Kuidas ennast mitte vaeseks joosta?

20180805_124822

Kui sindki on tabanud jooksupalavik ja raha kaob märkamatult jooksukorraldajate ja varustuse müüjate kukrusse, võta natuke aega, et see postitus läbi lugeda. Kui tunned, et sul on veel mingeid huvitavaid nippe lisada, siis kirjuta kommentaaridesse, sest isegi kipun vahel jooksuvõistlustele ja muule seonduvale palju raha kulutama. Seda raha, mida võiks investeerida.

1. Säästa osalustasudelt.

1.1. Pane suurem osa jooksuplaane paika 31. detsembriks.

Jah, just nii. Aasta viimane päev pole mitte parim aeg sõpradega kokkusaamiseks, vaid järgmise aasta jooksuplaanide tegemiseks. Just selle päevani on mitmete jooksude osalustasu kõige madalam ja tõuseb hoobilt koos aastanumbri vahetamisega. Tean päris mitut jooksjat, kes pole aasta viimastel minutitel mitte tulevärki ootamas, vaid ninapidi arvutis pangaülekandeid tegemas. Päriselt. Linnajooksude sari on näiteks üks selliseid, kuhu tasub oma nimi aasta lõpus kirja panna.

1.2. Osale sarjades.

Kui plaanid joosta näiteks 1. mail Viljandis, mai lõpus Raplas, juunis Narvas ja septembris Tallinnas (maraton vms.), pane end parem juba Linnajooksude sarja kirja, sest osalustasu on nii soodsam. Eraldi on need jooksud kohati päris kallid, eriti näiteks Rakvere ööjooks. Mul läks 8 jooksu peale (Viljandi järvejooks, Kuressaare linnajooks, Rapla Selveri suurjooks, Narva poolmaraton, Rakvere ööjooks, Pärnu 2 silla jooks, Tartu Linnamaraton, Paide-Türi rahvajooks) kokku 102 eurot (registreerusin 30. detsembril), mis teeb 1 jooksu hinnaks 12,75 eurot. Pole paha, arvestades, kui kõrgele need hinnad vahetult enne kerkida võivad. Tingimuseks oli 100 kilomeetrit kokku saada, aga sellega suurel jooksusõbral vast probleemi ei teki. Oot, aga kus on Tallinna maraton? See selgub järgmises punktis… Olgu öeldud, et ka Järvejooksude sarjas on väga mõistlik osaleda, sel aastal jätsin küll ise vahele. Need 2 on siis suuremad sarjad, võib leida ka pisemaid (Tartu Parkmetsa jooks + Skechersi suvejooks jne.). Kõigile sarjadele ette registreeruda aga ei saa, näiteks Kohila pikamaajooksusarjas (staadionil tiirutamine) tuleb iga kord eraldi maksta, aga seegi on 3 eurot/kord.

1.3. Kasuta klubi soodustusi.

Kui oled mõne jooksuklubi liige, siis tõenäoliselt pakutakse mõnele jooksule soodsamat registreerumist. Näiteks Sparta on pakkunud Järvejooksude soodukaid ja minu mäletamist mööda oli Rapla-Kehtna jooksule ka varasema vooru hind, kuigi see aeg juba möödas oli. Kui juhuslikult poolmaratonis või maratonis Eesti Meistrivõistluste normi ära täidad, saad Narva poolikule või Tallinna maratonile klubi kaudu tasuta peale. Seepärast ma näiteks Tallinna maratonile end veel registreerinud polegi. Klubi paneb kirja ja boonuseks veel hea stardinumber: väiksem kui 100. Ma pole kõige kiirem jooksja, aga normid midagi väga üle mõistuse ka pole. Naised peavad sel aastal maratonis näiteks midagi 3.30-st kiiremini lippama.

1.4. Kasuta grupiregistreerumisi.

Kui sul on palju jooksjatest sõpru, siis mõnele jooksule võite ka kambakesi registreerudes soodsamalt peale saada. Kui õigesti mäletan, siis on Saaremaa kolme päeva jooks üks selliseid. Siinkohal võib muidugi taas klubisse kuulumisest kasu olla ja klubi teeb äkki ka ühisregistreerumise.

2. Säästa varustuselt.

Ega varustus ole see, mis jooksjast jooksja teeb, aga see aitab natuke kaasa. Kõige uhkemad tossud, säravaimad särgid või ultramoodsad püksid võivad pilke püüda, aga sul endal peab ka sisu olema.

2.1. Osta jooksusärke vaid äärmisel vajadusel.

Tunnistan ausalt, et jooksusärkidest olen viimasel aastal ostnud ainult ühe maika. Ometigi ei tähenda see, et ma, hambad ristis, iga ilmaga vaid selle maikaga üritaks läbi ajada. Mul on riietekapis eraldi korv jooksusärkidele ja teine korv jooksupükstele. Neis korvides, eriti särkide omas, ei haiguta tühjus. Kes on vähegi jooksuvõistlustel osalenud, teab, et tihti antakse seal igale osalejale ka särk. 2018. aastal olen võistlustelt juba 5 T-särki koju tassinud. Enamik neist on päris heast materjalist ja kõlbavad jooksmiseks ideaalselt. Lisaks ka hea võimalus oma võistlustega eputada. Näiteks on mul Guinnessi rekordijooksu särk, mis on Eestis peale minu veel vaid 99 inimesel. Ise olen ostnud just maikasid, kuigi ühe, klubi logodega, sain sel aastal ka tasuta. Samuti on vaja aeg-ajalt jahedateks ilmadeks pikemate käistega särke osta. Ahjaa, Praha poolikult sai ühel aastal iga osaleja jooksujope, nii et neidki pole vaja olnud juurde osta.

2.2. Säästa jooksutossudelt.

Jälgi jooksujalatseid valides sooduskampaaniaid ja külasta spetsiaalseid soodusmüüke. Kui juhtud Portugalis või mujal Euroopas laagerdama, siis võid leida suured Nike jms. outletid. Tallinnas on Tondil (Selveri juures) näiteks mitmeid outlet-poode: Nike, adidas ja Reebok. Tõsi, mina leidsin sealt sobivad tossud viimati aasta tagasi, aga need adidas X-Boostid teenivad mind senini ja 35 euro eest on tossu küll ja veel. Kui võtta arvesse, kui kiirelt mul mõned tossud suurte varvaste tõttu läbi lähevad, on ikka väga hästi. Mu suured varbad elavad mingit oma elu ja puurivad enamikesse tossudesse juba paari kuuga koletuid auke.

Vahel müüakse ka võistlustel tosse väga hea hinnaga. Tuleb silmad lahti hoida. Ise pole küll sealt kordagi ostnud, pea on muid mõtteid täis. Võistlustelt saab ka sooduskuponge, millega täishinnaga toodetelt spordipoodides alla saada. 1 sellise kupongi kasutasin aga hoopis maailma parima seljakoti ostmiseks (2016. aastal olid Eesti koondise sportlastel samasugused kotid ja kui selle kotiga eestikate ajal Kadrioru staadionil pealtvaatajana ringi patseerin, on tihti just koondislase tunne) ja sain selle 25% soodsamalt.

Tasub teada ka, kes eri firmade tosse maale toovad. Näiteks New Balance’ist käiakse aeg-ajalt ka klubidele tosse tutvustamas ja neid saab kohapeal osta. Muidu pesitseb NB pood Järve Selveri kandis selle Weekendi jalatsipoe juures, aga tuleb ette helistada, peidab end kuskil tagaruumides.

20180803_104252Olen üks neid õnnelikke, kellele on kõik netist tellitud tossud olnud nagu jalga valatud. Nojah, Asicsi ülikerged (150 grammi!!) triatlonitossud (millega mina ainult joosta kavatsen) hõõrusid esimesel kandmisel kanna katki, aga pärast seda oleme sõbraks saanud. Kõik ostud on olnud head. Mu tavapärane valikuprotsess näeb välja nii, et korraga on lahti mingi 10 akent ja viimaks valin 2-3 lemmikpaari välja. Võrdlen hinda, kaalu (300-grammiseid tosse pole mina enam nõus jalga panema, isegi 200 on juba palju), välimust, vaatan väga hoolega pealismaterjali (need kuratlikud suured varbad). Tellin jalatseid siit ning hinnad on soodsamad kui Eestis.

3. Kasuta auhindu ära.

3.1. Kasuta stardimaterjalides olevaid kuponge.

Võistlustel jagatakse koos rinnanumbrite ja kiipidega ka igasugu põnevat nänni. Võid leida erinevaid sooduskuponge, tasuta spordiklubikülastusi jne. Kui sul neid kuponge otseselt vaja pole, ei pea kulutama hakkama, aga mõni neist võib olla väga kasulik. Saad näiteks tasuta trenni või massaaži minna. Väga palju leiab ka laevasõidukuponge liinil Tallinn-Helsingi. Kui sul oli plaanis Ikeasse poodlema või Linnanmäkisse lõbutsema minna, siis võivad need kasuks tulla. Oleme sellised kupongid kodus ühte hunnikusse tõstnud ja sirvime vahepeal, et midagi kasulikku raisku ei läheks. Saadjärve jooksult said kõik osalejad näiteks ka hunniku Mayeri pesugeele, mis meil aasta hiljemgi otsas pole.

3.2. Võida auhindu.

Kui oled kiiremat sorti jooksja ja valid võistlusi hoolega, on tõenäosus poodiumil poseerimiseks ja sealt suure auhinnakotiga minema jalutamiseks seda suurem. Tihti saab just pisematelt “külajooksudelt” põnevaid auhindu, sealhulgas ka röstereid, pannkoogipanne ja vihmavarjusid. Meil on küll kodus paar vihmavarju, mis ootavad äraandmist või mahamüümist. Parim auhind on olnud aga 200-eurone Coopi kinkekaart, millega tükk aega poest süüa ostmas käisime.

Veel mõnda nippi, kuidas jooksuharrastusega end mitte vaeseks kulutada? Jaga kommentaarides!

Investeerimine on mõtteviis

bank banknotes bills box
Foto Pixabayst

Neile, kes pole investeerimise või niisama raha kogumisega alustanud, võib vajalikku summa kõrvaletoimetamine esmapilgul võrdlemisi keeruline tunduda. Kuidas siis ei kulutagi kohe ära ja vähendan oma kulusid ja oman nii palju kannatust, et rahal omasoodu kasvada lasta? Lihtsalt, vaja on muuta mõtteviisi. Andkem aga tõele au: kuigi vaja on astuda üks samm, siis on see siiski väga keeruline samm. Mõtteviisi muutmine? Oi, isver. Kõik need ajukurdude vahele lõksu jäänud mõttemustrid, mida mingigi präänikuga sealt välja ei meelita ega sirgeks tõmba… lootusetu? Ei, kui sa seda piisavalt tahed. Lõppkokkuvõttes taandub kõik tahtele.

Olen juba aastaid teatavat säästlikkusele kalduvat mõtteviisi omanud. Muidugi hõiskasin ma rõõmust sel õndsal tunnil, kui poes hakati toidukaupadele kilohindasid juurde pookima, palju selgem pilt kohe! Reise planeerides olen alati soodsat lennuhinda otsinud ja majutuskohtigi väga hoolega valinud. Samuti olen kulusid mitme kuu peale jaotanud: ostnud ühel hetkel lennupiletid, broneerinud kuu hiljem majutuse jne. Siin on väga palju nippe, millest rääkida, mõni teine kord jõuab. Poodides jälgin säästmiskampaaniaid, riideid ostan kas reisil olles Primarkist, C&A-st, Decathlonist (spordikraam) või kodus pigem paari kuu tagant toimuvalt kasutatud riiete müügilt (korralikud püksid 1.50 eest, pluusid mingi 0.50) või mingi Soome riidelao välimüügist, mis vahel meie kodukanti põikab (peamiselt sportlikum kraam, aga ka väga ägedad joped ja talvesaapadki sain 30 eest). Kui säästmine on juba loomuses, siis pole väga keeruline end ka investeerimise otstarbekuses veenda.

Esimesed eurod toimetasin Funderbeami kontodele 2017. aasta juunikuus, kui olin Funderbeami töötajatele toitumisteemalise koolituse teinud ja otsustasin pärast natuke netist uurida, et mis ägedas kohas ma nüüd käisingi. Ahah, saab erainvestorina igasugu idufirmasid toetada, lahe ju. Pikemalt selle peale mõtlema ei jäänudki. Novembri lõpul tulime pikalt Malaisia seikluselt, turgutasin oma kokku kuivanud arvelduskontot ühe mõttetu kogumishoiuse (intress 0,01% mis mõttes?) lõpetamisega ja tundsin end korra taas rikkana. Sattusin siis ühte blogisse, kus enam-vähem möödaminnes oli investeerimist mainitud. Mingi plõks käis peas ära. Seda kogumishoiuse summat (tollal midagi 3000 kanti) saaks ju mõistlikumalt kasutada. Sõber Google juhatas mind esmalt eestikeelsete ja eestimaiste portaalideni. Lõin kontod Kreditexis ja Omarahas, mis praeguseks on küll kitsaks jäänud oma kodumaisusega. Kandsin suure entusiasmi sinna raha ja ootasin iga kuu alguses, et saaks aga pisut juurde kanda. Minu puhul polegi seda jama, et ma ei suuda investeerida. Pigem tuleb mind kinni hoida, et ma suures hoos kogu oma raha käruga Mintosesse (uus lemmikkoht) ei toimetaks, vaid jätaks arvete tasumiseks ja toidu ostmiseks ka midagi. Tunnistan, et vahepeal oli see lausa nagu mingi haigus, et tahaks oma raha portaali ära kanda ja siis sama palavikuliselt seal päevas paar korda klõpsimas käia, et näha, kuidas sendid kogunevad. Jah, algul on ka paar senti elevuse tekitajaks!

Ja nüüd tahaks aina veel ja veel raha investeerida, et tuleks juba kauaoodatud lumepalliefekt ja rahapatakas mu oimetuks lajataks.

Veel numbritest: kuidas raha kasvab?

Kõige esimeses postituses ladusin lagedale kõigest selle, kui palju raha eri portaalidesse paigutanud olen. Sedasorti keerulisi arvutusi, millega saaksin teada oma netoväärtuse või selle ägeda %, mida oma sissetulekutest investeerin, pole veel tegema hakatud. Ometigi pole ma mingi matemaatikahälvik, mis sest et filoloogi haridusega tõlkija ning pealtnäha üdini humanitaar. Omal ajal, kui ma poole noorem olin (ehk 15 või nii), sai muuseas ka matemaatikaolümpiaadidel käidud. Tõsi, seal sain maakonna poodiumil hõbeda või pronksikohale, kui hästi läks. Suuremad autasud pärinevad ikkagi eesti keele olümpiaadidelt, kust ikka vabariigi parima tiitliga ikka ka koju tulin. Vot nii. Ja kui me kunagises psühholoogia/terviseõpetuse vms. tunnis oskuste teste tegime, siis olid mul klassi parimad matemaatilised võimed, ei tahtnud isegi graafikusse ära mahtuda. Tegu polnud maakooli pisiklassiga, vaid beebibuumi lapsi koondava 36-pealise seltskonnaga. See selleks, numbritega olen enam-vähem sõber, peast arvutada oskan ning joosteski teen peas protsentarvutust, kui raskeks läheb (Ahaaa, 1.6 km lõpuni, see on kõigest 6.67% kogudistantsist, jaksan küll!).

Investeerimisperioodi tootluste kokkuvõte

  • Omaraha, üks mu esimesi portfelle, mis esiti tundus arusaadav ja nunnu, nüüd pigem kitsas: intress, viivised, boonused kokku = 26,39 (200 eurot sissemakstud); paar inimest on seal võlgu, loodan siiski parimat
  • Kreditex, tundus alustades piisavalt lihtne ja omane, nüüd kipub kitsaks jääma; netotulu = 62,45 (sisse makstud 850)
  • Mintosmu uus suur lemmik, mis koondab mitmeid eri laenupakkujaid ja on rahvusvaheline (no kes siis ei tahaks Keeniasse ja Moldovasse raha laenata, eks?), valik võtab silme eest kirjuks, aga liitusin alles juunis: intressid + kampaaniatasud (1% raha tagasi) = 10,30 (sisse olen maksnud 750)
  • Viainvest, niisama proovisin veel üht kohta, intresse 1,51 (maksin sisse 100)
  • EstateGuru: mingi laen maksti varem ära, ei saanud suurt tootlust ja kohe ei märganud ka, et raha uuesti ringlusse saata, intresse 1,60 (sissemakse 175)

KOKKU: 102,25 – päris tore, et vähem kui aastaga on 100 eurot justkui maast leitud.

Eraldi, ettevõtte portfell, mis on olemas alates juulist (ainult Mintos) ja tänu neile 1% kampaaniatele on kasvanud päris hoogsalt: 15,7 (sissemakstud 3000).

Juulikuu tootlused

Kuna igakuiste kokkuvõtete tegemine on moodne ja annab tegelikult ka iseendale hea pildi ette, siis ühinen selle rongiga. Nii äge ma pole, et nüüd kõik kuud alates 2017. aasta novembri lõpust üles kaevaks ja iga kuu kohta eraldi postituse teeks, neile siis vanad kuupäevad külge kleebiks ja teeskleks, et olen juba eelmisest aastast bloginud. Las need olla. Räägime juulist, sellest kuust, mil alustasin ka oma 1000-päevast teekonda unistuste täitmise poole. Juulis kasvatas mu raha väikese taganttorkimise tulemusel (tõesõna, peaksin pisut vähem neid numbreid passimas käima, saavad minutagi hakkama) nii palju lisa:

  • Omaraha: intressid, viivised, boonused = 4,09
  • Kreditex: intressid = 13,04
  • Mintos: intressid = 4,15, boonus 5,10, kokku 9,25
  • Viainvest: intressid = 0,72
  • EstateGuru: intressid = 1,6

KOKKU: 28,7 (+6,35 ettevõtte kontol)

Ettevõtte portfell (Mintos): juulisse jäi 1,15 eest intresse ja 5,20 eest boonuseid. See 1% on ikka võimas ning lisaks on järgmise 3 kuu jooksul nii ühe auto-investi kampaania boonuseid kui ka liitumisboonuseid oodata. Kuis nii?

Juunis tegin Mintosesse isikliku konto. Niisama. Ei kasutanud kellegi soovituskoodi, sest tol hetkel polnud vist mingit soovitusprogrammi parajasti käimas. Ega peagi olema, saab ka keerulist teed pidi. Nüüd olen juba targem ja saan jagada omaenda koodi, millega liitudes näiteks sina, uus liituja, saad sissemaksetelt boonuseid. Klõpsa siia. Eks mulle ka natuke tilgub, aga ära muretse, sinu rahakotist mitte, ikka suurest süsteemist. Ettevõte kontot luues olin juba kavalam ja kasutasin “soovita sõbrale” kampaaniat. Olin omaenda ettevõtte “sõber” ehk soovitaja ja nüüd tiksub mõlemale kontole kenasti killuke lisa. Kui tahad sama kaval olla, kasuta esmalt minu linki, tee endale konto ja kui tuleb järjekordne “soovita sõbrale” kampaaniaring, kutsu juba päris oma lingiga ema-isa, vanaema ja kõik teised ka, siis tilgub kõigile seda 1%. Muidugi vaid juhul, kui reaalselt ka midagi sisse maksad, eks.

Paaril järgneval kuul hakkavad Mintose boonused veel paremini vilja kandma ja isiklikule kontole peaks laekuma mahlakas ports sellest 1%, mida ettevõte on investeerinud ehk midagi 30 euro kanti. Jess!

Kes oleks osanud arvata, et ma end mingi 1% pärast nii rõngasse keeran…

Hakkame pihta: kus mu raha toimetab?

Blogi avapauguks ei ole megamassiivsete Exceli tabelite ja ohtrate tundmatute sõnadega grafomaani märg unenägu. Muidugi oleksin ma selleks võimeline. Filoloog, uhke välismaise magistrikraadiga pärjatud “kirjanik” (creative writing), sügelevate näppudega grafomaan, kelle suurim unistus olekski päev otsa kirjutada ja kirjutada ja kirjutada. Milleks aga inimesi piinata? Jah, olen lugenud teisi investeerimisblogisid ja suisa imetlen neid pikki detailseid postitusi. Küll inimesed suudavad ikka vaeva näha! Ja tihti leiab neist ka väga kasulikku informatsiooni. Olen isegi motivatsioonikübemeid korjamas käinud.

Ütleme nii, et kui idee veel ühe blogi (see on mul praegu 3. aktiivne blogi, vanadest, inkubatsioonis olevaist ärme parem räägigi) loomisest minus idanema hakkas, tuli ideid sisu osas nagu … (noh, nüüd tahaks mingi dividendinalja või Mintose killuga lagedale tulla, aga pole süvateadmisi, et oskaks naljaks käänata). Ideid oli palju. Oskan rääkida väga paljudest säästunippidest: reisimine (a la, kuidas on läbi Londoni hästi mõistlik igale poole lennata), igapäevane toidukorv, söögitegemisnipid, toidulisandid, kassitoit… Nii et sellest ei saa vaid tootlusprotsentide loendamise blogi, vaid ka “kulud alla” heietuste pärusmaa. Ja see on ometigi oluline!

Räägime numbritest

Eks ühel hetkel jõuab kõik erinevad investeerimisvariandid ja loetud rahatarkuse raamatud pikemalt lahti kirjutada, aga alustame hoopiski mõnedest numbritest ehk sellest, kuhu ja kui palju olen oma raha paigutanud. Olgu öeldud, teenime kumbki keskmiselt 700-800 eurot kuus, mis ei ole mingi metsik summa, aga kuna meil pole korterilaenu (nüüd on küll maalaen), autot, erilisi väljassöömise kulusid, lapsi ega sadadesse eurodesse küündivaid juuksuri-kosmeetiku arveid, siis saame endale nii mõndagi lubada. Kõik on võimalik, kui sa targalt majandad. Ja sellest inspireerituna tahtsin ka investeerima hakata, et veelgi rohkem asju võimalikud oleks. Reisime praegugi mitu korda aastas, aga sooviks ju rohkem talvel lõunalaagrisse treenima minna vms. Esialgu oli võimalik investeerida ka selle raha arvelt, mis ühe korteri müügist üle jäi.

Tootlusi ja muid ägedaid numbreid praegu pakkuda ei ole. Hea, et ma oma eelarve-Excelisse selle vähesegi kirja suutsin panna.

Kus raha kükitab?

  • Funderbeami sündikaadid (SportID ja Sportlyzer): 500 eurot
  • Omaraha laenudes: 200 eurot
  • Kreditexi laenudes: 850 eurot
  • Mintose laenudes: 750 eurot
  • Estategurus: 175 eurot
  • Viainvestis: 100 eurot

KOKKU: 2575 eurot

Esimesed eurokesed kandsin Funderbeami 2017. aasta juunis ja ühisrahastuse portfelle olen kokku kraapinud 2017. aasta novembri lõpust, kui ka eelarve Exceli tekitasin. Seega olen selle summa suutnud investeerida enam kui aastaga. Väike eesmärk oli 2018. aasta lõpuks portfell 5000 peale kasvatada, aga mõtlen veel selle üle. Kuna hakkasime ka ettevõtte portfelli kasvatama, saame sel aastal selle võrra vähem palka, nii et kui ma meie üüratute toidukulude osas mingit imevärki ette ei võta, siis isiklik portfell kõrgustesse ei söösta.

3000 eurot ettevõtte Mintose kontol ja abikaasal samuti 600 eurot Mintoses. Edaspidi kirjutan enda ja ettevõtte rahakotist, las abikaasa toimetab omasoodu.