Mida ootan aastalt 2019?

Kui 12% aastast juba läbi on (ometigi veebruar juba!), üritan viimaks 2019. aasta eesmärgid või (nagu ühes blogis need sildistatud olid) fookuse paika panna. Olen seda usku, et niisama suvalistes suundades lahmides kokkuvõttes väga kuhugi ei jõuagi. Ometi olen oma elus just nimelt lahminud. Sinna-tänna, igale poole. See, et 22. eluaasta paika ehk 8 aastat tagasi jäi elu jooksul proovitud huviringe kokku lugedes sõrmedest ja varvastest puudu, räägib minu kohta nii mõndagi. Mulle lihtsalt meeldivad nii paljud asjad. Ja siis ühel päeval enam ei meeldi. Kord kõrvetab mind iha, järgmisel hetkel aga juba tuim leigus. Kuhu ma omadega nii välja jõuan?

Sada hobi

Elu on õpetanud, et need huvid, mis minu heitlikule meelele vastu suudavad pidada, on arendamist ja tähelepanu väärt. Näiteks on mulle külge kleepunud kirjutamistung, mis esmakordselt 8. eluaastal oma pead tõstis. Samuti olen edasi arendanud oma jooksuharrastust. See, mis algas 2007. aastal riigieksamiteks õppimise vahele jääva aja sisustamisena (jooksime sõbrannaga iga päev vankumatult 1 tunni, nii enam kui kuu jutti), on üle elanud oma mõõnaperioodi (kui olin 10 kg praegusest raskem ja jooksin 2-3 korda nädalas) ning muutunud nüüd tõsiseltvõetavaks harrastussportlase ettevalmistuseks (talvel 80-90 km nädalas, praegu 30 km puhkenädal, muidu “puhkuseks” 40-50 km ). Huvi toidutegemise vastu on ka püsima jäänud. On tegu ikkagi millegi väga elulisega. Ma naudin söögitegemist. Katsetamist. See on järjekordne võimalus loovuse väljendamiseks. Seepärast hingitseb vaikselt ka mu toidublogi ja seetõttu õppisin ka toitumisnõustamist. Korraliku sporditegemisega peab tasakaalustatud toitumine ju käsikäes käima. Nii on paremad tulemused tagatud.

Fookus

Foto: Bogdan Dirică, Pexels.com

Korraks näis, et kaldun teemast kõrvale ning unustan minevikumaastikel uidates sootuks ära, et tegelikult on aasta 2019 ja vaja selleks fookus seada. Ometigi peitub neis aastatega püsima jäänud “põhitegevustes” oluline fookus. Mõneti olengi püüdnud neile keskenduda. Eelmisel aastal alustasin ingliskeelse motivatsiooniblogiga, kus jälgin 3 suure eesmärgi täitmist 1000 päeva jooksul. Hetkel on loenduse lõpuni jäänud pisut alla 800 päeva. Valisin välja 3 suuremat eesmärki nagu maja, raamatu avaldamine ja tähtsa jooksuvõistluse võitmine. Eri valdkonnad, kõik aga olulised. Kõige kehvemas seisus on hetkel majaunistus. Jah, meil on maatükk ja sellest tulenevalt üks laenuke, aga hetkel nukrutseb see maalapike lumekuhja all. Maja jaoks on vaja raha. Palju raha. Sestap sean 2019. aastal fookuse sissetulekute suurendamisele. Kuludest püüame kärpida toidukulusid, sest need kipuvad ebanormaalselt kerkima. Raamat? Avaldasin Amazoni kaudu 2 e-raamatut: tervislikud jõulutoidud ja 31-päevane järkjärguliselt tervislikumaks muutuv menüüplaan. Muidugi tahan enamat ja tasapisi kirjutangi suureeposeid ja silun mõningaid põnevamaid novelle. Igapäevaselt teritan sulge blogisid täiendades. 2019. aastal soovin jõuda mõne oma ilukirjandusliku teosega avaldamiseni. Ja ma tahan seda teha korralikult: läbimõeldud turundus, kaunis kaanekujundus, saadaval võimalikult paljudes formaatides, lugejate poolt palavalt armastatud.

Minule omaselt on mul hetkel pooleli:

• üks blogistiilis heietus 2014. aasta seiklustest Aasias (nt miks seisin ühtäkki kohvriga Malaisias keset kiirteed jne.)
• üks noortelugu, mis on põhimõtteliselt alternatiivreaalsus minu ja mu abikaasa minevikust (st kui oleksime kohtunud kooliajal)
• visandi kujul väga keeruliste suhete ja sündmustega pere-eepos (inspireeritud Maggie O’Farrellist, mu lemmikkirjanikust), ühtki rida veel kirjutatud pole, tegelen tegelastele elulugude kirjutamisega, nende tundmaõppimisega, tööpealkiri “Mad Mansion”
• Bath Spa Universitys alustatud magistritöö/romaani ümberkirjutus; olin selle vahepeal mõttes juba täitsa prügikasti visanud, aga tegelikult pole mõistlik nurka lükata 250-leheküljelist käsikirja, mis pealekauba on VALMIS; olgu, “valmis”, vajab mitut ümberkirjutust, liha luudele jne, aga skelett on tugev ja olemas
• “Tallinners” novellid, millest 5 tükki esitasin Cardiff Metropolitani (olin hiljuti Erasmusega 3 kuud seal) hindamiseks, ootan hetkel tagasisidet; ideid tallinlaste (ja eestlaste üldiselt) portreteerimiseks on mitmeid

Loovkirjutisi on pooleli palju, aga otsustasin viimaks, et ei lase end sellest morjendada. Las nad olla! Tähtis on, et ma kõigi nendega aeg-ajalt tegeleksin. Ja siis ühel hetkel saavadki need valmis. Oluline on kirjutada! Kui pole tuju ühega tegeleda, siis võib paar rida lisada teisele. Midagi ikka kirjutatud saab. Ja kui päris aus olla, pole siin ülesloetletu veel kõik, poolikuid töid on mul veelgi. Ja muidugi on mul hunnik märkmikke, kus erinevaid ideid kirjas.

Jooksen, jooksen, jooksen

Pexels.com

Jooksueesmärgiga tegelen vast kõige usinamalt, sest mul on treener, treeningplaan ja vapustavad treeningkaaslased. Ma ei kõhkle, kui mul on vaja jooksma minna. Ma ei ürita mööda laveerida nagu näiteks kirjutamise puhul. Ma teen kõik vajaliku ära. Jooksus olen leidnud toimiva süsteemi. Kevadel algab võistlushooaeg, siis on jälle, mida oodata. Ootan võite. Kasvõi külajooksudelt. Eelmise aasta lõpus sain kirja esimese suurema võidu, kui tõusin vana-aasta jooksu 8,4 km distantsil poodiumi kõrgeimale kohale. Jess! Aga ma ei piirdu sellega, tahan ka tugevamas konkurentsis võita, mitte vaid siis, kui kõige tugevamad teatemeeskondades jooksevad ehk minuga ei konkureeri. Mõtlen pidevalt, et peaks muudes eluvaldkondades sarnase plaani paika panema. “Trennid” ja “võistlused” ja “puhkenädalad” jne. Hetkel on see mõttetasandil.

Numbrilised eesmärgid

Numbrid toovad selguse, löövad korra majja. Introvestor – see nimi eeldab, et tegelen investeerimisega ja investoritele numbrid ju meeldivad. Olen väike tegija, aga püüan ometigi natuke oma raha paigutada, ise veel vihane, et mille kuradi pärast ma selle kõigega näiteks 10 aastat tagasi ei alustanud. Kogu see raha, mis lihtsalt käest kadus! Ah! Olgu, vaatame edasi, mitte tagasi.

• Portfelliga tahan jõuda sinnamaale, et olen 2019. aasta lõpuks kokku ära paigutanud 12 000 eurot. 2018. aastal oli eesmärk 5000, aga läksin alla lati (4200). Seekord sean optimismiga suurema eesmärgi, sundides end rohkem pingutama. See tähendab, et portfelli tuleb panna 12 000 – 4200 = 7800 eurot. Hetkel umbes nagu minu aastapalk. Päriselt. Järelikult… vt järgmist punkti.
• Suurendan sissetulekuid nii palju, et saan igakuiselt kätte vähemalt Eesti keskmise palga. Kogu praeguse rabelemise juures pole kättesaadud raha hulk üldse normaalne. Väikeettevõtja piinad. Olen katsetanud ka “päristöö” leidmist, aga takerdun selle taha, et a) mu oskused ei vasta tööturu ootustele (miks ma IT-d ei õppinud?? Tõlkimisega ju rikkaks ei saa), b) hindan oma vabadust (suvaliselt päeva keskel jooksma jne.) ise aega planeerida liiga palju, et üheksast viieni tööl vastu pidada, c) ei taha teha lihttööd (kassapidajaks ikka saaks), vaid midagi arendavat. Kui kellelgi on põnevaid ettepanekuid, mis jätavad mulle vabaduse ise aega planeerida, treeninglaagrites käia, kirjutada ning mis pakuvad võimalust enesearenguks, siis olen usin ja kohusetundlik töötaja. Kui saan päeval trennid ära teha, olen nõus ka õhtul hilja (eelistatult kodukontoris sel juhul) töötama. Tõlkijana olen seda küll ja veel teinud.
• Ostan vähemalt 1 ettevõtte aktsiaid. Hetkel rahad ühisrahastuses, aga tahan portfelli laiendada. Kasvukonto võiks ka variant olla.
• Avaldan 1 ilukirjandusliku teose.
• Kirjutan valmis 1 magistritöö. See saab olema põnev, sest soovin keskenduda loovkirjutamise praktilisele poolele ja selle ümber teooriat keerutada.
• Jooksus panin numbrilised eesmärgid purki juba võidujoovastuses ehk samal õhtul, mil toimus Sparta jooksjate jõulupidu ning mil olin Eestis võistluse võitnud. Ütleme need siis siin ka valju häälega välja. Kõik on sellised piiriületamisnumbrid ehk “alla millegi”. Kes on jooksja, saab aru:
  • 5 km – alla 20 minuti; hetkeseis 20:09 (joostud juunis Londonis)
  • 10 km – alla 40 minuti; hetkeseis 41:34 (2017. a Saaremaal, 2018 sain sama tulemuse, aga parandada ei õnnestunud)
  • 21,1 km ehk poolmaraton alla 1:30; hetkeseis 1:32:37 (Rakvere ööjooks, 2018)
  • 42,2 km ehk maraton 3:10; hetkeseis 3:18:13 (Tallinn, 2018), võinuks juba ka 3:15 joosta, aga pingutasin esimesel poolel tempoga üle ja kustusin teiseks pooleks ära; usun, et 3:15 võiks juba kevadel ära tulla, aeroobseid jookse (15 km) jaksan vastavas tempos juba teha küll
  • kuskil eestikatel võiks esikuuikusse ka tulla

Mis seal ikka, tuleb pihta hakata! Kui nüüd postituse hoolikalt läbi loen, näen, et vajan just nimelt plaani. Treeningutes läheb hästi, sest mul on plaan. Miks mul ülejäänud elu jaoks plaani pole? Paar nädalat olen järginud midagi päevaplaani sarnast ja jaganud ära ka, mis päevadel millise blogiga tegelen. See on enam-vähem toiminud. Kolmapäev ongi Introvestori päev. Pühendun 1,5 tundi. Eelmise, 2018. aasta kokkuvõtliku postitusega ühe korraga valmis ei saanudki, kulus 2 kolmapäeva. Vähemalt on blogis nüüd aga mingigi elu. Tuleb lõpetada, etteantud aeg hakkab otsa saama. Kirjanduslikud šedöövrid ootavad oma järge!

 

Kas tõlkimine on hea lisatulu allikas?

Rohkem raha? Selle mõistatuse lahend näib olevat mantra: vähenda kulusid või suurenda sissetulekuid. Vaheta tööd või raba veelgi rohkem kui praegu. Sellelaadseid postitusi on siit-sealt ikka palju läbi käinud. Lisaraha teenimine on kuum teema ka investeerimisvallast huvitatuile. Mida rohkem lisa teenid, seda enam on raha, mida investeerimisringlusse suunata.

Kunagi jäi mulle #Kogumispäeviku Facebooki grupis silma, et lisatööna soovitatakse tõlkimist. Tegu oligi aruteluga teemal, kuidas põhitöö kõrvalt lisaraha teenida. Ma ei taha väita, et olen ise ideaalne tõlkija või et seda võivadki teha vaid need, kel on filoloogi haridus (mul on), aga ma ei arva, et see oleks kergemat sorti lisatöö. Kui paralleele tuua, siis samamoodi ei pakuks ma igale vähegi kaamerat või nutitelefoni käes hoida oskavale inimesele lisatööks fotograafi ametit. Lühidalt: tõlkimine ei ole nii lihtne, et igaüks võiks sõnadega mängleva kergusega ümber käia ja takkapihta veel rahuldava tulemuseni jõuda.

Keeleoskus on enamat kui „I can speak English“

Mul endal on kogemus inglise keelega, kuna just seda ma ülikoolis bakalaureuseastmes õppisin. Seega toongi näited sellest vallast. Mäletan, et 2008. aastal, kui sisse astusin, oli see üks populaarsemaid erialasid. Oma edukate riigieksamitulemustega pressisin end siiski tasuta kohale. Aga… meil oli kursusel ligi 60 inimest. Inglise keel. Igaüks, kes vähegi subtiitriteta filme on vaadanud, oskab, eks? Esialgu tunduski kõik roosiline ja hoomatav, aga siis läks paljudel raskeks. Keeleteaduse alused, fonoloogia, keerulised lingvistilised skeemid… meenutas juba mingit reaalteadust. Tuli tõdeda, et pole see inglise keel nii lihtne midagi.

Keeleoskus on kompleksne. Lisaks sõnadest arusaamisele on vaja ka keele toimimist mõista. Kindlasti tuleb kasuks vastavas keeles filmide vaatamine ja lugemine, aga see pole veel kõik. Oluline on ka sisemine keelevaist. Sul kas on see või ei ole. Tunnistan ausalt üles, et ma ei pea end keeleeksperdiks. Kunagise IELTS-i testi tulemus 8.0 (maksimum 9.0) aastast 2011 (oli vaja Inglismaa ülikooli kandideerimiseks) ning 2018. aastal tehtud testist saadud C2 tase (nagu oleks inglise keel mu emakeel) ei tähenda veel, et ma inglise keeles eksimatult orienteerun. Ma ei tea kõiki asju peast. Samas tean, kust vajadusel abi otsida, millistes sõnastikes tuhnida. Need tasemed annavad oskusest aimu, aga neid ei saa kulla pähe võtta. Usun, et peas peab ka mingi mutter õigetpidi keerlema. Keele osas olen ma ise mõnes mõttes tähenärija. Kirjutan isegi Facebooki Messengeris ja igasugu sõnumites alati piinlikult õigesti (kohe kindlasti mitte „õieti“!) ja märkan alati, kui keegi on apsaka teinud või lause kannatab komapuudulikkuse all. Arvan, et nn. keeleinimesel peaks peas kogu aeg mingi keelepolitsei või muu sarnane tegelane tiksuma.

Tõlkimine on sageli meeskonnatöö

Olen töötanud tõlkebüroos ja aeg-ajalt võtan mõne projekti praegugi vastu. Büroo puhul peab kindlasti arvestama, et tegu on keerulise mehhanismiga. Samuti sellega, et tõlke vaatab üle toimetaja, kes tõlkija apsakad üles korjab. Kõige jubedam minu enda jaoks ongi see, kui toimetajalt (veel hullem: kliendilt) töö tagasi tuleb ja peab hakkama vigu parandama. Samas teeb see targemaks ja aitab tulevikus samu vigu vältida. Kui aga ise lisatööna kuskil nurgas tõlkeid nikerdada, ei ole kedagi, kes su vigu märkaks, ning tulemuseks võib olla paras plökerdis. Kui tõlkebüroosse tööle kandideerid, siis pead esmalt tegema paar näidistõlget. Kui kunagi naiivse tudengina SDI Medias proovimas käisin, kukkusin haledalt läbi. Paar aastat hiljem asusin aga ühes tõlkebüroos tööle. Toimetajate tagasisidest proovitööde osas sain näiteks teada seda, et mu inglise keel on isegi tugevam kui eesti keel. Ise poleks ma elu sees selle peale tulnud. Seepärast on mulle sageli usaldatud ka inglise keele toimetamist, mida tavaliselt teevad nn. pärisbritid.

Tõlkimisega ei saa metsikult rikkaks

Kui mõelda sellele, et ühel korralikul tõlkel on ideaalis ka toimetaja ja tõenäoliselt ka projektijuht, siis tõlkijale endale suurt midagi kätte ei jäägi. Tõlkebüroo võtab ju ka oma osa ära. Ise olen hakanud mõtlema, et võimalusel ma enam liiga palju ei tõlgi ning püüan muude ettevõtmistega sissetulekut tekitada. Näiteks andsin välja järjekordse ingliskeelse e-raamatu, mis sisaldab 31 päeva toitumiskava. Metsikut müügiedu mu üllitised veel saavutanud pole, aga pressin järjepanu edasi. Mu suurim unistus ongi tõlkimise asemel kirjutamisega raha teenida. Tõlgin tõesti vaid siis, kui parajasti inspiratsioon ja motivatsioon otsas ning aega üle. Vahel on isegi hea päeva natukese tõlkimisega alustada, sest selle puhul ei pea nii palju mõtlema kui millegi täiesti uue loomisel. Aitabki aju käima tõmmata. Viimasel ajal olen vastu võtnud ka natuke põnevamaid projekte ehk tõlkinud või toimetanud raamatu. 2018. aasta sisse jäi näiteks soomlaste hingeelust pajatava „Sisu: soome südikuse kunst“ inglise keelest eesti keelde tõlkimine ning kuulsa treeneri Lydiardi „Joostes“ raamatu tõlke toimetamine.

Kui tulla aga rahajuttude juurde tagasi, siis olen ise jõudnud arusaamale, et tõlkimisest saadav raha ei tasu töömahtu arvestades ära. Sageli on klient kaasa pannud nii pika juhendi, et juba selle lugemisele kulub terve igavik. Juhendi lugemise eest keegi aga ei maksa, raha saab tähemärkide/sõnade eest. Juhend sisaldab kliendi erisoove (nt. kuidas mingeid mõisteid tõlkida, millist osa dokumendist üldse tõlkida vaja on jne.) ning neid mitte arvestades ongi jama majas ning tõlge võib ringiga tagasi tulla. Seega ei saa seda ka lugemata jätta. Mõnikord on juhend ise juba nii absurdne ja nõuab tõlkijalt tasustamata lisatööd, nii et hiiglaslikku juhendifaili nähes olen tõlkest vahel ära öelnud.

Tõlkeprogrammid muudavad elu kergemaks

Päris algusaastatel soperdasin Wordi failides ja tuuseldasin keerukates kemikaalide kasutusjuhistes. Tagasi vaadates tundub väga müstiline, kuidas ma nii üldse hakkama sain. Väga tüütu töö! Õige programmiga on lugu palju lihtsam. Niisama Wordis nokitsedes lähed enne hulluks, kui 100-leheküljeline leping või traktori kasutusjuhend tõlgitud saab. Tõlkebüroo võib programmi litsentsi sulle laenata. Samas võid ka ise tarkvara osta, aga arvesta siis 400-500-eurose väljaminekuga. See tasub ära siis, kui plaanid tõlkimist tõsiselt võtta. Programmis on selline tore asi nagu tõlkemälu, mis salvestab kõik tõlgitud laused. Kui tõlkes on sarnaseid lauseid või suisa 100% vasteid, siis pakub programm sulle ise vastet. Nii ei pea sa topelttööd tegema, programm annab sulle ise korra tõlgitud lause ette. Samuti saab programmi salvestada mõisteid (terminibaas) ja tagada nii terminite ühtsuse. Kui samale kliendile mitu korda, aga näiteks pika vahega tõlgid, siis on hea terminibaasist mõiste saada. Nii on see alati ühtemoodi tõlgitud. Otsima ei pea, programm ise pakub.

Aga kui ma ikkagi tahan tõlkida?

Kui sul on keelevaist olemas ja pead end tugevaks, siis proovi näiteks mõne tõlkebüroo hingekirja saada. Sa ei pea igapäevaselt kohal käima, tõlkebürood töötavad väga palju koos vabakutselistega. Olen ise aasta aega kontoris kohal ka olnud, aga sealt edasi pigem kodust või kuskilt mujalt maailma kaugest nurgast töötanud. See üheksast viieni elu polnud päris minu teema. Projektijuhid saadavad tõlkijatele päringu ja kui tähtaeg ja maht sulle sobivad, võid selle vastu võtta ja ära teha. Tõenäoliselt vajad töö tegemiseks ka vastavat tarkvara. Hangi see. Veendu ka, et sul on arvutis mingi õigekirjakontroll. Puuduvad komad, valesti kirjutatud sõnad, liigsed tühikud ja muu sodi muudab tõlke vaid koledaks.

Mõned soovitused alustavale entusiastile:

• Testi ja terita keeleoskust. Lahenda internetis sihtkeeles mõningaid keeleülesandeid või proovi etteütlusi teha. Võid ka mõne eesti keele töövihiku või õpiku osta ja ülesandeid lahendada. Kui tulemused harjutamisega paremaks ei lähe või juba algusest head pole, ei pruugi su keeletase piisav olla.

• Kandideeri mõnda tõlkebüroosse tõlkijaks. Need tööpakkumised on sageli büroode kodulehtedel, aga võid leida ka töökuulutuste portaalidest. Kui kandideerid, pead tegema paar proovitööd. See ei kohusta sind millekski, aga annab aimu, kas sobid tõlkijaks. Toimetaja tagasiside põhjal võid teada saada, mille kallal töötama peaksid.

• Alusta lihtsamatest töödest. Kui sa pole varem tõlkinud, võta esimesena vastu lihtsamad tekstid. Maksimaalselt on arvestatud tõlkija päevanormiks vaikimisi 10 lehekülge. Samas on sisu oluline. Keerukate lausetega leping võtab palju kauem aega kui sama lehekülgede arvuga arusaadavad keeles kirjutatud turundustekst.

• Katseta tõlketarkvara. Hangi tõlketarkvara prooviversioon ja ürita mõnda teksti tõlkida. Hea oleks, kui tekstis oleks sarnaseid või korduvaid osi. Nii näed, kuidas programm toimib.

• Avasta sõnastikud. Õpi tundma netiavarustes pakutavaid sõnastikke. Need on sinu sõbrad. Tee selgeks, kust leiab termineid (nt ESTERM) ja millistelt lehekülgedelt saab keelenõu (Keeleabi). Google Translate võib anda esmase aimduse, mida tõlgitav lause/väljend tähendab, aga kvaliteeti sealt väga oodata ei maksa.

Lõpumärkus:

Kas tead, mis vahe on tõlgil ja tõlkijal? Kui ei tea ega oska ka vastavat infot leida, siis palun ära pigem tõlkimist endale lisatööks võta. Ilmselgelt pole sa selleks valmis. Tõlketöid tehes ei pea kõike peast teadma, aga oluline on teatud terminibaasides ja sõnastikes orienteerumine, et vajadusel õige info üles leida.