Hoopis britid söövad raha, mitte mina

Oma kõige esimeses Suurbritannia “kodus”, kuhu Trusted Housesittersi kaudu kaheks nädalaks tasuta elama ja koeri valvama läksin, lülitasin õhtuti sisse teleka. Sest nii tundus majas turvalisem. Koerad olid õhtuti ka pigem vaiksed, telekas lisas kodusse natuke inimhääli. Samas oli seda ka võrdlemisi põnev vaadata. Lemmiksaateks sai “Eat Well For Less?“, mis üsnagi põnevalt brittide toitumisharjumusi avas. Kas tõesti elavadki inimesed nii? Sellises teadmatuses? Rahumeeli, otsekui silmad kinni selliseid valikuid tehes? Mis mõttes? Jõudsin järeldusele, et meil polegi lood nii hullud. Kui vaadata toidukulude tabelit, siis sellest hetkest, kui hakkasin e-poodidest meile tööle (sest kodu on tellimisraadiusest väljas ja teeme nagunii palju tööl süüa) toitu tellima, langesid ka kulud. Kui juulis kurtsin, et toidule laristasime kahekesi (aga noh, sportlased ja füüsiline töö ja 100 muud vabandust) kuus ligi 450 eurot, siis augustis oli see number juba 305 eurot. Septembri kohta ei tea, sest kallis härra abikaasa pole oma kulutusi tabelisse sisestanud. Mina viisin poodi 215 eurot (osa sellest küll naelades). Kolisin 10. septembril Suurbritanniasse, nii et rahakotid on pisut aega lahus olnud. Ühendame need taas 15. oktoobril, kui ta ka saareriiki maabub. Minu 215 euro sisse läheb ka 2 suuremat tellimust e-poest. Mitte mulle, kodus nälgivale ja surnuks töötavale mehele. Nii et 60 euro jagu tema toidukulusid on samuti minu rahakotist läinud. Tõenäoliselt ülipalju ta rohkem ei kulutanudki, nii et september võis ka selline 300 euro kuu olla.

Suurbritannia pere poes

Päris algul tutvustatakse järjekordset perekonda, kes on ühtäkki taibanud, et nad kulutavad toidule liiga palju ning soovivad end muuta, et minna reisile/remontida kodu/osta kodu/kindlustada laste tulevik. Neil inimestel on mingi kindel eesmärk silme ees, mille nimel nad end avalikkusele avavad. Näidatakse seda peret, endast rääkimas, poes. Saatejuhid kommenteerivad, mida nad arvavad valesti olevat. Siis näidatakse lähedalt (väidetavalt salaja), kuidas nad poes asju korvi laovad. Mõni tormab ringi nagu peata kana ja kilkab iga näilise sooduka peale (“Oooo, see on odav, võtame 10 tükki, mis siis, et pole vaja!”), mõni ostab ainult kindlaid kaubamärke, mõnel pole õrna aimugi, mida nad täna-homme-ülehomme söövad, mõni elab ainult valmistoitudest. Kassas hüppavad, üllatus-üllatus, välja saatejuhid, ja piiksutavad kõik ostud läbi. Siis peavad inimesed arvama, kui palju nad sel korral kulutasid. Tavaliselt pakutakse ikka väga valesti. Ja kusjuures… inimesed kulutavad ühe poeskäiguga mingi £150 või üle £200. Ja… siin on toit odavam kui Eestis!

Suurbritannia pere (4 liiget vms) keskmine toidukulu on £89 ehk umbes €101. See tähendaks kuukuluks nii 400 euro ringis. Isver. 4-liikmelise pere kulu. Kuidas me samasuguse summa kahepeale ära suutsime süüa? Nojah, sportlased ja muud vabandused.

Kodus kulusid kokku löömas

Saade
Tõde lagedale laotud

Järgmiseks näeme peret koos saatejuhtidega nende koduköögis. Kõik ostud on laua peale laotud. Küsitakse, mis nad oma nädalaseks toidukuluks pakuvad. Kuskilt imekohast on saatejuhid kõik nende nädala tšekid kokku kogunud. Muidugi pakutakse valesti! Paljudel on nädala kulu lausa £330. Mis mõttes? Me punnime sellise summa kuuga kokku. Ja samas on neil soov oma kulutusi vähendada. Pannakse paika mingi eesmärk, mille võrra võiks kulusid väiksemaks saada ja siis… vallutavad saatejuhid köögi.

Head aega, kaubamärgid!

Saatejuhid panevad paika plaani, mida asendada, ja arutavad, kui keeruline see olla võib. Seejärel eemaldatakse köögist kõik kaubamärgid ning toidud pannakse neutraalsetesse pakenditesse. Päris mitmetele riiulitele tõmmatakse ette must-kollased keelulindid, kui perel on kodus kappides suured varud. Osa tooteid vahetatakse odavamate ja tervislikemate vastu välja, osa jäetakse samaks. Pere ei tea, mis on mis.

Järgnevad paar minutit ahhetavad pereliikmed oma keelumärkidega kööki nähes ja uurivad kappe. Siis tarbivad nad mõnda aega neile jäetud toitu ja üritavad päevade-nädalatega ära arvata, mis on nende harjumuspärane kaubamärk ja mis on vahetatud. Sageli ei saa nad absoluutselt vahest aru.

Neile õpetatakse ka söögitegemise baasoskusi, mis tihti puudulikud on. Või noh, tegelikult on tavapärased totrad vabandused nagu “Pole aega, kiire elu” ja nii haarataksegi mugav ja kallis valmistoit. Samas on neil inimestel teleka ees vedelemiseks aega maa ja ilm. Mingis punktis hüppab välja ka toitumisnõustaja, kes ühe konkreetse teema kohta nippe jagab (a la “milline õli on praadimiseks tervislikem?”).

Grande Finale

Lõppfaasis paljastatakse perele, millised toidud välja vahetati ja mis olid nende vanad lemmikud. Samuti toovad saatejuhid välja hinnavahed ja kui palju nad soodsama tootega ühelt pakendilt ja terve aastaga säästa võivad. Aasta peale räägime ikkagi sadadest ja tuhandetest. Pereliikmed valivad, millised tooted oma menüüsse alles jätta ja mis ikkagi ei sobi. Umbes 90% jäetakse alles, vaid vähesed lükatakse tagasi, sest nt. “see odav vein oli lihtsalt rõve” vms. Viimaks lüüakse numbrid kokku ja pere kukub pikali, kuuldes, et säästaks uute valikutega aastas nt £6000 ja võikski reisile mina või mida iganes teha. Milline hämmastus inimeste näolt siis peegeldub! Ja selleks, et mõista, kuidas iga väike valik loeb, on vaja telesaadet, kedagi teist. Tõsi, ise peeglisse vaadates näed ikka ühte ja sedasama. On vaja värsket pilku! Fotot uue nurga alt!

Mida sellest saatest õppida?

Eestlastel tunduks nagu olukord mõnevõrra parem olevat, aga tegelikult ei tea ka. Äkki näen asju taas liiga oma mätta otsast? Igal juhul toon välja mõned põhiasjad, mida iga selle saate vaataja kõrva taha võiks panna. Enne lisasin saate lingi ka, aga ma ei tea, kuidas see näiteks Eestis toimib. Siin, Suurbritannias sain ma BBC iPlayeri alla laadida ja osi ka arvutist vaadata.

  • Jälgi toitu ostes kilohindu: UK-s on see pisut keerulisem, sest näiteks puu- ja köögivilja puhul on kilohinnad segi tükihindadega.
  • Ära hoia alusetult mingist kaubamärgist kinni: poe enda toode (a la Prismas Rainbow, Coopis Säästu asjad, Rimi omatooted jne.) on üldiselt kordades odavam ja kvaliteet on tegelikult sama. Pole mõtet vingema pakendi eest maksta.
  • Pane toiduained kodus neutraalsetesse või kirevatesse (kaubamärkideta!) pakenditesse: nii saad lahti lasta konkreetsest kaubamärgist, võta seda kui kaubamärgi võõrutusravi. Hangi pigem vahvad värvilised kuivainetopsid ja muu säärane, nii et tahaksid kodus asjad ümber kallata. Siis pole väga vahet, milline see originaalpakend on ja võid koledama pildiga säästumakarone osta. Olen nõus, et need odavamad on kuidagi koledamad ega ahvatle poes nii väga ostma.
  • Ole teadlik, mis sul kapis on: Birminghamis kasse valvates nägin suisa sellist varianti, et külmkapi uksel oli spetsiaalne tabel, kuhu sai markeriga kapi sisu üles tähendada. Ma ei tea, mis materjal seal oli, aga sealt sai ka kustutada ja uusi asju asemele lisada.
  • Pane toidukulud kirja: minu jaoks on see väga silmiavav olnud. Enne arvasin, et nii jube palju toidule ei kulutagi, aga tegelikkus oli hoopis midagi muud.
  • Osta multipakke ainult siis, kui toodet päriselt tarbid: see kehtib eriti rikneva toidu puhul. Kui ostad kokku hunniku odavat kraami ja pool sellest halvaks läheb, siis kokkuvõttes sa ei võida.

Põhiline on aga kaubamärgid ja nende sõltuvusest lahtilaskmine.

Kas jälgid toitu ostes kaubamärke?

Millised on su lemmikud kaubamärgid? Miks neid valid?

Siit võiks aretada ka põneva väljakutse: püüa 30 päeva (see ajavahemik on ju popp?) kaubamärke mitte jälgida ja jälgi hoolikamalt hinda. Pane kirja oma tavapärase valiku hind. Kas see on soodsaim? Kõige tervislikum? Miks sa sellest kinni hoiad? Kas on paremaid valikuid?

 

Advertisements

Miks vähem raha pangakontol on hea asi?

Üks mõte on mind juba pikemat aega kummitanud. Päris mõtteks ei saagi seda võibolla nimetada, pigem on tegu mõttekilluga, sellise kerge kübemega, mis tuules lendu tõuseb ja minema lendab. Sellisega, millest päris korralikku mammutpostitust kirjutada ei saa. Samas ei peagi ju iga kirjatükk grafomaaniakalduvusi väljendama, eks?

Olen taibanud, et kolmekohaline kontojääk on mõnevõrra motiveerivam kui neljakohaline. See tähendab, et mul on vähem raha. Ei laiuta mitu tuhat eurot kogu aeg silme ees, kui panka sisse logida. Vastu vahivad hoopis pisemad numbrid. Ütlen ausalt, et kui kontojääk on neljakohaline, olen ma palju altim seda kulutama. Niipea, kui kukub alla 1000 euro, hakkab peas tööle mingi häirekell: ei olegi seda seal nii palju. Mõtlen iga kulutuse hoolikamalt üle, planeerin, kalkuleerin ning jätan tihti mõne mõttetu ostu tegemata. Oli periood, mil üritasin jääki kindlalt üle 1000 hoida, sest siis oli hea tunne, et saab seda ja teist lubada. Konks oligi selles, et seda “lubamist” sai kohati nii palju, et asi läks käest ära.

Mitu kontot?

Huvitav oleks luua endale mitme kontoga süsteem, kus igal sendil on oma kindel ülesanne ning niisama igapäevaseks tuiamiseks jääb minimaalselt raha. Olen tähele pannud, et pikaajalisemaid otsusi (nt. lennupiletid) teen mõistlikumalt, aga igapäevaselt satub sekka ka täiesti jabur kulutus. “No milleks siis seda nüüd vaja oli?” mõtlen tihti. Kindlasti on hea igakuise raharongi saabudes mitu vagunit kiirelt lahti haakida ja investeerimismaale edasi saata, samas mõned vagunid ka kohemaid vältimatute kulude (kommunaalid, pangalaen) linna utsitada. Kuna valin ise, millisel kuupäeval palgamakse ära teen, siis on kiire ja läbimõeldud tegutsemine täiesti võimalik.

Aga kahekohaline kontojääk?

Aga mis siis, kui laseks kontojäägi täitsa kahekohaliseks? Kõik, mis kuu lõpus veel üle on ning mida kuskil mujal kulude katmiseks vaja ei lähe, näiteks investeeringute alla panna ning siis kasvõi viimane nädal selle kahekohalise numbriga toimetada. Tõtt-öelda tundub see kahekohaline number eriti õõvastav. Tekib tunne, et polegi nagu midagi. Aga äkki tuleks see kulude parema lahtimõtestamise nimel isegi kasuks? Nädal enne planeeritud palgapäeva “liigne” muudele kontodele ja siis vaata ise, kuidas hakkama saad. Miks ka mitte?

Jah, tean, et säästmine pole ainus tee, millel käia. Mul on lisatulu tekitamiseks hea plaan, aga see peab ootama, kuni ühe kirjutamisprojektiga ühele poole saan. Ja see plaan võtab omajagu aega. Enne aasta lõppu saan loodetavasti aga juba blogis esitleda ja välja hõigata, mille vägevaga olen hakkama saanud. Jääge kuuldele!

Kuidas veel ägedam oleks?

Mis kolmekohalisest parem võiks olla? Viie- või kuuekohaline, millega end piisavalt turvaliselt tunda. Kuigi tõenäoliselt hakkaks ühel hetkel närima, et mida see raha seal niisama ikka kössitab, vaja kuhugi täiendkoolitustele arenema (=kasvama) saata. Erinevalt inimestest raha niisama passimise ja inaktiivsuse najal paksuks ju ei lähe.

Tee seda, mis tõeliselt meeldib

20180820_201453-11109618004.jpgProovisin seda särki rahvamaja WC-s, kui käisin riidemüügil, kust naasesin muide päris hea (kleidi)saagiga. Minu jaoks tähistab loosung “Six month vacation twice a year” finantsvabadust: “tööd” tegema ei pea, kogu aeg läheb “puhkusele” ehk tegevustele, mida tõeliselt naudid ja millesse kirega sukeldud. Võib juhtuda, et nende eest mingil kummalisel põhjusel ka raha pakutakse. Särki ma ei ostnud, sest seljas hästi ei istunud, aga blogi jaoks võis ju kiirelt avaliku peegli ees pildi teha. Pankrotti selle särgi ostuga läinud poleks, maksis 50 senti, aga ega mu riidekapp ka lõputult paisuv ole.

Minu peamine motivatsioon finantsvabaduse saavutamiseks on, et siis saaksin segamatult tegeleda sellega, mis tõeliselt meeldib. Pühenduda. Anda endast kõik, ilma et peaks raha ja toimetuleku pärast stressihigi valama. Muidugi ei saa elamist edasi lükata, sest praegu pole seda, teist ja kolmandat. Tuleb kohe oma kirgedega tegeleda! Ma jooksen ka praegu, aga jookseks veelgi paremini, kui saaks täielikult trennidele pühenduda ja end nende vahel korralikult välja puhata. Nii palju võistlusi on läinud igapäevaelu sahmimiste nahka. Tegelikult tahaks veel rohkem kirjutada, ideaalis võiks kirjutamine muidugi rahavoogusid tekitada, äkki tulevikus õnnestub.

Augustis olen viimaks jõudnud sellesse punkti, mil pühendungi rohkem kirjutamisele (4 blogi, 1 suurem loovkirjutis). Tundsin, et kui olen isiklikult ettevõttele 1000 euro kanti käivet (mitte kasumit) tekitanud, võib korraks vabamalt võtta, sest abikaasa toimetab ju edasi ja käive kasvab veel. Sellest rattast mahahüppamine oli aga mõnevõrra keeruline. Ikka tuli 100+1 pakkumist (tõlketööd) ja tekkis kiusatus mõnele “jah” öelda. Tegin aga pigem näo, et neid pole olemas. Millelegi “jah” öeldes, ütlen ju iseendale “ei”. Sai seekord pidurit tõmmatud. Küll jõuab end veel pooleks, neljaks, kaheksaks tõlkida, kui parajasti muus vallas loomekriis siruli paneb.

Kas on siis seni teisiti olnud?

Pean ennast selles mõttes õnnelikuks inimeseks, et ma pole pidanud tegema sellist tööd, mis mulle täielikult vastukarva oleks ega õppinud vägisi mingit jura, mille ülikooli uksest välja astudes sekundipealt unustan. Tunnistan, et on asju, mida ma veel teha tahaks (kasvõi raamatu või kahe või kolme kirjutamine/toitumiskursuste väljatöötamine), aga milleni mingitel põhjustel jõudnud pole. Tegelikult tean isegi põhipõhjust: püsimatus. Mulle meeldivad nii paljud asjad korraga ja ma soovin ka tulemusi kohe ja praegu, et ma ei suudagi keskenduda. See on ka üks põhjusi, miks lõin ingliskeelse blogi Three Goals, Thousand Days ja seadsin endale 1000 päevaks 3 suurt eesmärki, mille edusammudest/tagasilöökidest iga päev kokkuvõtte teen. Iga päev. Järjepidevalt. Olgu, vahepeal kirjutan 3 päeva postitused korraga, aga vähemalt mõtlen neile eesmärkidele ja sunnin end analüüsima, kas olen juba lähemal või hoopis uitama läinud.

Kui millelegi pühendun, kannab asi viimaks vilja. Bloginud olen näiteks juba ligi 15 aasta jagu, see on mul juba ei tea mitmes blogihakatis. Olen kõva alustaja ja planeerija, aga enda kurvastuseks kipungi stardipakkudele passima jääma. Või tõusen pakkudelt üldse püsti ja lähen vaatan, mis parajasti kaugushüppe kastis toimub. Poole hoojooksu pealt kasti keeran aga otsa ringi, sest ühtäkki tõmbab ketast heitma. Heiteringi aga ei jõuagi, sest mind tabab eksistentsiaalne kriis. Viskan staadionimurule pikali ja mõtisklen, et kus ma nüüd omadega olen ja kuhu edasi. Siis läheb kõht tühjaks ja lahkun staadionilt. Jah, täpselt nii kaootiline see värk ongi. Kunagi lugesin ühes blogipostituses kokku oma huvialaringe: karate, laulukoorid, teatriklass, klaver, barbiriiete õmblusring, käsitöö, lilleseade, rahvatants… See oli 8 aastat tagasi. Nüüdseks on (vabaaja veetmisviiside) nimekirja lisandunud rahvusvaheline tudengiorganisatsioon, üliõpilasnõukogu, kasside päästmine, kõhutants, postitants, burlesk, jooks… Vot jooks on üllatavalt kauaks pidama jäänud. 9 aastat võistlusi! Tulemuste ajaloo tippisin ka kenasti oma Sportlio profiili ümber ja alates sellest hetkest, kui hakkasin tõsisemalt trenni tegema (2015) ja šokolaadimasenduse kilod kadusid, hakkasid ka korralikumad tulemused tulema. Jooks on jätkuvalt põnev ja treeningplaan hoiab mind kenasti rajal. Sel teekonnal on mitmeid tähiseid ehk võistlusi, mille poole pürgida ja ma lihtsalt tahangi seda rada käia. Kuna ma abiellusin pikamaajooksjaga, siis tuleb ju isegi uue perekonnanime vääriliselt lipata.

Plaani olulisus

Tõenäoliselt suudaks ka muudel elualadel paremini rajal püsida, kui kindlam plaan paigas oleks. Näib aga, et muus osas on plaane natuke keerulisem teha. Jooksu puhul on ju teada mingid põhitõed: nädalas 1 pikk jooks, lühikesed lõigud, pikad lõigud, jooksuharjutused, vahele kerged taastavad jooksud. Aga elu põhitõed? Igaühel on eri eesmärkide saavutamiseks vaja astuda erinevaid samme. Olen üritanud mitmesuguseid plaane teha, mul on kodus isegi üks suur korktahvel, mis eesmärkide valdkondade kaupa märkmepabereid täis kleebitud. Plaanid olid suured, tahvel seisab aga nukralt akna all ja üks kassidest käib sealt aeg-ajalt pabereid maha rebimas… Plaan on oluline, aga veelgi tähtsam on selle elluviimine, see raske-raske esimene samm!

Töö või puhkus?

Ütlen ausalt, et ma ei karda tööd teha. Ei. Meie perekonnas (mina ja abikaasa) levib kohati pigem midagi töönarkomaania sarnast. Võin küll vahepeal vinguda, et ei pea kõigile klientidele vastu tulema ja niigi punnis graafikusse veel üht füsioteraapiat lisama ning et kui meil ongi 5-nädalane ootejärjekord, siis nii ongi. Aga. Niipea, kui olen sedasorti vingumisega ühele poole saanud ja täheldanud abikaasale, et tema enda “mina” ja eraelu ja trenn on ka ülitähtsad, tähtsamad kui kliendid (enda eest peab ju kõige paremini hoolitsema, muidu ei saa teistele midagi pakkuda), poogin endale külge mitu tõlkeprojekti, arvestan oma aja- ja energiaressurssi “natuke” valesti ning olengi keskööni silmipidi arvutisse kleebitud, et siis pisut magada ja nii kuue paiku hommikul edasi lasta… Nii et ega ma ise parem ole. Ja see ajab vahepeal närvi. Miks ma kellegi teise jaoks niiviisi võimlen? Kas ma tõesti tahan elu lõpuni tõlkida? Oh, see on juba eraldi teema. Lühidalt: kirjutamist armastan rohkem, tõlkida võin nn. huvitavaid asju ehk näiteks raamatuid (kaua võib lepingute ja muude tarbetekstidega võimelda, eks).

Utoopias oleks mu elu aga selline, et teen kerge hommikujooksu, võimlen keha soojaks, söön toitva hommikusöögi (mille foto läheb ka mu toidublogi Instasse), kirjutan paar tundi raamatut, teen raske põhitrenni (lõigud vms.), naudin trennijärgset smuutikest (Instasse pilt), loen natuke raamatut, pikutan aias, teen korraliku toitva lõuna ja kirjutan sellest kohe ka retseptikese oma toidublogisse (+Insta), nikerdan pisut eri blogide või toitumiskursuste kallal, loen oma rahamägesid kokku, teen jalutuskäigu/mõnel päeval poen ka introverdi kestast välja ja kohtun sõpradega, eriti raskel trenniperioodil teen veel ühe taastava trenni, söön korraliku õhtusöögi, loen raamatut, vastan fännide kirjadele/kommentaaridele, vaatan head filmi/seriaali (BBC seriaalidest väike sõltuvus), loputan päeva alla toitva smuutiga, lähen mitu tundi enne keskööd magama. Kõlab nagu midagi puhkuselaadset? Tegelikult on siingi paar sellist elementi sees, mis võiks edu saavutamisel ka mõne sendi sisse tuua.

Kas miski takistab mind? Mingid rahavarud oleks nagu olemas, et teha mida iganes, aga üks tige tegelane peas ütleb, et ei saa ilmaaegu rattalt maha ronida ja üldse mitte uut raha sisse tuua. Tuleb ikkagi seda nö. päristööd ka teha ehk siis tõlkida ja massaaži teha ja täita kõiki neid ülesandeid, mis kaasnevad isekehtestatud pärisorjusega nimega “väikeettevõtlus”. Samas jätkan ma selle ideega flirtimist: teha, mida ise tahan.

Tahe. Tahe on üks väga võimas asi. 2007. aastal lõpetasin keskkooli ja jäin aastaks ootama, sest ma tahtsin BFMi sisse saada ja stsenaristiks õppida, sinna võeti aga üle aasta tudengeid vastu. 2008. aastal astusin aga hoopis inglise keelde ja kultuuri sisse, sest tahe oli vahepeal muutunud. 2011. aastal otsustasin juba jaanuari esimestel päevadel, et tahan Inglismaale õppima minna, täitsin avalduse, koostasin portfoolio, võimlesin end lolliks, elasin isegi ingliskeelse telefonivestluse üle (introverdi õudusunenägu!!) ja SAIN SISSE. See aasta oli raske, sest õppemaksu tuli ise tasuda ja polnud kindel, kui kaua vastu pean. Tahtsin seda nii väga, et tegin samal ajal tööd ja sain oma magistridiplomi Inglismaalt kätte. Jess. Vahepeal oli tahtejõu- ja suhtekriis, kuid siis viis tahe mu 2 kuuks Aasiasse ekslema (kui hästi läheb, valmib mul sel teemal raamat, hetkel pooleli), tõi kaalu 72 kg pealt tagasi 62 peale, pani mind ettevõtet asutama, abielluma, toitumisnõustajaks õppima, jooksus uusi rekordeid purustama. Tahe on võimas, aga seda peab olema palju. Kui on tahet, tuleb ühel hetkel ka finantsvabadus ja hobidest võivad saada meeldivad rahamootorid…

Blogimine muudab mõtlemist

close up of hand over white background
Foto: Pexels.com

Kui hakata aktiivsemalt blogima või muul moel oma mõtteid kirja panema (mul on lugematul arvul raamatute algusi ja muid kirjatükke paberiservadele kritseldatud), lülitub kogu mõtlemine sootuks uuele lainele. Üpris suvalistel hetkedel hakkavad pähe ronima lausekatked, mis lausa nõuavad blogis laiemale maailma avalikustamist. Teistesse ajukäärudesse idandavad end tulevaste postituste seemned, üldpildid ideedest/teemadest, mida kindlasti käsitleda sooviks. Sama on mul juhtunud ka siis, kui aktiivsemalt mõne loo kirjutamisega tegelen, kuid ka neil puhkudel, kui parajasti ühtki lugu pooleli pole, aga mõte on loomisele “avatud”. Oot, mis asja see üldse tähendab? Mõnes olukorras, näiteks ülikoolis loengus/seminaris, käib peas mingisugune klõps ja tunnen, et pean kohe midagi paberile kirjutama. Jah, see on juhtunud just mu kirjandusteemalistes seminarides, kuid ka rongisõidul Inglismaal, mil lugesin paksu toitumispiiblit (pealkiri ongi “The Optimum Nutrition Bible“, väga hea raamat, olulistest asjadest lihtsalt kirjutatud).

Ma armastan seda palavikulist kirjutamistungi. Seda tunnet, et ma ei suuda rahulikult paigal istuda ega üldse edasi elada, kui ma oma peas toimuvat nüüd ja kohe kirja ei pane. Tõsi, tihti on need palavikuliselt sirgeldatud mõtted jäänudki märkmikesse või Ryanairi pardakaardile (viimati tabas “palavik” mind lennukis) paremaid päevi ootama, aga aeg-ajalt idanevad need seemned ka millekski suuremaks. Nii on ühest seemnest saanud praeguseks mu ingliskeelne motivatsiooniblogi ja tuhande päeva projekt, mis suisa peab õnnestuma ja õnne jäädavalt mu õuele tooma. Tegelikult olen iseloomult kergelt melanhoolne ja pidevalt rahulolematu, pidevalt edasipürgiv, nii et ei suuda lihtsalt rahule jääda, vaja edasi rühkida. Kui õnn jõuabki mu õuele, vaatan talle otsa ja otsustan, et teiselpool maakera on palju vägevam õnn ja mul on vaja kohe praegu seda jälitama asuda. Sellise mõttega lähen magama ja võimalik, et olen järgmiseks päevaks selle tagaajamise unustanud, sest trenn-töö-muud värgid võtavad üle.

Esimesed sammud kirjutamis- ja blogimaastikul

Millal ma blogimist alustasin? Eriti vanakooli blogi ehk päevikut hakkasin pidama pärast 1997. aasta jõule, kui olin 9-aastane. Sain kingituseks tühja joonitud märkmiku. Kauni, paksude kaantega. Kus see küll nüüd on? Minu väikse mina väärtuslikud mõtted ja heietused õues mängimisest ja kassilt kriimustada saamisest…. Igatahes, tundsin seda märkmikku käes hoides tungi hakata oma elu kirja panema. Üks teine, pisem märkmik oli veel. Sinna kirjutasin luuletusi stiilis “mõisahärral toimub ball/mul on kaelas ilus sall” (ilmselgelt Haapsalu lähedal paikneva Ungru mõisa mõjud) ning pikemat sorti soigumisi teemal “miks tapeti lõvikuningas Mustafa”. Jah, kasvasin üles Disney multikatega. See konkreetne “Lõvikuningas” oli küll rootsi keeles ja midagi aru ei saanud, aga meil oli ka eestikeelne raamat, nii et see aitas ikkagi mõista. Minu lemmikud olid tegelikult punapäine Ariel (“Väike merineitsi”), ürgne Pocahontas ja Hiina kangelanna Mulan. Oi, ja muidugi Peeter Paan! “Alice imedemaal” oli üks neist imelikest multikatest, millest eelteismelisena aru ei saanud.

Arvuti jõudis meie perre siis, kui olin 11-aastane. Ega sellega algul väga midagi muud teha saanudki kui väga kummalisi mänge mängida või netist kuulsuste aadresse otsida (saatsid kirja, kus ülistasid kuulsust ja said vastu autogrammiga postkaardi), kui sai vahepeal loa internetti minna. Siis oli veel see aeg, kui netti ühendumiseks tuli kuulata, kuidas telefon koridoris tulnukatele krigisevaid helisõnumeid saadab. Sellest perioodist on mu esimesed kohtumised Wordiga. Tundus ikka müstiline koht küll. Mul on mõned tollased käsikirjad isegi välja prinditud ja konutavad hetkel öökapil. Hmm, “Ungru mõisa vaimud” ja “Paberipuude planeet” – kummitused ja düstoopia-ulmekas, kus planeet Maa hävitatakse. Minu “raamatud” ja tõestus, et mõne käsikirja suutsin ka lõpetada. Olin omamoodi teismeline. Vist. Iseenesest on ju põnevgi lugeda, mis mu peas tollal toimus.

Ühel hetkel eksisin blogimaailma ära ja Blogspotist sai mu suur sõber. Blogijate seltskond oli väike ja tundsin end mõnes mõttes erilisena. Aasta võis olla äki 2004? Ah, ei, leidsin üles, hoopis 2005 oli ja oma esimese postituse lõpetasin sääraste “tarkustega”: “Esimene postitus polnudki kõige hullem. Isegi filosoofia mahtus siia sisse. Aga nüüd ma lõpetan, sest muidu ma jäängi siia ja kõik tähtsad asjad jäävad tegemata. Mitte et oma mõtete väljendamine polekski tähtis, aga… elu ootab ja arvuti taga istumine pole ometi elu.

See esimene ja ka teine blogi olid sellised igapäeva elu teemalised jauramised, mis üritasid kohati ka filosoofiliseks minna. Olin ma ju ometigi Eesti kõige esimesel filosoofiaolümpiaadil käinud (ja põrunud) ja tahtsin erudeeritud ja äge olla. Usinalt lugesin ka Hesse “Stepihunti” ja muid veidrat sorti raamatuid.

Küllastumine

Eesti keele olümpiaadi eelvoorus tuli alati mingi uurimistöö koostada. Alustasin 8. klassis kodutalu juurte uurimise ning vanaema ja vanatädi pinnimisega, jätkasin 2004. aastal (9. klass) ajalehtedest Euroopa Liidu kohta käivaid metafoore välja lõigates (sain parima uurimistöö auhinna, jee), kaevusin 10. klassis sügavale Mats Traadi “Harala elulugudesse” ning koostasin 11. (või oli 12.) klassis uurimistöö blogidest. Selle jaoks lõin ka spetsiaalse blogi. Ja siis oli mul veel eraldi blogi, kus avaldasin lihtsalt mingite totakate testide tulemusi. Tead küll, need Nametests-tüüpi värgendused, mis aeg-ajalt Facebooki üle ujutavad. Siis mul Facebook puudus, tegin lihtsalt kuskil lehel teste ja tundus äge seda kõike kohe maailmaga jagada.

Püüdsin ka Hubpagesi abil rikkaks saada ja kribasin seal ingliskeelset retseptiblogi, kuhu toppisin oma fotograafiavõhiklusest eriti koledaid toidupilte ja linke, mis pidid raha mu õuele meelitama. Ja siis tegin mingi headuse blogi, millega pidi ideaalis veel terve hunnik inimesi liikuma, et siis koos maailmas leiduvatest toredatest asjadest kirjutada (aasta oli 2006). Lühidalt… blogisid oli palju.

Uus hingamine

2013. aasta lõpus alustasin puhtalt lehelt toidublogiga. Esimesed postitused olid pool-luulelised, üritasin iga retsepti külge mingi lookese pookida. Nüüdseks olen lugude väljamõtlemisest loobunud, kirjutan lihtsalt elu-olust. Motoks on “Toidult peegeldub elu ise”. Eks nende toidupostituste kaudu avanebki väga palju elus toimuvast. Olen ka kohviku-restoranikülastustest ja toidureisidest kirjutanud. Minu postitused Taist ja Malaisiast jõudsid veebruaris Äripäeva Reisierissegi (kirjutasin natuke ajakirjale kohasemaks). Toidublogi tiksub mul pidevalt kuklas. Kõigist ampsudest pilte ei tee, aga väljas süües tavaliselt ikka jäädvustan. Vahel on uut retsepti luues ka arvuti laual lahti: mökerdan kausis midagi kokku, kirjutan kiirelt postitusse paar lauset. Mõne postituse (mustandi) kirjutan käigu pealt telefonis, kui näiteks rongis peab püsti seisma ja raamatu lugemine oleks ebamugav.

Selle aasta juulis algas ka tuhandepäevane eesmärkide teekond ja sellegi jaoks tegin uue blogi. Seal annan iga päev oma edusammudest aru. Kuna selline kirjutamistuhin juba sees oli ning ühel pikemat sorti rongisõidul (Tartusse) Rahajuttude kaudu eri investeerimisblogisid sirvisin, hakkas mind närima veel ühe blogi idee. Seesama siin. Toidublogi, igapäevablogi ja investeerimis-säästmisblogi? Miks ka mitte? Ja kes ütles, et ma siin peatun? Tunnistan ausalt üles, et loodud sai ka Sportlio sportlase konto… See on veel väga värske ja toores, aga tundsin, et äkki oleks seda vaja. Mine veel jooksugrupi ühistrenni, igasugu mõtted tulevad pähe.

Avalik elu?

Mis minust üldse iseendale alles jääb, kui kõik niimoodi avalikkuse ette laiali laotan? Mina jään täielikult iseendale. Ma ei kingi oma olemust ära, vaid jagan seda, mida soovin. Kirjalik eneseväljendus on mul alati kordades osavamalt välja tulnud kui suuline. Mõte töötab hoopis teistmoodi, palju ladusamalt. Introvert. Sissepoole elaja. Vähemalt pealtnäha. Andke mulle paber ja pastakas (vahel toimib ka tühi Wordi dokument kannustavalt) ning ma teen imesid. See on kohati müstilinegi, kuidas sõnad paberil uusi kooslusi moodustavad ja oma elu elama hakkavad. Kui ma sellesse kirjutamisvoolu sisse saan, ei tahagi sealt välja tulla.

Ma ei jaga netiavarustes oma kõige salajasemaid mõtteid. Püüan jagada seda, mida hästi tean ja millest võiks teistelegi kasu olla. Usun, et mul on nii mõndagi pakkuda. Seepärast mul nii palju eri suunitlustega blogisid vaja ongi. Muidugi on need ka eneseimetluse toitmiseks ja oma eesmärkide paremaks saavutamiseks oluline. Motivatsiooni (näiteks a finantsvabaduse osas) on palju kergem üleval hoida, kui sel pidevalt näppu pulsil hoida. Kirjutamine annab just võimaluse asjad enda jaoks selgemalt läbi mõelda ja eesmärke kinnistada. Ja kes iganes on lugenud sääraseid raamatuid nagu “The Secret” teab, et kui millelegi mõtled, siis aktiveerid teatud aspekti oma elus.

Ma ei tunne end alasti, asi on minu kontrolli all. Just nagu siis, kui tegelesin veel burleskiga ja võtsin end laval suhteliselt paljaks.

Lõpetus

Lõpetuseks aga mõned read aastast 2013, kui olin juba enam-vähem erudeeritud (ikkagi kirjutamise magistrikraadiga ja puha) blogija:

Kirjutamine on mitmeski mõttes teraapia. Esialgu on see üleliigse auru väljalaskmine ja kui kogu kaasas lohisev liigsus on eemaldatud, siis on sees palju rohkem ruumi. Ruumi ilule. Ilule ja elule. Ilu hakkab sees õitsema ja poeb ka väljapoole, vormudes paitavateks sõnadeks, hellitavateks lauseteks, tervendatateks lõikudeks. See on säärane ilu, mida tasub maailmaga jagada.

Investeerimine on mõtteviis

bank banknotes bills box
Foto Pixabayst

Neile, kes pole investeerimise või niisama raha kogumisega alustanud, võib vajalikku summa kõrvaletoimetamine esmapilgul võrdlemisi keeruline tunduda. Kuidas siis ei kulutagi kohe ära ja vähendan oma kulusid ja oman nii palju kannatust, et rahal omasoodu kasvada lasta? Lihtsalt, vaja on muuta mõtteviisi. Andkem aga tõele au: kuigi vaja on astuda üks samm, siis on see siiski väga keeruline samm. Mõtteviisi muutmine? Oi, isver. Kõik need ajukurdude vahele lõksu jäänud mõttemustrid, mida mingigi präänikuga sealt välja ei meelita ega sirgeks tõmba… lootusetu? Ei, kui sa seda piisavalt tahed. Lõppkokkuvõttes taandub kõik tahtele.

Olen juba aastaid teatavat säästlikkusele kalduvat mõtteviisi omanud. Muidugi hõiskasin ma rõõmust sel õndsal tunnil, kui poes hakati toidukaupadele kilohindasid juurde pookima, palju selgem pilt kohe! Reise planeerides olen alati soodsat lennuhinda otsinud ja majutuskohtigi väga hoolega valinud. Samuti olen kulusid mitme kuu peale jaotanud: ostnud ühel hetkel lennupiletid, broneerinud kuu hiljem majutuse jne. Siin on väga palju nippe, millest rääkida, mõni teine kord jõuab. Poodides jälgin säästmiskampaaniaid, riideid ostan kas reisil olles Primarkist, C&A-st, Decathlonist (spordikraam) või kodus pigem paari kuu tagant toimuvalt kasutatud riiete müügilt (korralikud püksid 1.50 eest, pluusid mingi 0.50) või mingi Soome riidelao välimüügist, mis vahel meie kodukanti põikab (peamiselt sportlikum kraam, aga ka väga ägedad joped ja talvesaapadki sain 30 eest). Kui säästmine on juba loomuses, siis pole väga keeruline end ka investeerimise otstarbekuses veenda.

Esimesed eurod toimetasin Funderbeami kontodele 2017. aasta juunikuus, kui olin Funderbeami töötajatele toitumisteemalise koolituse teinud ja otsustasin pärast natuke netist uurida, et mis ägedas kohas ma nüüd käisingi. Ahah, saab erainvestorina igasugu idufirmasid toetada, lahe ju. Pikemalt selle peale mõtlema ei jäänudki. Novembri lõpul tulime pikalt Malaisia seikluselt, turgutasin oma kokku kuivanud arvelduskontot ühe mõttetu kogumishoiuse (intress 0,01% mis mõttes?) lõpetamisega ja tundsin end korra taas rikkana. Sattusin siis ühte blogisse, kus enam-vähem möödaminnes oli investeerimist mainitud. Mingi plõks käis peas ära. Seda kogumishoiuse summat (tollal midagi 3000 kanti) saaks ju mõistlikumalt kasutada. Sõber Google juhatas mind esmalt eestikeelsete ja eestimaiste portaalideni. Lõin kontod Kreditexis ja Omarahas, mis praeguseks on küll kitsaks jäänud oma kodumaisusega. Kandsin suure entusiasmi sinna raha ja ootasin iga kuu alguses, et saaks aga pisut juurde kanda. Minu puhul polegi seda jama, et ma ei suuda investeerida. Pigem tuleb mind kinni hoida, et ma suures hoos kogu oma raha käruga Mintosesse (uus lemmikkoht) ei toimetaks, vaid jätaks arvete tasumiseks ja toidu ostmiseks ka midagi. Tunnistan, et vahepeal oli see lausa nagu mingi haigus, et tahaks oma raha portaali ära kanda ja siis sama palavikuliselt seal päevas paar korda klõpsimas käia, et näha, kuidas sendid kogunevad. Jah, algul on ka paar senti elevuse tekitajaks!

Ja nüüd tahaks aina veel ja veel raha investeerida, et tuleks juba kauaoodatud lumepalliefekt ja rahapatakas mu oimetuks lajataks.