Kodus olen produktiivsem

Olen vaid mõned päevad Eestis külmas ja lume seltsis veetnud, sest olin septembrist detsembrini vahetustudengina Suurbritannias. Lahkusin juba 10. septembril ja võtsin seda reisi-kooli osaliselt ka võimalusena elu üle järele mõelda ja igasuguseid plaane teha. Abikaasa liitus minuga 15. oktoobril, sest tahtis enne Eestis pisut tööd teha, aga kokkuvõttes sai temagi 2 kuu jagu puhata. Veider on tagasi mõelda, et suve lõpul oli kindel siht silme ees, et välismaal kirjutame oma kodulehele hunniku artikleid, teeme ettevõttele arenguplaani, leiutame uueks aastaks värske kuvandi ja parema hinnakirja ja nii edasi ja nii edasi. Lõhidalt öeldes: plaanid olid suured ja näiliselt oli ka aega lademetes käes.

Mis siis juhtus?

Esiteks, olgu mainitud, et selle 3 kuu jooksul elasime peamiselt teiste inimeste kodudes. Tasuta. Trusted Housesittersi (link ka paremal menüüs) kaudu kandideerisin erinevatele loomahoiupakkumistele ning nii jalutasimegi võõraste koertega ja kokkasime võõrastes köökides, kui pererahvas parajasti kodunt ära oli. Oleme ise küll kassiinimesed, aga kassidega elasime palju vähem koos. Seega läks päris palju aega koertega jalutamisele. Oma igapäevaelus ei ole me kunagi sellise asjaga arvestama pidanud. Lisaks soovisime ka oma sihtkohtades ringi vaadata, sest nii põnev oli ja kuidas sa jätad Oxfordi ülikoolis uitamata, kui juba õiges linnas oled. Ja kõige tähtsam oli muidugi oma igapäevase trenni tegemine. Sõltuvalt treeningplaanist võis selleks kuluda 40 minutit või 1,5 tundi + pesemine, jõuharjutused vms. Niisiis… aeg kadus kuhugi korstnasse.

Tüüpiline päev:

• ärkamine, koerad korraks tagaaeda
• hommikusöök iseendale, koertele mingi väike amps, kui oli ette nähtud
• jalutuskäik koertega, 30-40 min
• vajadusel natuke seedimisaega (ma ei saa täis kõhuga üldse hästi joosta), pisut arvutis nikerdamist
• trenn 1-1,5 h, pesemine
• trennijärgse nälja kustutamine, üldiselt mingi korralikuma toidu kokkamine
• koerad korraks aeda
• linna peal uitamine – üldiselt ei asunud kesklinn kohe koduukse taga
• 16-17 paiku tagasi, koertega välja
• õhtusöök
• arvutis nokitsemine, koolitööd

See lõputu väsimus!

Kodus olles olen hakanud suuremast väsimusest tasapisi üle saama. Suurbritannias olin aga pidevalt üpris väsinud. Loogiline tegelikult ka, sest enamikel päevadel tuli 20 000 sammu vabalt täis. Pikemate jooksudega päevadel oli 30 000 väga tavaline. Isegi kannad hakkasid sellest kõigest valutama ning füsioterapeudist abikaasa suutis välja öelda juba hirmsa sõna “kukekannus”. Õnneks vist päris nii kaugele väsimus ei arenenud. Veel täpselt ei tea, aga tundub, et puhkusega on hakanud üle minema.

Plaanid olid suured, aga ilmselgelt ei naasnud me Suurbritanniast mingi arenguplaaniga. Paar artiklit kodulehele küll tekkis. See pole mingi kergete killast ettevõtmine. Kui mu abikaasa kord artikliga valmis saab, on see midagi ime väärilist. Üks jooksjatele mõeldud harjutuste teemaline artikkel on tal juba eelmise aasta oktoobrist näiteks pooleli. Asi siis selles, et ta kasutab päris palju teaduslikke allikaid ning nende välja otsimine võtab aega. Tavatöö kõrvalt pole tal selleks aga näiteks sekunditki kulutada, tema juurde on järjekord nii 5 nädala jagu. Ja artiklid on füsioterapeutilise suunitlusega.

Kodus on lihtsam produktiivsem olla

Tõtt-öelda ei suutnud ma kojujõudmist juba ammu enam ära oodata. Kui päris aus olla, siis oli raskemat sorti koduigatsus juba oktoobri algul. See leevenes pisut, kui abikaasa seltsi tuli. Teiste inimeste kodudes oli nagu enam-vähem olla, aga ikka ei saanud alati õigele lainele. Küll polnud mugavat lauda, mille taga istuda, küll oli internet kaduv, küll tuba liiga pime ja mitte-inspireeriv… Sada häda! Unistasin kodust ja uuest kontorist, mille jaanuariks plaanisime otsida. Tahan suurt tuba, kus saan seinad oma plaane täis kleepida ja siis sirge seljaga vaid eesmärkide poole edasi rühkida.

Oma kodus veetsin esimesed päevad väga kapsastununa. Lend pühapäeva hommikul kell 6.10 tähendas unetut ööd, pooletoobist tukkumist bussis, tüütut järjekorda kell 4 hommikul, surnuna kojulaekumist. Alles nüüd, kolmapäeval on vähegi inimese tunne juba peal. Esmaspäeval kakerdasime linna auto järele (elu esimene auto, juhuu!), teisipäeval sõitsime linna kergejõustikuhalli ja kontoriruume vaatama (uus kontor leitud, jälle juhuu!), kolmapäev möödus kodus. Võiks öelda, et viimaks jõudsin ka produktiivse päevani. Mõelda vaid, kirjutasin ju näiteks selle postituse siin! Ja ühtlasi paiskasin peale suurt pusimist müüki oma ingliskeelse jõulutoitude kokaraamatu. Huh!

Elagu kodu!

 

Reisinipid Suurbritannia avastamiseks, osa 3: pealemakstud eined

See on kolmas osa Suurbritannias reisimisest, riigist, kus olen elanud varemgi ja elan praegu ning kuhu Eestis eladeski kord-kaks aastas ikka satun. Varem lahkasin kohale jõudmist (transport) ja kohapeal ringiliikumist ning majutust.

Söömata väga kaugele ei jõua ning reisilgi olles tuleb keha tankida. Tõenäoliselt ei jaksa sa end Eestis nii täis pugida, et Suurbritannias toidule üldse mitte kulutada, või sellist hunnikut võileibu kaasa teha/konserve kaasa pakkida, et see pagasikulusid üüratuks ei punnitaks Seega tuleb Suurbritannias ka süüa osta ja väljaski süüa. Kallis? Tegelikult ei. Kuna Suurbritannias toidule käibemaks ei rakendu, on poest toidu ostmine isegi vähem eelarveärevust tekitav tegevus kui Eestis. Lisaks on olemas nutikaid variante, kuidas väljas süüeski kokku hoida. See ei piirdu soodsate pakkumistega, vaid ulatub lausa pealemakstud lõunateni välja!

1. Tee ise süüa.

Kui peatud köögiga majutusasutuses või oled koduvalvamisportaali (house sitting) kaudu endale tasuta elamiseks lausa ägeda maja või korteri kindlustanud, on alati kasulik ise süüa teha. Viimase variandi puhul on „koduköögis“ kindlasti ka paljud asjad juba olemas (maitseained, õli, kuivained) ning sul on luba neid kasutada. Hosteliköökides võib, aga ei pruugi mingid põhiasjad olla.

Suuremates toidupoodides on imehea valik ja saad võimaluse igasugu põnevat toidukraami proovida. Mina olen toidupoes alati nagu laps kommipoes, vahin suu ammuli riiuleid. Hinnad on Eestiga võrreldes odavamadki. Päris palju on erinevaid pakkumisi, nt. 2 tükki £2 eest, millega säästad korralikult. „Mitu asja soodushinnaga“ pakkumisi leiab nii köögi- ja puuviljaletist, saiade seast kui ka valmistoidu riiulist. Enamikel poodidel on ka spetsiaalne meal deal, mis lubab sul soodsalt nt võileiva/makaronitopsi + näksi (ei pea krõpsud ega küpsised olema, vahel saab ka puuvilja) + joogi osta (parim variant on olnud 0.5-liitrise naturaalse kookosveega).

Kui jääd kauemaks või külastad Suurbritanniat tihti, hangi endale punktide kogumiseks poe kliendikaart. Ühel heal päeval võid sellega päris palju võita. Mul on rahakotis nt Tesco klubikaart. See jõudis umbes 3 päevaga postkasti, tellisin kohta, kus elasin 2 nädalat. Kui sa postiteenusega seda Suurbritannia aadressile tellida ei saa, pane internetis registreerudes kirja mingi täiesti suvaline aadress ja prindi välja ribakood, mis on mõeldud klubikaardi asendamiseks sellal, kui kaarti ootad. Siin kohal jään küll vastuse võlgu, et kas punktidega kaasnevaid soodustusi samamoodi selle paberjullaga kasutada saad, sest punktide kasutamiseni pole ise jõudnud.

Kui päris nullist ise süüa teha ei jõua, siis britid on tuntud ka oma valmistoidu lembuse poolest. See tähendab, et poodides on valik tohutu ning hinnad polegi kohutavad. Iceland on üks selline pood, kus sügavkülmad on selliseid roogasid täis + seal on ka soodsad kilosed külmutatud köögiviljade pakid. Ja siinkohal ei tähenda valmistoit ainult täisjama. Ühel hilisel õhtul soojendasin hostelis vägagi korralikku maguskartulikarrit.

Kõige odavamad poed on Lidl ja Aldi, aga neid ei pruugi igas linnas kohe käepärast olla. Neist leiad ka koduse rukkileiva. Olin hämmelduses, kui vähe suutsin Lidlis näiteks võrreldes Tescoga kulutada, kuigi ostsin üpris samu asju. Waitrose, M&S Food on pigem kallimat sorti. Kõige tõenäolisemalt jääb su teele mõni Tesco, Sainsbury’s või Co-op.

2. Groupon – vautšeriparadiis

Kui sulle meeldib väljas süüa, tasub silma peal hoida Grouponi pakkumistel. Ostad internetist vautšeri ja lähed sööma. Nagu meie kodumaised kupongiportaalid. Tihti saad korraliku mitmekäigulise söögi kahele ühe hinnaga. Loe pakkumised aga hoolega läbi, sest joogid ei pruugi hinnas sisalduda ning näiteks tass kohvi muudab eine juba kallimaks. Alati võid veepudeli kotti torgata ja pärast einet nurga taga juua, ei pea kallist jooki lisama. Kuponge ei pea tavaliselt välja printima, laadi vaid vastav rakendus oma telefoni. Teine selline portaal on Wowcher.

3. Wetherspoon’s – ehedad pubielamused ja kohv voolab ojadena

Wetherspoon’si pubiketi avastasin 2011. aastal, kui sinna spioonina läksin (vt. järgmist punkti) ja see on mu raugematu lemmik. Mil iganes tahan suurt portsu ega viitsi mingite restoranide ja valgete laualinadega jännata (ehk enamiku ajast), valin Wetherspoon’si pubi. Tellimine on lihtne ning saad kohe tellides ära maksta. Nii jääb olemata olukord, mil pärast eine lõpetamist silmi pööritades lauas istud ega suuda ära kannatad, et juba makstud saaks. Võid maksta nii baariletis või mängida eriti mugavat klienti ja istuda kohe algul lauda, ühenduda The_Cloudi kaudu internetti, laadida alla Wetherspooni rakenduse ja tellida selle kaudu. Nii või teisiti pead oma lauanumbrit teadma. Mina tellin nüüd rakenduse kaudu, sest siis ei pea baarileti ääres tunglema ega üle pubimüra (eriti, kui palju rahvast on) võõras keeles oma tellimust röökima. Introverdi paradiis. Rakendusest tellides saabub toit 10-15 minutiga, sina lihtsalt istu seal. Täpsed juhised on ka igal laual olemas.

Wetherspoon pakub mitmeid allahindlusi, nt. 2 rooga valitud nimekirjast kokku £8.49, teatud toitudega jook tasuta + päevapakkumised. Näiteks neljapäev on karripäev ning siis on valikus tavapärasest rohkem karrisid, mis kõik tulevad helde riisiportsjoni, naani ja poppadumidega. Teemapäevasid on mitmeid, pühapäeval näiteks brunch, teisipäeval steik, reedel (paneeritud) kala. Uuendusena pakuvad pubid nüüd ka piiramatult kohvijooke ja teed. Maksad ühe korra £1.25, saad suure kruusi ja võid seda lõputult kohvimasinast täita. Ei ole just gurmeekohv, aga päris hea küll.

Ainus asi, milles Wetherspoonis pettunud olen, on nende oskamatus prae kõrvale korralikku salatit valmistada. Suvaliselt taldrikule visatud salatileht ja kurgiviil pole salat.

Hiljuti avastasin teisegi sarnase keti, Hungry Horse, kus päris häid einepakkumisi, näiteks 2 suurt praadi kokku £9.49. Käisin seal ühe toiduspioonluse raames ning ei pidanud ise midagi maksma.

4. Market Force – spioonid söövad tasuta

Suurbritannias toimib ka mystery shopping ehk piltlikult öeldes poodide ja söögikohtade spioneerimisskeem. Pubiketi omanik otsustab näiteks, et tahab taset tõsta ja tellib teenust pakkuvalt ettevõttelt hindamise. Pakkumine läheb põhjaliku juhisega vastavasse portaali üles ja spioonid viivad ülesanded ellu. Põnev. Põhimõtteliselt, kui soovid tasuta süüa, teed endale konto, otsid üles piirkonna söögikohtade ülesanded, mille kuupäevad ja kellaajad (väga oluline on täpselt õiges vahemikus külastada) sulle sobivad, loed läbi, milliseid detaile pead märkama, täidad ühe küsimustiku, mis kontrollib, kas said ülesandest aru, ning see ongi sinu. Kui aeg käes, sisened pubisse vms. nagu tavaline klient, tellid toidu, sööd, maksad. Erinevus on selles, et pead märkama pisiasju: kuidas sind tervitati, kes sind teenindas, kas teenindajal oli nõuetekohane vorm seljas (pildid ülesande juures olemas), kui kaua mingi asi aega võttis (tellimuse võtmine, toidu saabumine, arve maksmine), mis seisus olid tualetid, kas teenindaja üritas sulle mingit pakkumist müüa ja käis kontrollimas, kas kõik on korras. Tundub nagu palju asju, aga ajapikku saab see omaseks. Pärast ülesande sooritamist lähed välja, teed kohast pilti, kirjutad tšekile töö numbri, pildistad sedagi ja laadid koos täidetud küsimustikuga sama päeva keskööks üles. Kui kõik klapib, makstakse su eine kinni ning saad väikse töötasugi, umbes £3-£5 ülesande kohta.

Ülesandeid on ka lennujaamades, nii et see on hea võimalus reisides kõht täis süüa. Ülesandeid on aga ka teist laadi. Olen käinud madratseid testimas, tehes nägu, et sooviks osta (tasu poole tunni eest £15). Olen sülearvutite kohta infot küsinud, isegi mänguautomaadiga mänginud, vitamiine ostnud. Hiljuti oli saadaval ka ülesanne, mis hõlmas sõpradega bowlingu mängimist ja kohapeal eine nautimist, aga mulle ei sobinud. Ning on ka hotellikülastusi, kuid need asuvad tavaliselt kuskil kaugel pärapõrgus. Samuti oli päris palju ühe keti ilusalongi külastusi saadaval, aga need asusid kahjuks minu jaoks valedes kohtades. Kõhu olen aga täis saanud, nädala jooksul sõin lausa 5 korda spioonina.

Liituda saad näiteks selle lingi kaudu, mis mulle mõned boonused annab. Konto loomiseks vajad tõenäoliselt Suurbritannia aadressi. Kui oled kuskil maja valvamas, pane kasvõi see kirja. Mul on konto vanast heast Bristoli ajast (2011-2012), ühtki kirja mulle sealt ei saadetud. Kui koju sõidad, võid ju aadressi ära kustutada.

Väike probleem. Raha saad kanda Suurbritannia kontole või teha näiteks Monese kasutaja, kaart saadetakse postiga koju ja sellel kaardil on olemas see sort code, mida Suurbritannia Market Force’ist raha väljakandmiseks vaja on. Kõlab nagu hunnik asjaajamist? Kui kauemaks lähed või sageli käid, võid samahästi selle kaardi varakult endale Eestisse ära tellida (minu kaart saabub peagi ka just Eestisse, loodetavasti enne abikaasa ärasõitu), reisil olles ülesandeid täita ning hiljem kodus kaardi pealt saadud raha kulutada. Tasuta eine nimel võib ju natuke võimelda. Eks kindlasti on teisigi portaale, olen hetkel selle peale pidama jäänud. Isegi Eestis on midagi nagu olemas, aga mitte samas mahus.

Kas oled mõnda neist variantidest proovinud?

Milline kõige ahvatlevam tundub?

 

September: mõtlesin portfellist

10. septembril ütlesin kodumaale head aega ning kolisin mõneks ajaks Suurbritanniase õppima. Kui päris aus olla, siis astusin aasta tagasi just välismaamõtetega veel kord magistrisse. Tahtsin uuesti loovkirjutamise lainele jõuda ja seekord selle eest ise mitte maksta. Teadupärast on Suurbritannias ju kallid õppemaksud. Ühe sellise rahahunniku maksin juba 2011.-2012. aastal. Oh, kuidas see oleks alles investeeringuna kasvanud! Enam kui 5000 eurot. Uus elukorraldus tähendas ka kulude ja tulude muutusi.

Tulude ümberstruktureerimine

Õnnestus natuke stipendiumit saada ning kuna elan vahetustudengina Inglismaal tasuta (vt järgmine punkt), siis investeerisin osa stipendiumist. Päris kõike ei julgenud kontolt ära kanda, jätsin elamiseks ka midagi. Või, noh, päris palju jätsin alles. Olen hetkel õppimislainel ning seepärast ka vähem tõlketöid vastu võtnud, mis tähendab ka väiksemat sissetulekut. Esimestel nädalatel võtsin päris usinalt ka tõlketöid vastu, aga oma 1000 euro piirini jõuda ei suutnud. Mõtlesin millalgi, et oleks hea iga kuu ettevõttele 1000 euro kanti käivet tekitada. Massaažiga teenib tunduvalt rohkem kui tõlkimisega (kõrgharidus ei tee sind rikkaks!) ning Suurbritannias ma seda ametit ei pea, nii et tulude kukkumine oli ootuspärane. Kõik tulud olid tõlkimisest, muid projekte pole hetkel ette võtnud, kuigi on plaanis üks vägev kokaraamat valmis kirjutada ja Amazoni e-raamatuna üles lükata.

Elan tasuta ja söömise eest makstakse peale

Umbes nädal aega olen nüüd erinevates hostelites elanud ning majutusele kulutanud. See polnud üldse plaanis. Plaan oli selline, et hostel on hädaolukorras väljapääsuks ja muidu elan/elame tasuta. Nüüdseks on olukord selline, et tasuta elamine on kindlustatud 10. oktoobrist 3. detsembrini. Jess! Mis mõttes tasuta? Erasmuse programmis osaledes keegi kandikul tasuta elukohta ette ei kanna, üldiselt tuleb majutuse eest ikkagi maksta. Kuna mulle tundus mingi toauberiku eest 400-500 euro väljakäimine mõttetu kuluna, mis suvel päris mitmeid rahutuid tunde netis tuhnimist tingis, otsisin alternatiive. Ja siis see koitis: house sitting ehk majavalvamine. Miks ka mitte? Lugesin blogidest arvamusi ja arvustusi ning lõin konto Trusted Housesittersis. Maksin selle eest 70 eurot. Tundus kohutava väljaminekuna, aga kuna see oli aastamaks, siis otsustasin selle kulu kanda. See raha on end juba esimese majaga ära tasunud. Kui kaua saaks 70 euro eest kuskil hotellis elada? 1-2 ööd? Hostelis saaks 6-7 ööd hakkama (nt väga korralik koht nagu YHA Cardiff Central). Maja on aga maja. Seal on ruumi, seal on privaatsust. Saan õppida ja normaalselt süüa teha. Lisatasu maksmata pesu pesta. Vaiba peal võimelda. Mõnus. Sedasorti majavalvamised tähendavad ka üsna palju eeltööd, sest koduomanikega tuleb suhelda, ning see protsess ise nõuab tähelepanu ja hoolitsust, sest mu hoole all on ju teiste inimeste armsad koduloomad. Arvan, et sain koertega päris hästi hakkama ja kõik järgmised koerad-kassid on ka hallatavad.

Mhmh, söömise eest makstakse mulle peale. Päriselt. Tegelesin sellega juba eelmisel Suurbritannia perioodil, aastal 2011. Olen kaubandusspioon ehk mystery shopper. Käin pubides ja restoranides söömas, ostan toitu kaasa, hoian silmad-kõrvad söögikohas erakordselt avatud ning kirjutan päeva lõpuks aruande. Pean märkama, kuidas mind tervitatakse, kui puhas koht on, kui sõbralikult teenindatakse jne. Mõnel juhul on täpselt kirjas, mida tellida võin, aga mingi valik on siiski jäetud. Hiljem saan kulutatud raha tagasi ja £3-£5 pealekaubagi. Pole küll palju, aga midagi ikka ning igaüks teab vast, kuidas ka väiksed võidud üha suuremateni viivad. Aastaid tagasi võtsin vastu ka teisi ülesandeid, käies näiteks madratseid testimas või arvutipoes klienditeenindajalt infot küsimas. Spioon peab olema spioon, nii et oma tegelikku külastuspõhjust reeta ei tohi. Tõsi, mõni ülesanne oli kergelt ebameeldivgi. Introvert ikkagi! Aga vahel oli täitsa tore oma piire kombata. Tasu ülekandmine on natuke ebamugavat sorti, selleks on vaja kohalikku pangakontot. Lahendasin selle Monese kaardi tellimisega, sest teadupärast on siinmail pangakonto võrdlemisi võimatu ülesanne, kui sul puudub püsiv elukoht.

Muutused portfellis

Võõral maal olles olen hakanud päris palju Investeerimisraadio ja Raharaadio saateid kuulama. Need mängisid taustaks, kui näiteks süüa tegin või järjekordsel pikal jalutuskäigul olin (kesklinnast ülikooli on nt 5 km ja bussid on mõttetud, peatuvad igal nurgal). Esmalt kuulasin Investeerimisraadiot, aga see muutus mingis hetkes natuke liiga kohvikuks. Saatejuhtidel endal oli jube naljakas, aga ma ei viitsinud seda itsitamist kuulata. Sisemine melanhoolik lõi üksinduses tugevalt välja ja tahtis, et teised ei itsitaks. Tegelikult pole selles midagi halba, päris palju põnevat saab ju teada. Nüüd olen ringiga saate juures tagasi ega saa aru, miks see mind algul üldse häiris. Hakkasin algusest peale ka Raharaadiot kuulama, ka igasugu põhiasju tutvustavaid saateid. Olen kuskil 50. saate juures. Kui see algus- ja lõpumuusika kõrvale jätte (õudselt käib närvidele), siis igati asjalik. Nende saadete valguses mõtlesingi natuke oma portfelli peale ja et soovin mingeid asju ümber tõsta.

Kahtleval seisukohal olen näiteks Kreditexi ja Omaraha suhtes. Neil puudub järelturg ja kasutajaliides on kuidagi ebaatraktiivne. Ma olen neist väsinud. Omaraha paistis millalgi silma väga heade intressidega, aga viimasel ajal on olnud võimalik vaid 11% laenudesse (või vähemgi) investeerida. Valik on tohutult väike. Kreditexis kipuvad paljud laenud hapuks minema ning 17-18% intressimäärad jäävad tegelikult olemata. Pole veel lõplikult otsustanud, kummast väljuda ja kas äkki mõlemast üldse lahti saada.

Mõtlesin korralikult ka meelerahufondi peale ja otsustasin, et pangakontol peab mul alati olema 500 eurot ehk siis ühe kuu möödapääsmatute kulude summa (maatüki pangalaen, kommunaalid, toiduraha). Tekitasin Mintosesse endale automaatpakkuja strateegia alamportfelli suurusega 1100 eurot (hetkel nii palju seal veel sees pole), panin portaali natuke raha juurde ja seadistasin selle nii, et tähtaeg oleks kuni 1 kuu. Raha, mida saaks vajadusel kiirelt kätte. Abikaasa tegi oma Mintosega sama, sest torkisin teda tagant. Samuti panin raha juurde Viainvesti, kus on ka lühiajalisi laene palju. Seadistasin kõik nii, et raha saaks vajadusel maksimaalselt 1 kuuga kätte. Selle 1 kuu elame ka pangakontol olevaga üle. Abikaasal koguneb kenasti ka Digikassasse mingeid kopikaid.

Raha panin juurde ka EstateGurusse, sest tahtsin pisut enam kinnisvaralaenudesse/rahastamisse investeerida. Et oleks ikka parmeini hajutatud! Muidugi tean, et tõhusamaks hajutamiseks peaks veel uute varaklasside poole vaatama ning tegelikult piilungi vaikselt aktsiaid. Pole veel päris hästi aru saanud, kas mul oleks võimalik välismaalt kaugjuhtimisega endale vajalikud kontod avada või ootan esimese aktsiaostuga lihtsalt detsembrini. Edaspidi on plaan aastas korra-kaks aktsiaid osta. Näiteks siis, kui oma ettevõttest kasumi pealt dividendid välja võtame. Ettevõtte raha kasvab praegu samuti, et kasum suurem tuleks. Saame ka väiksema palgaga hakkama. Seni, kuni veel aktsiaostuks ei lähe, kaalun pangakontol ootava aktsiaraha nt lühematesse laenudesse panna ning mõne sendikese võrra suuremaks kasvatada.

September numbrites

Mingit suurt üllatusmomenti ei olnud, tootlus oli talutava suurusega tänu Mintose boonustele ja sai pisut peksa, kuna Omarahas läks üks laen hapuks. 50 eurot või nii, kahjumit kandsin pärast reservfondi väljamakset €3.20. Eks see näitab ka, et päris investeerimisteekonna alguses (mitte et ma praeguseks väga kaugel oleks) toppisin innukalt ikka 50-100 euro kaupa raha eri laenudesse. Hajutamine! Hajutamisest oli asi päris kaugel. Nüüd üle 10-25 euro ühte laenu ei pane.

Passiivne tulu septembris:

• Kreditex: 6.77
• Omaraha: 0.81 (kahjum kahandas tulu)
• Mintos: 20.32
• EstateGuru: 0
• Viainvest: 0.34

KOKKU: 28.24, päris algusest alates 148.01

Ettevõtte tulu:

• Mintos: 39.82, algusest (juulist) 81.89

Sissemaksed:

• Estategurusse: 298.40 (mul oli kontol 1.60 intressitulu ja tahtsin selle numbri ümmarguseks võluda)
• Viainvesti: 400
• Mintosesse: 300

KOKKU: 998.40 ehk praktiliselt 1000 eurot

• Ettevõtte Mintosesse: 1000 eurot (portfell 4500)

Tulevik?

Natuke torkisin Funderbeamis ringi ja otsustasin SportID-s oma osalust suurendada. Panin vastava ostukorralduse hakkama, näis, kas leiab teise osapoole, kes oma osi müüa tahaks. Kasutame isegi SportID teenuseid, st. oleme selle kaudu tohutult palju kliente juurde saanud. Nii palju, et peame neid kaikaga eemale peksma. Mina lasin aga kuu aega tagasi jalga ning füsioterapeudist abikaasal on järgmisel nädalal ees 2 viimast tööpäeva, nii et varsti võib kaika kappi ära panna, sest meil pole enam kohta, kus teenust pakkuda. Abikaasa tuleb Suurbritanniasse mulle süüa ja massaaži tegema ning vaimu puhkama. Plaan on ka ettevõtte plaanid läbi mõelda ning uuel aastal uues kohas avada, kuskil kodule lähemal ehk siis Ülemiste kandis. Ja ägedamalt kui kunagi varem!

Aktsiaostuni tahaks ka sel aastal jõuda. Samuti on võimalik veel aasta eesmärk ära täita ning investeerida kokku 5000 eurot. Huh, kõlab nagu kohutavalt suur summa. Me ei saa eriti palju palka, aga oskame siit-sealt kokku hoida. Hetkel olen investeerinud 3849.4 eurot. Ütleme nii, et kuna Funderbeami juba varem torkisin, kui üldse ühisrahastuse avastasin, siis alates juunist 2017 on see summa investeeritud. Enam nii suurte mahtudega investeerida ei saa kui algul, sest korteri müügist pole eriti mingeid riismeid enam alles. Samas… küll ma selle raha ka leian. Tõlgin, hambad ristis, hunniku tekste, mida võibolla ei tahaks ja kraabin kokku. Või ehitan rahamasina. Seda olen juba aasta aega lubanud. Ühel päeval ehitangi, vot! Hetkel tundub, et rahamasin valmib 1. detsembriks ja peidab ennast tervislike jõuluteemaliste retseptide varjus. Aeg need toitumisnõustaja oskused ja loovpotentsiaal ära kasutada.

Reisinipid Suurbritannia avastamiseks, 2. osa: majutus

Mõnda aega tagasi kirjutasin oma suures Suurbritannia-eufoorias esimese postituse selle saareriigi avastamise kohta, keskendudes transpordinippidele (lennud, riigis ringiliikumine). Nonii, oletame, et oled kenasti oma sihtlinna jõudnud. Nüüd tahaks kuskil aga magada ka ning kohalik park tundub liiga pime või külm, et seal kerra tõmmata. Mis on variandid? Hotell-hostel-külalistemaja, raha eest tuba kellegi korteris või hoopis omaette maja ilma sentigi pennigi maksmata – need 3 varianti olen omal nahal järele proovinud. Hetkel elan juba nädal aega tasuta majas. 4 magamistuba, 2 korrust, suur köök, tagaaed… Kuis nii? Kui tahad teada saada, loe postitus lõpuni või klõpsa kohe siin paremal menüüs oleval Trusted Housesittersi lingil. Investorile, kes soovib raha investeerida, peaks see olema parim variant. Vaatame enne aga ka teised üle.

Iga kohaga on seotud ka mingi sooduskood, millest mõlemad kasu lõikame, kui alltoodud linke kasutad.

1. Majutusklassika: Booking.com

Booking.com lehe löön lahti siis, kui tahan mingit lihtsat majutust, mis ei hõlmaks üleliigset suhtlust (versus: Airbnb “kodumajutus”, kus omanik ka sees elab) ja mis oleks ametlik ja usaldusväärne. Sealt leiab klassikalised hostelid, hotellid ja külalistemajad. Kuna olen päris mitmeid aastaid kasutaja olnud, saan ka “Kaval-Antsu” eripakkumisi ehk sageli -10% või muu põnev pakkumine. Inglise keeles on need vist “Genius Deal” vms. Minu lingi kaudu liitudes saad 10% soodustust. Eks neid lehti ole teisigi, kust majutusasutusi leiab (a la HostelBookers, Hostelworld), aga olen Bookingule kindlaks jäänud. Otsingusüsteem funktsioneerib, filtrid sobivad mulle ning läbi Bonusway saan osa rahast tagasi ka. Kõlan varsti nagu katkine plaat, aga Bonusway on tõesti kasulik ja olen väga rahul, et saan nende teenuste pealt raha tagasi, mida ka varem kasutasin ja mida nagunii vaja läheb. Ei ütleks, et oleks hakanud seepärast nüüd metsikult internetis poodlema, et boonuseid kasvatada. Aga… Bonusway kaudu lähen Booking.com lehele küll.

Bonusway+Booking.com – kuidas toimib?

Põhimõtteliselt tuleb esmalt luua endale Bonusway konto. Tee seda näiteks läbi minu liitumislingi ja saad liitumisboonuseid (viimastel andmetel €6), mille ühel hetkel oma pangakontole saad kanda. Bonusway ongi selline keskkond, mille kaudu saab netipoodidest ostes teatud protsendi makstud rahast tagasi. Booking.com puhul on see 4%. Kui oled investor, kes on näiteks Mintose 1-protsendiste boonuste pärast rõõmust kilganud (=mina), siis 4% peaks ju suisa lotovõit olema, pealegi ei võta liitumine tükki küljest. Oletame, et broneerid mingi ägeda hotelli 100 euro eest, saad aga 4 eurot tagasi. Kulu hoopis 96 eurot ehk kahekohaline number. Kas pole tore? Kui palju reisid, siis need summad kogunevad. Vahel on Bonusways ka boonuste võimenduse kampaaniad ehk saad veel rohkem tagasi. Olgu aga öeldud, et kontol raha nägemisega läheb omajagu aega. Mul on mitmed boonused “ootel”. Kui ühel hetkel need aga väljavõetavateks muutuvad, siis sajab ootamatult hunnik raha taevast alla. Näiteks jõulukingitusena või nii. Soovitangi sel juhul Bonuswayga liituda, kui nagunii nt Bookingut või kasvõi HotelsCombined või Agoda lehte kasutad. Eraldi on välja toodud näiteks Radisson, nii et sedasorti kohas peatudes võid väikse summa samuti tagasi teenida.

2. Ela kellegi kodus oma toas: Airbnb

Airbnb võib olla introverdi õudusunenägu või paradiis. Selle algne idee oli, et koduomanikud rendivad oma kodus näiteks üht tuba ja on võimalik näha, “kuidas inimesed tegelikult elavad”. Mõnes mõttes oleks nagu äge, aga teisest küljest võib olla ka pisut ebamugav, kui lähed kellegi teise kodukööki toimetama või kui WC-vannituba asub koridori teises otsas. Selle kaudu oleme aga omajagu reisinud ning elanud kasvõi siinsamas Cardiffis (olen detsembrini Erasmuse vahetustudeng Cardiff Metropolitanis) ühe omamoodi tüübi (selline hipilik luuletaja segamini köögi, aga suure südamega) pööningupunkris või näiteks Manchesteri kahtlasevõitu linnaosas, mille tõttu arvasin eelmise aasta detsembrini, et Manchester on suhteliselt jõle paik. Ei ole, ülivahva on!

Võrreldes Booking.com tubadega, on Airbnb pakkumised üldiselt soodsamad. Muidugi tuleb tähelepanu pöörata koristustasule ehk vaadata, mis number on “cleaning fee” taga. Kui pikemaks ajaks jääda, võib see ära tasuda, aga üksikuid öid broneerides on tegu olulise lisakuluga. Ja Airbnb pakkumised on ehedamad, kui tõesti on tegu toaga kellegi kodust. Pakutakse ka terveid kortereid. Samas on see aga suuresti äriks muutunud ning Londonis on päris palju selliseid Airbnb kortereid, kus ükski kohalik sees ei ela ning ongi näiteks 4 eraldi tuba, mis kõik välja üüritakse. See on omamoodi loterii. Nii oleme sattunud Londonis nii väga räpasesse korterisse (tuba normaalne, aga köök nagu sealaut: halvaks läinud toit, must põrand jne.; märts 2016), kuigi võõrustaja võttis meid isiklikult vastu ja oli sellise näoga, nagu oleks just koristanud. Ja oleme sattunud ka õhukeste seintega korterisse, kus hilisõhtul saabunud elevil asiaatide kilked kenasti läbi kostsid (juuni 2018). Aga oleme elanud ka kaunis puhtas majas Liverpoolis (oktoober 2016). Selliste korterite puhul tihti majutuse pakkujat ennast ei kohtagi. Ta istub kuskil oma kontoris ja saadab juhised ning võtme leiab ukse tagant koodiga postkastist või muust sarnasest asjandusest. Iseenesest mugav, et ei pea mööda linna võtit taga ajama.

Kasuta Airbnb-ga liitumisel lõigu alguses jagatud linki või klõpsa paremal menüüs soovituslinkide all Airbnb peal. Saad €21 reisiraha ehk pool ööd vähemalt tasuta.

3. Tasuta elamine: Trusted Housesitters

Ooo, jõuamegi mu uue lemmiku juurde! Kirjutan seda postitust oma elu esimesest Trusted Housesittersi kaudu saadud majast, kus olen viimased nädal aega peesitanud ja jään veel nädalaks. Tegu on portaaliga, mis ühendab kodust lahkuvad loomaomanikud ja elamispinda otsivad loomasõbrad. Lugu lihtne: teed konto, lood profiili, läbid mitmeetapilise verifitseerimisprotsessi ja kandideerid (jah, ise peab vaeva nägema!) loomahoidjaks. Selle portaali kaudu otsivad loomaomanikud reisil olles oma kaladele söödapuistajat, kassidele orja (jah, kuulutused on tihti just nii sõnastatud), koertele kakakorjajat, lindudele vestluspartnerit, hobustele sõnnikuvedajat, jänestele porgandiulatajat ja nii edasi ja tagasi. Ühesõnaga, selle võimaluse kasutamiseks peavad sulle loomad meeldima, sest inimesed otsivad kedagi loomade eest hoolt kandma. Näiteks mul “on” hetkel kaks väikest valget koera. Selle eest, et nendega kaks korda päevas jalutamas käin, nendega diivanil istun, toidu ette annan ning ühele koerale ka tabletti manustan, lubatakse mul 2 nädalat siin tasuta elada. Mul on oma tuba oma WC-ga. Tegelikult on mul terve maja, sest omanikke pole ju kodus. Suur köök, tagaaed ja muud mugavused. Ma olen kassiinimene, aga saan nendega hakkama küll.

Kui päris aus olla, siis minu plaan on 3 kuud Suurbritannias ühest majast teise kolides ja loomi valvates hakkama saada. Päris mitmed elukohad on juba kindlustatud ehk minu kandidatuur on olnud edukas. Olen leppinud ka sellega, et kui vahepeal tekib mingi auk, siis võta Cardiffi hostelis lihtsa ühikamajutuse, mis maksab nii €11/öö. Enamiku ajast üritaks aga tasuta hakkama saada ning korralikult kohalikku elu tundma õppida. Tunnistan, et profiili loomine võttis aega: fotod, kirjeldused. Aega võtab ka pakkumistele kandideerimine ning alati ei pruugi õnnestuda, sest tahtjaid on teisigi. Eriti, kui tegu on uhke Londoni kesklinna korteriga. Praegu olen päris esimeses kohas, nii et ühtki arvustust mul ka veel pole. Usutavasti läheb kandideerimine varsti aga lihtsamaks, sest kavatsen igatahes korralik külaline olla ja oma ülesandeid kohusetundlikult täita. Vähest kogemust arvestades võib nende kinnitatud pakkumiste üle üpris õnnelik olla. Ees ootavad veel Weston-super-Mare, Birmingham ja Swansea. Koolis käin 2x nädalas, nii et saab lubada natuke kaugemal elamist. Praegu ootan aga pikisilmi, et üks Cardiffi pakkumine ära kinnitataks. Vahelduseks oleks ju tore ka õiges linnas elada, mitte kogu aeg reisida! Kuigi.. hetkel olen ülikoolist nii 13 km kaugusel, selline rattadistants, saab hakkama.

Kui tekkis huvi, võid selle lingi kaudu liituda. Jah, maksta tuleb aastatasu. Lingi kaudu on 20% soodsam ehk jääb kuskil 70 euro kanti. Appi, kui kallis?! Mõtlesin ise ka algul nii, aga olgem ausad, kui mitu ööd saab sama raha eest näiteks Londonis ööbida? 1? Kuna olen juba nädala majas elanud, siis mul on need 70 eurot juba ammu täie ette läinud. Ja kui endal konto juba olemas, saad oma linki jagada ning iga uus liituja annab sulle 2 tasuta kuud. Olgu aga öeldud, et seal tuleb ise aktiivne olla: pilte üles panna, pakkumistele reageerida, verifitseerimisprotsessi kadalipp läbi käia.

Sarnaseid portaale on teisigi (Nomador, Mindmyhome jne), aga see on üks suurimaid, sisaldades palju just Suurbritannia pakkumisi. Mõni teine oli üpris tühjavõitu. Austraalia ja USA ka väga kenasti esindatud. Prantsusmaad tasuks otsida Nomadori kaudu. Eestis keegi oma kodu valvamiseks ei paku, Soomes oli vist 1 pakkumine ja seegi sisserännanud elanik. Suurbritannias ollakse aga asjaga päris hästi juba harjutud ja koduuksed on valla. Lisaks on mitmeid pakkumisi Lõuna-Euroopas. Neist enamik on sellised “lähme jõuluks koju, aga keegi võiks meie kassi vaadata” tüüpi asjad ning koduomanikud on tihti britid. Märkasin, et Suurbritannias on inimestel ka üpris palju loomi. Igasugu kanad ja lehmad ja koerad-kassid-hobused. Mõnel suisa loomaaed kodus! Igasugu maavariandid, mis nõuavad autot, olen välja praakinud, aga ohtralt leiab ka linliku eluviisi harrastajatele sobivaid pakkumisi. Kui tahad aga täiesti keset eikellegimaad elada ja rendid auto, siis suuri maamajasid leidub küll ja veel. Ja basseinidega maju ka. Portaalis on põnev tuhnida!

Milliseid majutusportaale sina reisides kasutad? Jaga kogemust!