Mida ootan aastalt 2019?

Kui 12% aastast juba läbi on (ometigi veebruar juba!), üritan viimaks 2019. aasta eesmärgid või (nagu ühes blogis need sildistatud olid) fookuse paika panna. Olen seda usku, et niisama suvalistes suundades lahmides kokkuvõttes väga kuhugi ei jõuagi. Ometi olen oma elus just nimelt lahminud. Sinna-tänna, igale poole. See, et 22. eluaasta paika ehk 8 aastat tagasi jäi elu jooksul proovitud huviringe kokku lugedes sõrmedest ja varvastest puudu, räägib minu kohta nii mõndagi. Mulle lihtsalt meeldivad nii paljud asjad. Ja siis ühel päeval enam ei meeldi. Kord kõrvetab mind iha, järgmisel hetkel aga juba tuim leigus. Kuhu ma omadega nii välja jõuan?

Sada hobi

Elu on õpetanud, et need huvid, mis minu heitlikule meelele vastu suudavad pidada, on arendamist ja tähelepanu väärt. Näiteks on mulle külge kleepunud kirjutamistung, mis esmakordselt 8. eluaastal oma pead tõstis. Samuti olen edasi arendanud oma jooksuharrastust. See, mis algas 2007. aastal riigieksamiteks õppimise vahele jääva aja sisustamisena (jooksime sõbrannaga iga päev vankumatult 1 tunni, nii enam kui kuu jutti), on üle elanud oma mõõnaperioodi (kui olin 10 kg praegusest raskem ja jooksin 2-3 korda nädalas) ning muutunud nüüd tõsiseltvõetavaks harrastussportlase ettevalmistuseks (talvel 80-90 km nädalas, praegu 30 km puhkenädal, muidu “puhkuseks” 40-50 km ). Huvi toidutegemise vastu on ka püsima jäänud. On tegu ikkagi millegi väga elulisega. Ma naudin söögitegemist. Katsetamist. See on järjekordne võimalus loovuse väljendamiseks. Seepärast hingitseb vaikselt ka mu toidublogi ja seetõttu õppisin ka toitumisnõustamist. Korraliku sporditegemisega peab tasakaalustatud toitumine ju käsikäes käima. Nii on paremad tulemused tagatud.

Fookus

Foto: Bogdan Dirică, Pexels.com

Korraks näis, et kaldun teemast kõrvale ning unustan minevikumaastikel uidates sootuks ära, et tegelikult on aasta 2019 ja vaja selleks fookus seada. Ometigi peitub neis aastatega püsima jäänud “põhitegevustes” oluline fookus. Mõneti olengi püüdnud neile keskenduda. Eelmisel aastal alustasin ingliskeelse motivatsiooniblogiga, kus jälgin 3 suure eesmärgi täitmist 1000 päeva jooksul. Hetkel on loenduse lõpuni jäänud pisut alla 800 päeva. Valisin välja 3 suuremat eesmärki nagu maja, raamatu avaldamine ja tähtsa jooksuvõistluse võitmine. Eri valdkonnad, kõik aga olulised. Kõige kehvemas seisus on hetkel majaunistus. Jah, meil on maatükk ja sellest tulenevalt üks laenuke, aga hetkel nukrutseb see maalapike lumekuhja all. Maja jaoks on vaja raha. Palju raha. Sestap sean 2019. aastal fookuse sissetulekute suurendamisele. Kuludest püüame kärpida toidukulusid, sest need kipuvad ebanormaalselt kerkima. Raamat? Avaldasin Amazoni kaudu 2 e-raamatut: tervislikud jõulutoidud ja 31-päevane järkjärguliselt tervislikumaks muutuv menüüplaan. Muidugi tahan enamat ja tasapisi kirjutangi suureeposeid ja silun mõningaid põnevamaid novelle. Igapäevaselt teritan sulge blogisid täiendades. 2019. aastal soovin jõuda mõne oma ilukirjandusliku teosega avaldamiseni. Ja ma tahan seda teha korralikult: läbimõeldud turundus, kaunis kaanekujundus, saadaval võimalikult paljudes formaatides, lugejate poolt palavalt armastatud.

Minule omaselt on mul hetkel pooleli:

• üks blogistiilis heietus 2014. aasta seiklustest Aasias (nt miks seisin ühtäkki kohvriga Malaisias keset kiirteed jne.)
• üks noortelugu, mis on põhimõtteliselt alternatiivreaalsus minu ja mu abikaasa minevikust (st kui oleksime kohtunud kooliajal)
• visandi kujul väga keeruliste suhete ja sündmustega pere-eepos (inspireeritud Maggie O’Farrellist, mu lemmikkirjanikust), ühtki rida veel kirjutatud pole, tegelen tegelastele elulugude kirjutamisega, nende tundmaõppimisega, tööpealkiri “Mad Mansion”
• Bath Spa Universitys alustatud magistritöö/romaani ümberkirjutus; olin selle vahepeal mõttes juba täitsa prügikasti visanud, aga tegelikult pole mõistlik nurka lükata 250-leheküljelist käsikirja, mis pealekauba on VALMIS; olgu, “valmis”, vajab mitut ümberkirjutust, liha luudele jne, aga skelett on tugev ja olemas
• “Tallinners” novellid, millest 5 tükki esitasin Cardiff Metropolitani (olin hiljuti Erasmusega 3 kuud seal) hindamiseks, ootan hetkel tagasisidet; ideid tallinlaste (ja eestlaste üldiselt) portreteerimiseks on mitmeid

Loovkirjutisi on pooleli palju, aga otsustasin viimaks, et ei lase end sellest morjendada. Las nad olla! Tähtis on, et ma kõigi nendega aeg-ajalt tegeleksin. Ja siis ühel hetkel saavadki need valmis. Oluline on kirjutada! Kui pole tuju ühega tegeleda, siis võib paar rida lisada teisele. Midagi ikka kirjutatud saab. Ja kui päris aus olla, pole siin ülesloetletu veel kõik, poolikuid töid on mul veelgi. Ja muidugi on mul hunnik märkmikke, kus erinevaid ideid kirjas.

Jooksen, jooksen, jooksen

Pexels.com

Jooksueesmärgiga tegelen vast kõige usinamalt, sest mul on treener, treeningplaan ja vapustavad treeningkaaslased. Ma ei kõhkle, kui mul on vaja jooksma minna. Ma ei ürita mööda laveerida nagu näiteks kirjutamise puhul. Ma teen kõik vajaliku ära. Jooksus olen leidnud toimiva süsteemi. Kevadel algab võistlushooaeg, siis on jälle, mida oodata. Ootan võite. Kasvõi külajooksudelt. Eelmise aasta lõpus sain kirja esimese suurema võidu, kui tõusin vana-aasta jooksu 8,4 km distantsil poodiumi kõrgeimale kohale. Jess! Aga ma ei piirdu sellega, tahan ka tugevamas konkurentsis võita, mitte vaid siis, kui kõige tugevamad teatemeeskondades jooksevad ehk minuga ei konkureeri. Mõtlen pidevalt, et peaks muudes eluvaldkondades sarnase plaani paika panema. “Trennid” ja “võistlused” ja “puhkenädalad” jne. Hetkel on see mõttetasandil.

Numbrilised eesmärgid

Numbrid toovad selguse, löövad korra majja. Introvestor – see nimi eeldab, et tegelen investeerimisega ja investoritele numbrid ju meeldivad. Olen väike tegija, aga püüan ometigi natuke oma raha paigutada, ise veel vihane, et mille kuradi pärast ma selle kõigega näiteks 10 aastat tagasi ei alustanud. Kogu see raha, mis lihtsalt käest kadus! Ah! Olgu, vaatame edasi, mitte tagasi.

• Portfelliga tahan jõuda sinnamaale, et olen 2019. aasta lõpuks kokku ära paigutanud 12 000 eurot. 2018. aastal oli eesmärk 5000, aga läksin alla lati (4200). Seekord sean optimismiga suurema eesmärgi, sundides end rohkem pingutama. See tähendab, et portfelli tuleb panna 12 000 – 4200 = 7800 eurot. Hetkel umbes nagu minu aastapalk. Päriselt. Järelikult… vt järgmist punkti.
• Suurendan sissetulekuid nii palju, et saan igakuiselt kätte vähemalt Eesti keskmise palga. Kogu praeguse rabelemise juures pole kättesaadud raha hulk üldse normaalne. Väikeettevõtja piinad. Olen katsetanud ka “päristöö” leidmist, aga takerdun selle taha, et a) mu oskused ei vasta tööturu ootustele (miks ma IT-d ei õppinud?? Tõlkimisega ju rikkaks ei saa), b) hindan oma vabadust (suvaliselt päeva keskel jooksma jne.) ise aega planeerida liiga palju, et üheksast viieni tööl vastu pidada, c) ei taha teha lihttööd (kassapidajaks ikka saaks), vaid midagi arendavat. Kui kellelgi on põnevaid ettepanekuid, mis jätavad mulle vabaduse ise aega planeerida, treeninglaagrites käia, kirjutada ning mis pakuvad võimalust enesearenguks, siis olen usin ja kohusetundlik töötaja. Kui saan päeval trennid ära teha, olen nõus ka õhtul hilja (eelistatult kodukontoris sel juhul) töötama. Tõlkijana olen seda küll ja veel teinud.
• Ostan vähemalt 1 ettevõtte aktsiaid. Hetkel rahad ühisrahastuses, aga tahan portfelli laiendada. Kasvukonto võiks ka variant olla.
• Avaldan 1 ilukirjandusliku teose.
• Kirjutan valmis 1 magistritöö. See saab olema põnev, sest soovin keskenduda loovkirjutamise praktilisele poolele ja selle ümber teooriat keerutada.
• Jooksus panin numbrilised eesmärgid purki juba võidujoovastuses ehk samal õhtul, mil toimus Sparta jooksjate jõulupidu ning mil olin Eestis võistluse võitnud. Ütleme need siis siin ka valju häälega välja. Kõik on sellised piiriületamisnumbrid ehk “alla millegi”. Kes on jooksja, saab aru:
  • 5 km – alla 20 minuti; hetkeseis 20:09 (joostud juunis Londonis)
  • 10 km – alla 40 minuti; hetkeseis 41:34 (2017. a Saaremaal, 2018 sain sama tulemuse, aga parandada ei õnnestunud)
  • 21,1 km ehk poolmaraton alla 1:30; hetkeseis 1:32:37 (Rakvere ööjooks, 2018)
  • 42,2 km ehk maraton 3:10; hetkeseis 3:18:13 (Tallinn, 2018), võinuks juba ka 3:15 joosta, aga pingutasin esimesel poolel tempoga üle ja kustusin teiseks pooleks ära; usun, et 3:15 võiks juba kevadel ära tulla, aeroobseid jookse (15 km) jaksan vastavas tempos juba teha küll
  • kuskil eestikatel võiks esikuuikusse ka tulla

Mis seal ikka, tuleb pihta hakata! Kui nüüd postituse hoolikalt läbi loen, näen, et vajan just nimelt plaani. Treeningutes läheb hästi, sest mul on plaan. Miks mul ülejäänud elu jaoks plaani pole? Paar nädalat olen järginud midagi päevaplaani sarnast ja jaganud ära ka, mis päevadel millise blogiga tegelen. See on enam-vähem toiminud. Kolmapäev ongi Introvestori päev. Pühendun 1,5 tundi. Eelmise, 2018. aasta kokkuvõtliku postitusega ühe korraga valmis ei saanudki, kulus 2 kolmapäeva. Vähemalt on blogis nüüd aga mingigi elu. Tuleb lõpetada, etteantud aeg hakkab otsa saama. Kirjanduslikud šedöövrid ootavad oma järge!

 

Investeerimine on mõtteviis

Foto Pixabayst

Neile, kes pole investeerimise või niisama raha kogumisega alustanud, võib vajalikku summa kõrvaletoimetamine esmapilgul võrdlemisi keeruline tunduda. Kuidas siis ei kulutagi kohe ära ja vähendan oma kulusid ja oman nii palju kannatust, et rahal omasoodu kasvada lasta? Lihtsalt, vaja on muuta mõtteviisi. Andkem aga tõele au: kuigi vaja on astuda üks samm, siis on see siiski väga keeruline samm. Mõtteviisi muutmine? Oi, isver. Kõik need ajukurdude vahele lõksu jäänud mõttemustrid, mida mingigi präänikuga sealt välja ei meelita ega sirgeks tõmba… lootusetu? Ei, kui sa seda piisavalt tahed. Lõppkokkuvõttes taandub kõik tahtele.

Olen juba aastaid teatavat säästlikkusele kalduvat mõtteviisi omanud. Muidugi hõiskasin ma rõõmust sel õndsal tunnil, kui poes hakati toidukaupadele kilohindasid juurde pookima, palju selgem pilt kohe! Reise planeerides olen alati soodsat lennuhinda otsinud ja majutuskohtigi väga hoolega valinud. Samuti olen kulusid mitme kuu peale jaotanud: ostnud ühel hetkel lennupiletid, broneerinud kuu hiljem majutuse jne. Siin on väga palju nippe, millest rääkida, mõni teine kord jõuab. Poodides jälgin säästmiskampaaniaid, riideid ostan kas reisil olles Primarkist, C&A-st, Decathlonist (spordikraam) või kodus pigem paari kuu tagant toimuvalt kasutatud riiete müügilt (korralikud püksid 1.50 eest, pluusid mingi 0.50) või mingi Soome riidelao välimüügist, mis vahel meie kodukanti põikab (peamiselt sportlikum kraam, aga ka väga ägedad joped ja talvesaapadki sain 30 eest). Kui säästmine on juba loomuses, siis pole väga keeruline end ka investeerimise otstarbekuses veenda.

Esimesed eurod toimetasin Funderbeami kontodele 2017. aasta juunikuus, kui olin Funderbeami töötajatele toitumisteemalise koolituse teinud ja otsustasin pärast natuke netist uurida, et mis ägedas kohas ma nüüd käisingi. Ahah, saab erainvestorina igasugu idufirmasid toetada, lahe ju. Pikemalt selle peale mõtlema ei jäänudki. Novembri lõpul tulime pikalt Malaisia seikluselt, turgutasin oma kokku kuivanud arvelduskontot ühe mõttetu kogumishoiuse (intress 0,01% mis mõttes?) lõpetamisega ja tundsin end korra taas rikkana. Sattusin siis ühte blogisse, kus enam-vähem möödaminnes oli investeerimist mainitud. Mingi plõks käis peas ära. Seda kogumishoiuse summat (tollal midagi 3000 kanti) saaks ju mõistlikumalt kasutada. Sõber Google juhatas mind esmalt eestikeelsete ja eestimaiste portaalideni. Lõin kontod Kreditexis ja Omarahas, mis praeguseks on küll kitsaks jäänud oma kodumaisusega. Kandsin suure entusiasmi sinna raha ja ootasin iga kuu alguses, et saaks aga pisut juurde kanda. Minu puhul polegi seda jama, et ma ei suuda investeerida. Pigem tuleb mind kinni hoida, et ma suures hoos kogu oma raha käruga Mintosesse (uus lemmikkoht) ei toimetaks, vaid jätaks arvete tasumiseks ja toidu ostmiseks ka midagi. Tunnistan, et vahepeal oli see lausa nagu mingi haigus, et tahaks oma raha portaali ära kanda ja siis sama palavikuliselt seal päevas paar korda klõpsimas käia, et näha, kuidas sendid kogunevad. Jah, algul on ka paar senti elevuse tekitajaks!

Ja nüüd tahaks aina veel ja veel raha investeerida, et tuleks juba kauaoodatud lumepalliefekt ja rahapatakas mu oimetuks lajataks.

Hakkame pihta: kus mu raha toimetab?

Blogi avapauguks ei ole megamassiivsete Exceli tabelite ja ohtrate tundmatute sõnadega grafomaani märg unenägu. Muidugi oleksin ma selleks võimeline. Filoloog, uhke välismaise magistrikraadiga pärjatud “kirjanik” (creative writing), sügelevate näppudega grafomaan, kelle suurim unistus olekski päev otsa kirjutada ja kirjutada ja kirjutada. Milleks aga inimesi piinata? Jah, olen lugenud teisi investeerimisblogisid ja suisa imetlen neid pikki detailseid postitusi. Küll inimesed suudavad ikka vaeva näha! Ja tihti leiab neist ka väga kasulikku informatsiooni. Olen isegi motivatsioonikübemeid korjamas käinud.

Ütleme nii, et kui idee veel ühe blogi (see on mul praegu 3. aktiivne blogi, vanadest, inkubatsioonis olevaist ärme parem räägigi) loomisest minus idanema hakkas, tuli ideid sisu osas nagu … (noh, nüüd tahaks mingi dividendinalja või Mintose killuga lagedale tulla, aga pole süvateadmisi, et oskaks naljaks käänata). Ideid oli palju. Oskan rääkida väga paljudest säästunippidest: reisimine (a la, kuidas on läbi Londoni hästi mõistlik igale poole lennata), igapäevane toidukorv, söögitegemisnipid, toidulisandid, kassitoit… Nii et sellest ei saa vaid tootlusprotsentide loendamise blogi, vaid ka “kulud alla” heietuste pärusmaa. Ja see on ometigi oluline!

Räägime numbritest

Eks ühel hetkel jõuab kõik erinevad investeerimisvariandid ja loetud rahatarkuse raamatud pikemalt lahti kirjutada, aga alustame hoopiski mõnedest numbritest ehk sellest, kuhu ja kui palju olen oma raha paigutanud. Olgu öeldud, teenime kumbki keskmiselt 700-800 eurot kuus, mis ei ole mingi metsik summa, aga kuna meil pole korterilaenu (nüüd on küll maalaen), autot, erilisi väljassöömise kulusid, lapsi ega sadadesse eurodesse küündivaid juuksuri-kosmeetiku arveid, siis saame endale nii mõndagi lubada. Kõik on võimalik, kui sa targalt majandad. Ja sellest inspireerituna tahtsin ka investeerima hakata, et veelgi rohkem asju võimalikud oleks. Reisime praegugi mitu korda aastas, aga sooviks ju rohkem talvel lõunalaagrisse treenima minna vms. Esialgu oli võimalik investeerida ka selle raha arvelt, mis ühe korteri müügist üle jäi.

Tootlusi ja muid ägedaid numbreid praegu pakkuda ei ole. Hea, et ma oma eelarve-Excelisse selle vähesegi kirja suutsin panna.

Kus raha kükitab?

• Funderbeami sündikaadid (SportID ja Sportlyzer): 500 eurot
• Omaraha laenudes: 200 eurot
• Kreditexi laenudes: 850 eurot
• Mintose laenudes: 750 eurot
• Estategurus: 175 eurot
• Viainvestis: 100 eurot

KOKKU: 2575 eurot

Esimesed eurokesed kandsin Funderbeami 2017. aasta juunis ja ühisrahastuse portfelle olen kokku kraapinud 2017. aasta novembri lõpust, kui ka eelarve Exceli tekitasin. Seega olen selle summa suutnud investeerida enam kui aastaga. Väike eesmärk oli 2018. aasta lõpuks portfell 5000 peale kasvatada, aga mõtlen veel selle üle. Kuna hakkasime ka ettevõtte portfelli kasvatama, saame sel aastal selle võrra vähem palka, nii et kui ma meie üüratute toidukulude osas mingit imevärki ette ei võta, siis isiklik portfell kõrgustesse ei söösta.

+ 3000 eurot ettevõtte Mintose kontol ja abikaasal samuti 600 eurot Mintoses. Edaspidi kirjutan enda ja ettevõtte rahakotist, las abikaasa toimetab omasoodu.