnal põiki ees seisavad: vaesusehirm, kriitikahirm, hirm tervise pärast, armastuse kaotamise hirm, vanadusehirm, surmahirm. Hirmul inimene keskendub negatiivsele ega suuda edu ligi meelitada. Mida mina kardan? Kriitikat. Tegelen selle hirmuga, olles otsustanud kriitika püstipäi vastu võtta. Armastuse kaotamist kartsin vahepeal samuti, aga nüüdseks on hakanud need õudusunenäod, kus olen täiesti üksi ja hüljatud, kaduma. Mingil ajal ärkasin jubeda tühjustundega ja suisa imestasin, kui kõrval abikaasat silmasin.

15. Halb elukaaslase valik.

Mittetoetav elukaaslane veab su põhja. Minu abikaasa on õnneks toetav ning meil on piisavalt ühiseid hobisid. Siinkohal on kõik hästi.

Järgmised ebaedu põhjused juba nädala pärast! Päevaplaan ütleb, et oleks aeg üks korralik 15-kilomeetrine jooks teha. Aeroobsel lävel, mõtelge.

Kas oled ise nende ebaedu põhjustega kokku puutunud? Milline sind enim takistab?

Kas tõlkimine on hea lisatulu allikas?

Rohkem raha? Selle mõistatuse lahend näib olevat mantra: vähenda kulusid või suurenda sissetulekuid. Vaheta tööd või raba veelgi rohkem kui praegu. Sellelaadseid postitusi on siit-sealt ikka palju läbi käinud. Lisaraha teenimine on kuum teema ka investeerimisvallast huvitatuile. Mida rohkem lisa teenid, seda enam on raha, mida investeerimisringlusse suunata.

Kunagi jäi mulle #Kogumispäeviku Facebooki grupis silma, et lisatööna soovitatakse tõlkimist. Tegu oligi aruteluga teemal, kuidas põhitöö kõrvalt lisaraha teenida. Ma ei taha väita, et olen ise ideaalne tõlkija või et seda võivadki teha vaid need, kel on filoloogi haridus (mul on), aga ma ei arva, et see oleks kergemat sorti lisatöö. Kui paralleele tuua, siis samamoodi ei pakuks ma igale vähegi kaamerat või nutitelefoni käes hoida oskavale inimesele lisatööks fotograafi ametit. Lühidalt: tõlkimine ei ole nii lihtne, et igaüks võiks sõnadega mängleva kergusega ümber käia ja takkapihta veel rahuldava tulemuseni jõuda.

Keeleoskus on enamat kui „I can speak English“

Mul endal on kogemus inglise keelega, kuna just seda ma ülikoolis bakalaureuseastmes õppisin. Seega toongi näited sellest vallast. Mäletan, et 2008. aastal, kui sisse astusin, oli see üks populaarsemaid erialasid. Oma edukate riigieksamitulemustega pressisin end siiski tasuta kohale. Aga… meil oli kursusel ligi 60 inimest. Inglise keel. Igaüks, kes vähegi subtiitriteta filme on vaadanud, oskab, eks? Esialgu tunduski kõik roosiline ja hoomatav, aga siis läks paljudel raskeks. Keeleteaduse alused, fonoloogia, keerulised lingvistilised skeemid… meenutas juba mingit reaalteadust. Tuli tõdeda, et pole see inglise keel nii lihtne midagi.

Keeleoskus on kompleksne. Lisaks sõnadest arusaamisele on vaja ka keele toimimist mõista. Kindlasti tuleb kasuks vastavas keeles filmide vaatamine ja lugemine, aga see pole veel kõik. Oluline on ka sisemine keelevaist. Sul kas on see või ei ole. Tunnistan ausalt üles, et ma ei pea end keeleeksperdiks. Kunagise IELTS-i testi tulemus 8.0 (maksimum 9.0) aastast 2011 (oli vaja Inglismaa ülikooli kandideerimiseks) ning 2018. aastal tehtud testist saadud C2 tase (nagu oleks inglise keel mu emakeel) ei tähenda veel, et ma inglise keeles eksimatult orienteerun. Ma ei tea kõiki asju peast. Samas tean, kust vajadusel abi otsida, millistes sõnastikes tuhnida. Need tasemed annavad oskusest aimu, aga neid ei saa kulla pähe võtta. Usun, et peas peab ka mingi mutter õigetpidi keerlema. Keele osas olen ma ise mõnes mõttes tähenärija. Kirjutan isegi Facebooki Messengeris ja igasugu sõnumites alati piinlikult õigesti (kohe kindlasti mitte „õieti“!) ja märkan alati, kui keegi on apsaka teinud või lause kannatab komapuudulikkuse all. Arvan, et nn. keeleinimesel peaks peas kogu aeg mingi keelepolitsei või muu sarnane tegelane tiksuma.

Tõlkimine on sageli meeskonnatöö

Olen töötanud tõlkebüroos ja aeg-ajalt võtan mõne projekti praegugi vastu. Büroo puhul peab kindlasti arvestama, et tegu on keerulise mehhanismiga. Samuti sellega, et tõlke vaatab üle toimetaja, kes tõlkija apsakad üles korjab. Kõige jubedam minu enda jaoks ongi see, kui toimetajalt (veel hullem: kliendilt) töö tagasi tuleb ja peab hakkama vigu parandama. Samas teeb see targemaks ja aitab tulevikus samu vigu vältida. Kui aga ise lisatööna kuskil nurgas tõlkeid nikerdada, ei ole kedagi, kes su vigu märkaks, ning tulemuseks võib olla paras plökerdis. Kui tõlkebüroosse tööle kandideerid, siis pead esmalt tegema paar näidistõlget. Kui kunagi naiivse tudengina SDI Medias proovimas käisin, kukkusin haledalt läbi. Paar aastat hiljem asusin aga ühes tõlkebüroos tööle. Toimetajate tagasisidest proovitööde osas sain näiteks teada seda, et mu inglise keel on isegi tugevam kui eesti keel. Ise poleks ma elu sees selle peale tulnud. Seepärast on mulle sageli usaldatud ka inglise keele toimetamist, mida tavaliselt teevad nn. pärisbritid.

Tõlkimisega ei saa metsikult rikkaks

Kui mõelda sellele, et ühel korralikul tõlkel on ideaalis ka toimetaja ja tõenäoliselt ka projektijuht, siis tõlkijale endale suurt midagi kätte ei jäägi. Tõlkebüroo võtab ju ka oma osa ära. Ise olen hakanud mõtlema, et võimalusel ma enam liiga palju ei tõlgi ning püüan muude ettevõtmistega sissetulekut tekitada. Näiteks andsin välja järjekordse ingliskeelse e-raamatu, mis sisaldab 31 päeva toitumiskava. Metsikut müügiedu mu üllitised veel saavutanud pole, aga pressin järjepanu edasi. Mu suurim unistus ongi tõlkimise asemel kirjutamisega raha teenida. Tõlgin tõesti vaid siis, kui parajasti inspiratsioon ja motivatsioon otsas ning aega üle. Vahel on isegi hea päeva natukese tõlkimisega alustada, sest selle puhul ei pea nii palju mõtlema kui millegi täiesti uue loomisel. Aitabki aju käima tõmmata. Viimasel ajal olen vastu võtnud ka natuke põnevamaid projekte ehk tõlkinud või toimetanud raamatu. 2018. aasta sisse jäi näiteks soomlaste hingeelust pajatava „Sisu: soome südikuse kunst“ inglise keelest eesti keelde tõlkimine ning kuulsa treeneri Lydiardi „Joostes“ raamatu tõlke toimetamine.

Kui tulla aga rahajuttude juurde tagasi, siis olen ise jõudnud arusaamale, et tõlkimisest saadav raha ei tasu töömahtu arvestades ära. Sageli on klient kaasa pannud nii pika juhendi, et juba selle lugemisele kulub terve igavik. Juhendi lugemise eest keegi aga ei maksa, raha saab tähemärkide/sõnade eest. Juhend sisaldab kliendi erisoove (nt. kuidas mingeid mõisteid tõlkida, millist osa dokumendist üldse tõlkida vaja on jne.) ning neid mitte arvestades ongi jama majas ning tõlge võib ringiga tagasi tulla. Seega ei saa seda ka lugemata jätta. Mõnikord on juhend ise juba nii absurdne ja nõuab tõlkijalt tasustamata lisatööd, nii et hiiglaslikku juhendifaili nähes olen tõlkest vahel ära öelnud.

Tõlkeprogrammid muudavad elu kergemaks

Päris algusaastatel soperdasin Wordi failides ja tuuseldasin keerukates kemikaalide kasutusjuhistes. Tagasi vaadates tundub väga müstiline, kuidas ma nii üldse hakkama sain. Väga tüütu töö! Õige programmiga on lugu palju lihtsam. Niisama Wordis nokitsedes lähed enne hulluks, kui 100-leheküljeline leping või traktori kasutusjuhend tõlgitud saab. Tõlkebüroo võib programmi litsentsi sulle laenata. Samas võid ka ise tarkvara osta, aga arvesta siis 400-500-eurose väljaminekuga. See tasub ära siis, kui plaanid tõlkimist tõsiselt võtta. Programmis on selline tore asi nagu tõlkemälu, mis salvestab kõik tõlgitud laused. Kui tõlkes on sarnaseid lauseid või suisa 100% vasteid, siis pakub programm sulle ise vastet. Nii ei pea sa topelttööd tegema, programm annab sulle ise korra tõlgitud lause ette. Samuti saab programmi salvestada mõisteid (terminibaas) ja tagada nii terminite ühtsuse. Kui samale kliendile mitu korda, aga näiteks pika vahega tõlgid, siis on hea terminibaasist mõiste saada. Nii on see alati ühtemoodi tõlgitud. Otsima ei pea, programm ise pakub.

Aga kui ma ikkagi tahan tõlkida?

Kui sul on keelevaist olemas ja pead end tugevaks, siis proovi näiteks mõne tõlkebüroo hingekirja saada. Sa ei pea igapäevaselt kohal käima, tõlkebürood töötavad väga palju koos vabakutselistega. Olen ise aasta aega kontoris kohal ka olnud, aga sealt edasi pigem kodust või kuskilt mujalt maailma kaugest nurgast töötanud. See üheksast viieni elu polnud päris minu teema. Projektijuhid saadavad tõlkijatele päringu ja kui tähtaeg ja maht sulle sobivad, võid selle vastu võtta ja ära teha. Tõenäoliselt vajad töö tegemiseks ka vastavat tarkvara. Hangi see. Veendu ka, et sul on arvutis mingi õigekirjakontroll. Puuduvad komad, valesti kirjutatud sõnad, liigsed tühikud ja muu sodi muudab tõlke vaid koledaks.

Mõned soovitused alustavale entusiastile:

• Testi ja terita keeleoskust. Lahenda internetis sihtkeeles mõningaid keeleülesandeid või proovi etteütlusi teha. Võid ka mõne eesti keele töövihiku või õpiku osta ja ülesandeid lahendada. Kui tulemused harjutamisega paremaks ei lähe või juba algusest head pole, ei pruugi su keeletase piisav olla.

• Kandideeri mõnda tõlkebüroosse tõlkijaks. Need tööpakkumised on sageli büroode kodulehtedel, aga võid leida ka töökuulutuste portaalidest. Kui kandideerid, pead tegema paar proovitööd. See ei kohusta sind millekski, aga annab aimu, kas sobid tõlkijaks. Toimetaja tagasiside põhjal võid teada saada, mille kallal töötama peaksid.

• Alusta lihtsamatest töödest. Kui sa pole varem tõlkinud, võta esimesena vastu lihtsamad tekstid. Maksimaalselt on arvestatud tõlkija päevanormiks vaikimisi 10 lehekülge. Samas on sisu oluline. Keerukate lausetega leping võtab palju kauem aega kui sama lehekülgede arvuga arusaadavad keeles kirjutatud turundustekst.

• Katseta tõlketarkvara. Hangi tõlketarkvara prooviversioon ja ürita mõnda teksti tõlkida. Hea oleks, kui tekstis oleks sarnaseid või korduvaid osi. Nii näed, kuidas programm toimib.

• Avasta sõnastikud. Õpi tundma netiavarustes pakutavaid sõnastikke. Need on sinu sõbrad. Tee selgeks, kust leiab termineid (nt ESTERM) ja millistelt lehekülgedelt saab keelenõu (Keeleabi). Google Translate võib anda esmase aimduse, mida tõlgitav lause/väljend tähendab, aga kvaliteeti sealt väga oodata ei maksa.

Lõpumärkus:

Kas tead, mis vahe on tõlgil ja tõlkijal? Kui ei tea ega oska ka vastavat infot leida, siis palun ära pigem tõlkimist endale lisatööks võta. Ilmselgelt pole sa selleks valmis. Tõlketöid tehes ei pea kõike peast teadma, aga oluline on teatud terminibaasides ja sõnastikes orienteerumine, et vajadusel õige info üles leida.

Hoopis britid söövad raha, mitte mina

Oma kõige esimeses Suurbritannia “kodus”, kuhu Trusted Housesittersi kaudu kaheks nädalaks tasuta elama ja koeri valvama läksin, lülitasin õhtuti sisse teleka. Sest nii tundus majas turvalisem. Koerad olid õhtuti ka pigem vaiksed, telekas lisas kodusse natuke inimhääli. Samas oli seda ka võrdlemisi põnev vaadata. Lemmiksaateks sai “Eat Well For Less?“, mis üsnagi põnevalt brittide toitumisharjumusi avas. Kas tõesti elavadki inimesed nii? Sellises teadmatuses? Rahumeeli, otsekui silmad kinni selliseid valikuid tehes? Mis mõttes? Jõudsin järeldusele, et meil polegi lood nii hullud. Kui vaadata toidukulude tabelit, siis sellest hetkest, kui hakkasin e-poodidest meile tööle (sest kodu on tellimisraadiusest väljas ja teeme nagunii palju tööl süüa) toitu tellima, langesid ka kulud. Kui juulis kurtsin, et toidule laristasime kahekesi (aga noh, sportlased ja füüsiline töö ja 100 muud vabandust) kuus ligi 450 eurot, siis augustis oli see number juba 305 eurot. Septembri kohta ei tea, sest kallis härra abikaasa pole oma kulutusi tabelisse sisestanud. Mina viisin poodi 215 eurot (osa sellest küll naelades). Kolisin 10. septembril Suurbritanniasse, nii et rahakotid on pisut aega lahus olnud. Ühendame need taas 15. oktoobril, kui ta ka saareriiki maabub. Minu 215 euro sisse läheb ka 2 suuremat tellimust e-poest. Mitte mulle, kodus nälgivale ja surnuks töötavale mehele. Nii et 60 euro jagu tema toidukulusid on samuti minu rahakotist läinud. Tõenäoliselt ülipalju ta rohkem ei kulutanudki, nii et september võis ka selline 300 euro kuu olla.

Suurbritannia pere poes

Päris algul tutvustatakse järjekordset perekonda, kes on ühtäkki taibanud, et nad kulutavad toidule liiga palju ning soovivad end muuta, et minna reisile/remontida kodu/osta kodu/kindlustada laste tulevik. Neil inimestel on mingi kindel eesmärk silme ees, mille nimel nad end avalikkusele avavad. Näidatakse seda peret, endast rääkimas, poes. Saatejuhid kommenteerivad, mida nad arvavad valesti olevat. Siis näidatakse lähedalt (väidetavalt salaja), kuidas nad poes asju korvi laovad. Mõni tormab ringi nagu peata kana ja kilkab iga näilise sooduka peale (“Oooo, see on odav, võtame 10 tükki, mis siis, et pole vaja!”), mõni ostab ainult kindlaid kaubamärke, mõnel pole õrna aimugi, mida nad täna-homme-ülehomme söövad, mõni elab ainult valmistoitudest. Kassas hüppavad, üllatus-üllatus, välja saatejuhid, ja piiksutavad kõik ostud läbi. Siis peavad inimesed arvama, kui palju nad sel korral kulutasid. Tavaliselt pakutakse ikka väga valesti. Ja kusjuures… inimesed kulutavad ühe poeskäiguga mingi £150 või üle £200. Ja… siin on toit odavam kui Eestis!

Suurbritannia pere (4 liiget vms) keskmine toidukulu on £89 ehk umbes €101. See tähendaks kuukuluks nii 400 euro ringis. Isver. 4-liikmelise pere kulu. Kuidas me samasuguse summa kahepeale ära suutsime süüa? Nojah, sportlased ja muud vabandused.

Kodus kulusid kokku löömas

Tõde lagedale laotud

Järgmiseks näeme peret koos saatejuhtidega nende koduköögis. Kõik ostud on laua peale laotud. Küsitakse, mis nad oma nädalaseks toidukuluks pakuvad. Kuskilt imekohast on saatejuhid kõik nende nädala tšekid kokku kogunud. Muidugi pakutakse valesti! Paljudel on nädala kulu lausa £330. Mis mõttes? Me punnime sellise summa kuuga kokku. Ja samas on neil soov oma kulutusi vähendada. Pannakse paika mingi eesmärk, mille võrra võiks kulusid väiksemaks saada ja siis… vallutavad saatejuhid köögi.

Head aega, kaubamärgid!

Saatejuhid panevad paika plaani, mida asendada, ja arutavad, kui keeruline see olla võib. Seejärel eemaldatakse köögist kõik kaubamärgid ning toidud pannakse neutraalsetesse pakenditesse. Päris mitmetele riiulitele tõmmatakse ette must-kollased keelulindid, kui perel on kodus kappides suured varud. Osa tooteid vahetatakse odavamate ja tervislikemate vastu välja, osa jäetakse samaks. Pere ei tea, mis on mis.

Järgnevad paar minutit ahhetavad pereliikmed oma keelumärkidega kööki nähes ja uurivad kappe. Siis tarbivad nad mõnda aega neile jäetud toitu ja üritavad päevade-nädalatega ära arvata, mis on nende harjumuspärane kaubamärk ja mis on vahetatud. Sageli ei saa nad absoluutselt vahest aru.

Neile õpetatakse ka söögitegemise baasoskusi, mis tihti puudulikud on. Või noh, tegelikult on tavapärased totrad vabandused nagu “Pole aega, kiire elu” ja nii haarataksegi mugav ja kallis valmistoit. Samas on neil inimestel teleka ees vedelemiseks aega maa ja ilm. Mingis punktis hüppab välja ka toitumisnõustaja, kes ühe konkreetse teema kohta nippe jagab (a la “milline õli on praadimiseks tervislikem?”).

Grande Finale

Lõppfaasis paljastatakse perele, millised toidud välja vahetati ja mis olid nende vanad lemmikud. Samuti toovad saatejuhid välja hinnavahed ja kui palju nad soodsama tootega ühelt pakendilt ja terve aastaga säästa võivad. Aasta peale räägime ikkagi sadadest ja tuhandetest. Pereliikmed valivad, millised tooted oma menüüsse alles jätta ja mis ikkagi ei sobi. Umbes 90% jäetakse alles, vaid vähesed lükatakse tagasi, sest nt. “see odav vein oli lihtsalt rõve” vms. Viimaks lüüakse numbrid kokku ja pere kukub pikali, kuuldes, et säästaks uute valikutega aastas nt £6000 ja võikski reisile mina või mida iganes teha. Milline hämmastus inimeste näolt siis peegeldub! Ja selleks, et mõista, kuidas iga väike valik loeb, on vaja telesaadet, kedagi teist. Tõsi, ise peeglisse vaadates näed ikka ühte ja sedasama. On vaja värsket pilku! Fotot uue nurga alt!

Mida sellest saatest õppida?

Eestlastel tunduks nagu olukord mõnevõrra parem olevat, aga tegelikult ei tea ka. Äkki näen asju taas liiga oma mätta otsast? Igal juhul toon välja mõned põhiasjad, mida iga selle saate vaataja kõrva taha võiks panna. Enne lisasin saate lingi ka, aga ma ei tea, kuidas see näiteks Eestis toimib. Siin, Suurbritannias sain ma BBC iPlayeri alla laadida ja osi ka arvutist vaadata.

• Jälgi toitu ostes kilohindu: UK-s on see pisut keerulisem, sest näiteks puu- ja köögivilja puhul on kilohinnad segi tükihindadega.
• Ära hoia alusetult mingist kaubamärgist kinni: poe enda toode (a la Prismas Rainbow, Coopis Säästu asjad, Rimi omatooted jne.) on üldiselt kordades odavam ja kvaliteet on tegelikult sama. Pole mõtet vingema pakendi eest maksta.
• Pane toiduained kodus neutraalsetesse või kirevatesse (kaubamärkideta!) pakenditesse: nii saad lahti lasta konkreetsest kaubamärgist, võta seda kui kaubamärgi võõrutusravi. Hangi pigem vahvad värvilised kuivainetopsid ja muu säärane, nii et tahaksid kodus asjad ümber kallata. Siis pole väga vahet, milline see originaalpakend on ja võid koledama pildiga säästumakarone osta. Olen nõus, et need odavamad on kuidagi koledamad ega ahvatle poes nii väga ostma.
• Ole teadlik, mis sul kapis on: Birminghamis kasse valvates nägin suisa sellist varianti, et külmkapi uksel oli spetsiaalne tabel, kuhu sai markeriga kapi sisu üles tähendada. Ma ei tea, mis materjal seal oli, aga sealt sai ka kustutada ja uusi asju asemele lisada.
• Pane toidukulud kirja: minu jaoks on see väga silmiavav olnud. Enne arvasin, et nii jube palju toidule ei kulutagi, aga tegelikkus oli hoopis midagi muud.
• Osta multipakke ainult siis, kui toodet päriselt tarbid: see kehtib eriti rikneva toidu puhul. Kui ostad kokku hunniku odavat kraami ja pool sellest halvaks läheb, siis kokkuvõttes sa ei võida.

Põhiline on aga kaubamärgid ja nende sõltuvusest lahtilaskmine.

Kas jälgid toitu ostes kaubamärke?

Millised on su lemmikud kaubamärgid? Miks neid valid?

Siit võiks aretada ka põneva väljakutse: püüa 30 päeva (see ajavahemik on ju popp?) kaubamärke mitte jälgida ja jälgi hoolikamalt hinda. Pane kirja oma tavapärase valiku hind. Kas see on soodsaim? Kõige tervislikum? Miks sa sellest kinni hoiad? Kas on paremaid valikuid?

 

Miks vähem raha pangakontol on hea asi?

Üks mõte on mind juba pikemat aega kummitanud. Päris mõtteks ei saagi seda võibolla nimetada, pigem on tegu mõttekilluga, sellise kerge kübemega, mis tuules lendu tõuseb ja minema lendab. Sellisega, millest päris korralikku mammutpostitust kirjutada ei saa. Samas ei peagi ju iga kirjatükk grafomaaniakalduvusi väljendama, eks?

Olen taibanud, et kolmekohaline kontojääk on mõnevõrra motiveerivam kui neljakohaline. See tähendab, et mul on vähem raha. Ei laiuta mitu tuhat eurot kogu aeg silme ees, kui panka sisse logida. Vastu vahivad hoopis pisemad numbrid. Ütlen ausalt, et kui kontojääk on neljakohaline, olen ma palju altim seda kulutama. Niipea, kui kukub alla 1000 euro, hakkab peas tööle mingi häirekell: ei olegi seda seal nii palju. Mõtlen iga kulutuse hoolikamalt üle, planeerin, kalkuleerin ning jätan tihti mõne mõttetu ostu tegemata. Oli periood, mil üritasin jääki kindlalt üle 1000 hoida, sest siis oli hea tunne, et saab seda ja teist lubada. Konks oligi selles, et seda “lubamist” sai kohati nii palju, et asi läks käest ära.

Mitu kontot?

Huvitav oleks luua endale mitme kontoga süsteem, kus igal sendil on oma kindel ülesanne ning niisama igapäevaseks tuiamiseks jääb minimaalselt raha. Olen tähele pannud, et pikaajalisemaid otsusi (nt. lennupiletid) teen mõistlikumalt, aga igapäevaselt satub sekka ka täiesti jabur kulutus. “No milleks siis seda nüüd vaja oli?” mõtlen tihti. Kindlasti on hea igakuise raharongi saabudes mitu vagunit kiirelt lahti haakida ja investeerimismaale edasi saata, samas mõned vagunid ka kohemaid vältimatute kulude (kommunaalid, pangalaen) linna utsitada. Kuna valin ise, millisel kuupäeval palgamakse ära teen, siis on kiire ja läbimõeldud tegutsemine täiesti võimalik.

Aga kahekohaline kontojääk?

Aga mis siis, kui laseks kontojäägi täitsa kahekohaliseks? Kõik, mis kuu lõpus veel üle on ning mida kuskil mujal kulude katmiseks vaja ei lähe, näiteks investeeringute alla panna ning siis kasvõi viimane nädal selle kahekohalise numbriga toimetada. Tõtt-öelda tundub see kahekohaline number eriti õõvastav. Tekib tunne, et polegi nagu midagi. Aga äkki tuleks see kulude parema lahtimõtestamise nimel isegi kasuks? Nädal enne planeeritud palgapäeva “liigne” muudele kontodele ja siis vaata ise, kuidas hakkama saad. Miks ka mitte?

Jah, tean, et säästmine pole ainus tee, millel käia. Mul on lisatulu tekitamiseks hea plaan, aga see peab ootama, kuni ühe kirjutamisprojektiga ühele poole saan. Ja see plaan võtab omajagu aega. Enne aasta lõppu saan loodetavasti aga juba blogis esitleda ja välja hõigata, mille vägevaga olen hakkama saanud. Jääge kuuldele!

Kuidas veel ägedam oleks?

Mis kolmekohalisest parem võiks olla? Viie- või kuuekohaline, millega end piisavalt turvaliselt tunda. Kuigi tõenäoliselt hakkaks ühel hetkel närima, et mida see raha seal niisama ikka kössitab, vaja kuhugi täiendkoolitustele arenema (=kasvama) saata. Erinevalt inimestest raha niisama passimise ja inaktiivsuse najal paksuks ju ei lähe.

Tee seda, mis tõeliselt meeldib

Proovisin seda särki rahvamaja WC-s, kui käisin riidemüügil, kust naasesin muide päris hea (kleidi)saagiga. Minu jaoks tähistab loosung “Six month vacation twice a year” finantsvabadust: “tööd” tegema ei pea, kogu aeg läheb “puhkusele” ehk tegevustele, mida tõeliselt naudid ja millesse kirega sukeldud. Võib juhtuda, et nende eest mingil kummalisel põhjusel ka raha pakutakse. Särki ma ei ostnud, sest seljas hästi ei istunud, aga blogi jaoks võis ju kiirelt avaliku peegli ees pildi teha. Pankrotti selle särgi ostuga läinud poleks, maksis 50 senti, aga ega mu riidekapp ka lõputult paisuv ole.

Minu peamine motivatsioon finantsvabaduse saavutamiseks on, et siis saaksin segamatult tegeleda sellega, mis tõeliselt meeldib. Pühenduda. Anda endast kõik, ilma et peaks raha ja toimetuleku pärast stressihigi valama. Muidugi ei saa elamist edasi lükata, sest praegu pole seda, teist ja kolmandat. Tuleb kohe oma kirgedega tegeleda! Ma jooksen ka praegu, aga jookseks veelgi paremini, kui saaks täielikult trennidele pühenduda ja end nende vahel korralikult välja puhata. Nii palju võistlusi on läinud igapäevaelu sahmimiste nahka. Tegelikult tahaks veel rohkem kirjutada, ideaalis võiks kirjutamine muidugi rahavoogusid tekitada, äkki tulevikus õnnestub.

Augustis olen viimaks jõudnud sellesse punkti, mil pühendungi rohkem kirjutamisele (4 blogi, 1 suurem loovkirjutis). Tundsin, et kui olen isiklikult ettevõttele 1000 euro kanti käivet (mitte kasumit) tekitanud, võib korraks vabamalt võtta, sest abikaasa toimetab ju edasi ja käive kasvab veel. Sellest rattast mahahüppamine oli aga mõnevõrra keeruline. Ikka tuli 100+1 pakkumist (tõlketööd) ja tekkis kiusatus mõnele “jah” öelda. Tegin aga pigem näo, et neid pole olemas. Millelegi “jah” öeldes, ütlen ju iseendale “ei”. Sai seekord pidurit tõmmatud. Küll jõuab end veel pooleks, neljaks, kaheksaks tõlkida, kui parajasti muus vallas loomekriis siruli paneb.

Kas on siis seni teisiti olnud?

Pean ennast selles mõttes õnnelikuks inimeseks, et ma pole pidanud tegema sellist tööd, mis mulle täielikult vastukarva oleks ega õppinud vägisi mingit jura, mille ülikooli uksest välja astudes sekundipealt unustan. Tunnistan, et on asju, mida ma veel teha tahaks (kasvõi raamatu või kahe või kolme kirjutamine/toitumiskursuste väljatöötamine), aga milleni mingitel põhjustel jõudnud pole. Tegelikult tean isegi põhipõhjust: püsimatus. Mulle meeldivad nii paljud asjad korraga ja ma soovin ka tulemusi kohe ja praegu, et ma ei suudagi keskenduda. See on ka üks põhjusi, miks lõin ingliskeelse blogi Three Goals, Thousand Days ja seadsin endale 1000 päevaks 3 suurt eesmärki, mille edusammudest/tagasilöökidest iga päev kokkuvõtte teen. Iga päev. Järjepidevalt. Olgu, vahepeal kirjutan 3 päeva postitused korraga, aga vähemalt mõtlen neile eesmärkidele ja sunnin end analüüsima, kas olen juba lähemal või hoopis uitama läinud.

Kui millelegi pühendun, kannab asi viimaks vilja. Bloginud olen näiteks juba ligi 15 aasta jagu, see on mul juba ei tea mitmes blogihakatis. Olen kõva alustaja ja planeerija, aga enda kurvastuseks kipungi stardipakkudele passima jääma. Või tõusen pakkudelt üldse püsti ja lähen vaatan, mis parajasti kaugushüppe kastis toimub. Poole hoojooksu pealt kasti keeran aga otsa ringi, sest ühtäkki tõmbab ketast heitma. Heiteringi aga ei jõuagi, sest mind tabab eksistentsiaalne kriis. Viskan staadionimurule pikali ja mõtisklen, et kus ma nüüd omadega olen ja kuhu edasi. Siis läheb kõht tühjaks ja lahkun staadionilt. Jah, täpselt nii kaootiline see värk ongi. Kunagi lugesin ühes blogipostituses kokku oma huvialaringe: karate, laulukoorid, teatriklass, klaver, barbiriiete õmblusring, käsitöö, lilleseade, rahvatants… See oli 8 aastat tagasi. Nüüdseks on (vabaaja veetmisviiside) nimekirja lisandunud rahvusvaheline tudengiorganisatsioon, üliõpilasnõukogu, kasside päästmine, kõhutants, postitants, burlesk, jooks… Vot jooks on üllatavalt kauaks pidama jäänud. 9 aastat võistlusi! Tulemuste ajaloo tippisin ka kenasti oma Sportlio profiili ümber ja alates sellest hetkest, kui hakkasin tõsisemalt trenni tegema (2015) ja šokolaadimasenduse kilod kadusid, hakkasid ka korralikumad tulemused tulema. Jooks on jätkuvalt põnev ja treeningplaan hoiab mind kenasti rajal. Sel teekonnal on mitmeid tähiseid ehk võistlusi, mille poole pürgida ja ma lihtsalt tahangi seda rada käia. Kuna ma abiellusin pikamaajooksjaga, siis tuleb ju isegi uue perekonnanime vääriliselt lipata.

Plaani olulisus

Tõenäoliselt suudaks ka muudel elualadel paremini rajal püsida, kui kindlam plaan paigas oleks. Näib aga, et muus osas on plaane natuke keerulisem teha. Jooksu puhul on ju teada mingid põhitõed: nädalas 1 pikk jooks, lühikesed lõigud, pikad lõigud, jooksuharjutused, vahele kerged taastavad jooksud. Aga elu põhitõed? Igaühel on eri eesmärkide saavutamiseks vaja astuda erinevaid samme. Olen üritanud mitmesuguseid plaane teha, mul on kodus isegi üks suur korktahvel, mis eesmärkide valdkondade kaupa märkmepabereid täis kleebitud. Plaanid olid suured, tahvel seisab aga nukralt akna all ja üks kassidest käib sealt aeg-ajalt pabereid maha rebimas… Plaan on oluline, aga veelgi tähtsam on selle elluviimine, see raske-raske esimene samm!

Töö või puhkus?

Ütlen ausalt, et ma ei karda tööd teha. Ei. Meie perekonnas (mina ja abikaasa) levib kohati pigem midagi töönarkomaania sarnast. Võin küll vahepeal vinguda, et ei pea kõigile klientidele vastu tulema ja niigi punnis graafikusse veel üht füsioteraapiat lisama ning et kui meil ongi 5-nädalane ootejärjekord, siis nii ongi. Aga. Niipea, kui olen sedasorti vingumisega ühele poole saanud ja täheldanud abikaasale, et tema enda “mina” ja eraelu ja trenn on ka ülitähtsad, tähtsamad kui kliendid (enda eest peab ju kõige paremini hoolitsema, muidu ei saa teistele midagi pakkuda), poogin endale külge mitu tõlkeprojekti, arvestan oma aja- ja energiaressurssi “natuke” valesti ning olengi keskööni silmipidi arvutisse kleebitud, et siis pisut magada ja nii kuue paiku hommikul edasi lasta… Nii et ega ma ise parem ole. Ja see ajab vahepeal närvi. Miks ma kellegi teise jaoks niiviisi võimlen? Kas ma tõesti tahan elu lõpuni tõlkida? Oh, see on juba eraldi teema. Lühidalt: kirjutamist armastan rohkem, tõlkida võin nn. huvitavaid asju ehk näiteks raamatuid (kaua võib lepingute ja muude tarbetekstidega võimelda, eks).

Utoopias oleks mu elu aga selline, et teen kerge hommikujooksu, võimlen keha soojaks, söön toitva hommikusöögi (mille foto läheb ka mu toidublogi Instasse), kirjutan paar tundi raamatut, teen raske põhitrenni (lõigud vms.), naudin trennijärgset smuutikest (Instasse pilt), loen natuke raamatut, pikutan aias, teen korraliku toitva lõuna ja kirjutan sellest kohe ka retseptikese oma toidublogisse (+Insta), nikerdan pisut eri blogide või toitumiskursuste kallal, loen oma rahamägesid kokku, teen jalutuskäigu/mõnel päeval poen ka introverdi kestast välja ja kohtun sõpradega, eriti raskel trenniperioodil teen veel ühe taastava trenni, söön korraliku õhtusöögi, loen raamatut, vastan fännide kirjadele/kommentaaridele, vaatan head filmi/seriaali (BBC seriaalidest väike sõltuvus), loputan päeva alla toitva smuutiga, lähen mitu tundi enne keskööd magama. Kõlab nagu midagi puhkuselaadset? Tegelikult on siingi paar sellist elementi sees, mis võiks edu saavutamisel ka mõne sendi sisse tuua.

Kas miski takistab mind? Mingid rahavarud oleks nagu olemas, et teha mida iganes, aga üks tige tegelane peas ütleb, et ei saa ilmaaegu rattalt maha ronida ja üldse mitte uut raha sisse tuua. Tuleb ikkagi seda nö. päristööd ka teha ehk siis tõlkida ja massaaži teha ja täita kõiki neid ülesandeid, mis kaasnevad isekehtestatud pärisorjusega nimega “väikeettevõtlus”. Samas jätkan ma selle ideega flirtimist: teha, mida ise tahan.

Tahe. Tahe on üks väga võimas asi. 2007. aastal lõpetasin keskkooli ja jäin aastaks ootama, sest ma tahtsin BFMi sisse saada ja stsenaristiks õppida, sinna võeti aga üle aasta tudengeid vastu. 2008. aastal astusin aga hoopis inglise keelde ja kultuuri sisse, sest tahe oli vahepeal muutunud. 2011. aastal otsustasin juba jaanuari esimestel päevadel, et tahan Inglismaale õppima minna, täitsin avalduse, koostasin portfoolio, võimlesin end lolliks, elasin isegi ingliskeelse telefonivestluse üle (introverdi õudusunenägu!!) ja SAIN SISSE. See aasta oli raske, sest õppemaksu tuli ise tasuda ja polnud kindel, kui kaua vastu pean. Tahtsin seda nii väga, et tegin samal ajal tööd ja sain oma magistridiplomi Inglismaalt kätte. Jess. Vahepeal oli tahtejõu- ja suhtekriis, kuid siis viis tahe mu 2 kuuks Aasiasse ekslema (kui hästi läheb, valmib mul sel teemal raamat, hetkel pooleli), tõi kaalu 72 kg pealt tagasi 62 peale, pani mind ettevõtet asutama, abielluma, toitumisnõustajaks õppima, jooksus uusi rekordeid purustama. Tahe on võimas, aga seda peab olema palju. Kui on tahet, tuleb ühel hetkel ka finantsvabadus ja hobidest võivad saada meeldivad rahamootorid…

Blogimine muudab mõtlemist

Foto: Pexels.com

Kui hakata aktiivsemalt blogima või muul moel oma mõtteid kirja panema (mul on lugematul arvul raamatute algusi ja muid kirjatükke paberiservadele kritseldatud), lülitub kogu mõtlemine sootuks uuele lainele. Üpris suvalistel hetkedel hakkavad pähe ronima lausekatked, mis lausa nõuavad blogis laiemale maailma avalikustamist. Teistesse ajukäärudesse idandavad end tulevaste postituste seemned, üldpildid ideedest/teemadest, mida kindlasti käsitleda sooviks. Sama on mul juhtunud ka siis, kui aktiivsemalt mõne loo kirjutamisega tegelen, kuid ka neil puhkudel, kui parajasti ühtki lugu pooleli pole, aga mõte on loomisele “avatud”. Oot, mis asja see üldse tähendab? Mõnes olukorras, näiteks ülikoolis loengus/seminaris, käib peas mingisugune klõps ja tunnen, et pean kohe midagi paberile kirjutama. Jah, see on juhtunud just mu kirjandusteemalistes seminarides, kuid ka rongisõidul Inglismaal, mil lugesin paksu toitumispiiblit (pealkiri ongi “The Optimum Nutrition Bible“, väga hea raamat, olulistest asjadest lihtsalt kirjutatud).

Ma armastan seda palavikulist kirjutamistungi. Seda tunnet, et ma ei suuda rahulikult paigal istuda ega üldse edasi elada, kui ma oma peas toimuvat nüüd ja kohe kirja ei pane. Tõsi, tihti on need palavikuliselt sirgeldatud mõtted jäänudki märkmikesse või Ryanairi pardakaardile (viimati tabas “palavik” mind lennukis) paremaid päevi ootama, aga aeg-ajalt idanevad need seemned ka millekski suuremaks. Nii on ühest seemnest saanud praeguseks mu ingliskeelne motivatsiooniblogi ja tuhande päeva projekt, mis suisa peab õnnestuma ja õnne jäädavalt mu õuele tooma. Tegelikult olen iseloomult kergelt melanhoolne ja pidevalt rahulolematu, pidevalt edasipürgiv, nii et ei suuda lihtsalt rahule jääda, vaja edasi rühkida. Kui õnn jõuabki mu õuele, vaatan talle otsa ja otsustan, et teiselpool maakera on palju vägevam õnn ja mul on vaja kohe praegu seda jälitama asuda. Sellise mõttega lähen magama ja võimalik, et olen järgmiseks päevaks selle tagaajamise unustanud, sest trenn-töö-muud värgid võtavad üle.

Esimesed sammud kirjutamis- ja blogimaastikul

Millal ma blogimist alustasin? Eriti vanakooli blogi ehk päevikut hakkasin pidama pärast 1997. aasta jõule, kui olin 9-aastane. Sain kingituseks tühja joonitud märkmiku. Kauni, paksude kaantega. Kus see küll nüüd on? Minu väikse mina väärtuslikud mõtted ja heietused õues mängimisest ja kassilt kriimustada saamisest…. Igatahes, tundsin seda märkmikku käes hoides tungi hakata oma elu kirja panema. Üks teine, pisem märkmik oli veel. Sinna kirjutasin luuletusi stiilis “mõisahärral toimub ball/mul on kaelas ilus sall” (ilmselgelt Haapsalu lähedal paikneva Ungru mõisa mõjud) ning pikemat sorti soigumisi teemal “miks tapeti lõvikuningas Mustafa”. Jah, kasvasin üles Disney multikatega. See konkreetne “Lõvikuningas” oli küll rootsi keeles ja midagi aru ei saanud, aga meil oli ka eestikeelne raamat, nii et see aitas ikkagi mõista. Minu lemmikud olid tegelikult punapäine Ariel (“Väike merineitsi”), ürgne Pocahontas ja Hiina kangelanna Mulan. Oi, ja muidugi Peeter Paan! “Alice imedemaal” oli üks neist imelikest multikatest, millest eelteismelisena aru ei saanud.

Arvuti jõudis meie perre siis, kui olin 11-aastane. Ega sellega algul väga midagi muud teha saanudki kui väga kummalisi mänge mängida või netist kuulsuste aadresse otsida (saatsid kirja, kus ülistasid kuulsust ja said vastu autogrammiga postkaardi), kui sai vahepeal loa internetti minna. Siis oli veel see aeg, kui netti ühendumiseks tuli kuulata, kuidas telefon koridoris tulnukatele krigisevaid helisõnumeid saadab. Sellest perioodist on mu esimesed kohtumised Wordiga. Tundus ikka müstiline koht küll. Mul on mõned tollased käsikirjad isegi välja prinditud ja konutavad hetkel öökapil. Hmm, “Ungru mõisa vaimud” ja “Paberipuude planeet” – kummitused ja düstoopia-ulmekas, kus planeet Maa hävitatakse. Minu “raamatud” ja tõestus, et mõne käsikirja suutsin ka lõpetada. Olin omamoodi teismeline. Vist. Iseenesest on ju põnevgi lugeda, mis mu peas tollal toimus.

Ühel hetkel eksisin blogimaailma ära ja Blogspotist sai mu suur sõber. Blogijate seltskond oli väike ja tundsin end mõnes mõttes erilisena. Aasta võis olla äki 2004? Ah, ei, leidsin üles, hoopis 2005 oli ja oma esimese postituse lõpetasin sääraste “tarkustega”: “Esimene postitus polnudki kõige hullem. Isegi filosoofia mahtus siia sisse. Aga nüüd ma lõpetan, sest muidu ma jäängi siia ja kõik tähtsad asjad jäävad tegemata. Mitte et oma mõtete väljendamine polekski tähtis, aga… elu ootab ja arvuti taga istumine pole ometi elu.”

See esimene ja ka teine blogi olid sellised igapäeva elu teemalised jauramised, mis üritasid kohati ka filosoofiliseks minna. Olin ma ju ometigi Eesti kõige esimesel filosoofiaolümpiaadil käinud (ja põrunud) ja tahtsin erudeeritud ja äge olla. Usinalt lugesin ka Hesse “Stepihunti” ja muid veidrat sorti raamatuid.

Küllastumine

Eesti keele olümpiaadi eelvoorus tuli alati mingi uurimistöö koostada. Alustasin 8. klassis kodutalu juurte uurimise ning vanaema ja vanatädi pinnimisega, jätkasin 2004. aastal (9. klass) ajalehtedest Euroopa Liidu kohta käivaid metafoore välja lõigates (sain parima uurimistöö auhinna, jee), kaevusin 10. klassis sügavale Mats Traadi “Harala elulugudesse” ning koostasin 11. (või oli 12.) klassis uurimistöö blogidest. Selle jaoks lõin ka spetsiaalse blogi. Ja siis oli mul veel eraldi blogi, kus avaldasin lihtsalt mingite totakate testide tulemusi. Tead küll, need Nametests-tüüpi värgendused, mis aeg-ajalt Facebooki üle ujutavad. Siis mul Facebook puudus, tegin lihtsalt kuskil lehel teste ja tundus äge seda kõike kohe maailmaga jagada.

Püüdsin ka Hubpagesi abil rikkaks saada ja kribasin seal ingliskeelset retseptiblogi, kuhu toppisin oma fotograafiavõhiklusest eriti koledaid toidupilte ja linke, mis pidid raha mu õuele meelitama. Ja siis tegin mingi headuse blogi, millega pidi ideaalis veel terve hunnik inimesi liikuma, et siis koos maailmas leiduvatest toredatest asjadest kirjutada (aasta oli 2006). Lühidalt… blogisid oli palju.

Uus hingamine

2013. aasta lõpus alustasin puhtalt lehelt toidublogiga. Esimesed postitused olid pool-luulelised, üritasin iga retsepti külge mingi lookese pookida. Nüüdseks olen lugude väljamõtlemisest loobunud, kirjutan lihtsalt elu-olust. Motoks on “Toidult peegeldub elu ise”. Eks nende toidupostituste kaudu avanebki väga palju elus toimuvast. Olen ka kohviku-restoranikülastustest ja toidureisidest kirjutanud. Minu postitused Taist ja Malaisiast jõudsid veebruaris Äripäeva Reisierissegi (kirjutasin natuke ajakirjale kohasemaks). Toidublogi tiksub mul pidevalt kuklas. Kõigist ampsudest pilte ei tee, aga väljas süües tavaliselt ikka jäädvustan. Vahel on uut retsepti luues ka arvuti laual lahti: mökerdan kausis midagi kokku, kirjutan kiirelt postitusse paar lauset. Mõne postituse (mustandi) kirjutan käigu pealt telefonis, kui näiteks rongis peab püsti seisma ja raamatu lugemine oleks ebamugav.

Selle aasta juulis algas ka tuhandepäevane eesmärkide teekond ja sellegi jaoks tegin uue blogi. Seal annan iga päev oma edusammudest aru. Kuna selline kirjutamistuhin juba sees oli ning ühel pikemat sorti rongisõidul (Tartusse) Rahajuttude kaudu eri investeerimisblogisid sirvisin, hakkas mind närima veel ühe blogi idee. Seesama siin. Toidublogi, igapäevablogi ja investeerimis-säästmisblogi? Miks ka mitte? Ja kes ütles, et ma siin peatun? Tunnistan ausalt üles, et loodud sai ka Sportlio sportlase konto… See on veel väga värske ja toores, aga tundsin, et äkki oleks seda vaja. Mine veel jooksugrupi ühistrenni, igasugu mõtted tulevad pähe.

Avalik elu?

Mis minust üldse iseendale alles jääb, kui kõik niimoodi avalikkuse ette laiali laotan? Mina jään täielikult iseendale. Ma ei kingi oma olemust ära, vaid jagan seda, mida soovin. Kirjalik eneseväljendus on mul alati kordades osavamalt välja tulnud kui suuline. Mõte töötab hoopis teistmoodi, palju ladusamalt. Introvert. Sissepoole elaja. Vähemalt pealtnäha. Andke mulle paber ja pastakas (vahel toimib ka tühi Wordi dokument kannustavalt) ning ma teen imesid. See on kohati müstilinegi, kuidas sõnad paberil uusi kooslusi moodustavad ja oma elu elama hakkavad. Kui ma sellesse kirjutamisvoolu sisse saan, ei tahagi sealt välja tulla.

Ma ei jaga netiavarustes oma kõige salajasemaid mõtteid. Püüan jagada seda, mida hästi tean ja millest võiks teistelegi kasu olla. Usun, et mul on nii mõndagi pakkuda. Seepärast mul nii palju eri suunitlustega blogisid vaja ongi. Muidugi on need ka eneseimetluse toitmiseks ja oma eesmärkide paremaks saavutamiseks oluline. Motivatsiooni (näiteks a finantsvabaduse osas) on palju kergem üleval hoida, kui sel pidevalt näppu pulsil hoida. Kirjutamine annab just võimaluse asjad enda jaoks selgemalt läbi mõelda ja eesmärke kinnistada. Ja kes iganes on lugenud sääraseid raamatuid nagu “The Secret” teab, et kui millelegi mõtled, siis aktiveerid teatud aspekti oma elus.

Ma ei tunne end alasti, asi on minu kontrolli all. Just nagu siis, kui tegelesin veel burleskiga ja võtsin end laval suhteliselt paljaks.

Lõpetus

Lõpetuseks aga mõned read aastast 2013, kui olin juba enam-vähem erudeeritud (ikkagi kirjutamise magistrikraadiga ja puha) blogija:

Kirjutamine on mitmeski mõttes teraapia. Esialgu on see üleliigse auru väljalaskmine ja kui kogu kaasas lohisev liigsus on eemaldatud, siis on sees palju rohkem ruumi. Ruumi ilule. Ilule ja elule. Ilu hakkab sees õitsema ja poeb ka väljapoole, vormudes paitavateks sõnadeks, hellitavateks lauseteks, tervendatateks lõikudeks. See on säärane ilu, mida tasub maailmaga jagada.

Investeerimine on mõtteviis

Foto Pixabayst

Neile, kes pole investeerimise või niisama raha kogumisega alustanud, võib vajalikku summa kõrvaletoimetamine esmapilgul võrdlemisi keeruline tunduda. Kuidas siis ei kulutagi kohe ära ja vähendan oma kulusid ja oman nii palju kannatust, et rahal omasoodu kasvada lasta? Lihtsalt, vaja on muuta mõtteviisi. Andkem aga tõele au: kuigi vaja on astuda üks samm, siis on see siiski väga keeruline samm. Mõtteviisi muutmine? Oi, isver. Kõik need ajukurdude vahele lõksu jäänud mõttemustrid, mida mingigi präänikuga sealt välja ei meelita ega sirgeks tõmba… lootusetu? Ei, kui sa seda piisavalt tahed. Lõppkokkuvõttes taandub kõik tahtele.

Olen juba aastaid teatavat säästlikkusele kalduvat mõtteviisi omanud. Muidugi hõiskasin ma rõõmust sel õndsal tunnil, kui poes hakati toidukaupadele kilohindasid juurde pookima, palju selgem pilt kohe! Reise planeerides olen alati soodsat lennuhinda otsinud ja majutuskohtigi väga hoolega valinud. Samuti olen kulusid mitme kuu peale jaotanud: ostnud ühel hetkel lennupiletid, broneerinud kuu hiljem majutuse jne. Siin on väga palju nippe, millest rääkida, mõni teine kord jõuab. Poodides jälgin säästmiskampaaniaid, riideid ostan kas reisil olles Primarkist, C&A-st, Decathlonist (spordikraam) või kodus pigem paari kuu tagant toimuvalt kasutatud riiete müügilt (korralikud püksid 1.50 eest, pluusid mingi 0.50) või mingi Soome riidelao välimüügist, mis vahel meie kodukanti põikab (peamiselt sportlikum kraam, aga ka väga ägedad joped ja talvesaapadki sain 30 eest). Kui säästmine on juba loomuses, siis pole väga keeruline end ka investeerimise otstarbekuses veenda.

Esimesed eurod toimetasin Funderbeami kontodele 2017. aasta juunikuus, kui olin Funderbeami töötajatele toitumisteemalise koolituse teinud ja otsustasin pärast natuke netist uurida, et mis ägedas kohas ma nüüd käisingi. Ahah, saab erainvestorina igasugu idufirmasid toetada, lahe ju. Pikemalt selle peale mõtlema ei jäänudki. Novembri lõpul tulime pikalt Malaisia seikluselt, turgutasin oma kokku kuivanud arvelduskontot ühe mõttetu kogumishoiuse (intress 0,01% mis mõttes?) lõpetamisega ja tundsin end korra taas rikkana. Sattusin siis ühte blogisse, kus enam-vähem möödaminnes oli investeerimist mainitud. Mingi plõks käis peas ära. Seda kogumishoiuse summat (tollal midagi 3000 kanti) saaks ju mõistlikumalt kasutada. Sõber Google juhatas mind esmalt eestikeelsete ja eestimaiste portaalideni. Lõin kontod Kreditexis ja Omarahas, mis praeguseks on küll kitsaks jäänud oma kodumaisusega. Kandsin suure entusiasmi sinna raha ja ootasin iga kuu alguses, et saaks aga pisut juurde kanda. Minu puhul polegi seda jama, et ma ei suuda investeerida. Pigem tuleb mind kinni hoida, et ma suures hoos kogu oma raha käruga Mintosesse (uus lemmikkoht) ei toimetaks, vaid jätaks arvete tasumiseks ja toidu ostmiseks ka midagi. Tunnistan, et vahepeal oli see lausa nagu mingi haigus, et tahaks oma raha portaali ära kanda ja siis sama palavikuliselt seal päevas paar korda klõpsimas käia, et näha, kuidas sendid kogunevad. Jah, algul on ka paar senti elevuse tekitajaks!

Ja nüüd tahaks aina veel ja veel raha investeerida, et tuleks juba kauaoodatud lumepalliefekt ja rahapatakas mu oimetuks lajataks.