Mida ootan aastalt 2019?

Kui 12% aastast juba läbi on (ometigi veebruar juba!), üritan viimaks 2019. aasta eesmärgid või (nagu ühes blogis need sildistatud olid) fookuse paika panna. Olen seda usku, et niisama suvalistes suundades lahmides kokkuvõttes väga kuhugi ei jõuagi. Ometi olen oma elus just nimelt lahminud. Sinna-tänna, igale poole. See, et 22. eluaasta paika ehk 8 aastat tagasi jäi elu jooksul proovitud huviringe kokku lugedes sõrmedest ja varvastest puudu, räägib minu kohta nii mõndagi. Mulle lihtsalt meeldivad nii paljud asjad. Ja siis ühel päeval enam ei meeldi. Kord kõrvetab mind iha, järgmisel hetkel aga juba tuim leigus. Kuhu ma omadega nii välja jõuan?

Sada hobi

Elu on õpetanud, et need huvid, mis minu heitlikule meelele vastu suudavad pidada, on arendamist ja tähelepanu väärt. Näiteks on mulle külge kleepunud kirjutamistung, mis esmakordselt 8. eluaastal oma pead tõstis. Samuti olen edasi arendanud oma jooksuharrastust. See, mis algas 2007. aastal riigieksamiteks õppimise vahele jääva aja sisustamisena (jooksime sõbrannaga iga päev vankumatult 1 tunni, nii enam kui kuu jutti), on üle elanud oma mõõnaperioodi (kui olin 10 kg praegusest raskem ja jooksin 2-3 korda nädalas) ning muutunud nüüd tõsiseltvõetavaks harrastussportlase ettevalmistuseks (talvel 80-90 km nädalas, praegu 30 km puhkenädal, muidu “puhkuseks” 40-50 km ). Huvi toidutegemise vastu on ka püsima jäänud. On tegu ikkagi millegi väga elulisega. Ma naudin söögitegemist. Katsetamist. See on järjekordne võimalus loovuse väljendamiseks. Seepärast hingitseb vaikselt ka mu toidublogi ja seetõttu õppisin ka toitumisnõustamist. Korraliku sporditegemisega peab tasakaalustatud toitumine ju käsikäes käima. Nii on paremad tulemused tagatud.

Fookus

Foto: Bogdan Dirică, Pexels.com

Korraks näis, et kaldun teemast kõrvale ning unustan minevikumaastikel uidates sootuks ära, et tegelikult on aasta 2019 ja vaja selleks fookus seada. Ometigi peitub neis aastatega püsima jäänud “põhitegevustes” oluline fookus. Mõneti olengi püüdnud neile keskenduda. Eelmisel aastal alustasin ingliskeelse motivatsiooniblogiga, kus jälgin 3 suure eesmärgi täitmist 1000 päeva jooksul. Hetkel on loenduse lõpuni jäänud pisut alla 800 päeva. Valisin välja 3 suuremat eesmärki nagu maja, raamatu avaldamine ja tähtsa jooksuvõistluse võitmine. Eri valdkonnad, kõik aga olulised. Kõige kehvemas seisus on hetkel majaunistus. Jah, meil on maatükk ja sellest tulenevalt üks laenuke, aga hetkel nukrutseb see maalapike lumekuhja all. Maja jaoks on vaja raha. Palju raha. Sestap sean 2019. aastal fookuse sissetulekute suurendamisele. Kuludest püüame kärpida toidukulusid, sest need kipuvad ebanormaalselt kerkima. Raamat? Avaldasin Amazoni kaudu 2 e-raamatut: tervislikud jõulutoidud ja 31-päevane järkjärguliselt tervislikumaks muutuv menüüplaan. Muidugi tahan enamat ja tasapisi kirjutangi suureeposeid ja silun mõningaid põnevamaid novelle. Igapäevaselt teritan sulge blogisid täiendades. 2019. aastal soovin jõuda mõne oma ilukirjandusliku teosega avaldamiseni. Ja ma tahan seda teha korralikult: läbimõeldud turundus, kaunis kaanekujundus, saadaval võimalikult paljudes formaatides, lugejate poolt palavalt armastatud.

Minule omaselt on mul hetkel pooleli:

• üks blogistiilis heietus 2014. aasta seiklustest Aasias (nt miks seisin ühtäkki kohvriga Malaisias keset kiirteed jne.)
• üks noortelugu, mis on põhimõtteliselt alternatiivreaalsus minu ja mu abikaasa minevikust (st kui oleksime kohtunud kooliajal)
• visandi kujul väga keeruliste suhete ja sündmustega pere-eepos (inspireeritud Maggie O’Farrellist, mu lemmikkirjanikust), ühtki rida veel kirjutatud pole, tegelen tegelastele elulugude kirjutamisega, nende tundmaõppimisega, tööpealkiri “Mad Mansion”
• Bath Spa Universitys alustatud magistritöö/romaani ümberkirjutus; olin selle vahepeal mõttes juba täitsa prügikasti visanud, aga tegelikult pole mõistlik nurka lükata 250-leheküljelist käsikirja, mis pealekauba on VALMIS; olgu, “valmis”, vajab mitut ümberkirjutust, liha luudele jne, aga skelett on tugev ja olemas
• “Tallinners” novellid, millest 5 tükki esitasin Cardiff Metropolitani (olin hiljuti Erasmusega 3 kuud seal) hindamiseks, ootan hetkel tagasisidet; ideid tallinlaste (ja eestlaste üldiselt) portreteerimiseks on mitmeid

Loovkirjutisi on pooleli palju, aga otsustasin viimaks, et ei lase end sellest morjendada. Las nad olla! Tähtis on, et ma kõigi nendega aeg-ajalt tegeleksin. Ja siis ühel hetkel saavadki need valmis. Oluline on kirjutada! Kui pole tuju ühega tegeleda, siis võib paar rida lisada teisele. Midagi ikka kirjutatud saab. Ja kui päris aus olla, pole siin ülesloetletu veel kõik, poolikuid töid on mul veelgi. Ja muidugi on mul hunnik märkmikke, kus erinevaid ideid kirjas.

Jooksen, jooksen, jooksen

Pexels.com

Jooksueesmärgiga tegelen vast kõige usinamalt, sest mul on treener, treeningplaan ja vapustavad treeningkaaslased. Ma ei kõhkle, kui mul on vaja jooksma minna. Ma ei ürita mööda laveerida nagu näiteks kirjutamise puhul. Ma teen kõik vajaliku ära. Jooksus olen leidnud toimiva süsteemi. Kevadel algab võistlushooaeg, siis on jälle, mida oodata. Ootan võite. Kasvõi külajooksudelt. Eelmise aasta lõpus sain kirja esimese suurema võidu, kui tõusin vana-aasta jooksu 8,4 km distantsil poodiumi kõrgeimale kohale. Jess! Aga ma ei piirdu sellega, tahan ka tugevamas konkurentsis võita, mitte vaid siis, kui kõige tugevamad teatemeeskondades jooksevad ehk minuga ei konkureeri. Mõtlen pidevalt, et peaks muudes eluvaldkondades sarnase plaani paika panema. “Trennid” ja “võistlused” ja “puhkenädalad” jne. Hetkel on see mõttetasandil.

Numbrilised eesmärgid

Numbrid toovad selguse, löövad korra majja. Introvestor – see nimi eeldab, et tegelen investeerimisega ja investoritele numbrid ju meeldivad. Olen väike tegija, aga püüan ometigi natuke oma raha paigutada, ise veel vihane, et mille kuradi pärast ma selle kõigega näiteks 10 aastat tagasi ei alustanud. Kogu see raha, mis lihtsalt käest kadus! Ah! Olgu, vaatame edasi, mitte tagasi.

• Portfelliga tahan jõuda sinnamaale, et olen 2019. aasta lõpuks kokku ära paigutanud 12 000 eurot. 2018. aastal oli eesmärk 5000, aga läksin alla lati (4200). Seekord sean optimismiga suurema eesmärgi, sundides end rohkem pingutama. See tähendab, et portfelli tuleb panna 12 000 – 4200 = 7800 eurot. Hetkel umbes nagu minu aastapalk. Päriselt. Järelikult… vt järgmist punkti.
• Suurendan sissetulekuid nii palju, et saan igakuiselt kätte vähemalt Eesti keskmise palga. Kogu praeguse rabelemise juures pole kättesaadud raha hulk üldse normaalne. Väikeettevõtja piinad. Olen katsetanud ka “päristöö” leidmist, aga takerdun selle taha, et a) mu oskused ei vasta tööturu ootustele (miks ma IT-d ei õppinud?? Tõlkimisega ju rikkaks ei saa), b) hindan oma vabadust (suvaliselt päeva keskel jooksma jne.) ise aega planeerida liiga palju, et üheksast viieni tööl vastu pidada, c) ei taha teha lihttööd (kassapidajaks ikka saaks), vaid midagi arendavat. Kui kellelgi on põnevaid ettepanekuid, mis jätavad mulle vabaduse ise aega planeerida, treeninglaagrites käia, kirjutada ning mis pakuvad võimalust enesearenguks, siis olen usin ja kohusetundlik töötaja. Kui saan päeval trennid ära teha, olen nõus ka õhtul hilja (eelistatult kodukontoris sel juhul) töötama. Tõlkijana olen seda küll ja veel teinud.
• Ostan vähemalt 1 ettevõtte aktsiaid. Hetkel rahad ühisrahastuses, aga tahan portfelli laiendada. Kasvukonto võiks ka variant olla.
• Avaldan 1 ilukirjandusliku teose.
• Kirjutan valmis 1 magistritöö. See saab olema põnev, sest soovin keskenduda loovkirjutamise praktilisele poolele ja selle ümber teooriat keerutada.
• Jooksus panin numbrilised eesmärgid purki juba võidujoovastuses ehk samal õhtul, mil toimus Sparta jooksjate jõulupidu ning mil olin Eestis võistluse võitnud. Ütleme need siis siin ka valju häälega välja. Kõik on sellised piiriületamisnumbrid ehk “alla millegi”. Kes on jooksja, saab aru:
  • 5 km – alla 20 minuti; hetkeseis 20:09 (joostud juunis Londonis)
  • 10 km – alla 40 minuti; hetkeseis 41:34 (2017. a Saaremaal, 2018 sain sama tulemuse, aga parandada ei õnnestunud)
  • 21,1 km ehk poolmaraton alla 1:30; hetkeseis 1:32:37 (Rakvere ööjooks, 2018)
  • 42,2 km ehk maraton 3:10; hetkeseis 3:18:13 (Tallinn, 2018), võinuks juba ka 3:15 joosta, aga pingutasin esimesel poolel tempoga üle ja kustusin teiseks pooleks ära; usun, et 3:15 võiks juba kevadel ära tulla, aeroobseid jookse (15 km) jaksan vastavas tempos juba teha küll
  • kuskil eestikatel võiks esikuuikusse ka tulla

Mis seal ikka, tuleb pihta hakata! Kui nüüd postituse hoolikalt läbi loen, näen, et vajan just nimelt plaani. Treeningutes läheb hästi, sest mul on plaan. Miks mul ülejäänud elu jaoks plaani pole? Paar nädalat olen järginud midagi päevaplaani sarnast ja jaganud ära ka, mis päevadel millise blogiga tegelen. See on enam-vähem toiminud. Kolmapäev ongi Introvestori päev. Pühendun 1,5 tundi. Eelmise, 2018. aasta kokkuvõtliku postitusega ühe korraga valmis ei saanudki, kulus 2 kolmapäeva. Vähemalt on blogis nüüd aga mingigi elu. Tuleb lõpetada, etteantud aeg hakkab otsa saama. Kirjanduslikud šedöövrid ootavad oma järge!

 

Kuidas ennast mitte vaeseks joosta?

Kui sindki on tabanud jooksupalavik ja raha kaob märkamatult jooksukorraldajate ja varustuse müüjate kukrusse, võta natuke aega, et see postitus läbi lugeda. Kui tunned, et sul on veel mingeid huvitavaid nippe lisada, siis kirjuta kommentaaridesse, sest isegi kipun vahel jooksuvõistlustele ja muule seonduvale palju raha kulutama. Seda raha, mida võiks investeerida.

1. Säästa osalustasudelt.

1.1. Pane suurem osa jooksuplaane paika 31. detsembriks.

Jah, just nii. Aasta viimane päev pole mitte parim aeg sõpradega kokkusaamiseks, vaid järgmise aasta jooksuplaanide tegemiseks. Just selle päevani on mitmete jooksude osalustasu kõige madalam ja tõuseb hoobilt koos aastanumbri vahetamisega. Tean päris mitut jooksjat, kes pole aasta viimastel minutitel mitte tulevärki ootamas, vaid ninapidi arvutis pangaülekandeid tegemas. Päriselt. Linnajooksude sari on näiteks üks selliseid, kuhu tasub oma nimi aasta lõpus kirja panna.

1.2. Osale sarjades.

Kui plaanid joosta näiteks 1. mail Viljandis, mai lõpus Raplas, juunis Narvas ja septembris Tallinnas (maraton vms.), pane end parem juba Linnajooksude sarja kirja, sest osalustasu on nii soodsam. Eraldi on need jooksud kohati päris kallid, eriti näiteks Rakvere ööjooks. Mul läks 8 jooksu peale (Viljandi järvejooks, Kuressaare linnajooks, Rapla Selveri suurjooks, Narva poolmaraton, Rakvere ööjooks, Pärnu 2 silla jooks, Tartu Linnamaraton, Paide-Türi rahvajooks) kokku 102 eurot (registreerusin 30. detsembril), mis teeb 1 jooksu hinnaks 12,75 eurot. Pole paha, arvestades, kui kõrgele need hinnad vahetult enne kerkida võivad. Tingimuseks oli 100 kilomeetrit kokku saada, aga sellega suurel jooksusõbral vast probleemi ei teki. Oot, aga kus on Tallinna maraton? See selgub järgmises punktis… Olgu öeldud, et ka Järvejooksude sarjas on väga mõistlik osaleda, sel aastal jätsin küll ise vahele. Need 2 on siis suuremad sarjad, võib leida ka pisemaid (Tartu Parkmetsa jooks + Skechersi suvejooks jne.). Kõigile sarjadele ette registreeruda aga ei saa, näiteks Kohila pikamaajooksusarjas (staadionil tiirutamine) tuleb iga kord eraldi maksta, aga seegi on 3 eurot/kord.

1.3. Kasuta klubi soodustusi.

Kui oled mõne jooksuklubi liige, siis tõenäoliselt pakutakse mõnele jooksule soodsamat registreerumist. Näiteks Sparta on pakkunud Järvejooksude soodukaid ja minu mäletamist mööda oli Rapla-Kehtna jooksule ka varasema vooru hind, kuigi see aeg juba möödas oli. Kui juhuslikult poolmaratonis või maratonis Eesti Meistrivõistluste normi ära täidad, saad Narva poolikule või Tallinna maratonile klubi kaudu tasuta peale. Seepärast ma näiteks Tallinna maratonile end veel registreerinud polegi. Klubi paneb kirja ja boonuseks veel hea stardinumber: väiksem kui 100. Ma pole kõige kiirem jooksja, aga normid midagi väga üle mõistuse ka pole. Naised peavad sel aastal maratonis näiteks midagi 3.30-st kiiremini lippama.

1.4. Kasuta grupiregistreerumisi.

Kui sul on palju jooksjatest sõpru, siis mõnele jooksule võite ka kambakesi registreerudes soodsamalt peale saada. Kui õigesti mäletan, siis on Saaremaa kolme päeva jooks üks selliseid. Siinkohal võib muidugi taas klubisse kuulumisest kasu olla ja klubi teeb äkki ka ühisregistreerumise.

2. Säästa varustuselt.

Ega varustus ole see, mis jooksjast jooksja teeb, aga see aitab natuke kaasa. Kõige uhkemad tossud, säravaimad särgid või ultramoodsad püksid võivad pilke püüda, aga sul endal peab ka sisu olema.

2.1. Osta jooksusärke vaid äärmisel vajadusel.

Tunnistan ausalt, et jooksusärkidest olen viimasel aastal ostnud ainult ühe maika. Ometigi ei tähenda see, et ma, hambad ristis, iga ilmaga vaid selle maikaga üritaks läbi ajada. Mul on riietekapis eraldi korv jooksusärkidele ja teine korv jooksupükstele. Neis korvides, eriti särkide omas, ei haiguta tühjus. Kes on vähegi jooksuvõistlustel osalenud, teab, et tihti antakse seal igale osalejale ka särk. 2018. aastal olen võistlustelt juba 5 T-särki koju tassinud. Enamik neist on päris heast materjalist ja kõlbavad jooksmiseks ideaalselt. Lisaks ka hea võimalus oma võistlustega eputada. Näiteks on mul Guinnessi rekordijooksu särk, mis on Eestis peale minu veel vaid 99 inimesel. Ise olen ostnud just maikasid, kuigi ühe, klubi logodega, sain sel aastal ka tasuta. Samuti on vaja aeg-ajalt jahedateks ilmadeks pikemate käistega särke osta. Ahjaa, Praha poolikult sai ühel aastal iga osaleja jooksujope, nii et neidki pole vaja olnud juurde osta.

2.2. Säästa jooksutossudelt.

Jälgi jooksujalatseid valides sooduskampaaniaid ja külasta spetsiaalseid soodusmüüke. Kui juhtud Portugalis või mujal Euroopas laagerdama, siis võid leida suured Nike jms. outletid. Tallinnas on Tondil (Selveri juures) näiteks mitmeid outlet-poode: Nike, adidas ja Reebok. Tõsi, mina leidsin sealt sobivad tossud viimati aasta tagasi, aga need adidas X-Boostid teenivad mind senini ja 35 euro eest on tossu küll ja veel. Kui võtta arvesse, kui kiirelt mul mõned tossud suurte varvaste tõttu läbi lähevad, on ikka väga hästi. Mu suured varbad elavad mingit oma elu ja puurivad enamikesse tossudesse juba paari kuuga koletuid auke.

Vahel müüakse ka võistlustel tosse väga hea hinnaga. Tuleb silmad lahti hoida. Ise pole küll sealt kordagi ostnud, pea on muid mõtteid täis. Võistlustelt saab ka sooduskuponge, millega täishinnaga toodetelt spordipoodides alla saada. 1 sellise kupongi kasutasin aga hoopis maailma parima seljakoti ostmiseks (2016. aastal olid Eesti koondise sportlastel samasugused kotid ja kui selle kotiga eestikate ajal Kadrioru staadionil pealtvaatajana ringi patseerin, on tihti just koondislase tunne) ja sain selle 25% soodsamalt.

Tasub teada ka, kes eri firmade tosse maale toovad. Näiteks New Balance’ist käiakse aeg-ajalt ka klubidele tosse tutvustamas ja neid saab kohapeal osta. Muidu pesitseb NB pood Järve Selveri kandis selle Weekendi jalatsipoe juures, aga tuleb ette helistada, peidab end kuskil tagaruumides.

Olen üks neid õnnelikke, kellele on kõik netist tellitud tossud olnud nagu jalga valatud. Nojah, Asicsi ülikerged (150 grammi!!) triatlonitossud (millega mina ainult joosta kavatsen) hõõrusid esimesel kandmisel kanna katki, aga pärast seda oleme sõbraks saanud. Kõik ostud on olnud head. Mu tavapärane valikuprotsess näeb välja nii, et korraga on lahti mingi 10 akent ja viimaks valin 2-3 lemmikpaari välja. Võrdlen hinda, kaalu (300-grammiseid tosse pole mina enam nõus jalga panema, isegi 200 on juba palju), välimust, vaatan väga hoolega pealismaterjali (need kuratlikud suured varbad). Tellin jalatseid siit ning hinnad on soodsamad kui Eestis.

3. Kasuta auhindu ära.

3.1. Kasuta stardimaterjalides olevaid kuponge.

Võistlustel jagatakse koos rinnanumbrite ja kiipidega ka igasugu põnevat nänni. Võid leida erinevaid sooduskuponge, tasuta spordiklubikülastusi jne. Kui sul neid kuponge otseselt vaja pole, ei pea kulutama hakkama, aga mõni neist võib olla väga kasulik. Saad näiteks tasuta trenni või massaaži minna. Väga palju leiab ka laevasõidukuponge liinil Tallinn-Helsingi. Kui sul oli plaanis Ikeasse poodlema või Linnanmäkisse lõbutsema minna, siis võivad need kasuks tulla. Oleme sellised kupongid kodus ühte hunnikusse tõstnud ja sirvime vahepeal, et midagi kasulikku raisku ei läheks. Saadjärve jooksult said kõik osalejad näiteks ka hunniku Mayeri pesugeele, mis meil aasta hiljemgi otsas pole.

3.2. Võida auhindu.

Kui oled kiiremat sorti jooksja ja valid võistlusi hoolega, on tõenäosus poodiumil poseerimiseks ja sealt suure auhinnakotiga minema jalutamiseks seda suurem. Tihti saab just pisematelt “külajooksudelt” põnevaid auhindu, sealhulgas ka röstereid, pannkoogipanne ja vihmavarjusid. Meil on küll kodus paar vihmavarju, mis ootavad äraandmist või mahamüümist. Parim auhind on olnud aga 200-eurone Coopi kinkekaart, millega tükk aega poest süüa ostmas käisime.

Veel mõnda nippi, kuidas jooksuharrastusega end mitte vaeseks kulutada? Jaga kommentaarides!