Reisinipid Suurbritannia avastamiseks, osa 3: pealemakstud eined

See on kolmas osa Suurbritannias reisimisest, riigist, kus olen elanud varemgi ja elan praegu ning kuhu Eestis eladeski kord-kaks aastas ikka satun. Varem lahkasin kohale jõudmist (transport) ja kohapeal ringiliikumist ning majutust.

Söömata väga kaugele ei jõua ning reisilgi olles tuleb keha tankida. Tõenäoliselt ei jaksa sa end Eestis nii täis pugida, et Suurbritannias toidule üldse mitte kulutada, või sellist hunnikut võileibu kaasa teha/konserve kaasa pakkida, et see pagasikulusid üüratuks ei punnitaks Seega tuleb Suurbritannias ka süüa osta ja väljaski süüa. Kallis? Tegelikult ei. Kuna Suurbritannias toidule käibemaks ei rakendu, on poest toidu ostmine isegi vähem eelarveärevust tekitav tegevus kui Eestis. Lisaks on olemas nutikaid variante, kuidas väljas süüeski kokku hoida. See ei piirdu soodsate pakkumistega, vaid ulatub lausa pealemakstud lõunateni välja!

1. Tee ise süüa.

Kui peatud köögiga majutusasutuses või oled koduvalvamisportaali (house sitting) kaudu endale tasuta elamiseks lausa ägeda maja või korteri kindlustanud, on alati kasulik ise süüa teha. Viimase variandi puhul on „koduköögis“ kindlasti ka paljud asjad juba olemas (maitseained, õli, kuivained) ning sul on luba neid kasutada. Hosteliköökides võib, aga ei pruugi mingid põhiasjad olla.

Suuremates toidupoodides on imehea valik ja saad võimaluse igasugu põnevat toidukraami proovida. Mina olen toidupoes alati nagu laps kommipoes, vahin suu ammuli riiuleid. Hinnad on Eestiga võrreldes odavamadki. Päris palju on erinevaid pakkumisi, nt. 2 tükki £2 eest, millega säästad korralikult. „Mitu asja soodushinnaga“ pakkumisi leiab nii köögi- ja puuviljaletist, saiade seast kui ka valmistoidu riiulist. Enamikel poodidel on ka spetsiaalne meal deal, mis lubab sul soodsalt nt võileiva/makaronitopsi + näksi (ei pea krõpsud ega küpsised olema, vahel saab ka puuvilja) + joogi osta (parim variant on olnud 0.5-liitrise naturaalse kookosveega).

Kui jääd kauemaks või külastad Suurbritanniat tihti, hangi endale punktide kogumiseks poe kliendikaart. Ühel heal päeval võid sellega päris palju võita. Mul on rahakotis nt Tesco klubikaart. See jõudis umbes 3 päevaga postkasti, tellisin kohta, kus elasin 2 nädalat. Kui sa postiteenusega seda Suurbritannia aadressile tellida ei saa, pane internetis registreerudes kirja mingi täiesti suvaline aadress ja prindi välja ribakood, mis on mõeldud klubikaardi asendamiseks sellal, kui kaarti ootad. Siin kohal jään küll vastuse võlgu, et kas punktidega kaasnevaid soodustusi samamoodi selle paberjullaga kasutada saad, sest punktide kasutamiseni pole ise jõudnud.

Kui päris nullist ise süüa teha ei jõua, siis britid on tuntud ka oma valmistoidu lembuse poolest. See tähendab, et poodides on valik tohutu ning hinnad polegi kohutavad. Iceland on üks selline pood, kus sügavkülmad on selliseid roogasid täis + seal on ka soodsad kilosed külmutatud köögiviljade pakid. Ja siinkohal ei tähenda valmistoit ainult täisjama. Ühel hilisel õhtul soojendasin hostelis vägagi korralikku maguskartulikarrit.

Kõige odavamad poed on Lidl ja Aldi, aga neid ei pruugi igas linnas kohe käepärast olla. Neist leiad ka koduse rukkileiva. Olin hämmelduses, kui vähe suutsin Lidlis näiteks võrreldes Tescoga kulutada, kuigi ostsin üpris samu asju. Waitrose, M&S Food on pigem kallimat sorti. Kõige tõenäolisemalt jääb su teele mõni Tesco, Sainsbury’s või Co-op.

2. Groupon – vautšeriparadiis

Kui sulle meeldib väljas süüa, tasub silma peal hoida Grouponi pakkumistel. Ostad internetist vautšeri ja lähed sööma. Nagu meie kodumaised kupongiportaalid. Tihti saad korraliku mitmekäigulise söögi kahele ühe hinnaga. Loe pakkumised aga hoolega läbi, sest joogid ei pruugi hinnas sisalduda ning näiteks tass kohvi muudab eine juba kallimaks. Alati võid veepudeli kotti torgata ja pärast einet nurga taga juua, ei pea kallist jooki lisama. Kuponge ei pea tavaliselt välja printima, laadi vaid vastav rakendus oma telefoni. Teine selline portaal on Wowcher.

3. Wetherspoon’s – ehedad pubielamused ja kohv voolab ojadena

Wetherspoon’si pubiketi avastasin 2011. aastal, kui sinna spioonina läksin (vt. järgmist punkti) ja see on mu raugematu lemmik. Mil iganes tahan suurt portsu ega viitsi mingite restoranide ja valgete laualinadega jännata (ehk enamiku ajast), valin Wetherspoon’si pubi. Tellimine on lihtne ning saad kohe tellides ära maksta. Nii jääb olemata olukord, mil pärast eine lõpetamist silmi pööritades lauas istud ega suuda ära kannatad, et juba makstud saaks. Võid maksta nii baariletis või mängida eriti mugavat klienti ja istuda kohe algul lauda, ühenduda The_Cloudi kaudu internetti, laadida alla Wetherspooni rakenduse ja tellida selle kaudu. Nii või teisiti pead oma lauanumbrit teadma. Mina tellin nüüd rakenduse kaudu, sest siis ei pea baarileti ääres tunglema ega üle pubimüra (eriti, kui palju rahvast on) võõras keeles oma tellimust röökima. Introverdi paradiis. Rakendusest tellides saabub toit 10-15 minutiga, sina lihtsalt istu seal. Täpsed juhised on ka igal laual olemas.

Wetherspoon pakub mitmeid allahindlusi, nt. 2 rooga valitud nimekirjast kokku £8.49, teatud toitudega jook tasuta + päevapakkumised. Näiteks neljapäev on karripäev ning siis on valikus tavapärasest rohkem karrisid, mis kõik tulevad helde riisiportsjoni, naani ja poppadumidega. Teemapäevasid on mitmeid, pühapäeval näiteks brunch, teisipäeval steik, reedel (paneeritud) kala. Uuendusena pakuvad pubid nüüd ka piiramatult kohvijooke ja teed. Maksad ühe korra £1.25, saad suure kruusi ja võid seda lõputult kohvimasinast täita. Ei ole just gurmeekohv, aga päris hea küll.

Ainus asi, milles Wetherspoonis pettunud olen, on nende oskamatus prae kõrvale korralikku salatit valmistada. Suvaliselt taldrikule visatud salatileht ja kurgiviil pole salat.

Hiljuti avastasin teisegi sarnase keti, Hungry Horse, kus päris häid einepakkumisi, näiteks 2 suurt praadi kokku £9.49. Käisin seal ühe toiduspioonluse raames ning ei pidanud ise midagi maksma.

4. Market Force – spioonid söövad tasuta

Suurbritannias toimib ka mystery shopping ehk piltlikult öeldes poodide ja söögikohtade spioneerimisskeem. Pubiketi omanik otsustab näiteks, et tahab taset tõsta ja tellib teenust pakkuvalt ettevõttelt hindamise. Pakkumine läheb põhjaliku juhisega vastavasse portaali üles ja spioonid viivad ülesanded ellu. Põnev. Põhimõtteliselt, kui soovid tasuta süüa, teed endale konto, otsid üles piirkonna söögikohtade ülesanded, mille kuupäevad ja kellaajad (väga oluline on täpselt õiges vahemikus külastada) sulle sobivad, loed läbi, milliseid detaile pead märkama, täidad ühe küsimustiku, mis kontrollib, kas said ülesandest aru, ning see ongi sinu. Kui aeg käes, sisened pubisse vms. nagu tavaline klient, tellid toidu, sööd, maksad. Erinevus on selles, et pead märkama pisiasju: kuidas sind tervitati, kes sind teenindas, kas teenindajal oli nõuetekohane vorm seljas (pildid ülesande juures olemas), kui kaua mingi asi aega võttis (tellimuse võtmine, toidu saabumine, arve maksmine), mis seisus olid tualetid, kas teenindaja üritas sulle mingit pakkumist müüa ja käis kontrollimas, kas kõik on korras. Tundub nagu palju asju, aga ajapikku saab see omaseks. Pärast ülesande sooritamist lähed välja, teed kohast pilti, kirjutad tšekile töö numbri, pildistad sedagi ja laadid koos täidetud küsimustikuga sama päeva keskööks üles. Kui kõik klapib, makstakse su eine kinni ning saad väikse töötasugi, umbes £3-£5 ülesande kohta.

Ülesandeid on ka lennujaamades, nii et see on hea võimalus reisides kõht täis süüa. Ülesandeid on aga ka teist laadi. Olen käinud madratseid testimas, tehes nägu, et sooviks osta (tasu poole tunni eest £15). Olen sülearvutite kohta infot küsinud, isegi mänguautomaadiga mänginud, vitamiine ostnud. Hiljuti oli saadaval ka ülesanne, mis hõlmas sõpradega bowlingu mängimist ja kohapeal eine nautimist, aga mulle ei sobinud. Ning on ka hotellikülastusi, kuid need asuvad tavaliselt kuskil kaugel pärapõrgus. Samuti oli päris palju ühe keti ilusalongi külastusi saadaval, aga need asusid kahjuks minu jaoks valedes kohtades. Kõhu olen aga täis saanud, nädala jooksul sõin lausa 5 korda spioonina.

Liituda saad näiteks selle lingi kaudu, mis mulle mõned boonused annab. Konto loomiseks vajad tõenäoliselt Suurbritannia aadressi. Kui oled kuskil maja valvamas, pane kasvõi see kirja. Mul on konto vanast heast Bristoli ajast (2011-2012), ühtki kirja mulle sealt ei saadetud. Kui koju sõidad, võid ju aadressi ära kustutada.

Väike probleem. Raha saad kanda Suurbritannia kontole või teha näiteks Monese kasutaja, kaart saadetakse postiga koju ja sellel kaardil on olemas see sort code, mida Suurbritannia Market Force’ist raha väljakandmiseks vaja on. Kõlab nagu hunnik asjaajamist? Kui kauemaks lähed või sageli käid, võid samahästi selle kaardi varakult endale Eestisse ära tellida (minu kaart saabub peagi ka just Eestisse, loodetavasti enne abikaasa ärasõitu), reisil olles ülesandeid täita ning hiljem kodus kaardi pealt saadud raha kulutada. Tasuta eine nimel võib ju natuke võimelda. Eks kindlasti on teisigi portaale, olen hetkel selle peale pidama jäänud. Isegi Eestis on midagi nagu olemas, aga mitte samas mahus.

Kas oled mõnda neist variantidest proovinud?

Milline kõige ahvatlevam tundub?

 

Reisinipid Suurbritannia avastamiseks, 2. osa: majutus

Mõnda aega tagasi kirjutasin oma suures Suurbritannia-eufoorias esimese postituse selle saareriigi avastamise kohta, keskendudes transpordinippidele (lennud, riigis ringiliikumine). Nonii, oletame, et oled kenasti oma sihtlinna jõudnud. Nüüd tahaks kuskil aga magada ka ning kohalik park tundub liiga pime või külm, et seal kerra tõmmata. Mis on variandid? Hotell-hostel-külalistemaja, raha eest tuba kellegi korteris või hoopis omaette maja ilma sentigi pennigi maksmata – need 3 varianti olen omal nahal järele proovinud. Hetkel elan juba nädal aega tasuta majas. 4 magamistuba, 2 korrust, suur köök, tagaaed… Kuis nii? Kui tahad teada saada, loe postitus lõpuni või klõpsa kohe siin paremal menüüs oleval Trusted Housesittersi lingil. Investorile, kes soovib raha investeerida, peaks see olema parim variant. Vaatame enne aga ka teised üle.

Iga kohaga on seotud ka mingi sooduskood, millest mõlemad kasu lõikame, kui alltoodud linke kasutad.

1. Majutusklassika: Booking.com

Booking.com lehe löön lahti siis, kui tahan mingit lihtsat majutust, mis ei hõlmaks üleliigset suhtlust (versus: Airbnb “kodumajutus”, kus omanik ka sees elab) ja mis oleks ametlik ja usaldusväärne. Sealt leiab klassikalised hostelid, hotellid ja külalistemajad. Kuna olen päris mitmeid aastaid kasutaja olnud, saan ka “Kaval-Antsu” eripakkumisi ehk sageli -10% või muu põnev pakkumine. Inglise keeles on need vist “Genius Deal” vms. Minu lingi kaudu liitudes saad 10% soodustust. Eks neid lehti ole teisigi, kust majutusasutusi leiab (a la HostelBookers, Hostelworld), aga olen Bookingule kindlaks jäänud. Otsingusüsteem funktsioneerib, filtrid sobivad mulle ning läbi Bonusway saan osa rahast tagasi ka. Kõlan varsti nagu katkine plaat, aga Bonusway on tõesti kasulik ja olen väga rahul, et saan nende teenuste pealt raha tagasi, mida ka varem kasutasin ja mida nagunii vaja läheb. Ei ütleks, et oleks hakanud seepärast nüüd metsikult internetis poodlema, et boonuseid kasvatada. Aga… Bonusway kaudu lähen Booking.com lehele küll.

Bonusway+Booking.com – kuidas toimib?

Põhimõtteliselt tuleb esmalt luua endale Bonusway konto. Tee seda näiteks läbi minu liitumislingi ja saad liitumisboonuseid (viimastel andmetel €6), mille ühel hetkel oma pangakontole saad kanda. Bonusway ongi selline keskkond, mille kaudu saab netipoodidest ostes teatud protsendi makstud rahast tagasi. Booking.com puhul on see 4%. Kui oled investor, kes on näiteks Mintose 1-protsendiste boonuste pärast rõõmust kilganud (=mina), siis 4% peaks ju suisa lotovõit olema, pealegi ei võta liitumine tükki küljest. Oletame, et broneerid mingi ägeda hotelli 100 euro eest, saad aga 4 eurot tagasi. Kulu hoopis 96 eurot ehk kahekohaline number. Kas pole tore? Kui palju reisid, siis need summad kogunevad. Vahel on Bonusways ka boonuste võimenduse kampaaniad ehk saad veel rohkem tagasi. Olgu aga öeldud, et kontol raha nägemisega läheb omajagu aega. Mul on mitmed boonused “ootel”. Kui ühel hetkel need aga väljavõetavateks muutuvad, siis sajab ootamatult hunnik raha taevast alla. Näiteks jõulukingitusena või nii. Soovitangi sel juhul Bonuswayga liituda, kui nagunii nt Bookingut või kasvõi HotelsCombined või Agoda lehte kasutad. Eraldi on välja toodud näiteks Radisson, nii et sedasorti kohas peatudes võid väikse summa samuti tagasi teenida.

2. Ela kellegi kodus oma toas: Airbnb

Airbnb võib olla introverdi õudusunenägu või paradiis. Selle algne idee oli, et koduomanikud rendivad oma kodus näiteks üht tuba ja on võimalik näha, “kuidas inimesed tegelikult elavad”. Mõnes mõttes oleks nagu äge, aga teisest küljest võib olla ka pisut ebamugav, kui lähed kellegi teise kodukööki toimetama või kui WC-vannituba asub koridori teises otsas. Selle kaudu oleme aga omajagu reisinud ning elanud kasvõi siinsamas Cardiffis (olen detsembrini Erasmuse vahetustudeng Cardiff Metropolitanis) ühe omamoodi tüübi (selline hipilik luuletaja segamini köögi, aga suure südamega) pööningupunkris või näiteks Manchesteri kahtlasevõitu linnaosas, mille tõttu arvasin eelmise aasta detsembrini, et Manchester on suhteliselt jõle paik. Ei ole, ülivahva on!

Võrreldes Booking.com tubadega, on Airbnb pakkumised üldiselt soodsamad. Muidugi tuleb tähelepanu pöörata koristustasule ehk vaadata, mis number on “cleaning fee” taga. Kui pikemaks ajaks jääda, võib see ära tasuda, aga üksikuid öid broneerides on tegu olulise lisakuluga. Ja Airbnb pakkumised on ehedamad, kui tõesti on tegu toaga kellegi kodust. Pakutakse ka terveid kortereid. Samas on see aga suuresti äriks muutunud ning Londonis on päris palju selliseid Airbnb kortereid, kus ükski kohalik sees ei ela ning ongi näiteks 4 eraldi tuba, mis kõik välja üüritakse. See on omamoodi loterii. Nii oleme sattunud Londonis nii väga räpasesse korterisse (tuba normaalne, aga köök nagu sealaut: halvaks läinud toit, must põrand jne.; märts 2016), kuigi võõrustaja võttis meid isiklikult vastu ja oli sellise näoga, nagu oleks just koristanud. Ja oleme sattunud ka õhukeste seintega korterisse, kus hilisõhtul saabunud elevil asiaatide kilked kenasti läbi kostsid (juuni 2018). Aga oleme elanud ka kaunis puhtas majas Liverpoolis (oktoober 2016). Selliste korterite puhul tihti majutuse pakkujat ennast ei kohtagi. Ta istub kuskil oma kontoris ja saadab juhised ning võtme leiab ukse tagant koodiga postkastist või muust sarnasest asjandusest. Iseenesest mugav, et ei pea mööda linna võtit taga ajama.

Kasuta Airbnb-ga liitumisel lõigu alguses jagatud linki või klõpsa paremal menüüs soovituslinkide all Airbnb peal. Saad €21 reisiraha ehk pool ööd vähemalt tasuta.

3. Tasuta elamine: Trusted Housesitters

Ooo, jõuamegi mu uue lemmiku juurde! Kirjutan seda postitust oma elu esimesest Trusted Housesittersi kaudu saadud majast, kus olen viimased nädal aega peesitanud ja jään veel nädalaks. Tegu on portaaliga, mis ühendab kodust lahkuvad loomaomanikud ja elamispinda otsivad loomasõbrad. Lugu lihtne: teed konto, lood profiili, läbid mitmeetapilise verifitseerimisprotsessi ja kandideerid (jah, ise peab vaeva nägema!) loomahoidjaks. Selle portaali kaudu otsivad loomaomanikud reisil olles oma kaladele söödapuistajat, kassidele orja (jah, kuulutused on tihti just nii sõnastatud), koertele kakakorjajat, lindudele vestluspartnerit, hobustele sõnnikuvedajat, jänestele porgandiulatajat ja nii edasi ja tagasi. Ühesõnaga, selle võimaluse kasutamiseks peavad sulle loomad meeldima, sest inimesed otsivad kedagi loomade eest hoolt kandma. Näiteks mul “on” hetkel kaks väikest valget koera. Selle eest, et nendega kaks korda päevas jalutamas käin, nendega diivanil istun, toidu ette annan ning ühele koerale ka tabletti manustan, lubatakse mul 2 nädalat siin tasuta elada. Mul on oma tuba oma WC-ga. Tegelikult on mul terve maja, sest omanikke pole ju kodus. Suur köök, tagaaed ja muud mugavused. Ma olen kassiinimene, aga saan nendega hakkama küll.

Kui päris aus olla, siis minu plaan on 3 kuud Suurbritannias ühest majast teise kolides ja loomi valvates hakkama saada. Päris mitmed elukohad on juba kindlustatud ehk minu kandidatuur on olnud edukas. Olen leppinud ka sellega, et kui vahepeal tekib mingi auk, siis võta Cardiffi hostelis lihtsa ühikamajutuse, mis maksab nii €11/öö. Enamiku ajast üritaks aga tasuta hakkama saada ning korralikult kohalikku elu tundma õppida. Tunnistan, et profiili loomine võttis aega: fotod, kirjeldused. Aega võtab ka pakkumistele kandideerimine ning alati ei pruugi õnnestuda, sest tahtjaid on teisigi. Eriti, kui tegu on uhke Londoni kesklinna korteriga. Praegu olen päris esimeses kohas, nii et ühtki arvustust mul ka veel pole. Usutavasti läheb kandideerimine varsti aga lihtsamaks, sest kavatsen igatahes korralik külaline olla ja oma ülesandeid kohusetundlikult täita. Vähest kogemust arvestades võib nende kinnitatud pakkumiste üle üpris õnnelik olla. Ees ootavad veel Weston-super-Mare, Birmingham ja Swansea. Koolis käin 2x nädalas, nii et saab lubada natuke kaugemal elamist. Praegu ootan aga pikisilmi, et üks Cardiffi pakkumine ära kinnitataks. Vahelduseks oleks ju tore ka õiges linnas elada, mitte kogu aeg reisida! Kuigi.. hetkel olen ülikoolist nii 13 km kaugusel, selline rattadistants, saab hakkama.

Kui tekkis huvi, võid selle lingi kaudu liituda. Jah, maksta tuleb aastatasu. Lingi kaudu on 20% soodsam ehk jääb kuskil 70 euro kanti. Appi, kui kallis?! Mõtlesin ise ka algul nii, aga olgem ausad, kui mitu ööd saab sama raha eest näiteks Londonis ööbida? 1? Kuna olen juba nädala majas elanud, siis mul on need 70 eurot juba ammu täie ette läinud. Ja kui endal konto juba olemas, saad oma linki jagada ning iga uus liituja annab sulle 2 tasuta kuud. Olgu aga öeldud, et seal tuleb ise aktiivne olla: pilte üles panna, pakkumistele reageerida, verifitseerimisprotsessi kadalipp läbi käia.

Sarnaseid portaale on teisigi (Nomador, Mindmyhome jne), aga see on üks suurimaid, sisaldades palju just Suurbritannia pakkumisi. Mõni teine oli üpris tühjavõitu. Austraalia ja USA ka väga kenasti esindatud. Prantsusmaad tasuks otsida Nomadori kaudu. Eestis keegi oma kodu valvamiseks ei paku, Soomes oli vist 1 pakkumine ja seegi sisserännanud elanik. Suurbritannias ollakse aga asjaga päris hästi juba harjutud ja koduuksed on valla. Lisaks on mitmeid pakkumisi Lõuna-Euroopas. Neist enamik on sellised “lähme jõuluks koju, aga keegi võiks meie kassi vaadata” tüüpi asjad ning koduomanikud on tihti britid. Märkasin, et Suurbritannias on inimestel ka üpris palju loomi. Igasugu kanad ja lehmad ja koerad-kassid-hobused. Mõnel suisa loomaaed kodus! Igasugu maavariandid, mis nõuavad autot, olen välja praakinud, aga ohtralt leiab ka linliku eluviisi harrastajatele sobivaid pakkumisi. Kui tahad aga täiesti keset eikellegimaad elada ja rendid auto, siis suuri maamajasid leidub küll ja veel. Ja basseinidega maju ka. Portaalis on põnev tuhnida!

Milliseid majutusportaale sina reisides kasutad? Jaga kogemust!

 

Kuidas kallis Suurbritannias mitte vaeseks reisida? 1. osa: transport

Suurbritannia puhul kuuleb tihti nurinat, et tegu on kalli sihtkohaga ning sestap jääbki mõnel inimesel see külastamata. Mina olen paadunud Suurbritannia fänn. Isegi sealse ülikooli diplom on kuskil sahtlipõhjas tolmu kogumas. Elasin seal september 2011 – mai 2012. Pärast seda olen aastas kord-kaks kindlalt läbi hüpanud, et üha uusi linnasid avastada. September-detsember 2018 möödub samuti sel hiigelsaarel. Mind võtab Erasmuse vahetustudengina oma rüppe Cardiff Metropolitan University. Kui nüüd see 2017. aastal veel kord ülikooli astumise lugu ausalt ära rääkida, siis lisaks mu loomupärasele õpinäljale kannustas mind tudengistaatusesse sööstma ka võimalus Erasmuse vahetuses osaleda ja kindlasti pidi sihtkoht asuma just Suurbritannias. Nii et kogemust selle kohaga on ning oma nipid on välja kujunenud, kuidas sellestki riigist mitte liiga kõhna rahakotiga koju tulla. Tegelikult on postituse salajane tagamõte Suurbritanniase minevate inimeste voolu mitmekordistada, et lennufirmad konkurentsis kembeldes hinnad veelgi ahvatlevamaks muudaks ja ma saaks veelgi rohkem seal käia!

Kuna mul on selle saareriigi kohta öelda tuhandeid ja tuhandeid sõnu, loobusin esialgu plaanitud grafomaanlikust mammutpostitusest ja jagasin teema osadeks:

• transport: sinna ja kohapeal
• majutus: saab kallilt, aga saab ka täitsa tasuta
• vaba aeg: mida sellega peale hakata ja kust tasuta või soodsamaid elamusi leiab
• toit: kust saab sooduskuponge ja kuidas süüa nii, et sulle peale makstaks

Mida ma sinna ära kaotasin?

Vaadates, kui tihti ma Suurbritannias seiklen, võiks juba küsida, kas mul on seal mõni salajane lapsuke või armuke. Oo ei, enamasti käin nagunii abikaasaga. Mis seal siis nii vastupandamatut on?

• hakkama saab inglise keeles: ära jääb mäng “huvitav, kas ta minust aru saab??”; kõik saavad aru, mida soovin, isegi kui nad vastavad väga kummalise aktsendiga, mille dešifreerimine omajagu aega võtab
• sinna lendamine on odav ja kohapeal leiab ka soodsaid ringiliikumisvõimalusi
• Suurbritannia on nii mitmekülgne ja seal on üüratult vägevat loodust ning mõnusaid linnakesi
• seal toimub põnevaid koolitusi: ise olen käinud end toitumise teemadel harimas, abikaasa kõnnib ühelt manuaalteraapia (nn. ragistamine, raksutamine vms.) koolituselt teisele ja õppis ka trigerpunktide nõelravi ära; Eestis nii häid praktilisi koolitusi lihtsalt pole

1. osa: transport sinna ja kohapeal

Lennud

Ilmselt teavad juba paljud, et lende tasub pikalt ette planeerida. Teooriaid leidub ka selle kohta, et teatud päevadel (väidetavalt teisipäevad ja neljapäevad) on piletid soodsamad. Ja kuupäevaga tasub mängida. Ja veebilehitseja küpsised tasub kustutada jne. jne. Olen üritanud ka kahest arvutist korraga (hoolikas andmete sisestamine ja viimaks Enteri sünkroniseeritud vajutamine) kahele inimesele soodushinnaga piletit osta, nii et ametlikult on “Only 1 left with that price!” Selle katsega on enamasti midagi nihu läinud, kui õigesti mäletan.

Suurbritanniasse saab nii Airbalticu, Easyjeti, Wizzairi, British Airwaysi kui ka Ryanairiga. Minu jaoks on omamoodi “liinibussiks” muutunud just Ryanair. Keskpäeva paiku Tallinnast Londonisse ja mõnel muul päeval zombistava varahommikuse 6.45 lennuga Londonist tagasi (Londoni kesklinnas kuskil National Expressi peatuse lähedal soodsam ööbida ja 4.30 bussiga lennujaama sõita, aga olemas ka lennujaamahotellid). Ryaniga olen lennanud ka Manchesteri (kord nädalas oli lend, nüüdseks vist kadunud), samuti saab otse Dublinisse, kust näiteks Glasgow’sse edasi lennata (käidud-tehtud). Londonit kasutan vahejaamana ka Lõuna-Euroopasse minekuil, olin märtsis oma Tallinn-London, 3 tundi ootamist, London-Barcelona “logistikaime” üle üpris uhke (1 inimene 20+20=40 eurot). Ryanairi hinnataseme kohta on huvitav leht Airhint, kus saad oma sihtkoha ja kuupäeva sisestades aimu (82% täppi, nagu nad ise väidavad), kas on mõistlik kohe pilet ära osta või oodata: näeb selle ajaperioodi tüüpilist hinda ning hindade vahemikku. Näiteks tahan 5. oktoobri paiku korra Eestisse tulla. Uurisin järele, et hetkel on hind £43 ning et tasub oodata, kuna hind võib langeda (tõenäosus 85%). Oktoobris on sel liinil üldine hinnatase £17 kuni £83.

Lenda Riiast või Helsingist

Kui kiiret pole ja tagumik istumist kannatab, võib ka pikema tiiruga Londonisse lennata. Kuna eri jooksudelt olen paraja peotäie “6 euroga Helsingisse” kinkekaarte kogunud, siis aeg-ajalt lendame ka Vantaast. Lisaks kulub 5 eurot Helsingi kesklinnast rongiga lennujaama saamiseks. Tavaliselt ööbime sõprade juures, sest Helsingist minevad lennud on nii 7-8 paiku hommikul.

Teine variant on Riiast lennata. Tasub ära eriti siis, kui näiteks Lux Expressil on kampaania, mille käigus saab 5 euroga Riiga. Peagi lendangi Wizzairiga Riiast: pärastlõunane lend, kell 18 kohal. Hind 16 eurot (versus samal päeval Tallinnast 50 või 94). Luxiga sõites on võrdlemisi mugav ja saab igasugu poolikute postituste/artiklitega tegeleda, teiste blogides tuhnida ja muul moel produktiivne olla.

Skyscanneris otsides saab teha linnukese “Add nearby airports”, kui ei viitsi eraldi iga lennujaama variandiga otsida. Eks neid valikuid ole ka muudel lehtedel, mis pakkumisi võrdlevad.

Boonused lendude pealt

Bonusway kaudu saab ka lendude pealt tibatillukese protsendi tagasi. Toimib nii, et lähed Bonusway lehe kaudu lennupakkuja lehele, ostad piletid, käid reisil ära ja ühel hetkel tiksub teatud % kontole, mille saad pärisrahana välja võtta. Skyscanneri kaudu ostes näiteks 0,1%. Võib küll olematu summa tunduda, aga natuke on siiski rohkem kui päris mitte midagi. Kasuta minu liitumislinki ja saad ka liitumisboonuseid (võib muutuda, aga viimati oli 6 eurot), kui oled teinud sellise ostu, millega vähemalt 1€ boonuseid kogud.

Lisaks Skyscannerile saab Bonusway kaudu ka Qatar Airwaysilt (1%), Vuelingilt (2.05-3.3€, reisid Lõuna-Euroopasse), LOTilt (2€), Kiwist (0,15%), Jet Airwaysilt (1,36-1,63€, reisid Indias), GoEurost (1%, lennu-, rongi-, bussipiletid) boonuseid. 

Lendude pealt ma veel boonuseid teeninud pole, sest avastasin Skyscanneri e-poodide nimistust alles pärast seda, kui olin piletid ära ostnud. Plaanin aga katsetada. Muudest e-poodidest olen aga boonused kätte saanud. Aega läheb vahel küll mitu kuud, aga ühel hetkel on tore avastada, et kontole täitsa pärisraha tekkinud. Tore oli tõdeda, et saan boonuseid tagasi nende kulude pealt, mida tegin ka enne Bonuswayga liitumist ehk mu tarbimine pole pärast hunniku põnevate e-poodide avastamist tõusnud. Ostan sealt, kust ikka ostsin, ja võtan hea meelega boonuse vastu.

Foto: Daria Shevtsova, Pexels.com

Transport kohapeal

Suurbritannias kohapeal tasub ringi sõita ühistranspordiga. Ütlen ausalt, juhiload mul hetkel puuduvad (terendavad silmapiiril) ja seega puudub ka vastav kogemus, aga tõenäoliselt on bussi-rongiga soodsam kui rendiautoga ringi kärutada.

Lennujaamast ära ja tagasi

Kuna enamik inimesi soovib Suurbritannias loodetavasti midagi enamat näha kui lennujaam, siis tuleb esmalt sealt kuidagi ära saada. Luton ja Stansted (Ryanairi pesa) asuvad Londonist põhja pool, sealt on hea näiteks Cambridge’i poole startida, ilma et peaks Londoni kesklinna põikama (tehtud!). Gatwick on lõunas, rannikulinna Brightonisse rongiga lühike maa. Heathrow asub läänes ning sealt oleme startinud näiteks Readingu festivalile, aga hea lähtepunkt ka Inglismaa edelaosa (Southwest, pisut rikkam piirkond) idülli avastamiseks. Southendi Eestist otse ei lenda, ise olen lennanud sinna ühe järjekordse “logistikaime” raames (et säästa 150€/in), kui Portugali treeninglaagrist koju tulime. Natuke enne keskööd jõudsime Southendi, sealt spetsbussiga Stanstedi lennujaama, kust läks hommikul vana hea Ryani liinikas (6.45). Arvestades, et Tallinnast saab Stanstedi ja et nende 2 lennujaama vahel on eribuss olemas (1 tund oli äkki sõidu kestus?), siis võib Southendi kasutada Lõuna-Euroopa käikudeks (Portugalist 20 eurot/in).

Lennujaamadest saab minema nii rongi kui bussiga. Ma ostan piletid tavaliselt ette ära ja kas prindin (kui nõutakse) või näitan telefonist. Rongipiletid saab jaamast “ticket collection” automaadist, kui sisestad meiliga saadud koodi.

• Easybus: ei ole mõeldud vaid Easyjetiga lendavatele inimestele, liigub Londoni ja 3 lennujaama vahel: Gatwick, Stansted, Luton + Manchester ja Liverpool, aga neisse vast otse Eestist (enam) ei lenda. Kõige odavam pilet kesklinna on £2 (olenevalt kursist 2,3€ vms.). Kui lennu saabumisaeg peaks muutuma, saab sama piletiga 60 minutit varem/hiljem ka bussile.
• National Express: minu põhilemmik Suurbritannias ringi liikudes; teenindab Londoni 4 lennujaama + Bristol (Eestist sinna ei lenda, aga oleme Madridist soodsalt tulnud), Birmingham, Manchester. Piletihind algab 6 eurost. Bussid on suured ja mugavad, sellised LuxExpressi mõõtu. Sõidavad praktiliselt ööpäevaringselt. 4.30 Londoni kesklinnast, et jõuda jälle sellele 6.45 lennule? Pole probleemi. Bussid sõidavad nii peamisesse bussijaama (Victoria) kui ka näiteks Liverpool Streetile ja muudesse kohtadesse.
• Terravision: pisut kallim bussifirma (üks suund 9-11€), sõidab Stanstedi, Lutonisse. Pigem olen kasutanud Lõuna-Euroopas, sest Easybus või National Express on paremini sobinud.
• Lennujaama ekspressrongid: ilmselgelt on rong kiirem kui buss, kuna ei pea ummikutes tuiama, ning ekspressrongid on veel eriti väledad. Eks praktiliselt igal lennujaamal ole oma ekspressliin. Rongid seest selle võrra uhkemad pole, ainult kallimad ja kiired. Londonis on rohkem kui üks rongijaam, kust saab siis metroo abil teistesse kohtadesse liikuda Stanstedist saab näiteks Liveprool Streetile, Heathrow’st Paddingtoni, Lutonist (täpsemalt: Airport Parkway, kust tuleb spetsbussiga veel 10 minutit lennujaamani sõita) St. Pancrase jaama (selle kõrval asub kohe ka Harry Potteri lemmikpaik King’s Cross). Otsi: Stansted Express, Luton, Gatwick Express, Heathrow Express.
• Lihtsalt rongid: igasugu muid Suurbritannias liikuvaid ronge on hea uurida lehelt Trainline.

Suurbritannias ühistranspordiga seiklemine

• Linnadevaheline transport: Londonist edasi teistesse linnadesse ja üldse teiste linnade vahel liigun enamasti National Expressi bussiga. Buss on odavam kui rong ja viieka eest saab 3-tunniseid reise tehtud küll ja veel. Aeg-ajalt olen sattunud ka hea rongipileti hinna otsa ja seda ära kasutanud. Üldiselt on rongipiletid esmapilgul üüratult kallid (50 eurot ja enamgi, isegi lennuk on soodsam mõnel juhul). Olemas on ka Megabus, aga see üks kord, kui seda kahtlase välimusega (paks kollane mehike sinisel taustal – pilt bussil) bussi usaldada otsustasin, lõppes sellega, et olime Bristolis täiesti õiges kohas ootamas (kusjuures, ei olnud bussijaam, kuna bussijaama Megabusi alati ei lubata, ning seisime kangapoe ees), tulid kõik teised Megabusid, aga mitte seda, mis meid Cardiffi viinud oleks. Viimaks jalutasime bussijaama ja ostsime pileti National Expressile… ei mingit vabandust ega teavitust. Hiljem sain teada, et Megabusi puhul ongi normaalne tund aega hilineda… Tore oli, et poolmaratoni start alles järgmisel päeval oli. Kui me sinna hilinenud oleks, oi-oi… Tegelikult lähme välismaal võistlustele õnneks alati päev varem.

• Londonis seiklemine: ütlen ausalt, et linnaliinibussiga (punased ja kahekordsed) pole ma Londonis vist kordagi sõitnud. Kui vaadata, kuidas liiklus seal kiirelt umbe läheb, siis on metroo iga kell mõistlik valik. Ja kes ütles, et Londoni metroo on üks keerulisemaid? Kui tead, millisesse peatusesse sul on vaja jõuda, saab kaardil kiirelt vajalikud ümberistumised leida. Isegi Google Mapsi otsing aitab. Londoni kaartidel on ka metroopeatused ju peal. Eks vahepeal tuleb seal tunnelites pikki vahemaid läbida ja suvel läheb lämbeks (erinevalt Aasiast, kus metroo on nagu sügavkülmik), aga metroo on tõhusaim ringiliikumisviis.
  Kui reisimist on palju, soovitan hankida Oysteri kaardi. Sinist värvi nutikas kaart, kuhu saab raha peale laadida ning pileteid osta. See kehtib nii metroos kui ka bussidel + Gatwicki lennujaamast saab rongiga tulles ka kasutada + Thamesi jõebussiga (=paadiga) saab ka sõita. Oysteri eest tuleb esmalt väike deposiit maksta, aga selle saab tagastades tagasi. Kuna me käime tihti Londonis, on Oysterid jätkuvalt rahakotis alles ja ootavad järgmist reisi. Automaadis või netis saab kiirelt raha peale laadida ja kohe väravas piiksutama hakata. Oyster on odavam kui üksikud piletid. Tähtis on aga nii sisenedes kui väljudes piiksutada (bussis ainult sisenedes), et süsteem saaks  vastavalt läbitud peatustele piletihinna arvutada. DLRi (Isle of Dogs piirkond, kus rongid on maa peal) puhul peab väljumisel piiksutamismasinaid pingsamalt otsima ja see võib kogemata tegemata jääda. Kui nii juhtub, võetase kaardilt maksimaalne summa maha. Korra juhtus, enam ei taha. Üldiselt toimib aga päevase maksimummäära süsteem: kui teatud summa saab täis, siis ülejäänud päeva sõidad tasuta. See on soodsam kui päevapilet.
  Nüüd saab Oysteri asemel ka viipekaardiga piiksutada. Ehk… kui sul on moodne pangakaart, millega saab viipemakseid teha, siis polegi Oysterit vaja. Peaasi, et iga kord sama kaarti kasutad, siis rakendub ka päevane piirlimiit ja võidad rahaliselt. Ma sain viipekaardi alles paar nädalat tagasi, seega pole seda varianti proovinud.

Sööme raha ehk toidukuludest ja e-poodidest

Kui vaatan meie kulutusi toidule, tundub küll, et toitume vist ainuüksi rahast. Aasta alguses liitusin Facebookis #Kogumispäeviku grupiga ja esimese asjana võetigi toidukulud luubi alla. Arvasin, et no äkki kulutame maksimaalselt 200 eurot, aga kirja panema hakates avanes hoopis teine pilt. Palun, siin on viimase poole aasta graafik selle raha kohta, mille oleme erinevatesse toidupoodidesse ja kahjuks ka Olerexi, R-Kioskisse ja Büroomaailma (kontor sellises asukohas, kus need kvalifitseeruvad toidupoodidena ja kiired ampsud sealt leiab) tassinud.

See on 2 kolmekümnendates täiskasvanu õgardluse hind. Eks kassid said ka paar ampsu kanaliha ja pisut kala, aga nende kulud on mul tabelis tegelikult hoopis teises lahtris, sest enamik kassitoitu ja -liiva saab tellitud 20-kiloste pakkidena Zooplusist. Tavapoest ostes oleksime päris vaesed.

Mis mul meie kaitseks öelda on?

• Üldiselt “jama” ei osta. Üks mu paljudest ametitest on toitumisnõustaja ning sestap jäävad igasugu kahtlased lihapooltooted ja suurem osa magusast kraamist meist poodi. Eelistame kvaliteetset toitu, mis on kohati ka kallim. Tõsi, köögiviljad on võrdlemisi odavad. Meie arved lähevad punni just seepärast, et sööme palju pähkleid. Ostan küll vahepeal suurema ja soodsama 1 kg koti, aga see kaob samuti mõne päevaga. Tõeline pähkliõgardlus! Kõrvitsaseemned on samuti kasulikud ja need kaovad õnneks aeglasemas tempos.
• Juuni-juuli kulude kasvu saab põhjendada nii värske kraami hooajaga, mil tassisime turult igasugu marju kokku. Arvestades meie söömistempot, siis kadusid need eurod kiirelt kõhtu.
• Abikaasal on mitmeid toidutalumatusi ning parema enesetunde ja ägedama jooksuvormi nimel (toimib!) hakkas ta testist selgunud toiduaineid vältima. Kuna tema menüüst on väljas nii piim kui ka enamik teravilju, oleme katsetanud erinevaid asendustooteid, mis on kallid. Nüüd on asi enam-vähem paika loksunud ja mandlijogurtid ning muu lukskraam jääb vast ostmata. Leidsime ka soodsamaid asendusi. Samas ei pea alati asendama. Ei ole vaja samaväärset. Kui menüüst miski välja jääb, siis sööd midagi muud rohkem, leiad uusi lemmikuid jne. Puu- ja köögiviljad on ju igati lubatud ja nende valik ülikirju.
• Abikaasa on füsioterapeut ja higistab tööl igapäevaselt ikka korralikult. Ma teen nädalas umbes 5 massaaži, suurem osa tööelust möödub kontoritooli nühkides. Aga… mingis mõttes ikkagi füüsiline töö. Selliseid päevi väga ei ole, mil ei tule 10 000 sammu täis. Pigem on 15 000 ja 20 000, raskematel trennipäevadel ka 30 000 (eeldusel, et pärast veel kuskil jalutame). Oleme mõlemad pikamaajooksjad. Teen trenni 5-10x nädalas. Hetkel on pigem intensiivsus suurem olnud, maht polegi midagi erilist (tagasihoidlik 80 km nädalas). Lühidalt: energiat kulub.

Kust meie toit tuleb: e-poed

Täiustasin kulude tabelit ja hakkasin augustist veel hoolsamalt neil silma peal hoidma. Vaadates, kuidas kulud suvega tohutult kasvanud on, siis pole eelnev nüri numbrite sissetoksimine ja tõdemine “jah, kulutame toidule korralikult” midagi kasu toonud. Proovime siis teisiti. Kirjutan kulud lahti poodide kaupa, et näeks, kui palju sellesse “R-Kiosk, Olerex, Büroomaailm” lahtrisse mõttetuid kulutusi tekib. Esialgu tundub, et olukord on suisa ilus, kuna e-poodidest toidu tellimine ja korralikult varumine on ära kaotanud selle seisu, mil mitte kui midagi suhu pista pole. Väljas söömise lahter on meil ka eraldi ja ringi sahkerdamisega augustis läheneb see number juba hirmuäratavalt 100 eurole. Need on need võistlused teistes linnades, mil kohtume pere või sõpradega või on vaja enne poolmaratoni laadida (Rakvere Ööjooks). Igapäevaselt me väljas ei söö, kuigi erinevalt toidupoodidest on söögikohti siin kontorite piirkonnas (Pärnu mnt) jalaga segada. Kallis ja kvaliteet pole ka päris see. Sparta kohvikus on siiani kõige mõistlikumad road olnud ja köögiviljadki mitte halliks massiks keedetud, vaid parajalt krõmpsud, aga ikkagi kallis. Meil on köök tööl olemas. Pool e-poest tellitud toidust jääb siia külmkappi, pool viime koju. Väikse pliidi ostsin ka ning teemegi igapäevaselt süüa. Tavaline on mingi pajaroog: riis/maisimakaron/riisinuudlid/odrakruup + pannil kergelt läbi praetud köögiviljad (suvikõrvits, bataat, baklažaan, porgand, sibul, papria vms.) + vahel lisaks ka värske salat (alati õliga ja korralikult maitsestatud, mingit maitsetut jura keeldun ma söömast).

Miks e-poed?

Toidu saab netis kenasti virtuaalsesse korvi laduda ja ka hindade järgi sorteerida. Tihti on ka sooduspakkumised eraldi välja toodud. Tunnistan, et riideid ma poes väga vahtimas käia ei viitsi (v.a. kui satun Inglismaal Primarki või muus riigis Decathloni, C&A poodi), aga suures ja mulle tundmatus toidupoes võiks küll tundide kaupa ringi vahtida ning igasugu kraami korvi laduda. Ma armastan toitu. Ma olen toitumisnõustaja ja veerandkohaga toidublogija. Ma võin pelgalt uudishimust igasugu kalleid tooraineid korvi laduda. E-poes näeb jooksvalt ostukorvi maksumust (no, Selveris puldiga piiksutades näeb kah) ja saab vahtida ainult neid kategooriaid, mida ka tegelikult vaja on. Poes on palju keerulisem magusaletist mööda minna, on ju see ka alati nii strateegiliselt paigutatud. E-poes kuhjan algul ka pisut liiga palju asju korvi, aga lõpus vaatan korvi kriitilise pilguga üle ja eemaldan ligi 25% asjadest. Tore ka see, et asjad tuuakse kätte ära. Koju meile ei tooda, selleks elame Tallinnast liiga kaugel, aga tööle küll, kuna asume Tallinna kesklinnas. Sealt tassimegi jaokaupa osa toidust seljakotiga kodukööki.

Milliseid e-poode kasutan?

• Prisma: lai köögi- ja puuviljavalik mõistlike hindadega, septembri lõpuni kookospiim ka väga soodne (0.85 eurot purk), seda ostan jäätiste tegemiseks hulgi; põnevad Tesco tooted ja üldiselt ka palju nn. eritoitu. Tasuta transpordi saamiseks tuleb ostukorvi täita 40 euro jagu. Tellimusi tasub ette planeerida, sest tarneajad on sageli väga täis. Tellisin näiteks nädal aega ette, sest sama nädala hilisõhtused ajad minu plaanidega (kes õhtul hilja kontoris istub, eks?) ei sobinud. Tarneaknad 2-tunnise täpsusega, kauba toob DPD. Prisma on ka ainus pood, kust mulle on toote puudumisel helistatud ja küsitud, kas võib millegi muuga asendada. Mujal on ise asendatud (asendused mulle sobisid) või ära jäetud. Prisma kontoga teenib % tagasi.

• FreshGO: puu- ja köögiviljad tunduvad kohati kallimad kui mujal, aga samas on lemmikmineraalvesi Vytautas soodsam ning ka odra- ja rukkihelbed soodsamad (kaerahelveste asendus meie kodus). Tegu on ainsa e-poega, kus olen näinud kiloseid pähkli-seemnepakke. Arvestades, et tihti on india pähkli kilohind väiksemate pakkida puhul 20 euro kanti ja ülegi, siis 12.95 kg eest on väga mõistlik. Mõistlik pole aga kilost pakki tellida, see on meil nagunii vähem kui nädalaga otsas, kuigi vahepeal õnnestus isegi aprikooside ja rosinatega mingeid batoone-pallikesi kokku keerata. FreshGO-st ostan harvem, aga tellin just erilisemaid asju nagu ksülitool või agaavisiirup (seal hea hinnaga) või Muna-Liisa kanamunad. Seal meeldib mulle ka taara äraviimise teenus: annad kullerile kuni 2 kilekotitäit pudeleid näppu ja peagi laekub raha nende eest FreshGO kontole ja saad seda järgmiste ostude eest tasumisel kasutada. Koodiga liitudes sai ka 7 eurot kulutamiseks (kasuta koodi: “siljajürs”, kui soovid ka 7 eurot maast leida). Oma ostudelt saab 1% boonust, mida saab siis järgmise ostu eest tasumisel kasutada.

Huvitav-huvitav, ostukorvi kinnitamisel pakutakse ka 2×10 eurot Apollo Kino kinkekaarte, mille eest tuleb maksta 7.90. Pole proovinud, aga kui oleks soov kinni minna, siis tundub hea pakkumisena. Kohaletoomise osas meeldib, et see on määratud tunni täpsusega, iseenesest saaks toidu ka spetskappi tellida. Kodulehelt saab jälgida mitu minutit on tellimuse pealekorjeni ning tuleb ka sõnum a la “Kuller X jõuab su tellimusega kell 15.34”. Kontrollifriikidele kindlasti väga nauditav lisaväärtus, kuigi tollal saabus ta mõned minutid varem. Kommentaaride lahter olemas, saab oma asukoha täpselt ära kirjeldada.

• Coop: igapäevaselt kasutan enim just Coopi, sest miinimumtellimus tasuta transpordi saamiseks on seal kõige väiksem: 25 eurot (mujal 40). E-coopile ligipääsemiseks on vaja säästukaarti, sellele kogunevad taaskord boonused. 5. tellimusega tuli kingituseks kaasa pakk Dallmayri kohvi (uurisin, väärtus 6.99), tore kingitus! Kasutame küll espressoube ja masinat, aga jahvatatud kohvist saaks külmpruulijooke teha, ei pea oma kauneid ube jahvatama hakkama. Tarneaknad on 2-tunnised ja seni on kuller pigem teises pooles jõudnud ehk palju “sütel” istumist (nt 10-12 tarneakna puhul 11.20) ja korisevat kõhtu, kui olen söögitegemise planeerinud kulleri järgi ja kapp sujuvalt tühjaks saanud.

Lõppsõna

Kui vaadata augustikuu toidukulusid, siis tundub, et kulutamisele on miskitpidi piir pandud. Ühe korraga kulub küll rohkem, aga saab ka suure hunniku toitu, mis on samas hoolega valitud. Seljas ei jaksaks me seda hunnikut ära tassida, tuuakse aga mugavalt kontorisse ja siis viime osa koju. Oi, olen küll ja veel just Peterburi tee Promos (kah hea koht, kust soodsalt pähkleid jne osta) korvi nii täis laadinud, et pressin seljakoti punni, lisaks veel 2 riidest kotti ja viimase redise surun kuhugi taskusse. Ja siis ägisen 800 meetrit Vesse peatusesse rongile ja hiljem veel 1,4 km jagu jaamast koju. No ei ole see hiiglaslikus toidupoes käimine mu tervisele (turjale) kasulik, liigselt ahvatlusi!

Kuidas ennast mitte vaeseks joosta?

Kui sindki on tabanud jooksupalavik ja raha kaob märkamatult jooksukorraldajate ja varustuse müüjate kukrusse, võta natuke aega, et see postitus läbi lugeda. Kui tunned, et sul on veel mingeid huvitavaid nippe lisada, siis kirjuta kommentaaridesse, sest isegi kipun vahel jooksuvõistlustele ja muule seonduvale palju raha kulutama. Seda raha, mida võiks investeerida.

1. Säästa osalustasudelt.

1.1. Pane suurem osa jooksuplaane paika 31. detsembriks.

Jah, just nii. Aasta viimane päev pole mitte parim aeg sõpradega kokkusaamiseks, vaid järgmise aasta jooksuplaanide tegemiseks. Just selle päevani on mitmete jooksude osalustasu kõige madalam ja tõuseb hoobilt koos aastanumbri vahetamisega. Tean päris mitut jooksjat, kes pole aasta viimastel minutitel mitte tulevärki ootamas, vaid ninapidi arvutis pangaülekandeid tegemas. Päriselt. Linnajooksude sari on näiteks üks selliseid, kuhu tasub oma nimi aasta lõpus kirja panna.

1.2. Osale sarjades.

Kui plaanid joosta näiteks 1. mail Viljandis, mai lõpus Raplas, juunis Narvas ja septembris Tallinnas (maraton vms.), pane end parem juba Linnajooksude sarja kirja, sest osalustasu on nii soodsam. Eraldi on need jooksud kohati päris kallid, eriti näiteks Rakvere ööjooks. Mul läks 8 jooksu peale (Viljandi järvejooks, Kuressaare linnajooks, Rapla Selveri suurjooks, Narva poolmaraton, Rakvere ööjooks, Pärnu 2 silla jooks, Tartu Linnamaraton, Paide-Türi rahvajooks) kokku 102 eurot (registreerusin 30. detsembril), mis teeb 1 jooksu hinnaks 12,75 eurot. Pole paha, arvestades, kui kõrgele need hinnad vahetult enne kerkida võivad. Tingimuseks oli 100 kilomeetrit kokku saada, aga sellega suurel jooksusõbral vast probleemi ei teki. Oot, aga kus on Tallinna maraton? See selgub järgmises punktis… Olgu öeldud, et ka Järvejooksude sarjas on väga mõistlik osaleda, sel aastal jätsin küll ise vahele. Need 2 on siis suuremad sarjad, võib leida ka pisemaid (Tartu Parkmetsa jooks + Skechersi suvejooks jne.). Kõigile sarjadele ette registreeruda aga ei saa, näiteks Kohila pikamaajooksusarjas (staadionil tiirutamine) tuleb iga kord eraldi maksta, aga seegi on 3 eurot/kord.

1.3. Kasuta klubi soodustusi.

Kui oled mõne jooksuklubi liige, siis tõenäoliselt pakutakse mõnele jooksule soodsamat registreerumist. Näiteks Sparta on pakkunud Järvejooksude soodukaid ja minu mäletamist mööda oli Rapla-Kehtna jooksule ka varasema vooru hind, kuigi see aeg juba möödas oli. Kui juhuslikult poolmaratonis või maratonis Eesti Meistrivõistluste normi ära täidad, saad Narva poolikule või Tallinna maratonile klubi kaudu tasuta peale. Seepärast ma näiteks Tallinna maratonile end veel registreerinud polegi. Klubi paneb kirja ja boonuseks veel hea stardinumber: väiksem kui 100. Ma pole kõige kiirem jooksja, aga normid midagi väga üle mõistuse ka pole. Naised peavad sel aastal maratonis näiteks midagi 3.30-st kiiremini lippama.

1.4. Kasuta grupiregistreerumisi.

Kui sul on palju jooksjatest sõpru, siis mõnele jooksule võite ka kambakesi registreerudes soodsamalt peale saada. Kui õigesti mäletan, siis on Saaremaa kolme päeva jooks üks selliseid. Siinkohal võib muidugi taas klubisse kuulumisest kasu olla ja klubi teeb äkki ka ühisregistreerumise.

2. Säästa varustuselt.

Ega varustus ole see, mis jooksjast jooksja teeb, aga see aitab natuke kaasa. Kõige uhkemad tossud, säravaimad särgid või ultramoodsad püksid võivad pilke püüda, aga sul endal peab ka sisu olema.

2.1. Osta jooksusärke vaid äärmisel vajadusel.

Tunnistan ausalt, et jooksusärkidest olen viimasel aastal ostnud ainult ühe maika. Ometigi ei tähenda see, et ma, hambad ristis, iga ilmaga vaid selle maikaga üritaks läbi ajada. Mul on riietekapis eraldi korv jooksusärkidele ja teine korv jooksupükstele. Neis korvides, eriti särkide omas, ei haiguta tühjus. Kes on vähegi jooksuvõistlustel osalenud, teab, et tihti antakse seal igale osalejale ka särk. 2018. aastal olen võistlustelt juba 5 T-särki koju tassinud. Enamik neist on päris heast materjalist ja kõlbavad jooksmiseks ideaalselt. Lisaks ka hea võimalus oma võistlustega eputada. Näiteks on mul Guinnessi rekordijooksu särk, mis on Eestis peale minu veel vaid 99 inimesel. Ise olen ostnud just maikasid, kuigi ühe, klubi logodega, sain sel aastal ka tasuta. Samuti on vaja aeg-ajalt jahedateks ilmadeks pikemate käistega särke osta. Ahjaa, Praha poolikult sai ühel aastal iga osaleja jooksujope, nii et neidki pole vaja olnud juurde osta.

2.2. Säästa jooksutossudelt.

Jälgi jooksujalatseid valides sooduskampaaniaid ja külasta spetsiaalseid soodusmüüke. Kui juhtud Portugalis või mujal Euroopas laagerdama, siis võid leida suured Nike jms. outletid. Tallinnas on Tondil (Selveri juures) näiteks mitmeid outlet-poode: Nike, adidas ja Reebok. Tõsi, mina leidsin sealt sobivad tossud viimati aasta tagasi, aga need adidas X-Boostid teenivad mind senini ja 35 euro eest on tossu küll ja veel. Kui võtta arvesse, kui kiirelt mul mõned tossud suurte varvaste tõttu läbi lähevad, on ikka väga hästi. Mu suured varbad elavad mingit oma elu ja puurivad enamikesse tossudesse juba paari kuuga koletuid auke.

Vahel müüakse ka võistlustel tosse väga hea hinnaga. Tuleb silmad lahti hoida. Ise pole küll sealt kordagi ostnud, pea on muid mõtteid täis. Võistlustelt saab ka sooduskuponge, millega täishinnaga toodetelt spordipoodides alla saada. 1 sellise kupongi kasutasin aga hoopis maailma parima seljakoti ostmiseks (2016. aastal olid Eesti koondise sportlastel samasugused kotid ja kui selle kotiga eestikate ajal Kadrioru staadionil pealtvaatajana ringi patseerin, on tihti just koondislase tunne) ja sain selle 25% soodsamalt.

Tasub teada ka, kes eri firmade tosse maale toovad. Näiteks New Balance’ist käiakse aeg-ajalt ka klubidele tosse tutvustamas ja neid saab kohapeal osta. Muidu pesitseb NB pood Järve Selveri kandis selle Weekendi jalatsipoe juures, aga tuleb ette helistada, peidab end kuskil tagaruumides.

Olen üks neid õnnelikke, kellele on kõik netist tellitud tossud olnud nagu jalga valatud. Nojah, Asicsi ülikerged (150 grammi!!) triatlonitossud (millega mina ainult joosta kavatsen) hõõrusid esimesel kandmisel kanna katki, aga pärast seda oleme sõbraks saanud. Kõik ostud on olnud head. Mu tavapärane valikuprotsess näeb välja nii, et korraga on lahti mingi 10 akent ja viimaks valin 2-3 lemmikpaari välja. Võrdlen hinda, kaalu (300-grammiseid tosse pole mina enam nõus jalga panema, isegi 200 on juba palju), välimust, vaatan väga hoolega pealismaterjali (need kuratlikud suured varbad). Tellin jalatseid siit ning hinnad on soodsamad kui Eestis.

3. Kasuta auhindu ära.

3.1. Kasuta stardimaterjalides olevaid kuponge.

Võistlustel jagatakse koos rinnanumbrite ja kiipidega ka igasugu põnevat nänni. Võid leida erinevaid sooduskuponge, tasuta spordiklubikülastusi jne. Kui sul neid kuponge otseselt vaja pole, ei pea kulutama hakkama, aga mõni neist võib olla väga kasulik. Saad näiteks tasuta trenni või massaaži minna. Väga palju leiab ka laevasõidukuponge liinil Tallinn-Helsingi. Kui sul oli plaanis Ikeasse poodlema või Linnanmäkisse lõbutsema minna, siis võivad need kasuks tulla. Oleme sellised kupongid kodus ühte hunnikusse tõstnud ja sirvime vahepeal, et midagi kasulikku raisku ei läheks. Saadjärve jooksult said kõik osalejad näiteks ka hunniku Mayeri pesugeele, mis meil aasta hiljemgi otsas pole.

3.2. Võida auhindu.

Kui oled kiiremat sorti jooksja ja valid võistlusi hoolega, on tõenäosus poodiumil poseerimiseks ja sealt suure auhinnakotiga minema jalutamiseks seda suurem. Tihti saab just pisematelt “külajooksudelt” põnevaid auhindu, sealhulgas ka röstereid, pannkoogipanne ja vihmavarjusid. Meil on küll kodus paar vihmavarju, mis ootavad äraandmist või mahamüümist. Parim auhind on olnud aga 200-eurone Coopi kinkekaart, millega tükk aega poest süüa ostmas käisime.

Veel mõnda nippi, kuidas jooksuharrastusega end mitte vaeseks kulutada? Jaga kommentaarides!