Hoopis britid söövad raha, mitte mina

Oma kõige esimeses Suurbritannia “kodus”, kuhu Trusted Housesittersi kaudu kaheks nädalaks tasuta elama ja koeri valvama läksin, lülitasin õhtuti sisse teleka. Sest nii tundus majas turvalisem. Koerad olid õhtuti ka pigem vaiksed, telekas lisas kodusse natuke inimhääli. Samas oli seda ka võrdlemisi põnev vaadata. Lemmiksaateks sai “Eat Well For Less?“, mis üsnagi põnevalt brittide toitumisharjumusi avas. Kas tõesti elavadki inimesed nii? Sellises teadmatuses? Rahumeeli, otsekui silmad kinni selliseid valikuid tehes? Mis mõttes? Jõudsin järeldusele, et meil polegi lood nii hullud. Kui vaadata toidukulude tabelit, siis sellest hetkest, kui hakkasin e-poodidest meile tööle (sest kodu on tellimisraadiusest väljas ja teeme nagunii palju tööl süüa) toitu tellima, langesid ka kulud. Kui juulis kurtsin, et toidule laristasime kahekesi (aga noh, sportlased ja füüsiline töö ja 100 muud vabandust) kuus ligi 450 eurot, siis augustis oli see number juba 305 eurot. Septembri kohta ei tea, sest kallis härra abikaasa pole oma kulutusi tabelisse sisestanud. Mina viisin poodi 215 eurot (osa sellest küll naelades). Kolisin 10. septembril Suurbritanniasse, nii et rahakotid on pisut aega lahus olnud. Ühendame need taas 15. oktoobril, kui ta ka saareriiki maabub. Minu 215 euro sisse läheb ka 2 suuremat tellimust e-poest. Mitte mulle, kodus nälgivale ja surnuks töötavale mehele. Nii et 60 euro jagu tema toidukulusid on samuti minu rahakotist läinud. Tõenäoliselt ülipalju ta rohkem ei kulutanudki, nii et september võis ka selline 300 euro kuu olla.

Suurbritannia pere poes

Päris algul tutvustatakse järjekordset perekonda, kes on ühtäkki taibanud, et nad kulutavad toidule liiga palju ning soovivad end muuta, et minna reisile/remontida kodu/osta kodu/kindlustada laste tulevik. Neil inimestel on mingi kindel eesmärk silme ees, mille nimel nad end avalikkusele avavad. Näidatakse seda peret, endast rääkimas, poes. Saatejuhid kommenteerivad, mida nad arvavad valesti olevat. Siis näidatakse lähedalt (väidetavalt salaja), kuidas nad poes asju korvi laovad. Mõni tormab ringi nagu peata kana ja kilkab iga näilise sooduka peale (“Oooo, see on odav, võtame 10 tükki, mis siis, et pole vaja!”), mõni ostab ainult kindlaid kaubamärke, mõnel pole õrna aimugi, mida nad täna-homme-ülehomme söövad, mõni elab ainult valmistoitudest. Kassas hüppavad, üllatus-üllatus, välja saatejuhid, ja piiksutavad kõik ostud läbi. Siis peavad inimesed arvama, kui palju nad sel korral kulutasid. Tavaliselt pakutakse ikka väga valesti. Ja kusjuures… inimesed kulutavad ühe poeskäiguga mingi £150 või üle £200. Ja… siin on toit odavam kui Eestis!

Suurbritannia pere (4 liiget vms) keskmine toidukulu on £89 ehk umbes €101. See tähendaks kuukuluks nii 400 euro ringis. Isver. 4-liikmelise pere kulu. Kuidas me samasuguse summa kahepeale ära suutsime süüa? Nojah, sportlased ja muud vabandused.

Kodus kulusid kokku löömas

Tõde lagedale laotud

Järgmiseks näeme peret koos saatejuhtidega nende koduköögis. Kõik ostud on laua peale laotud. Küsitakse, mis nad oma nädalaseks toidukuluks pakuvad. Kuskilt imekohast on saatejuhid kõik nende nädala tšekid kokku kogunud. Muidugi pakutakse valesti! Paljudel on nädala kulu lausa £330. Mis mõttes? Me punnime sellise summa kuuga kokku. Ja samas on neil soov oma kulutusi vähendada. Pannakse paika mingi eesmärk, mille võrra võiks kulusid väiksemaks saada ja siis… vallutavad saatejuhid köögi.

Head aega, kaubamärgid!

Saatejuhid panevad paika plaani, mida asendada, ja arutavad, kui keeruline see olla võib. Seejärel eemaldatakse köögist kõik kaubamärgid ning toidud pannakse neutraalsetesse pakenditesse. Päris mitmetele riiulitele tõmmatakse ette must-kollased keelulindid, kui perel on kodus kappides suured varud. Osa tooteid vahetatakse odavamate ja tervislikemate vastu välja, osa jäetakse samaks. Pere ei tea, mis on mis.

Järgnevad paar minutit ahhetavad pereliikmed oma keelumärkidega kööki nähes ja uurivad kappe. Siis tarbivad nad mõnda aega neile jäetud toitu ja üritavad päevade-nädalatega ära arvata, mis on nende harjumuspärane kaubamärk ja mis on vahetatud. Sageli ei saa nad absoluutselt vahest aru.

Neile õpetatakse ka söögitegemise baasoskusi, mis tihti puudulikud on. Või noh, tegelikult on tavapärased totrad vabandused nagu “Pole aega, kiire elu” ja nii haarataksegi mugav ja kallis valmistoit. Samas on neil inimestel teleka ees vedelemiseks aega maa ja ilm. Mingis punktis hüppab välja ka toitumisnõustaja, kes ühe konkreetse teema kohta nippe jagab (a la “milline õli on praadimiseks tervislikem?”).

Grande Finale

Lõppfaasis paljastatakse perele, millised toidud välja vahetati ja mis olid nende vanad lemmikud. Samuti toovad saatejuhid välja hinnavahed ja kui palju nad soodsama tootega ühelt pakendilt ja terve aastaga säästa võivad. Aasta peale räägime ikkagi sadadest ja tuhandetest. Pereliikmed valivad, millised tooted oma menüüsse alles jätta ja mis ikkagi ei sobi. Umbes 90% jäetakse alles, vaid vähesed lükatakse tagasi, sest nt. “see odav vein oli lihtsalt rõve” vms. Viimaks lüüakse numbrid kokku ja pere kukub pikali, kuuldes, et säästaks uute valikutega aastas nt £6000 ja võikski reisile mina või mida iganes teha. Milline hämmastus inimeste näolt siis peegeldub! Ja selleks, et mõista, kuidas iga väike valik loeb, on vaja telesaadet, kedagi teist. Tõsi, ise peeglisse vaadates näed ikka ühte ja sedasama. On vaja värsket pilku! Fotot uue nurga alt!

Mida sellest saatest õppida?

Eestlastel tunduks nagu olukord mõnevõrra parem olevat, aga tegelikult ei tea ka. Äkki näen asju taas liiga oma mätta otsast? Igal juhul toon välja mõned põhiasjad, mida iga selle saate vaataja kõrva taha võiks panna. Enne lisasin saate lingi ka, aga ma ei tea, kuidas see näiteks Eestis toimib. Siin, Suurbritannias sain ma BBC iPlayeri alla laadida ja osi ka arvutist vaadata.

• Jälgi toitu ostes kilohindu: UK-s on see pisut keerulisem, sest näiteks puu- ja köögivilja puhul on kilohinnad segi tükihindadega.
• Ära hoia alusetult mingist kaubamärgist kinni: poe enda toode (a la Prismas Rainbow, Coopis Säästu asjad, Rimi omatooted jne.) on üldiselt kordades odavam ja kvaliteet on tegelikult sama. Pole mõtet vingema pakendi eest maksta.
• Pane toiduained kodus neutraalsetesse või kirevatesse (kaubamärkideta!) pakenditesse: nii saad lahti lasta konkreetsest kaubamärgist, võta seda kui kaubamärgi võõrutusravi. Hangi pigem vahvad värvilised kuivainetopsid ja muu säärane, nii et tahaksid kodus asjad ümber kallata. Siis pole väga vahet, milline see originaalpakend on ja võid koledama pildiga säästumakarone osta. Olen nõus, et need odavamad on kuidagi koledamad ega ahvatle poes nii väga ostma.
• Ole teadlik, mis sul kapis on: Birminghamis kasse valvates nägin suisa sellist varianti, et külmkapi uksel oli spetsiaalne tabel, kuhu sai markeriga kapi sisu üles tähendada. Ma ei tea, mis materjal seal oli, aga sealt sai ka kustutada ja uusi asju asemele lisada.
• Pane toidukulud kirja: minu jaoks on see väga silmiavav olnud. Enne arvasin, et nii jube palju toidule ei kulutagi, aga tegelikkus oli hoopis midagi muud.
• Osta multipakke ainult siis, kui toodet päriselt tarbid: see kehtib eriti rikneva toidu puhul. Kui ostad kokku hunniku odavat kraami ja pool sellest halvaks läheb, siis kokkuvõttes sa ei võida.

Põhiline on aga kaubamärgid ja nende sõltuvusest lahtilaskmine.

Kas jälgid toitu ostes kaubamärke?

Millised on su lemmikud kaubamärgid? Miks neid valid?

Siit võiks aretada ka põneva väljakutse: püüa 30 päeva (see ajavahemik on ju popp?) kaubamärke mitte jälgida ja jälgi hoolikamalt hinda. Pane kirja oma tavapärase valiku hind. Kas see on soodsaim? Kõige tervislikum? Miks sa sellest kinni hoiad? Kas on paremaid valikuid?

 

Sööme raha ehk toidukuludest ja e-poodidest

Kui vaatan meie kulutusi toidule, tundub küll, et toitume vist ainuüksi rahast. Aasta alguses liitusin Facebookis #Kogumispäeviku grupiga ja esimese asjana võetigi toidukulud luubi alla. Arvasin, et no äkki kulutame maksimaalselt 200 eurot, aga kirja panema hakates avanes hoopis teine pilt. Palun, siin on viimase poole aasta graafik selle raha kohta, mille oleme erinevatesse toidupoodidesse ja kahjuks ka Olerexi, R-Kioskisse ja Büroomaailma (kontor sellises asukohas, kus need kvalifitseeruvad toidupoodidena ja kiired ampsud sealt leiab) tassinud.

See on 2 kolmekümnendates täiskasvanu õgardluse hind. Eks kassid said ka paar ampsu kanaliha ja pisut kala, aga nende kulud on mul tabelis tegelikult hoopis teises lahtris, sest enamik kassitoitu ja -liiva saab tellitud 20-kiloste pakkidena Zooplusist. Tavapoest ostes oleksime päris vaesed.

Mis mul meie kaitseks öelda on?

• Üldiselt “jama” ei osta. Üks mu paljudest ametitest on toitumisnõustaja ning sestap jäävad igasugu kahtlased lihapooltooted ja suurem osa magusast kraamist meist poodi. Eelistame kvaliteetset toitu, mis on kohati ka kallim. Tõsi, köögiviljad on võrdlemisi odavad. Meie arved lähevad punni just seepärast, et sööme palju pähkleid. Ostan küll vahepeal suurema ja soodsama 1 kg koti, aga see kaob samuti mõne päevaga. Tõeline pähkliõgardlus! Kõrvitsaseemned on samuti kasulikud ja need kaovad õnneks aeglasemas tempos.
• Juuni-juuli kulude kasvu saab põhjendada nii värske kraami hooajaga, mil tassisime turult igasugu marju kokku. Arvestades meie söömistempot, siis kadusid need eurod kiirelt kõhtu.
• Abikaasal on mitmeid toidutalumatusi ning parema enesetunde ja ägedama jooksuvormi nimel (toimib!) hakkas ta testist selgunud toiduaineid vältima. Kuna tema menüüst on väljas nii piim kui ka enamik teravilju, oleme katsetanud erinevaid asendustooteid, mis on kallid. Nüüd on asi enam-vähem paika loksunud ja mandlijogurtid ning muu lukskraam jääb vast ostmata. Leidsime ka soodsamaid asendusi. Samas ei pea alati asendama. Ei ole vaja samaväärset. Kui menüüst miski välja jääb, siis sööd midagi muud rohkem, leiad uusi lemmikuid jne. Puu- ja köögiviljad on ju igati lubatud ja nende valik ülikirju.
• Abikaasa on füsioterapeut ja higistab tööl igapäevaselt ikka korralikult. Ma teen nädalas umbes 5 massaaži, suurem osa tööelust möödub kontoritooli nühkides. Aga… mingis mõttes ikkagi füüsiline töö. Selliseid päevi väga ei ole, mil ei tule 10 000 sammu täis. Pigem on 15 000 ja 20 000, raskematel trennipäevadel ka 30 000 (eeldusel, et pärast veel kuskil jalutame). Oleme mõlemad pikamaajooksjad. Teen trenni 5-10x nädalas. Hetkel on pigem intensiivsus suurem olnud, maht polegi midagi erilist (tagasihoidlik 80 km nädalas). Lühidalt: energiat kulub.

Kust meie toit tuleb: e-poed

Täiustasin kulude tabelit ja hakkasin augustist veel hoolsamalt neil silma peal hoidma. Vaadates, kuidas kulud suvega tohutult kasvanud on, siis pole eelnev nüri numbrite sissetoksimine ja tõdemine “jah, kulutame toidule korralikult” midagi kasu toonud. Proovime siis teisiti. Kirjutan kulud lahti poodide kaupa, et näeks, kui palju sellesse “R-Kiosk, Olerex, Büroomaailm” lahtrisse mõttetuid kulutusi tekib. Esialgu tundub, et olukord on suisa ilus, kuna e-poodidest toidu tellimine ja korralikult varumine on ära kaotanud selle seisu, mil mitte kui midagi suhu pista pole. Väljas söömise lahter on meil ka eraldi ja ringi sahkerdamisega augustis läheneb see number juba hirmuäratavalt 100 eurole. Need on need võistlused teistes linnades, mil kohtume pere või sõpradega või on vaja enne poolmaratoni laadida (Rakvere Ööjooks). Igapäevaselt me väljas ei söö, kuigi erinevalt toidupoodidest on söögikohti siin kontorite piirkonnas (Pärnu mnt) jalaga segada. Kallis ja kvaliteet pole ka päris see. Sparta kohvikus on siiani kõige mõistlikumad road olnud ja köögiviljadki mitte halliks massiks keedetud, vaid parajalt krõmpsud, aga ikkagi kallis. Meil on köök tööl olemas. Pool e-poest tellitud toidust jääb siia külmkappi, pool viime koju. Väikse pliidi ostsin ka ning teemegi igapäevaselt süüa. Tavaline on mingi pajaroog: riis/maisimakaron/riisinuudlid/odrakruup + pannil kergelt läbi praetud köögiviljad (suvikõrvits, bataat, baklažaan, porgand, sibul, papria vms.) + vahel lisaks ka värske salat (alati õliga ja korralikult maitsestatud, mingit maitsetut jura keeldun ma söömast).

Miks e-poed?

Toidu saab netis kenasti virtuaalsesse korvi laduda ja ka hindade järgi sorteerida. Tihti on ka sooduspakkumised eraldi välja toodud. Tunnistan, et riideid ma poes väga vahtimas käia ei viitsi (v.a. kui satun Inglismaal Primarki või muus riigis Decathloni, C&A poodi), aga suures ja mulle tundmatus toidupoes võiks küll tundide kaupa ringi vahtida ning igasugu kraami korvi laduda. Ma armastan toitu. Ma olen toitumisnõustaja ja veerandkohaga toidublogija. Ma võin pelgalt uudishimust igasugu kalleid tooraineid korvi laduda. E-poes näeb jooksvalt ostukorvi maksumust (no, Selveris puldiga piiksutades näeb kah) ja saab vahtida ainult neid kategooriaid, mida ka tegelikult vaja on. Poes on palju keerulisem magusaletist mööda minna, on ju see ka alati nii strateegiliselt paigutatud. E-poes kuhjan algul ka pisut liiga palju asju korvi, aga lõpus vaatan korvi kriitilise pilguga üle ja eemaldan ligi 25% asjadest. Tore ka see, et asjad tuuakse kätte ära. Koju meile ei tooda, selleks elame Tallinnast liiga kaugel, aga tööle küll, kuna asume Tallinna kesklinnas. Sealt tassimegi jaokaupa osa toidust seljakotiga kodukööki.

Milliseid e-poode kasutan?

• Prisma: lai köögi- ja puuviljavalik mõistlike hindadega, septembri lõpuni kookospiim ka väga soodne (0.85 eurot purk), seda ostan jäätiste tegemiseks hulgi; põnevad Tesco tooted ja üldiselt ka palju nn. eritoitu. Tasuta transpordi saamiseks tuleb ostukorvi täita 40 euro jagu. Tellimusi tasub ette planeerida, sest tarneajad on sageli väga täis. Tellisin näiteks nädal aega ette, sest sama nädala hilisõhtused ajad minu plaanidega (kes õhtul hilja kontoris istub, eks?) ei sobinud. Tarneaknad 2-tunnise täpsusega, kauba toob DPD. Prisma on ka ainus pood, kust mulle on toote puudumisel helistatud ja küsitud, kas võib millegi muuga asendada. Mujal on ise asendatud (asendused mulle sobisid) või ära jäetud. Prisma kontoga teenib % tagasi.

• FreshGO: puu- ja köögiviljad tunduvad kohati kallimad kui mujal, aga samas on lemmikmineraalvesi Vytautas soodsam ning ka odra- ja rukkihelbed soodsamad (kaerahelveste asendus meie kodus). Tegu on ainsa e-poega, kus olen näinud kiloseid pähkli-seemnepakke. Arvestades, et tihti on india pähkli kilohind väiksemate pakkida puhul 20 euro kanti ja ülegi, siis 12.95 kg eest on väga mõistlik. Mõistlik pole aga kilost pakki tellida, see on meil nagunii vähem kui nädalaga otsas, kuigi vahepeal õnnestus isegi aprikooside ja rosinatega mingeid batoone-pallikesi kokku keerata. FreshGO-st ostan harvem, aga tellin just erilisemaid asju nagu ksülitool või agaavisiirup (seal hea hinnaga) või Muna-Liisa kanamunad. Seal meeldib mulle ka taara äraviimise teenus: annad kullerile kuni 2 kilekotitäit pudeleid näppu ja peagi laekub raha nende eest FreshGO kontole ja saad seda järgmiste ostude eest tasumisel kasutada. Koodiga liitudes sai ka 7 eurot kulutamiseks (kasuta koodi: “siljajürs”, kui soovid ka 7 eurot maast leida). Oma ostudelt saab 1% boonust, mida saab siis järgmise ostu eest tasumisel kasutada.

Huvitav-huvitav, ostukorvi kinnitamisel pakutakse ka 2×10 eurot Apollo Kino kinkekaarte, mille eest tuleb maksta 7.90. Pole proovinud, aga kui oleks soov kinni minna, siis tundub hea pakkumisena. Kohaletoomise osas meeldib, et see on määratud tunni täpsusega, iseenesest saaks toidu ka spetskappi tellida. Kodulehelt saab jälgida mitu minutit on tellimuse pealekorjeni ning tuleb ka sõnum a la “Kuller X jõuab su tellimusega kell 15.34”. Kontrollifriikidele kindlasti väga nauditav lisaväärtus, kuigi tollal saabus ta mõned minutid varem. Kommentaaride lahter olemas, saab oma asukoha täpselt ära kirjeldada.

• Coop: igapäevaselt kasutan enim just Coopi, sest miinimumtellimus tasuta transpordi saamiseks on seal kõige väiksem: 25 eurot (mujal 40). E-coopile ligipääsemiseks on vaja säästukaarti, sellele kogunevad taaskord boonused. 5. tellimusega tuli kingituseks kaasa pakk Dallmayri kohvi (uurisin, väärtus 6.99), tore kingitus! Kasutame küll espressoube ja masinat, aga jahvatatud kohvist saaks külmpruulijooke teha, ei pea oma kauneid ube jahvatama hakkama. Tarneaknad on 2-tunnised ja seni on kuller pigem teises pooles jõudnud ehk palju “sütel” istumist (nt 10-12 tarneakna puhul 11.20) ja korisevat kõhtu, kui olen söögitegemise planeerinud kulleri järgi ja kapp sujuvalt tühjaks saanud.

Lõppsõna

Kui vaadata augustikuu toidukulusid, siis tundub, et kulutamisele on miskitpidi piir pandud. Ühe korraga kulub küll rohkem, aga saab ka suure hunniku toitu, mis on samas hoolega valitud. Seljas ei jaksaks me seda hunnikut ära tassida, tuuakse aga mugavalt kontorisse ja siis viime osa koju. Oi, olen küll ja veel just Peterburi tee Promos (kah hea koht, kust soodsalt pähkleid jne osta) korvi nii täis laadinud, et pressin seljakoti punni, lisaks veel 2 riidest kotti ja viimase redise surun kuhugi taskusse. Ja siis ägisen 800 meetrit Vesse peatusesse rongile ja hiljem veel 1,4 km jagu jaamast koju. No ei ole see hiiglaslikus toidupoes käimine mu tervisele (turjale) kasulik, liigselt ahvatlusi!