Reisinipid Suurbritannia avastamiseks, osa 3: pealemakstud eined

See on kolmas osa Suurbritannias reisimisest, riigist, kus olen elanud varemgi ja elan praegu ning kuhu Eestis eladeski kord-kaks aastas ikka satun. Varem lahkasin kohale jõudmist (transport) ja kohapeal ringiliikumist ning majutust.

Söömata väga kaugele ei jõua ning reisilgi olles tuleb keha tankida. Tõenäoliselt ei jaksa sa end Eestis nii täis pugida, et Suurbritannias toidule üldse mitte kulutada, või sellist hunnikut võileibu kaasa teha/konserve kaasa pakkida, et see pagasikulusid üüratuks ei punnitaks Seega tuleb Suurbritannias ka süüa osta ja väljaski süüa. Kallis? Tegelikult ei. Kuna Suurbritannias toidule käibemaks ei rakendu, on poest toidu ostmine isegi vähem eelarveärevust tekitav tegevus kui Eestis. Lisaks on olemas nutikaid variante, kuidas väljas süüeski kokku hoida. See ei piirdu soodsate pakkumistega, vaid ulatub lausa pealemakstud lõunateni välja!

1. Tee ise süüa.

Kui peatud köögiga majutusasutuses või oled koduvalvamisportaali (house sitting) kaudu endale tasuta elamiseks lausa ägeda maja või korteri kindlustanud, on alati kasulik ise süüa teha. Viimase variandi puhul on „koduköögis“ kindlasti ka paljud asjad juba olemas (maitseained, õli, kuivained) ning sul on luba neid kasutada. Hosteliköökides võib, aga ei pruugi mingid põhiasjad olla.

Suuremates toidupoodides on imehea valik ja saad võimaluse igasugu põnevat toidukraami proovida. Mina olen toidupoes alati nagu laps kommipoes, vahin suu ammuli riiuleid. Hinnad on Eestiga võrreldes odavamadki. Päris palju on erinevaid pakkumisi, nt. 2 tükki £2 eest, millega säästad korralikult. „Mitu asja soodushinnaga“ pakkumisi leiab nii köögi- ja puuviljaletist, saiade seast kui ka valmistoidu riiulist. Enamikel poodidel on ka spetsiaalne meal deal, mis lubab sul soodsalt nt võileiva/makaronitopsi + näksi (ei pea krõpsud ega küpsised olema, vahel saab ka puuvilja) + joogi osta (parim variant on olnud 0.5-liitrise naturaalse kookosveega).

Kui jääd kauemaks või külastad Suurbritanniat tihti, hangi endale punktide kogumiseks poe kliendikaart. Ühel heal päeval võid sellega päris palju võita. Mul on rahakotis nt Tesco klubikaart. See jõudis umbes 3 päevaga postkasti, tellisin kohta, kus elasin 2 nädalat. Kui sa postiteenusega seda Suurbritannia aadressile tellida ei saa, pane internetis registreerudes kirja mingi täiesti suvaline aadress ja prindi välja ribakood, mis on mõeldud klubikaardi asendamiseks sellal, kui kaarti ootad. Siin kohal jään küll vastuse võlgu, et kas punktidega kaasnevaid soodustusi samamoodi selle paberjullaga kasutada saad, sest punktide kasutamiseni pole ise jõudnud.

Kui päris nullist ise süüa teha ei jõua, siis britid on tuntud ka oma valmistoidu lembuse poolest. See tähendab, et poodides on valik tohutu ning hinnad polegi kohutavad. Iceland on üks selline pood, kus sügavkülmad on selliseid roogasid täis + seal on ka soodsad kilosed külmutatud köögiviljade pakid. Ja siinkohal ei tähenda valmistoit ainult täisjama. Ühel hilisel õhtul soojendasin hostelis vägagi korralikku maguskartulikarrit.

Kõige odavamad poed on Lidl ja Aldi, aga neid ei pruugi igas linnas kohe käepärast olla. Neist leiad ka koduse rukkileiva. Olin hämmelduses, kui vähe suutsin Lidlis näiteks võrreldes Tescoga kulutada, kuigi ostsin üpris samu asju. Waitrose, M&S Food on pigem kallimat sorti. Kõige tõenäolisemalt jääb su teele mõni Tesco, Sainsbury’s või Co-op.

2. Groupon – vautšeriparadiis

Kui sulle meeldib väljas süüa, tasub silma peal hoida Grouponi pakkumistel. Ostad internetist vautšeri ja lähed sööma. Nagu meie kodumaised kupongiportaalid. Tihti saad korraliku mitmekäigulise söögi kahele ühe hinnaga. Loe pakkumised aga hoolega läbi, sest joogid ei pruugi hinnas sisalduda ning näiteks tass kohvi muudab eine juba kallimaks. Alati võid veepudeli kotti torgata ja pärast einet nurga taga juua, ei pea kallist jooki lisama. Kuponge ei pea tavaliselt välja printima, laadi vaid vastav rakendus oma telefoni. Teine selline portaal on Wowcher.

3. Wetherspoon’s – ehedad pubielamused ja kohv voolab ojadena

Wetherspoon’si pubiketi avastasin 2011. aastal, kui sinna spioonina läksin (vt. järgmist punkti) ja see on mu raugematu lemmik. Mil iganes tahan suurt portsu ega viitsi mingite restoranide ja valgete laualinadega jännata (ehk enamiku ajast), valin Wetherspoon’si pubi. Tellimine on lihtne ning saad kohe tellides ära maksta. Nii jääb olemata olukord, mil pärast eine lõpetamist silmi pööritades lauas istud ega suuda ära kannatad, et juba makstud saaks. Võid maksta nii baariletis või mängida eriti mugavat klienti ja istuda kohe algul lauda, ühenduda The_Cloudi kaudu internetti, laadida alla Wetherspooni rakenduse ja tellida selle kaudu. Nii või teisiti pead oma lauanumbrit teadma. Mina tellin nüüd rakenduse kaudu, sest siis ei pea baarileti ääres tunglema ega üle pubimüra (eriti, kui palju rahvast on) võõras keeles oma tellimust röökima. Introverdi paradiis. Rakendusest tellides saabub toit 10-15 minutiga, sina lihtsalt istu seal. Täpsed juhised on ka igal laual olemas.

Wetherspoon pakub mitmeid allahindlusi, nt. 2 rooga valitud nimekirjast kokku £8.49, teatud toitudega jook tasuta + päevapakkumised. Näiteks neljapäev on karripäev ning siis on valikus tavapärasest rohkem karrisid, mis kõik tulevad helde riisiportsjoni, naani ja poppadumidega. Teemapäevasid on mitmeid, pühapäeval näiteks brunch, teisipäeval steik, reedel (paneeritud) kala. Uuendusena pakuvad pubid nüüd ka piiramatult kohvijooke ja teed. Maksad ühe korra £1.25, saad suure kruusi ja võid seda lõputult kohvimasinast täita. Ei ole just gurmeekohv, aga päris hea küll.

Ainus asi, milles Wetherspoonis pettunud olen, on nende oskamatus prae kõrvale korralikku salatit valmistada. Suvaliselt taldrikule visatud salatileht ja kurgiviil pole salat.

Hiljuti avastasin teisegi sarnase keti, Hungry Horse, kus päris häid einepakkumisi, näiteks 2 suurt praadi kokku £9.49. Käisin seal ühe toiduspioonluse raames ning ei pidanud ise midagi maksma.

4. Market Force – spioonid söövad tasuta

Suurbritannias toimib ka mystery shopping ehk piltlikult öeldes poodide ja söögikohtade spioneerimisskeem. Pubiketi omanik otsustab näiteks, et tahab taset tõsta ja tellib teenust pakkuvalt ettevõttelt hindamise. Pakkumine läheb põhjaliku juhisega vastavasse portaali üles ja spioonid viivad ülesanded ellu. Põnev. Põhimõtteliselt, kui soovid tasuta süüa, teed endale konto, otsid üles piirkonna söögikohtade ülesanded, mille kuupäevad ja kellaajad (väga oluline on täpselt õiges vahemikus külastada) sulle sobivad, loed läbi, milliseid detaile pead märkama, täidad ühe küsimustiku, mis kontrollib, kas said ülesandest aru, ning see ongi sinu. Kui aeg käes, sisened pubisse vms. nagu tavaline klient, tellid toidu, sööd, maksad. Erinevus on selles, et pead märkama pisiasju: kuidas sind tervitati, kes sind teenindas, kas teenindajal oli nõuetekohane vorm seljas (pildid ülesande juures olemas), kui kaua mingi asi aega võttis (tellimuse võtmine, toidu saabumine, arve maksmine), mis seisus olid tualetid, kas teenindaja üritas sulle mingit pakkumist müüa ja käis kontrollimas, kas kõik on korras. Tundub nagu palju asju, aga ajapikku saab see omaseks. Pärast ülesande sooritamist lähed välja, teed kohast pilti, kirjutad tšekile töö numbri, pildistad sedagi ja laadid koos täidetud küsimustikuga sama päeva keskööks üles. Kui kõik klapib, makstakse su eine kinni ning saad väikse töötasugi, umbes £3-£5 ülesande kohta.

Ülesandeid on ka lennujaamades, nii et see on hea võimalus reisides kõht täis süüa. Ülesandeid on aga ka teist laadi. Olen käinud madratseid testimas, tehes nägu, et sooviks osta (tasu poole tunni eest £15). Olen sülearvutite kohta infot küsinud, isegi mänguautomaadiga mänginud, vitamiine ostnud. Hiljuti oli saadaval ka ülesanne, mis hõlmas sõpradega bowlingu mängimist ja kohapeal eine nautimist, aga mulle ei sobinud. Ning on ka hotellikülastusi, kuid need asuvad tavaliselt kuskil kaugel pärapõrgus. Samuti oli päris palju ühe keti ilusalongi külastusi saadaval, aga need asusid kahjuks minu jaoks valedes kohtades. Kõhu olen aga täis saanud, nädala jooksul sõin lausa 5 korda spioonina.

Liituda saad näiteks selle lingi kaudu, mis mulle mõned boonused annab. Konto loomiseks vajad tõenäoliselt Suurbritannia aadressi. Kui oled kuskil maja valvamas, pane kasvõi see kirja. Mul on konto vanast heast Bristoli ajast (2011-2012), ühtki kirja mulle sealt ei saadetud. Kui koju sõidad, võid ju aadressi ära kustutada.

Väike probleem. Raha saad kanda Suurbritannia kontole või teha näiteks Monese kasutaja, kaart saadetakse postiga koju ja sellel kaardil on olemas see sort code, mida Suurbritannia Market Force’ist raha väljakandmiseks vaja on. Kõlab nagu hunnik asjaajamist? Kui kauemaks lähed või sageli käid, võid samahästi selle kaardi varakult endale Eestisse ära tellida (minu kaart saabub peagi ka just Eestisse, loodetavasti enne abikaasa ärasõitu), reisil olles ülesandeid täita ning hiljem kodus kaardi pealt saadud raha kulutada. Tasuta eine nimel võib ju natuke võimelda. Eks kindlasti on teisigi portaale, olen hetkel selle peale pidama jäänud. Isegi Eestis on midagi nagu olemas, aga mitte samas mahus.

Kas oled mõnda neist variantidest proovinud?

Milline kõige ahvatlevam tundub?

 

Advertisements

Kuidas kallis Suurbritannias mitte vaeseks reisida? 1. osa: transport

20180622_211306Suurbritannia puhul kuuleb tihti nurinat, et tegu on kalli sihtkohaga ning sestap jääbki mõnel inimesel see külastamata. Mina olen paadunud Suurbritannia fänn. Isegi sealse ülikooli diplom on kuskil sahtlipõhjas tolmu kogumas. Elasin seal september 2011 – mai 2012. Pärast seda olen aastas kord-kaks kindlalt läbi hüpanud, et üha uusi linnasid avastada. September-detsember 2018 möödub samuti sel hiigelsaarel. Mind võtab Erasmuse vahetustudengina oma rüppe Cardiff Metropolitan University. Kui nüüd see 2017. aastal veel kord ülikooli astumise lugu ausalt ära rääkida, siis lisaks mu loomupärasele õpinäljale kannustas mind tudengistaatusesse sööstma ka võimalus Erasmuse vahetuses osaleda ja kindlasti pidi sihtkoht asuma just Suurbritannias. Nii et kogemust selle kohaga on ning oma nipid on välja kujunenud, kuidas sellestki riigist mitte liiga kõhna rahakotiga koju tulla. Tegelikult on postituse salajane tagamõte Suurbritanniase minevate inimeste voolu mitmekordistada, et lennufirmad konkurentsis kembeldes hinnad veelgi ahvatlevamaks muudaks ja ma saaks veelgi rohkem seal käia!

Kuna mul on selle saareriigi kohta öelda tuhandeid ja tuhandeid sõnu, loobusin esialgu plaanitud grafomaanlikust mammutpostitusest ja jagasin teema osadeks:

  • transport: sinna ja kohapeal
  • majutus: saab kallilt, aga saab ka täitsa tasuta
  • vaba aeg: mida sellega peale hakata ja kust tasuta või soodsamaid elamusi leiab
  • toit: kust saab sooduskuponge ja kuidas süüa nii, et sulle peale makstaks

Mida ma sinna ära kaotasin?

Vaadates, kui tihti ma Suurbritannias seiklen, võiks juba küsida, kas mul on seal mõni salajane lapsuke või armuke. Oo ei, enamasti käin nagunii abikaasaga. Mis seal siis nii vastupandamatut on?

  • hakkama saab inglise keeles: ära jääb mäng “huvitav, kas ta minust aru saab??”; kõik saavad aru, mida soovin, isegi kui nad vastavad väga kummalise aktsendiga, mille dešifreerimine omajagu aega võtab
  • sinna lendamine on odav ja kohapeal leiab ka soodsaid ringiliikumisvõimalusi
  • Suurbritannia on nii mitmekülgne ja seal on üüratult vägevat loodust ning mõnusaid linnakesi
  • seal toimub põnevaid koolitusi: ise olen käinud end toitumise teemadel harimas, abikaasa kõnnib ühelt manuaalteraapia (nn. ragistamine, raksutamine vms.) koolituselt teisele ja õppis ka trigerpunktide nõelravi ära; Eestis nii häid praktilisi koolitusi lihtsalt pole

1. osa: transport sinna ja kohapeal

Lennud

Ilmselt teavad juba paljud, et lende tasub pikalt ette planeerida. Teooriaid leidub ka selle kohta, et teatud päevadel (väidetavalt teisipäevad ja neljapäevad) on piletid soodsamad. Ja kuupäevaga tasub mängida. Ja veebilehitseja küpsised tasub kustutada jne. jne. Olen üritanud ka kahest arvutist korraga (hoolikas andmete sisestamine ja viimaks Enteri sünkroniseeritud vajutamine) kahele inimesele soodushinnaga piletit osta, nii et ametlikult on “Only 1 left with that price!” Selle katsega on enamasti midagi nihu läinud, kui õigesti mäletan.

Suurbritanniasse saab nii Airbalticu, Easyjeti, Wizzairi, British Airwaysi kui ka Ryanairiga. Minu jaoks on omamoodi “liinibussiks” muutunud just Ryanair. Keskpäeva paiku Tallinnast Londonisse ja mõnel muul päeval zombistava varahommikuse 6.45 lennuga Londonist tagasi (Londoni kesklinnas kuskil National Expressi peatuse lähedal soodsam ööbida ja 4.30 bussiga lennujaama sõita, aga olemas ka lennujaamahotellid). Ryaniga olen lennanud ka Manchesteri (kord nädalas oli lend, nüüdseks vist kadunud), samuti saab otse Dublinisse, kust näiteks Glasgow’sse edasi lennata (käidud-tehtud). Londonit kasutan vahejaamana ka Lõuna-Euroopasse minekuil, olin märtsis oma Tallinn-London, 3 tundi ootamist, London-Barcelona “logistikaime” üle üpris uhke (1 inimene 20+20=40 eurot). Ryanairi hinnataseme kohta on huvitav leht Airhint, kus saad oma sihtkoha ja kuupäeva sisestades aimu (82% täppi, nagu nad ise väidavad), kas on mõistlik kohe pilet ära osta või oodata: näeb selle ajaperioodi tüüpilist hinda ning hindade vahemikku. Näiteks tahan 5. oktoobri paiku korra Eestisse tulla. Uurisin järele, et hetkel on hind £43 ning et tasub oodata, kuna hind võib langeda (tõenäosus 85%). Oktoobris on sel liinil üldine hinnatase £17 kuni £83.

Lenda Riiast või Helsingist

Kui kiiret pole ja tagumik istumist kannatab, võib ka pikema tiiruga Londonisse lennata. Kuna eri jooksudelt olen paraja peotäie “6 euroga Helsingisse” kinkekaarte kogunud, siis aeg-ajalt lendame ka Vantaast. Lisaks kulub 5 eurot Helsingi kesklinnast rongiga lennujaama saamiseks. Tavaliselt ööbime sõprade juures, sest Helsingist minevad lennud on nii 7-8 paiku hommikul.

Teine variant on Riiast lennata. Tasub ära eriti siis, kui näiteks Lux Expressil on kampaania, mille käigus saab 5 euroga Riiga. Peagi lendangi Wizzairiga Riiast: pärastlõunane lend, kell 18 kohal. Hind 16 eurot (versus samal päeval Tallinnast 50 või 94). Luxiga sõites on võrdlemisi mugav ja saab igasugu poolikute postituste/artiklitega tegeleda, teiste blogides tuhnida ja muul moel produktiivne olla.

Skyscanneris otsides saab teha linnukese “Add nearby airports”, kui ei viitsi eraldi iga lennujaama variandiga otsida. Eks neid valikuid ole ka muudel lehtedel, mis pakkumisi võrdlevad.

Boonused lendude pealt

Bonusway kaudu saab ka lendude pealt tibatillukese protsendi tagasi. Toimib nii, et lähed Bonusway lehe kaudu lennupakkuja lehele, ostad piletid, käid reisil ära ja ühel hetkel tiksub teatud % kontole, mille saad pärisrahana välja võtta. Skyscanneri kaudu ostes näiteks 0,1%. Võib küll olematu summa tunduda, aga natuke on siiski rohkem kui päris mitte midagi. Kasuta minu liitumislinki ja saad ka liitumisboonuseid (võib muutuda, aga viimati oli 6 eurot), kui oled teinud sellise ostu, millega vähemalt 1€ boonuseid kogud.

Lisaks Skyscannerile saab Bonusway kaudu ka Qatar Airwaysilt (1%), Vuelingilt (2.05-3.3€, reisid Lõuna-Euroopasse), LOTilt (2€), Kiwist (0,15%), Jet Airwaysilt (1,36-1,63€, reisid Indias), GoEurost (1%, lennu-, rongi-, bussipiletid) boonuseid. 

Lendude pealt ma veel boonuseid teeninud pole, sest avastasin Skyscanneri e-poodide nimistust alles pärast seda, kui olin piletid ära ostnud. Plaanin aga katsetada. Muudest e-poodidest olen aga boonused kätte saanud. Aega läheb vahel küll mitu kuud, aga ühel hetkel on tore avastada, et kontole täitsa pärisraha tekkinud. Tore oli tõdeda, et saan boonuseid tagasi nende kulude pealt, mida tegin ka enne Bonuswayga liitumist ehk mu tarbimine pole pärast hunniku põnevate e-poodide avastamist tõusnud. Ostan sealt, kust ikka ostsin, ja võtan hea meelega boonuse vastu.

red bus on road near big ben in london
Foto: Daria Shevtsova, Pexels.com

Transport kohapeal

Suurbritannias kohapeal tasub ringi sõita ühistranspordiga. Ütlen ausalt, juhiload mul hetkel puuduvad (terendavad silmapiiril) ja seega puudub ka vastav kogemus, aga tõenäoliselt on bussi-rongiga soodsam kui rendiautoga ringi kärutada.

Lennujaamast ära ja tagasi

Kuna enamik inimesi soovib Suurbritannias loodetavasti midagi enamat näha kui lennujaam, siis tuleb esmalt sealt kuidagi ära saada. Luton ja Stansted (Ryanairi pesa) asuvad Londonist põhja pool, sealt on hea näiteks Cambridge’i poole startida, ilma et peaks Londoni kesklinna põikama (tehtud!). Gatwick on lõunas, rannikulinna Brightonisse rongiga lühike maa. Heathrow asub läänes ning sealt oleme startinud näiteks Readingu festivalile, aga hea lähtepunkt ka Inglismaa edelaosa (Southwest, pisut rikkam piirkond) idülli avastamiseks. Southendi Eestist otse ei lenda, ise olen lennanud sinna ühe järjekordse “logistikaime” raames (et säästa 150€/in), kui Portugali treeninglaagrist koju tulime. Natuke enne keskööd jõudsime Southendi, sealt spetsbussiga Stanstedi lennujaama, kust läks hommikul vana hea Ryani liinikas (6.45). Arvestades, et Tallinnast saab Stanstedi ja et nende 2 lennujaama vahel on eribuss olemas (1 tund oli äkki sõidu kestus?), siis võib Southendi kasutada Lõuna-Euroopa käikudeks (Portugalist 20 eurot/in).

Lennujaamadest saab minema nii rongi kui bussiga. Ma ostan piletid tavaliselt ette ära ja kas prindin (kui nõutakse) või näitan telefonist. Rongipiletid saab jaamast “ticket collection” automaadist, kui sisestad meiliga saadud koodi.

  • Easybus: ei ole mõeldud vaid Easyjetiga lendavatele inimestele, liigub Londoni ja 3 lennujaama vahel: Gatwick, Stansted, Luton + Manchester ja Liverpool, aga neisse vast otse Eestist (enam) ei lenda. Kõige odavam pilet kesklinna on £2 (olenevalt kursist 2,3€ vms.). Kui lennu saabumisaeg peaks muutuma, saab sama piletiga 60 minutit varem/hiljem ka bussile.
  • National Expressminu põhilemmik Suurbritannias ringi liikudes; teenindab Londoni 4 lennujaama + Bristol (Eestist sinna ei lenda, aga oleme Madridist soodsalt tulnud), Birmingham, Manchester. Piletihind algab 6 eurost. Bussid on suured ja mugavad, sellised LuxExpressi mõõtu. Sõidavad praktiliselt ööpäevaringselt. 4.30 Londoni kesklinnast, et jõuda jälle sellele 6.45 lennule? Pole probleemi. Bussid sõidavad nii peamisesse bussijaama (Victoria) kui ka näiteks Liverpool Streetile ja muudesse kohtadesse.
  • Terravisionpisut kallim bussifirma (üks suund 9-11€), sõidab Stanstedi, Lutonisse. Pigem olen kasutanud Lõuna-Euroopas, sest Easybus või National Express on paremini sobinud.
  • Lennujaama ekspressrongid: ilmselgelt on rong kiirem kui buss, kuna ei pea ummikutes tuiama, ning ekspressrongid on veel eriti väledad. Eks praktiliselt igal lennujaamal ole oma ekspressliin. Rongid seest selle võrra uhkemad pole, ainult kallimad ja kiired. Londonis on rohkem kui üks rongijaam, kust saab siis metroo abil teistesse kohtadesse liikuda Stanstedist saab näiteks Liveprool Streetile, Heathrow’st Paddingtoni, Lutonist (täpsemalt: Airport Parkway, kust tuleb spetsbussiga veel 10 minutit lennujaamani sõita) St. Pancrase jaama (selle kõrval asub kohe ka Harry Potteri lemmikpaik King’s Cross). Otsi: Stansted Express, Luton, Gatwick Express, Heathrow Express.
  • Lihtsalt rongid: igasugu muid Suurbritannias liikuvaid ronge on hea uurida lehelt Trainline.

Suurbritannias ühistranspordiga seiklemine

  • Linnadevaheline transport: Londonist edasi teistesse linnadesse ja üldse teiste linnade vahel liigun enamasti National Expressi bussiga. Buss on odavam kui rong ja viieka eest saab 3-tunniseid reise tehtud küll ja veel. Aeg-ajalt olen sattunud ka hea rongipileti hinna otsa ja seda ära kasutanud. Üldiselt on rongipiletid esmapilgul üüratult kallid (50 eurot ja enamgi, isegi lennuk on soodsam mõnel juhul). Olemas on ka Megabus, aga see üks kord, kui seda kahtlase välimusega (paks kollane mehike sinisel taustal – pilt bussil) bussi usaldada otsustasin, lõppes sellega, et olime Bristolis täiesti õiges kohas ootamas (kusjuures, ei olnud bussijaam, kuna bussijaama Megabusi alati ei lubata, ning seisime kangapoe ees), tulid kõik teised Megabusid, aga mitte seda, mis meid Cardiffi viinud oleks. Viimaks jalutasime bussijaama ja ostsime pileti National Expressile… ei mingit vabandust ega teavitust. Hiljem sain teada, et Megabusi puhul ongi normaalne tund aega hilineda… Tore oli, et poolmaratoni start alles järgmisel päeval oli. Kui me sinna hilinenud oleks, oi-oi… Tegelikult lähme välismaal võistlustele õnneks alati päev varem.

oyster

  • Londonis seiklemine: ütlen ausalt, et linnaliinibussiga (punased ja kahekordsed) pole ma Londonis vist kordagi sõitnud. Kui vaadata, kuidas liiklus seal kiirelt umbe läheb, siis on metroo iga kell mõistlik valik. Ja kes ütles, et Londoni metroo on üks keerulisemaid? Kui tead, millisesse peatusesse sul on vaja jõuda, saab kaardil kiirelt vajalikud ümberistumised leida. Isegi Google Mapsi otsing aitab. Londoni kaartidel on ka metroopeatused ju peal. Eks vahepeal tuleb seal tunnelites pikki vahemaid läbida ja suvel läheb lämbeks (erinevalt Aasiast, kus metroo on nagu sügavkülmik), aga metroo on tõhusaim ringiliikumisviis.
    Kui reisimist on palju, soovitan hankida Oysteri kaardi. Sinist värvi nutikas kaart, kuhu saab raha peale laadida ning pileteid osta. See kehtib nii metroos kui ka bussidel + Gatwicki lennujaamast saab rongiga tulles ka kasutada + Thamesi jõebussiga (=paadiga) saab ka sõita. Oysteri eest tuleb esmalt väike deposiit maksta, aga selle saab tagastades tagasi. Kuna me käime tihti Londonis, on Oysterid jätkuvalt rahakotis alles ja ootavad järgmist reisi. Automaadis või netis saab kiirelt raha peale laadida ja kohe väravas piiksutama hakata. Oyster on odavam kui üksikud piletid. Tähtis on aga nii sisenedes kui väljudes piiksutada (bussis ainult sisenedes), et süsteem saaks  vastavalt läbitud peatustele piletihinna arvutada. DLRi (Isle of Dogs piirkond, kus rongid on maa peal) puhul peab väljumisel piiksutamismasinaid pingsamalt otsima ja see võib kogemata tegemata jääda. Kui nii juhtub, võetase kaardilt maksimaalne summa maha. Korra juhtus, enam ei taha. Üldiselt toimib aga päevase maksimummäära süsteem: kui teatud summa saab täis, siis ülejäänud päeva sõidad tasuta. See on soodsam kui päevapilet.
    Nüüd saab Oysteri asemel ka viipekaardiga piiksutada. Ehk… kui sul on moodne pangakaart, millega saab viipemakseid teha, siis polegi Oysterit vaja. Peaasi, et iga kord sama kaarti kasutad, siis rakendub ka päevane piirlimiit ja võidad rahaliselt. Ma sain viipekaardi alles paar nädalat tagasi, seega pole seda varianti proovinud.