Ettevõtjast mõtlevast mutrikeseks

Seisan tööelu lävepakul. Ühel pool on vabakutselise ja ettevõtja elu, kus kell omab tähtsust vaid tähtaegade lähenedes, mitte niivõrd igapäevaselt, ning oma 24 tundi võin planeerida täpselt nii, nagu tuju tuleb. Teisel pool terendavad kollektiiv, teistega arvestamine, kuudepikkune õpinguperiood, suurem palganumber, tõsine ajuragistamine. Kumma ma valin?

Minevikuheietused: kust ma tulen?

Heidame aga pilgu minevikku. 2012. Aasta, mil ootamatult suureks pidin saama. Olgugi et õpingud Inglismaal ja teadmatus tuleviku osas mind juba 2011. aastal kummitasid – mul polnud ju õrna aimugi, kas saan hirmkallite õpingutega lõpuni minna -, siis tõeline hüpe saabus aastal 2012, kui jäin poolenisti orvuks ehk kaotasin oma isa. Ühtäkki olin korteriomanik, metsamagnaat (mitte päriselt), väikeaktsionär. Pärandus missugune. Aga see pole üldse see oluline osa. Ei. Kui 2011. aastal olin Inglismaal elades asunud vabakutselise elu vilju maitsma, siis 2012. aastal Eestis jätkasin samal lainel. Kemikaalide infolehed? eBay tootekirjeldused? Ask.com ingliskeelsete artiklite toimetamine? Tuhandete videodele märksõnade loomine? Aitäh, võtan kõik vastu. Kui mõned Skype’i teel peetud intervjuud välja arvata, siis oma tööandjatega pole ma elu sees kohtunud. Mind on üritatud isegi Google’i meeskonda värvata. Kuskil teises maailma otsas need inimesed asuvad, muud ei tea ma midagi. Tööülesandeid asusin sageli täitma öösärgis ning mõnel päeval ei saanud ma seda enne lõunat seljastki. Mäletan ka pikki unetuid öid. Mina ja mu arvuti. Ja kuni 5 hoiukassi, sest toona elasin pärast ühe pika suhte lõppemist üksinda ja päästsin tänavalt mjäuguvaid karvakerasid. 2013. aasta kevadeks oli aga selles kodus istumisest nii kõrini, et kandideerisin tõlkebüroosse projektijuhiks. Mul on nii hea meel, et ma seda töökohta ei saanud! Oleksin seal kõngenud! Aga. Tegin paar proovitõlget ja sain täiskohaga tõlkijaks. Mitte sellesse vabakutseliste armeesse, vaid kontorisse arvuti taha. No, tore oli, et vahelduseks ka hommikul varakult juba normaalse inimese riided selga tõmbasin ning teiste inimeste seltskonnas viibisin. Tõlkimisest olen varemgi kirjutanud ning teadupärast saab seal palka sõnade pealt. Kui parajasti tööd polnud, vahtisin niisama ekraani. Muidugi mitte tasu eest.

2014. aasta kevadeks oli juba piisavalt kõrini, nii et venitasin oma Aasia reisi kahe kuu peale ja andsin teiselt poolt maakera sisse lahkumisavalduse. Ometigi jätkasin ma Balil elades töötegemisega. Hubud. Hub in Ubud – koostöötamise keskkond troopikas. Viibisin seal pallil või päristoolil istudes päris kaua. Seltsiks teised kaugtöö tegijad, kes vahepeal end ka helikindlasse Skype’i putkasse lukustasid. Koju naastes jätkasin kaugtööga, veetes oma töötunnid peamiselt TTÜ raamatukogus, sest olin uues pisikeses korteris töötegemise meelega võimalikult keeruliseks muutnud. Et töö ja eraelu lahus oleks!

Tere tulemast ettevõtjate seltskonda

2014. aasta teises pooles läbisin ka ettevõtluskoolituse. Plaanitud ettevõtet pole mul siiamaani, aga see tiksub ikka veel kuklas. 2015. aasta alguses lõime mu praeguse abikaasaga, kellega tolleks hetkeks vaid paar kuud koos olime olnud, hoopis teistsuguse ettevõtte. See oli aga pigem tema oskuste rakendamiseks, sest tegu on füsioterapeudiga. Kuna ma olin nagu muuseas ka massaaži õppinud, siis otsustasin ka (sõna otseses mõttes) käed külge panna. Paari kuuga käisin läbi ka raamatupidamiskoolituse ja nii see eluke veerema hakkaski. Kes on vähegi Kyosaki “Rahavoo kvadranti” lugenud, teab, et parem oleks luua mingi süsteem, kus teised sinu eest töö ära teevad. Hiljem saad hakata seda süsteemi turustama/müüma. Mida iganes, meie ettevõte on selline, kus iga sendi nimel tuleb higistada ja ise punnitada. Ei ole tohutult kasvanud ega laienenud. Füsioteraapia on küll populaarne eriala, aga tõeliselt head terapeudid ei kasva puu otsas ning on suure tõenäosusega juba ära krabatud. Ja kui inimesed tulevad meie juurde just konkreetse terapeudi pärast, siis võiksime palgata kasvõi 10 lisaterapeuti, aga nende juurde ei hakataks ikka tulema. Nojah. Higista ja nuta, kõik tuleb ikka ise ära teha. Puhkuserahasid ei eksisteeri, ettevõtja elu on karm (kui sul usinad alluvad puuduvad).

Jätkasin füüsilise tõõ kõrvalt ka tõlkimist ja õppisin toitumisnõustajaks. 4 aastat tiksus täis. Tegelikult oli mul juba 2018. aastal totaalselt kõrini. Bussipeatuses nähtud reklaamist ja oma lemmiksaatest “Air Crash Investigation” tiivustatuna kandideerisin lennujuhiks. See polnud päris katastroof. Mu motivatsioonikiri pidas vett, esimesed IQ testid läbisin edukalt… ja siis jõudsin eriti raskesse vooru, kus testid juba spetsiifilisemad. Radariekraan, lennukeid tähistavad täpid ringi vuramas, anna neile peast suund kätte (kraadides), samal ajal loeb keegi kõrvaklappidest mingeid numbreid, mida kokku peab liitma. Appi. Jõudsin kaugele, aga mitte finišisse. Jätkus kulgemine oma ettevõttes, aga ma polnud päris hingega asja kallal. 3 kuud Inglismaal tõid natuke uue hingamise, sest olin sellest kõigest eemal. Eestis tagasi olles tuli 2019. aastal uuesti rahutus peale. Lappasin tööpakkumisi, otsisin põnevat arenguvõimalust. Ja siis… ühel ilusal päeval nägin just õigeid reklaame…

Quo vadis?

Alguses mainitud dilemma juurde tagasi tulles: kumma ma valin? Isver, kui ühel pool on kuudepikkune õpinguperiood, siis muidugi valin ma selle! Ma olen õpinarkomaan. Mille muu pärast ma jälle tudeng olen? Miks küll ma näiteks kulturismitreeneriks õppisin (litsents küll aegunud)? Miks ma joogaõpetaja koolitustel käisin? Mida tegin toitumisnõustaja õppes + igasugustel täiendkoolitustel? Tai ja klassikalise massaaži koolitused? Kui on võimalus midagi ägedat õppida, valin ma alati õpingud! Ma pole kunagi valmis produkt. Mu ajus on veel ruumi. Ma tahan uut, uut, uut.

Tegin ära ruumiliste võimete testi, elasin üle intervjuu ning alustan 22. aprillil “Vali IT!” programmis. Vot. Minust saab tarkvaraarendaja. Mis mõttes? Sind huvitab IT? Nii mitmedki sõbrad tegid suuri silmi. Ju nad olid unustanud, et meie pereettevõtte kodulehe olen just mina üles ehitanud. Mitte et WordPressi põhjale kodulehe ehitamine midagi väga kaelamurdvat oleks, aga olen sinna igasugu lisavidinaid külge pookinud, et enda elu ikka raskemaks põnevamaks muuta. Kui pole ühtki lahendamist vajavat mõistatust, tuleb need ise luua. Mulle meeldib nikerdada!

Mis nüüd siis saama hakkab? Põgenen klaustrofoobiat tekitavast oma ettevõttest. Ma tõesti ei suuda enam siin olla. Tahaks midagi uut, tahaks hingata. Jah, isegi minusugune introvert vajab vahepeal teisi inimesi. Perefirmad toimivad vist ainult teatud piirini. Vahepeal on vaja käima laias maailmas tiibu sirutamas, muidu hakkab pere ikka liigselt närvidele käima. Need paar korda, kui tulevases koolituskohas käisin, jätsid väga meeldivalt sooja tunde sisse. Nii äge! Veedan järgmised 6 nädalat Ülemiste Citys õppides ning sealt edasi 8 nädalat kuskil praktikal. Siinkohal ka üleskutse: kui tahad mulle IT-alast praktikakohta pakkuda, siis tee häält!

Tulevikus tahangi töötada suuremas kollektiivis. Aitab sellest nurgas nokitsemisest. Olgu, mulle meeldib nurgas nokitseda, aga see nurk ei pea ju kodus või eraldatud kontoris asuma. Võin ju ka suuremas kollektiivis nurgas nokitseda ja vahepeal teistega tulemusi arutada, et uut motivatsiooni ammutada. Tahan olla suurema masinavärgi mutrike, aga mõtlev mutrike. See, kes loob ja kelle panus loeb. “Mõtlev mutrike” on mu uus lemmikväljend.

Ja kuidas see kõik investeerimisse puutub? Noh, saan endale tasuvama töökoha ja kus siis läheb alles rahade paigutamiseks, eks? Saab ehk ka esimese aktsiatehingu tehtud.

 

Kui käisin kord koolis kõnelemas…

2014. aastal käisin ettevõtluskoolitusel. Kirjutasin äriplaani, esitlesin seda, vaimustusin võimalusest midagi täiesti uut luua. Loovelu OÜ on aga siiani asutamata, kuigi mõtteis mõlgub ta senini ning arvutis on mul kaust, kuhu toodan aeg-ajalt postitusi tulevase kodulehe jaoks. Isegi Facebooki leht on olemas ja elab õndsas varjusurmas. Umbes sellal, kui koolitus läbi hakkas saama, sain kokku oma praeguse abikaasaga. See oli 29. oktoober. 20. detsembril kolis ta sisse. 12. jaanuaril (2015) veetsime ühe poolunetu öö, püüdes välja mõelda füsioteraapiat ja massaaži pakkuva ettevõtte nime. 25. jaanuaril asutasime elu esimese ettevõtte. Vähem kui 3 kuud pärast kokkusaamist oli meil juba esimene ühine “lapsuke”, mis praeguseks on enam kui 4 aastat vana. Muud plaanid jäid soiku, olen alles nüüd neid tasapisi kepiga torkimas käinud, aga päriselt elustamiseni pole veel jõudnud.

Millalgi 2016. aasta sügisel innustusin üleskutsest minna kooliõpilastele ettevõtja elust rääkima. Veetsin ühe varase hommikutunni ühe kooli 10. klassi õpilastele ettevõtja raskest, aga samas toredast elust. Et kuidas peab iga kell olema valmis tööd tegema, kuidas kõik töömured ja -rõõmud mind igal pool saadavad, kuidas töö ja eraelu vahele on raske piiri tõmmata, aga kui tore on ikka oma vaba graafiku alusel töötada. See vabadus! Rabamisega saavutatud vabadus, eks. Ilmselgelt ei innustanud selline kirjeldus Eestimaa noori tulevikulootusi, sest küsimusi ei soovinud keegi küsida. Kui viimaks õpetaja põhimõtteliselt ähvardas, et kui keegi midagi teada ei taha, hakkavad nad matemaatikaga tegelema ja ülesandeid lahendama, julges üks poiss viimaks suu lahti teha. Ja mis te arvate, mida ta kogu selle ettevõtlusjutu ja iseendale töökoha loomisest jauramise peale ütles? Et tahaks ka? Et kuidas tema võiks alustada? Et mis on mu tulevikuplaanid ettevõtte arendamisel? Ei.

Tema küsis: “Aga kas te investeerimisega ka tegelete?”

Introverdina läksin keema ainult sisemiselt. Mis mõttes? Mina tulen ja räägin, kuidas end ettevõtlusega ära rebestada ja kui tore see eneserebestamine tegelikult on, kuna saab ise oma aega planeerida, ja tema küsib, kas ma tegelen mingi säärase lorutamisega nagu investeerimine. Tõesti, mis mõttes? Kas ta üldse kuulas, mida ma ettevõtlusest rääkisin? Kas tänapäeva noored tahavad lihtsamalt rikastuda? Mitte tööd tehes, vaid raha kuhugi ära paigutades? Nii mõtlesin ma toona. Nüüd püüan ettevõtlusele uut nägu anda, et see vähem orjatööd ja rohkem meelelahutust/hobi meenutaks. Olen ma ju kogu aeg rääkinud, et mina pole kordagi õppinud ega teinud midagi, mis mulle ei meeldi (ja ma olen õpinarkomaan). Vähemalt pole ma ebameeldivaid asju väga pikalt teinud. Nüüd kirun ennast ka, et varem investeerimisega ei alustanud (sama kehtib tõsiste maratonitreeningute puhul – miks ma varem ei alustanud?). Võiksin olla stardijoonest palju kaugemal, mitte kuskil esimeses kurvis koperdamas. Samas olen kindel, et vajalik on nii töö kui ka investeerimine. Kuskilt peab ju algkapital tulema. Ei saa olematut raha investeerida.

Ja minu esinemiskarjäär? Tõdesin, et introverdina tasub ikkagi jääda lootma oma kirjalikule väljendusoskusele. Kirjalik esinemine on mul palju paremini käpas kui kõne pidamine. Sõnad voolavad paberil või arvutiekraanil hoopis teisiti kui suust välja hüpates.

Mida ootan aastalt 2019?

Kui 12% aastast juba läbi on (ometigi veebruar juba!), üritan viimaks 2019. aasta eesmärgid või (nagu ühes blogis need sildistatud olid) fookuse paika panna. Olen seda usku, et niisama suvalistes suundades lahmides kokkuvõttes väga kuhugi ei jõuagi. Ometi olen oma elus just nimelt lahminud. Sinna-tänna, igale poole. See, et 22. eluaasta paika ehk 8 aastat tagasi jäi elu jooksul proovitud huviringe kokku lugedes sõrmedest ja varvastest puudu, räägib minu kohta nii mõndagi. Mulle lihtsalt meeldivad nii paljud asjad. Ja siis ühel päeval enam ei meeldi. Kord kõrvetab mind iha, järgmisel hetkel aga juba tuim leigus. Kuhu ma omadega nii välja jõuan?

Sada hobi

Elu on õpetanud, et need huvid, mis minu heitlikule meelele vastu suudavad pidada, on arendamist ja tähelepanu väärt. Näiteks on mulle külge kleepunud kirjutamistung, mis esmakordselt 8. eluaastal oma pead tõstis. Samuti olen edasi arendanud oma jooksuharrastust. See, mis algas 2007. aastal riigieksamiteks õppimise vahele jääva aja sisustamisena (jooksime sõbrannaga iga päev vankumatult 1 tunni, nii enam kui kuu jutti), on üle elanud oma mõõnaperioodi (kui olin 10 kg praegusest raskem ja jooksin 2-3 korda nädalas) ning muutunud nüüd tõsiseltvõetavaks harrastussportlase ettevalmistuseks (talvel 80-90 km nädalas, praegu 30 km puhkenädal, muidu “puhkuseks” 40-50 km ). Huvi toidutegemise vastu on ka püsima jäänud. On tegu ikkagi millegi väga elulisega. Ma naudin söögitegemist. Katsetamist. See on järjekordne võimalus loovuse väljendamiseks. Seepärast hingitseb vaikselt ka mu toidublogi ja seetõttu õppisin ka toitumisnõustamist. Korraliku sporditegemisega peab tasakaalustatud toitumine ju käsikäes käima. Nii on paremad tulemused tagatud.

Fookus

Foto: Bogdan Dirică, Pexels.com

Korraks näis, et kaldun teemast kõrvale ning unustan minevikumaastikel uidates sootuks ära, et tegelikult on aasta 2019 ja vaja selleks fookus seada. Ometigi peitub neis aastatega püsima jäänud “põhitegevustes” oluline fookus. Mõneti olengi püüdnud neile keskenduda. Eelmisel aastal alustasin ingliskeelse motivatsiooniblogiga, kus jälgin 3 suure eesmärgi täitmist 1000 päeva jooksul. Hetkel on loenduse lõpuni jäänud pisut alla 800 päeva. Valisin välja 3 suuremat eesmärki nagu maja, raamatu avaldamine ja tähtsa jooksuvõistluse võitmine. Eri valdkonnad, kõik aga olulised. Kõige kehvemas seisus on hetkel majaunistus. Jah, meil on maatükk ja sellest tulenevalt üks laenuke, aga hetkel nukrutseb see maalapike lumekuhja all. Maja jaoks on vaja raha. Palju raha. Sestap sean 2019. aastal fookuse sissetulekute suurendamisele. Kuludest püüame kärpida toidukulusid, sest need kipuvad ebanormaalselt kerkima. Raamat? Avaldasin Amazoni kaudu 2 e-raamatut: tervislikud jõulutoidud ja 31-päevane järkjärguliselt tervislikumaks muutuv menüüplaan. Muidugi tahan enamat ja tasapisi kirjutangi suureeposeid ja silun mõningaid põnevamaid novelle. Igapäevaselt teritan sulge blogisid täiendades. 2019. aastal soovin jõuda mõne oma ilukirjandusliku teosega avaldamiseni. Ja ma tahan seda teha korralikult: läbimõeldud turundus, kaunis kaanekujundus, saadaval võimalikult paljudes formaatides, lugejate poolt palavalt armastatud.

Minule omaselt on mul hetkel pooleli:

• üks blogistiilis heietus 2014. aasta seiklustest Aasias (nt miks seisin ühtäkki kohvriga Malaisias keset kiirteed jne.)
• üks noortelugu, mis on põhimõtteliselt alternatiivreaalsus minu ja mu abikaasa minevikust (st kui oleksime kohtunud kooliajal)
• visandi kujul väga keeruliste suhete ja sündmustega pere-eepos (inspireeritud Maggie O’Farrellist, mu lemmikkirjanikust), ühtki rida veel kirjutatud pole, tegelen tegelastele elulugude kirjutamisega, nende tundmaõppimisega, tööpealkiri “Mad Mansion”
• Bath Spa Universitys alustatud magistritöö/romaani ümberkirjutus; olin selle vahepeal mõttes juba täitsa prügikasti visanud, aga tegelikult pole mõistlik nurka lükata 250-leheküljelist käsikirja, mis pealekauba on VALMIS; olgu, “valmis”, vajab mitut ümberkirjutust, liha luudele jne, aga skelett on tugev ja olemas
• “Tallinners” novellid, millest 5 tükki esitasin Cardiff Metropolitani (olin hiljuti Erasmusega 3 kuud seal) hindamiseks, ootan hetkel tagasisidet; ideid tallinlaste (ja eestlaste üldiselt) portreteerimiseks on mitmeid

Loovkirjutisi on pooleli palju, aga otsustasin viimaks, et ei lase end sellest morjendada. Las nad olla! Tähtis on, et ma kõigi nendega aeg-ajalt tegeleksin. Ja siis ühel hetkel saavadki need valmis. Oluline on kirjutada! Kui pole tuju ühega tegeleda, siis võib paar rida lisada teisele. Midagi ikka kirjutatud saab. Ja kui päris aus olla, pole siin ülesloetletu veel kõik, poolikuid töid on mul veelgi. Ja muidugi on mul hunnik märkmikke, kus erinevaid ideid kirjas.

Jooksen, jooksen, jooksen

Pexels.com

Jooksueesmärgiga tegelen vast kõige usinamalt, sest mul on treener, treeningplaan ja vapustavad treeningkaaslased. Ma ei kõhkle, kui mul on vaja jooksma minna. Ma ei ürita mööda laveerida nagu näiteks kirjutamise puhul. Ma teen kõik vajaliku ära. Jooksus olen leidnud toimiva süsteemi. Kevadel algab võistlushooaeg, siis on jälle, mida oodata. Ootan võite. Kasvõi külajooksudelt. Eelmise aasta lõpus sain kirja esimese suurema võidu, kui tõusin vana-aasta jooksu 8,4 km distantsil poodiumi kõrgeimale kohale. Jess! Aga ma ei piirdu sellega, tahan ka tugevamas konkurentsis võita, mitte vaid siis, kui kõige tugevamad teatemeeskondades jooksevad ehk minuga ei konkureeri. Mõtlen pidevalt, et peaks muudes eluvaldkondades sarnase plaani paika panema. “Trennid” ja “võistlused” ja “puhkenädalad” jne. Hetkel on see mõttetasandil.

Numbrilised eesmärgid

Numbrid toovad selguse, löövad korra majja. Introvestor – see nimi eeldab, et tegelen investeerimisega ja investoritele numbrid ju meeldivad. Olen väike tegija, aga püüan ometigi natuke oma raha paigutada, ise veel vihane, et mille kuradi pärast ma selle kõigega näiteks 10 aastat tagasi ei alustanud. Kogu see raha, mis lihtsalt käest kadus! Ah! Olgu, vaatame edasi, mitte tagasi.

• Portfelliga tahan jõuda sinnamaale, et olen 2019. aasta lõpuks kokku ära paigutanud 12 000 eurot. 2018. aastal oli eesmärk 5000, aga läksin alla lati (4200). Seekord sean optimismiga suurema eesmärgi, sundides end rohkem pingutama. See tähendab, et portfelli tuleb panna 12 000 – 4200 = 7800 eurot. Hetkel umbes nagu minu aastapalk. Päriselt. Järelikult… vt järgmist punkti.
• Suurendan sissetulekuid nii palju, et saan igakuiselt kätte vähemalt Eesti keskmise palga. Kogu praeguse rabelemise juures pole kättesaadud raha hulk üldse normaalne. Väikeettevõtja piinad. Olen katsetanud ka “päristöö” leidmist, aga takerdun selle taha, et a) mu oskused ei vasta tööturu ootustele (miks ma IT-d ei õppinud?? Tõlkimisega ju rikkaks ei saa), b) hindan oma vabadust (suvaliselt päeva keskel jooksma jne.) ise aega planeerida liiga palju, et üheksast viieni tööl vastu pidada, c) ei taha teha lihttööd (kassapidajaks ikka saaks), vaid midagi arendavat. Kui kellelgi on põnevaid ettepanekuid, mis jätavad mulle vabaduse ise aega planeerida, treeninglaagrites käia, kirjutada ning mis pakuvad võimalust enesearenguks, siis olen usin ja kohusetundlik töötaja. Kui saan päeval trennid ära teha, olen nõus ka õhtul hilja (eelistatult kodukontoris sel juhul) töötama. Tõlkijana olen seda küll ja veel teinud.
• Ostan vähemalt 1 ettevõtte aktsiaid. Hetkel rahad ühisrahastuses, aga tahan portfelli laiendada. Kasvukonto võiks ka variant olla.
• Avaldan 1 ilukirjandusliku teose.
• Kirjutan valmis 1 magistritöö. See saab olema põnev, sest soovin keskenduda loovkirjutamise praktilisele poolele ja selle ümber teooriat keerutada.
• Jooksus panin numbrilised eesmärgid purki juba võidujoovastuses ehk samal õhtul, mil toimus Sparta jooksjate jõulupidu ning mil olin Eestis võistluse võitnud. Ütleme need siis siin ka valju häälega välja. Kõik on sellised piiriületamisnumbrid ehk “alla millegi”. Kes on jooksja, saab aru:
  • 5 km – alla 20 minuti; hetkeseis 20:09 (joostud juunis Londonis)
  • 10 km – alla 40 minuti; hetkeseis 41:34 (2017. a Saaremaal, 2018 sain sama tulemuse, aga parandada ei õnnestunud)
  • 21,1 km ehk poolmaraton alla 1:30; hetkeseis 1:32:37 (Rakvere ööjooks, 2018)
  • 42,2 km ehk maraton 3:10; hetkeseis 3:18:13 (Tallinn, 2018), võinuks juba ka 3:15 joosta, aga pingutasin esimesel poolel tempoga üle ja kustusin teiseks pooleks ära; usun, et 3:15 võiks juba kevadel ära tulla, aeroobseid jookse (15 km) jaksan vastavas tempos juba teha küll
  • kuskil eestikatel võiks esikuuikusse ka tulla

Mis seal ikka, tuleb pihta hakata! Kui nüüd postituse hoolikalt läbi loen, näen, et vajan just nimelt plaani. Treeningutes läheb hästi, sest mul on plaan. Miks mul ülejäänud elu jaoks plaani pole? Paar nädalat olen järginud midagi päevaplaani sarnast ja jaganud ära ka, mis päevadel millise blogiga tegelen. See on enam-vähem toiminud. Kolmapäev ongi Introvestori päev. Pühendun 1,5 tundi. Eelmise, 2018. aasta kokkuvõtliku postitusega ühe korraga valmis ei saanudki, kulus 2 kolmapäeva. Vähemalt on blogis nüüd aga mingigi elu. Tuleb lõpetada, etteantud aeg hakkab otsa saama. Kirjanduslikud šedöövrid ootavad oma järge!