Napoleon Hilli 31 ebaedu põhjust, 1-15

Olen Napoleon Hilli raamatuga “Think and Grow Rich” (eesti keeles “Mõtlemist muutes rikkaks”) peaaegu lõpusirgel. Selle kinkis õde mulle siis, kui märgiline 30 saabus. Kord alustasin selle lugemist, aga panin taas kõrvale, kuna kõlas liiga palju nagu “The Secret“, mis on ometigi mitmeid kümneid aastaid hiljem avaldatud. Tegelikult oli Hill ikkagi esimene. Tema teos ilmus 1937. aastal ning selle aluseks oli ka 25 aastat uurimistööd: edukate inimeste elulugude lugemine, intervjueerimine jne. Tänapäeval vast nii põhjalikke teoseid ei ilmugi, või noh, nii põhjaliku eeltööga. Eks tema taga seisis ka 20. sajandi alguse rikkaim mees Andrew Carnegie, kes talle selle ülesande andis. Oli aega, oli raha, sai süveneda.

Kuna see raamat nukralt öökapil konutamist jätkas, võtsin selle uuesti kätte, kui kodus olev viimnegi Maggie O’Farrelli (lemmikkirjanik) teos läbi loetud sai. Sedapuhku “The Vanishing Act of Esme Lennox“, mis veel tükk aega kummitas ja ühe tugeva loomeseemne idanema pani (tahan midagi sarnase ülesehitusega kirjutada). Otsustasin, et enne järgmist sünnipäeva võiks raamat kasvõi austusest noorema õe vastu läbi olla. Praegu on sünnipäev umbes 10 päeva kaugusel, nii et põhimõtteliselt eesmärk täidetud. Samas on tegu teosega, mida võiks millalgi värske pilguga uuesti lugeda. Läbi töötada. Märkmeid teha. Seal on nii mõndagi, mis mõtlema paneb. Raamat ongi ju ometigi mõtlemisest kirjutatud.

Olen täiesti nõus, et mõtlemises on paljugi kinni. Samuti kuulun sellesse koolkonda, kes arvab, et inimene suudab just ise väga palju ära teha. Ei tasu jääda mingit imet ootama, pead ise usin olema. Kuskil raamatu keskel lahkab Napoleon Hill 31 ebaedu põhjust, mis selgusid mitme tuhande mehe ja naise tegevuse analüüsist, kusjuures 98% neist ebaõnnestusid. Toon need põhjused siingi ära ja analüüsin enda tarbeks, milline suhe mul nendega on.

Foto: Sebastian Voortman, Pexels.com

1. Pärilikult nõrgad võimed.

See on ainus asi, mida ei saa oma tegevusega muuta. Kuna tegu on aga ainult ühe põhjusega tervest suurest hunnikust, siis saab ju kõik teised nõrkused tugevusteks pöörata ning kokkuvõttes ei saa geenide taha peitu pugeda. Kui rääkida inimese füüsilisest vormist, siis vabandusega “olen suure kondiga” saab samuti näiteks vaid umbes 0,5 kg välja vabandada. Mina? Ma ei pärine just geeniuste perekonnast, aga isa pean keskmisest targemaks. Tema jaoks olid nii haridus kui haritus olulised. Usun, et ta oleks mu üle praegu uhke.

2. Ebaselge elu eesmärk.

Täiesti nõus, et on vaja selget sihti või vähemalt suunda, mille poole püüelda. Niisama rapsides saab jõud otsa, aga ei jõua kuhugi. Olen isegi siin-seal heidelnud, aga nüüd pähe võtnud, et minu eesmärgiks on finantsiline vabadus, mis lubaks mul tegeleda kirjutamise ja jooksmisega.

3. Auahnuse puudumine, ei soovi keskpärasusest kõrgemale tõusta.

Vot see on üks koht, millega mul probleemi pole. Ma pole kunagi tahtnud keskpärane olla, vaid alati eriline. Ma olen uhke selle üle, et ma olen vasakukäeline. Enim olen juukseid värvinud silmatorkavalt punaseks. “Tavaliseks” nimetamine tundub nagu suurim solvang. Ühelt poolt on ema alati rääkinud, kuidas pole vaja silma torgata, rikas olla, vaid vaikselt nurgas nohistada. Teisalt olen sellele alati vastandunud. Juba kooliajal tahtsin olla erilisem. Mitu korda suutsin võita ka vabariiklikku olümpiaadi.

4. Ebapiisav haridus.

Puudus, mida on koolide, koolituste, raamatu lugemisega vms lihtne kõrvaldada. Mind juhib elus uudishimu. Vajan pidevalt uusi stiimuleid. Kui üks kool või koolitus lõppeb, otsin tavaliselt järgmist või sirutan käe põneva raamatu järele. Hetkel tegelen kodus (ja tööl) olevate raamatute läbilugemisega.

5. Puudulik enesedistsipliin.

Kõige keerulisem on iseennast piitsutada. Kui mitmel korral olen teinud detailseid plaane ja seejärel iseennast reetnud? Liiga tihti. Hetkel toimib mu päevaplaan (2.0 versioon suisa, esimene vajas muudatusi) üpris hästi, saan nii mõndagi olulist tehtud. Ideaalne see aga veel ei ole. Huvitav on see, et oma treeningplaani täidan palju kohusetundlikumalt – see tuleb treenerilt ehk kelleltki teiselt. Samas… treeningplaan nõuab päevas 1-2 tundi pühendumist, mu isiklik päevaplaan aga palju enamat. Seegi võib olla põhjus, miks päevaplaan vaid 70% toimib. Aga see on ikkagi parem kui mitte midagi. Olen mingi piitsa enda jaoks tööle saanud.

6. Kehv tervis.

Haige inimene ei jaksa kindlasti eriti produktiivne olla, palju energiat läheb hädade peale. Tervise üle väga kurta ei saa, kui jätan kõrvale nohu, mis mind kroonilisena juba 24 aastat tüüdanud on. Käisin eelmisel aastal isegi arstile kurtmas, olles veendunud, et mul on mingi allergia. Ei midagi. Ei allergiat, ei kopsuhäda, ainult mingi müstiline turse nina sees, mis just külmemal aastaajal nina tüütult tilkuma paneb. Raviks sain kange retseptiravimi Nasonexi, mida liiga heldelt kasutada ei julge, kuna selle mõju all ei jaksa ma raskeid trenne teha + seepärast jooksin kevadel 10 km 47 minutiga, mis on totaalne katastroof (rekord 41:34). Üldiselt on tervis hea. Osaliselt töötan ka toitumisnõustajana ja jälgin, mida suhu pistan. Tarbin vajalikke toidulisandeid. Teen trenni. Iga päev. Auto on küll olemas, aga üldiselt sõidan sellega nädala algul linna, teen nädala sees linnas sõite, kodus käin rongiga (tasuks 4 km jagu kõnnikilomeetreid päevas), koju tagasi sõidan nädala lõpus, võttes tavaliselt enne ka Coopi pakiautomaadist toidukotid peale.

7. Ümbritseva halb mõju lapsepõlves.

Halvad sõbrad, halb elupaik. Kasvasin turvalises Haapsalus. Olin ise nohik ja mu sõpradele meeldis ka õppida. Pättust ei teinud, peodki ei huvitanud.

8. Tegevuste edasilükkamine.

Hilli sõnul kõige levinum ebaedu põhjus. Olen süüdi. Tegelikult pole olemas õiget aega, alustada tuleb kohe, käepäraste vahenditega. Küll hiljem ka paremad tööriistad tekivad. Püüan end vähemalt nii paljugi parandada, et kui tegu on mingi tillukese ülesandega, mis üle paari minuti ei võta, teen selle kohe kiirelt ära. Mis tehtud, see tehtud.

9. Püsivuse puudumine.

Alustad õhinaga, aga loobud esimeste takistuste ilmnedes? Tuttav tunne? See on üks mu suurimaid puudusi. Mulle meeldib alustada. Mulle meeldib planeerida. Ja kui asi juba käib, tahaks millegi uuega alustada. Püsivust olen üritanud süstida oma 1000-päevase projekti raames, kus võtsin fookusesse 3 suuremat eesmärki, mille kohta iga päev aru annan. Püsivust aitab hoida ka treeningplaan. Tänu sellele olengi näiteks jooksus arenenud. Trellos on mul loomisel ka nn. eluplaan, kus olulisemad suunad ja tegevused kaardistan ning viimaks neid tegema hakkan.

10. Negatiivne iseloom.

100% nõus, et negatiivselt meelestatuna pole absoluutselt võimalik edu saavutada. Kui sa pole eduks valmis, siis see ei tule sinu juurde. Näiteid võiksin tuua liigagi lähedalt. Eluaegne negatiivse “ah, mis mina, vaene inimene” mõtlemine on ühe lähedase üpriski põhja viinud. Ega ta kuula ka, kui üritada vähegi positiivsust süstida. Tunnistan, et vahel laskun ka negatiivsusse, aga rabelen sealt uuesti välja, sest tean, kui kahjustav see on.

11. Kontrollimatu suguinstinkt.

Hill peab seksuaalenergiat võimsaimaks stiimuliks, aga seda peab oskama õigesti kanaldada. Olen nõus, et palavikulises armunud olekus on entusiasmi palju ja loovimpulsid tekivad eriti kergelt. Seda energiat olen ju isegi ära kasutanud. Kontrollimatu suguinstinkti käes ei vaevle.

12. Soov saada midagi niisama.

Hasartmängud, loterii, õnne peale lootmine. Ma ei taha midagi niisama saada. Usun inimese enda võimekusse edu ligi meelitada.

13. Otsustusvõimetus.

Väidetavalt otsustavad edukad inimesed kiirelt, edutud ei pruugigi mingile seisukohale jõuda. See on tihedalt seotud ka edasilükkamisega. Otsustusvõimetust olen enda puhul täheldanud küll ja veel. Niipea, kui kiirelt otsuse teen, on tulemused aga palju paremad.

14. Hirmud.

Hill toob ühes peatükis välja 6 peamist hirmu, mis edu teekonnal põiki ees seisavad: vaesusehirm, kriitikahirm, hirm tervise pärast, armastuse kaotamise hirm, vanadusehirm, surmahirm. Hirmul inimene keskendub negatiivsele ega suuda edu ligi meelitada. Mida mina kardan? Kriitikat. Tegelen selle hirmuga, olles otsustanud kriitika püstipäi vastu võtta. Armastuse kaotamist kartsin vahepeal samuti, aga nüüdseks on hakanud need õudusunenäod, kus olen täiesti üksi ja hüljatud, kaduma. Mingil ajal ärkasin jubeda tühjustundega ja suisa imestasin, kui kõrval abikaasat silmasin.

15. Halb elukaaslase valik.

Mittetoetav elukaaslane veab su põhja. Minu abikaasa on õnneks toetav ning meil on piisavalt ühiseid hobisid. Siinkohal on kõik hästi.

Järgmised ebaedu põhjused juba nädala pärast! Päevaplaan ütleb, et oleks aeg üks korralik 15-kilomeetrine jooks teha. Aeroobsel lävel, mõtelge.

Kas oled ise nende ebaedu põhjustega kokku puutunud? Milline sind enim takistab?

Mida ootan aastalt 2019?

Kui 12% aastast juba läbi on (ometigi veebruar juba!), üritan viimaks 2019. aasta eesmärgid või (nagu ühes blogis need sildistatud olid) fookuse paika panna. Olen seda usku, et niisama suvalistes suundades lahmides kokkuvõttes väga kuhugi ei jõuagi. Ometi olen oma elus just nimelt lahminud. Sinna-tänna, igale poole. See, et 22. eluaasta paika ehk 8 aastat tagasi jäi elu jooksul proovitud huviringe kokku lugedes sõrmedest ja varvastest puudu, räägib minu kohta nii mõndagi. Mulle lihtsalt meeldivad nii paljud asjad. Ja siis ühel päeval enam ei meeldi. Kord kõrvetab mind iha, järgmisel hetkel aga juba tuim leigus. Kuhu ma omadega nii välja jõuan?

Sada hobi

Elu on õpetanud, et need huvid, mis minu heitlikule meelele vastu suudavad pidada, on arendamist ja tähelepanu väärt. Näiteks on mulle külge kleepunud kirjutamistung, mis esmakordselt 8. eluaastal oma pead tõstis. Samuti olen edasi arendanud oma jooksuharrastust. See, mis algas 2007. aastal riigieksamiteks õppimise vahele jääva aja sisustamisena (jooksime sõbrannaga iga päev vankumatult 1 tunni, nii enam kui kuu jutti), on üle elanud oma mõõnaperioodi (kui olin 10 kg praegusest raskem ja jooksin 2-3 korda nädalas) ning muutunud nüüd tõsiseltvõetavaks harrastussportlase ettevalmistuseks (talvel 80-90 km nädalas, praegu 30 km puhkenädal, muidu “puhkuseks” 40-50 km ). Huvi toidutegemise vastu on ka püsima jäänud. On tegu ikkagi millegi väga elulisega. Ma naudin söögitegemist. Katsetamist. See on järjekordne võimalus loovuse väljendamiseks. Seepärast hingitseb vaikselt ka mu toidublogi ja seetõttu õppisin ka toitumisnõustamist. Korraliku sporditegemisega peab tasakaalustatud toitumine ju käsikäes käima. Nii on paremad tulemused tagatud.

Fookus

Foto: Bogdan Dirică, Pexels.com

Korraks näis, et kaldun teemast kõrvale ning unustan minevikumaastikel uidates sootuks ära, et tegelikult on aasta 2019 ja vaja selleks fookus seada. Ometigi peitub neis aastatega püsima jäänud “põhitegevustes” oluline fookus. Mõneti olengi püüdnud neile keskenduda. Eelmisel aastal alustasin ingliskeelse motivatsiooniblogiga, kus jälgin 3 suure eesmärgi täitmist 1000 päeva jooksul. Hetkel on loenduse lõpuni jäänud pisut alla 800 päeva. Valisin välja 3 suuremat eesmärki nagu maja, raamatu avaldamine ja tähtsa jooksuvõistluse võitmine. Eri valdkonnad, kõik aga olulised. Kõige kehvemas seisus on hetkel majaunistus. Jah, meil on maatükk ja sellest tulenevalt üks laenuke, aga hetkel nukrutseb see maalapike lumekuhja all. Maja jaoks on vaja raha. Palju raha. Sestap sean 2019. aastal fookuse sissetulekute suurendamisele. Kuludest püüame kärpida toidukulusid, sest need kipuvad ebanormaalselt kerkima. Raamat? Avaldasin Amazoni kaudu 2 e-raamatut: tervislikud jõulutoidud ja 31-päevane järkjärguliselt tervislikumaks muutuv menüüplaan. Muidugi tahan enamat ja tasapisi kirjutangi suureeposeid ja silun mõningaid põnevamaid novelle. Igapäevaselt teritan sulge blogisid täiendades. 2019. aastal soovin jõuda mõne oma ilukirjandusliku teosega avaldamiseni. Ja ma tahan seda teha korralikult: läbimõeldud turundus, kaunis kaanekujundus, saadaval võimalikult paljudes formaatides, lugejate poolt palavalt armastatud.

Minule omaselt on mul hetkel pooleli:

• üks blogistiilis heietus 2014. aasta seiklustest Aasias (nt miks seisin ühtäkki kohvriga Malaisias keset kiirteed jne.)
• üks noortelugu, mis on põhimõtteliselt alternatiivreaalsus minu ja mu abikaasa minevikust (st kui oleksime kohtunud kooliajal)
• visandi kujul väga keeruliste suhete ja sündmustega pere-eepos (inspireeritud Maggie O’Farrellist, mu lemmikkirjanikust), ühtki rida veel kirjutatud pole, tegelen tegelastele elulugude kirjutamisega, nende tundmaõppimisega, tööpealkiri “Mad Mansion”
• Bath Spa Universitys alustatud magistritöö/romaani ümberkirjutus; olin selle vahepeal mõttes juba täitsa prügikasti visanud, aga tegelikult pole mõistlik nurka lükata 250-leheküljelist käsikirja, mis pealekauba on VALMIS; olgu, “valmis”, vajab mitut ümberkirjutust, liha luudele jne, aga skelett on tugev ja olemas
• “Tallinners” novellid, millest 5 tükki esitasin Cardiff Metropolitani (olin hiljuti Erasmusega 3 kuud seal) hindamiseks, ootan hetkel tagasisidet; ideid tallinlaste (ja eestlaste üldiselt) portreteerimiseks on mitmeid

Loovkirjutisi on pooleli palju, aga otsustasin viimaks, et ei lase end sellest morjendada. Las nad olla! Tähtis on, et ma kõigi nendega aeg-ajalt tegeleksin. Ja siis ühel hetkel saavadki need valmis. Oluline on kirjutada! Kui pole tuju ühega tegeleda, siis võib paar rida lisada teisele. Midagi ikka kirjutatud saab. Ja kui päris aus olla, pole siin ülesloetletu veel kõik, poolikuid töid on mul veelgi. Ja muidugi on mul hunnik märkmikke, kus erinevaid ideid kirjas.

Jooksen, jooksen, jooksen

Pexels.com

Jooksueesmärgiga tegelen vast kõige usinamalt, sest mul on treener, treeningplaan ja vapustavad treeningkaaslased. Ma ei kõhkle, kui mul on vaja jooksma minna. Ma ei ürita mööda laveerida nagu näiteks kirjutamise puhul. Ma teen kõik vajaliku ära. Jooksus olen leidnud toimiva süsteemi. Kevadel algab võistlushooaeg, siis on jälle, mida oodata. Ootan võite. Kasvõi külajooksudelt. Eelmise aasta lõpus sain kirja esimese suurema võidu, kui tõusin vana-aasta jooksu 8,4 km distantsil poodiumi kõrgeimale kohale. Jess! Aga ma ei piirdu sellega, tahan ka tugevamas konkurentsis võita, mitte vaid siis, kui kõige tugevamad teatemeeskondades jooksevad ehk minuga ei konkureeri. Mõtlen pidevalt, et peaks muudes eluvaldkondades sarnase plaani paika panema. “Trennid” ja “võistlused” ja “puhkenädalad” jne. Hetkel on see mõttetasandil.

Numbrilised eesmärgid

Numbrid toovad selguse, löövad korra majja. Introvestor – see nimi eeldab, et tegelen investeerimisega ja investoritele numbrid ju meeldivad. Olen väike tegija, aga püüan ometigi natuke oma raha paigutada, ise veel vihane, et mille kuradi pärast ma selle kõigega näiteks 10 aastat tagasi ei alustanud. Kogu see raha, mis lihtsalt käest kadus! Ah! Olgu, vaatame edasi, mitte tagasi.

• Portfelliga tahan jõuda sinnamaale, et olen 2019. aasta lõpuks kokku ära paigutanud 12 000 eurot. 2018. aastal oli eesmärk 5000, aga läksin alla lati (4200). Seekord sean optimismiga suurema eesmärgi, sundides end rohkem pingutama. See tähendab, et portfelli tuleb panna 12 000 – 4200 = 7800 eurot. Hetkel umbes nagu minu aastapalk. Päriselt. Järelikult… vt järgmist punkti.
• Suurendan sissetulekuid nii palju, et saan igakuiselt kätte vähemalt Eesti keskmise palga. Kogu praeguse rabelemise juures pole kättesaadud raha hulk üldse normaalne. Väikeettevõtja piinad. Olen katsetanud ka “päristöö” leidmist, aga takerdun selle taha, et a) mu oskused ei vasta tööturu ootustele (miks ma IT-d ei õppinud?? Tõlkimisega ju rikkaks ei saa), b) hindan oma vabadust (suvaliselt päeva keskel jooksma jne.) ise aega planeerida liiga palju, et üheksast viieni tööl vastu pidada, c) ei taha teha lihttööd (kassapidajaks ikka saaks), vaid midagi arendavat. Kui kellelgi on põnevaid ettepanekuid, mis jätavad mulle vabaduse ise aega planeerida, treeninglaagrites käia, kirjutada ning mis pakuvad võimalust enesearenguks, siis olen usin ja kohusetundlik töötaja. Kui saan päeval trennid ära teha, olen nõus ka õhtul hilja (eelistatult kodukontoris sel juhul) töötama. Tõlkijana olen seda küll ja veel teinud.
• Ostan vähemalt 1 ettevõtte aktsiaid. Hetkel rahad ühisrahastuses, aga tahan portfelli laiendada. Kasvukonto võiks ka variant olla.
• Avaldan 1 ilukirjandusliku teose.
• Kirjutan valmis 1 magistritöö. See saab olema põnev, sest soovin keskenduda loovkirjutamise praktilisele poolele ja selle ümber teooriat keerutada.
• Jooksus panin numbrilised eesmärgid purki juba võidujoovastuses ehk samal õhtul, mil toimus Sparta jooksjate jõulupidu ning mil olin Eestis võistluse võitnud. Ütleme need siis siin ka valju häälega välja. Kõik on sellised piiriületamisnumbrid ehk “alla millegi”. Kes on jooksja, saab aru:
  • 5 km – alla 20 minuti; hetkeseis 20:09 (joostud juunis Londonis)
  • 10 km – alla 40 minuti; hetkeseis 41:34 (2017. a Saaremaal, 2018 sain sama tulemuse, aga parandada ei õnnestunud)
  • 21,1 km ehk poolmaraton alla 1:30; hetkeseis 1:32:37 (Rakvere ööjooks, 2018)
  • 42,2 km ehk maraton 3:10; hetkeseis 3:18:13 (Tallinn, 2018), võinuks juba ka 3:15 joosta, aga pingutasin esimesel poolel tempoga üle ja kustusin teiseks pooleks ära; usun, et 3:15 võiks juba kevadel ära tulla, aeroobseid jookse (15 km) jaksan vastavas tempos juba teha küll
  • kuskil eestikatel võiks esikuuikusse ka tulla

Mis seal ikka, tuleb pihta hakata! Kui nüüd postituse hoolikalt läbi loen, näen, et vajan just nimelt plaani. Treeningutes läheb hästi, sest mul on plaan. Miks mul ülejäänud elu jaoks plaani pole? Paar nädalat olen järginud midagi päevaplaani sarnast ja jaganud ära ka, mis päevadel millise blogiga tegelen. See on enam-vähem toiminud. Kolmapäev ongi Introvestori päev. Pühendun 1,5 tundi. Eelmise, 2018. aasta kokkuvõtliku postitusega ühe korraga valmis ei saanudki, kulus 2 kolmapäeva. Vähemalt on blogis nüüd aga mingigi elu. Tuleb lõpetada, etteantud aeg hakkab otsa saama. Kirjanduslikud šedöövrid ootavad oma järge!