Sõnade jõud ehk rahatabelist

Tere, mina olen Introvestor, kes kirjutab seda blogi. Või olgem siis ausad ja täpsed: kes peaks/võiks/tahaks seda blogi kirjutada. Reaalsus on hetkel see, et siin lehel ei ulu viimasel ajal isegi tuul mitte. Kas süüdistada suurt, teguderohket suve, mil jooksujalatsid tallasid sadu kilomeetreid ning aju töötas täiesti uudsel IT-lainel ning genereeris muuhulgas ühe IT-ettevõtte jaoks igasugu… ei, mitte koodi, igasugu põnevaid kodulehele minevaid postitusi (mis pole siiamaani ilmavalgust näinud, aga on sellest hoolimata väga fantastilises inglise keeles kirja pandud)? Kus kohas see eelmine lause nüüd algas ja lõppeski? Kippus lohisema! Olgu, oli jah suvi ja igasugu tegemised, aga tegelikult oli mul lihtsalt kriis ega suutnud end kirjutamisrutiini tagasi saada. Üritame uuesti! Isegi mu ingliskeelne blogi, mille esmane eesmärk oli iga päev ühe postituse võrra rikkamaks saada, kärbus ära ning tegin selle kontseptsiooni ümber.

Alustan kirjutamislainel tagasi olles väga lihtsa tõdemusega sõnade jõust. Mõnes mõttes tuleb see ehk sellestki, et mu uus maailmavallutusplaan hõlmab hirmigava teoreetilise magistritöö asemel praktilise õpiku kirjutamist ning selle tarbeks (ja enda lõbustamiseks) loen raamatut “Playing With Words” ja teen sea leiduvaid kirjutamisharjutusi. Tegelikult olen aga sellest konkreetsest postitusest juba pikemaltki mõelnud. Isegi nii pikalt, et hakkab piinlik, et ma seda reaalselt ära pole teinud! Tegu on ju ometigi millegi väga kompaktsega! Ja siit ta tuleb…

Mul oli pikalt Google Drive’is tabel, mille olin ise pealkirjastanud kui “Kulutabel”. Aga see ei sisaldanud ainult kulusid, seal olid tulud ka. Selle mammuttabeli eesmärk on raha liikumistel silma peal hoida ning iseendale vahepeal karmi reaalsust näidata. Ma olen filoloog. Sõnafriik, eks. Ma olen see inimene kes Facebook Messengeris ka suure tähega lauseid alustab ja komad õigetesse kohtadesse paneb. Ma luban endale vahepeal sõnadega hullamist, aga üpris teadlikult. Mõned asjad kõlavad teises keeles paremini. Nii lipsabki FB vestlusse väljendeid nagu “Makes sense” või “Muy bien“. Sest need sobivad. Minusugusel sõnafriigil läheb kulm kõveraks sellegi peale, kui mingites finantsgruppides inimesed jälle oma maksude maksmisest kaagutavad, aga peavad tegelikult silmas nt üüri ja muid kulusid. Pekki, need EI ole maksud! Appi! Enamik inimesi igapäevaselt oma maksude arvestamisega nagunii ei tegele, kui nad pole just ettevõtjad, kelle jaoks EMTA portaalis TSD täitmine ongi igakuine reaalsus.

Niisiis. Eelarveks ei võinuks ma oma tabelikest ju samuti nimetada. EEL-arve kõlab nagu see eelneks millelegi. Plaan, mis tuleb enne kulutusi näiteks. Sestap kisub mul nina kirtsu ka selliste kommentaaride-heietuste lugemine, kus inimesed oma eelarvest jahuvad. Kui see on minevik ehk tehtud kulutused, ei ole see ju eelarve, aaaahh! Oh jah, filoloogi siseheitlused ja kirumised – tõenäoliselt tunduvad mõne lugeja jaoks nüüdki kummalised. Aga minu jaoks on sõnad igapäevaselt olulised. Ma töötan sõnadega. Eraelus eelistan muide tegusid ja igasugu füüsilist värki, aga töötan sõnadega. Ma suplen sõnades. Ma panen neid nii- ja naapidi ritta. Sõnad kummitavad mind ja mina kummitan neid. Ma neelan raamatuid. Ma armastan sõnadega manipuleerimist. Sõnastus on oluline.

Niisiis. Jälle algab üks lõik sellise sõnaga. Sõnaga, mis omaette lausegi moodustab. See oli osa mu stiilist juba ammu. Lause, mis koosneb ühest sõnast. Või lause, mis algab sidesõnaga. Või selline poolik, mitte kõiki reegleid järgiv lause, sest kui tunned reegleid, võid nendega ka omatahtsi vallatleda. Teatud piirides, eks. Mind häiris pikalt, et mul on internetiavarustes tabel, mille nimi on “Kulutabel”. Mu eesmärk pole ainult metsikult kulutada, olgugi et igasugu elamuste lunastamine mulle meeltmööda on. Ei. Mingil määral usun ka külgetõmbeseadust. Kui sa kogu aeg näiteks hädaldad, hakkavadki hädad sulle takjatena külge. Kui sa oma tabeli kulude jaoks teed, siis tekivadki sinna ainult kulud. Mida ma tegin? Noh, nimetasin selle asjanduse “RAHATABELIKS”. Järgmine tase oleks tõenäoliselt mingi sissetulekute tabeli struktureerimine. Elame-näeme.

P.S. Pusisin vahepeal ka oma ettevõtte kodulehe kallal ja sain valmis e-poe. See oli täitsa põnev protsess! Õppisin sel teekonnal nii mõndagi ning ühtlasi heietasin korra mõtet, et äkki peaks mingi IT-teemalise blogi ka tekitama. Jätaks selle mõtte praegu varna rippuma. Blogisid juba niigi palju, enamik neist ula peal nagu vanemaist hüljatud lapsed.

P.P.S. Võimalik, et lähen varsti nn. päristööle. Kandideerinud olen küll siia-sinna nagu pöörane ning ei suuda ära oodata, mil saaks alustada!

Kas tõlkimine on hea lisatulu allikas?

welcome-976277_1920

Rohkem raha? Selle mõistatuse lahend näib olevat mantra: vähenda kulusid või suurenda sissetulekuid. Vaheta tööd või raba veelgi rohkem kui praegu. Sellelaadseid postitusi on siit-sealt ikka palju läbi käinud. Lisaraha teenimine on kuum teema ka investeerimisvallast huvitatuile. Mida rohkem lisa teenid, seda enam on raha, mida investeerimisringlusse suunata.

Kunagi jäi mulle #Kogumispäeviku Facebooki grupis silma, et lisatööna soovitatakse tõlkimist. Tegu oligi aruteluga teemal, kuidas põhitöö kõrvalt lisaraha teenida. Ma ei taha väita, et olen ise ideaalne tõlkija või et seda võivadki teha vaid need, kel on filoloogi haridus (mul on), aga ma ei arva, et see oleks kergemat sorti lisatöö. Kui paralleele tuua, siis samamoodi ei pakuks ma igale vähegi kaamerat või nutitelefoni käes hoida oskavale inimesele lisatööks fotograafi ametit. Lühidalt: tõlkimine ei ole nii lihtne, et igaüks võiks sõnadega mängleva kergusega ümber käia ja takkapihta veel rahuldava tulemuseni jõuda.

Keeleoskus on enamat kui „I can speak English“

Mul endal on kogemus inglise keelega, kuna just seda ma ülikoolis bakalaureuseastmes õppisin. Seega toongi näited sellest vallast. Mäletan, et 2008. aastal, kui sisse astusin, oli see üks populaarsemaid erialasid. Oma edukate riigieksamitulemustega pressisin end siiski tasuta kohale. Aga… meil oli kursusel ligi 60 inimest. Inglise keel. Igaüks, kes vähegi subtiitriteta filme on vaadanud, oskab, eks? Esialgu tunduski kõik roosiline ja hoomatav, aga siis läks paljudel raskeks. Keeleteaduse alused, fonoloogia, keerulised lingvistilised skeemid… meenutas juba mingit reaalteadust. Tuli tõdeda, et pole see inglise keel nii lihtne midagi.

Keeleoskus on kompleksne. Lisaks sõnadest arusaamisele on vaja ka keele toimimist mõista. Kindlasti tuleb kasuks vastavas keeles filmide vaatamine ja lugemine, aga see pole veel kõik. Oluline on ka sisemine keelevaist. Sul kas on see või ei ole. Tunnistan ausalt üles, et ma ei pea end keeleeksperdiks. Kunagise IELTS-i testi tulemus 8.0 (maksimum 9.0) aastast 2011 (oli vaja Inglismaa ülikooli kandideerimiseks) ning 2018. aastal tehtud testist saadud C2 tase (nagu oleks inglise keel mu emakeel) ei tähenda veel, et ma inglise keeles eksimatult orienteerun. Ma ei tea kõiki asju peast. Samas tean, kust vajadusel abi otsida, millistes sõnastikes tuhnida. Need tasemed annavad oskusest aimu, aga neid ei saa kulla pähe võtta. Usun, et peas peab ka mingi mutter õigetpidi keerlema. Keele osas olen ma ise mõnes mõttes tähenärija. Kirjutan isegi Facebooki Messengeris ja igasugu sõnumites alati piinlikult õigesti (kohe kindlasti mitte „õieti“!) ja märkan alati, kui keegi on apsaka teinud või lause kannatab komapuudulikkuse all. Arvan, et nn. keeleinimesel peaks peas kogu aeg mingi keelepolitsei või muu sarnane tegelane tiksuma.

Tõlkimine on sageli meeskonnatöö

Olen töötanud tõlkebüroos ja aeg-ajalt võtan mõne projekti praegugi vastu. Büroo puhul peab kindlasti arvestama, et tegu on keerulise mehhanismiga. Samuti sellega, et tõlke vaatab üle toimetaja, kes tõlkija apsakad üles korjab. Kõige jubedam minu enda jaoks ongi see, kui toimetajalt (veel hullem: kliendilt) töö tagasi tuleb ja peab hakkama vigu parandama. Samas teeb see targemaks ja aitab tulevikus samu vigu vältida. Kui aga ise lisatööna kuskil nurgas tõlkeid nikerdada, ei ole kedagi, kes su vigu märkaks, ning tulemuseks võib olla paras plökerdis. Kui tõlkebüroosse tööle kandideerid, siis pead esmalt tegema paar näidistõlget. Kui kunagi naiivse tudengina SDI Medias proovimas käisin, kukkusin haledalt läbi. Paar aastat hiljem asusin aga ühes tõlkebüroos tööle. Toimetajate tagasisidest proovitööde osas sain näiteks teada seda, et mu inglise keel on isegi tugevam kui eesti keel. Ise poleks ma elu sees selle peale tulnud. Seepärast on mulle sageli usaldatud ka inglise keele toimetamist, mida tavaliselt teevad nn. pärisbritid.

Tõlkimisega ei saa metsikult rikkaks

Kui mõelda sellele, et ühel korralikul tõlkel on ideaalis ka toimetaja ja tõenäoliselt ka projektijuht, siis tõlkijale endale suurt midagi kätte ei jäägi. Tõlkebüroo võtab ju ka oma osa ära. Ise olen hakanud mõtlema, et võimalusel ma enam liiga palju ei tõlgi ning püüan muude ettevõtmistega sissetulekut tekitada. Näiteks andsin välja järjekordse ingliskeelse e-raamatu, mis sisaldab 31 päeva toitumiskava. Metsikut müügiedu mu üllitised veel saavutanud pole, aga pressin järjepanu edasi. Mu suurim unistus ongi tõlkimise asemel kirjutamisega raha teenida. Tõlgin tõesti vaid siis, kui parajasti inspiratsioon ja motivatsioon otsas ning aega üle. Vahel on isegi hea päeva natukese tõlkimisega alustada, sest selle puhul ei pea nii palju mõtlema kui millegi täiesti uue loomisel. Aitabki aju käima tõmmata. Viimasel ajal olen vastu võtnud ka natuke põnevamaid projekte ehk tõlkinud või toimetanud raamatu. 2018. aasta sisse jäi näiteks soomlaste hingeelust pajatava „Sisu: soome südikuse kunst“ inglise keelest eesti keelde tõlkimine ning kuulsa treeneri Lydiardi „Joostes“ raamatu tõlke toimetamine.

Kui tulla aga rahajuttude juurde tagasi, siis olen ise jõudnud arusaamale, et tõlkimisest saadav raha ei tasu töömahtu arvestades ära. Sageli on klient kaasa pannud nii pika juhendi, et juba selle lugemisele kulub terve igavik. Juhendi lugemise eest keegi aga ei maksa, raha saab tähemärkide/sõnade eest. Juhend sisaldab kliendi erisoove (nt. kuidas mingeid mõisteid tõlkida, millist osa dokumendist üldse tõlkida vaja on jne.) ning neid mitte arvestades ongi jama majas ning tõlge võib ringiga tagasi tulla. Seega ei saa seda ka lugemata jätta. Mõnikord on juhend ise juba nii absurdne ja nõuab tõlkijalt tasustamata lisatööd, nii et hiiglaslikku juhendifaili nähes olen tõlkest vahel ära öelnud.

Tõlkeprogrammid muudavad elu kergemaks

Päris algusaastatel soperdasin Wordi failides ja tuuseldasin keerukates kemikaalide kasutusjuhistes. Tagasi vaadates tundub väga müstiline, kuidas ma nii üldse hakkama sain. Väga tüütu töö! Õige programmiga on lugu palju lihtsam. Niisama Wordis nokitsedes lähed enne hulluks, kui 100-leheküljeline leping või traktori kasutusjuhend tõlgitud saab. Tõlkebüroo võib programmi litsentsi sulle laenata. Samas võid ka ise tarkvara osta, aga arvesta siis 400-500-eurose väljaminekuga. See tasub ära siis, kui plaanid tõlkimist tõsiselt võtta. Programmis on selline tore asi nagu tõlkemälu, mis salvestab kõik tõlgitud laused. Kui tõlkes on sarnaseid lauseid või suisa 100% vasteid, siis pakub programm sulle ise vastet. Nii ei pea sa topelttööd tegema, programm annab sulle ise korra tõlgitud lause ette. Samuti saab programmi salvestada mõisteid (terminibaas) ja tagada nii terminite ühtsuse. Kui samale kliendile mitu korda, aga näiteks pika vahega tõlgid, siis on hea terminibaasist mõiste saada. Nii on see alati ühtemoodi tõlgitud. Otsima ei pea, programm ise pakub.

Aga kui ma ikkagi tahan tõlkida?

Kui sul on keelevaist olemas ja pead end tugevaks, siis proovi näiteks mõne tõlkebüroo hingekirja saada. Sa ei pea igapäevaselt kohal käima, tõlkebürood töötavad väga palju koos vabakutselistega. Olen ise aasta aega kontoris kohal ka olnud, aga sealt edasi pigem kodust või kuskilt mujalt maailma kaugest nurgast töötanud. See üheksast viieni elu polnud päris minu teema. Projektijuhid saadavad tõlkijatele päringu ja kui tähtaeg ja maht sulle sobivad, võid selle vastu võtta ja ära teha. Tõenäoliselt vajad töö tegemiseks ka vastavat tarkvara. Hangi see. Veendu ka, et sul on arvutis mingi õigekirjakontroll. Puuduvad komad, valesti kirjutatud sõnad, liigsed tühikud ja muu sodi muudab tõlke vaid koledaks.

Mõned soovitused alustavale entusiastile:

  • Testi ja terita keeleoskust. Lahenda internetis sihtkeeles mõningaid keeleülesandeid või proovi etteütlusi teha. Võid ka mõne eesti keele töövihiku või õpiku osta ja ülesandeid lahendada. Kui tulemused harjutamisega paremaks ei lähe või juba algusest head pole, ei pruugi su keeletase piisav olla.

  • Kandideeri mõnda tõlkebüroosse tõlkijaks. Need tööpakkumised on sageli büroode kodulehtedel, aga võid leida ka töökuulutuste portaalidest. Kui kandideerid, pead tegema paar proovitööd. See ei kohusta sind millekski, aga annab aimu, kas sobid tõlkijaks. Toimetaja tagasiside põhjal võid teada saada, mille kallal töötama peaksid.

  • Alusta lihtsamatest töödest. Kui sa pole varem tõlkinud, võta esimesena vastu lihtsamad tekstid. Maksimaalselt on arvestatud tõlkija päevanormiks vaikimisi 10 lehekülge. Samas on sisu oluline. Keerukate lausetega leping võtab palju kauem aega kui sama lehekülgede arvuga arusaadavad keeles kirjutatud turundustekst.

  • Katseta tõlketarkvara. Hangi tõlketarkvara prooviversioon ja ürita mõnda teksti tõlkida. Hea oleks, kui tekstis oleks sarnaseid või korduvaid osi. Nii näed, kuidas programm toimib.

  • Avasta sõnastikud. Õpi tundma netiavarustes pakutavaid sõnastikke. Need on sinu sõbrad. Tee selgeks, kust leiab termineid (nt ESTERM) ja millistelt lehekülgedelt saab keelenõu (Keeleabi). Google Translate võib anda esmase aimduse, mida tõlgitav lause/väljend tähendab, aga kvaliteeti sealt väga oodata ei maksa.

Lõpumärkus:

Kas tead, mis vahe on tõlgil ja tõlkijal? Kui ei tea ega oska ka vastavat infot leida, siis palun ära pigem tõlkimist endale lisatööks võta. Ilmselgelt pole sa selleks valmis. Tõlketöid tehes ei pea kõike peast teadma, aga oluline on teatud terminibaasides ja sõnastikes orienteerumine, et vajadusel õige info üles leida.

Hakkame pihta: kus mu raha toimetab?

Blogi avapauguks ei ole megamassiivsete Exceli tabelite ja ohtrate tundmatute sõnadega grafomaani märg unenägu. Muidugi oleksin ma selleks võimeline. Filoloog, uhke välismaise magistrikraadiga pärjatud “kirjanik” (creative writing), sügelevate näppudega grafomaan, kelle suurim unistus olekski päev otsa kirjutada ja kirjutada ja kirjutada. Milleks aga inimesi piinata? Jah, olen lugenud teisi investeerimisblogisid ja suisa imetlen neid pikki detailseid postitusi. Küll inimesed suudavad ikka vaeva näha! Ja tihti leiab neist ka väga kasulikku informatsiooni. Olen isegi motivatsioonikübemeid korjamas käinud.

Ütleme nii, et kui idee veel ühe blogi (see on mul praegu 3. aktiivne blogi, vanadest, inkubatsioonis olevaist ärme parem räägigi) loomisest minus idanema hakkas, tuli ideid sisu osas nagu … (noh, nüüd tahaks mingi dividendinalja või Mintose killuga lagedale tulla, aga pole süvateadmisi, et oskaks naljaks käänata). Ideid oli palju. Oskan rääkida väga paljudest säästunippidest: reisimine (a la, kuidas on läbi Londoni hästi mõistlik igale poole lennata), igapäevane toidukorv, söögitegemisnipid, toidulisandid, kassitoit… Nii et sellest ei saa vaid tootlusprotsentide loendamise blogi, vaid ka “kulud alla” heietuste pärusmaa. Ja see on ometigi oluline!

Räägime numbritest

Eks ühel hetkel jõuab kõik erinevad investeerimisvariandid ja loetud rahatarkuse raamatud pikemalt lahti kirjutada, aga alustame hoopiski mõnedest numbritest ehk sellest, kuhu ja kui palju olen oma raha paigutanud. Olgu öeldud, teenime kumbki keskmiselt 700-800 eurot kuus, mis ei ole mingi metsik summa, aga kuna meil pole korterilaenu (nüüd on küll maalaen), autot, erilisi väljassöömise kulusid, lapsi ega sadadesse eurodesse küündivaid juuksuri-kosmeetiku arveid, siis saame endale nii mõndagi lubada. Kõik on võimalik, kui sa targalt majandad. Ja sellest inspireerituna tahtsin ka investeerima hakata, et veelgi rohkem asju võimalikud oleks. Reisime praegugi mitu korda aastas, aga sooviks ju rohkem talvel lõunalaagrisse treenima minna vms. Esialgu oli võimalik investeerida ka selle raha arvelt, mis ühe korteri müügist üle jäi.

Tootlusi ja muid ägedaid numbreid praegu pakkuda ei ole. Hea, et ma oma eelarve-Excelisse selle vähesegi kirja suutsin panna.

Kus raha kükitab?

  • Funderbeami sündikaadid (SportID ja Sportlyzer): 500 eurot
  • Omaraha laenudes: 200 eurot
  • Kreditexi laenudes: 850 eurot
  • Mintose laenudes: 750 eurot
  • Estategurus: 175 eurot
  • Viainvestis: 100 eurot

KOKKU: 2575 eurot

Esimesed eurokesed kandsin Funderbeami 2017. aasta juunis ja ühisrahastuse portfelle olen kokku kraapinud 2017. aasta novembri lõpust, kui ka eelarve Exceli tekitasin. Seega olen selle summa suutnud investeerida enam kui aastaga. Väike eesmärk oli 2018. aasta lõpuks portfell 5000 peale kasvatada, aga mõtlen veel selle üle. Kuna hakkasime ka ettevõtte portfelli kasvatama, saame sel aastal selle võrra vähem palka, nii et kui ma meie üüratute toidukulude osas mingit imevärki ette ei võta, siis isiklik portfell kõrgustesse ei söösta.

3000 eurot ettevõtte Mintose kontol ja abikaasal samuti 600 eurot Mintoses. Edaspidi kirjutan enda ja ettevõtte rahakotist, las abikaasa toimetab omasoodu.