Hoopis britid söövad raha, mitte mina

Oma kõige esimeses Suurbritannia “kodus”, kuhu Trusted Housesittersi kaudu kaheks nädalaks tasuta elama ja koeri valvama läksin, lülitasin õhtuti sisse teleka. Sest nii tundus majas turvalisem. Koerad olid õhtuti ka pigem vaiksed, telekas lisas kodusse natuke inimhääli. Samas oli seda ka võrdlemisi põnev vaadata. Lemmiksaateks sai “Eat Well For Less?“, mis üsnagi põnevalt brittide toitumisharjumusi avas. Kas tõesti elavadki inimesed nii? Sellises teadmatuses? Rahumeeli, otsekui silmad kinni selliseid valikuid tehes? Mis mõttes? Jõudsin järeldusele, et meil polegi lood nii hullud. Kui vaadata toidukulude tabelit, siis sellest hetkest, kui hakkasin e-poodidest meile tööle (sest kodu on tellimisraadiusest väljas ja teeme nagunii palju tööl süüa) toitu tellima, langesid ka kulud. Kui juulis kurtsin, et toidule laristasime kahekesi (aga noh, sportlased ja füüsiline töö ja 100 muud vabandust) kuus ligi 450 eurot, siis augustis oli see number juba 305 eurot. Septembri kohta ei tea, sest kallis härra abikaasa pole oma kulutusi tabelisse sisestanud. Mina viisin poodi 215 eurot (osa sellest küll naelades). Kolisin 10. septembril Suurbritanniasse, nii et rahakotid on pisut aega lahus olnud. Ühendame need taas 15. oktoobril, kui ta ka saareriiki maabub. Minu 215 euro sisse läheb ka 2 suuremat tellimust e-poest. Mitte mulle, kodus nälgivale ja surnuks töötavale mehele. Nii et 60 euro jagu tema toidukulusid on samuti minu rahakotist läinud. Tõenäoliselt ülipalju ta rohkem ei kulutanudki, nii et september võis ka selline 300 euro kuu olla.

Suurbritannia pere poes

Päris algul tutvustatakse järjekordset perekonda, kes on ühtäkki taibanud, et nad kulutavad toidule liiga palju ning soovivad end muuta, et minna reisile/remontida kodu/osta kodu/kindlustada laste tulevik. Neil inimestel on mingi kindel eesmärk silme ees, mille nimel nad end avalikkusele avavad. Näidatakse seda peret, endast rääkimas, poes. Saatejuhid kommenteerivad, mida nad arvavad valesti olevat. Siis näidatakse lähedalt (väidetavalt salaja), kuidas nad poes asju korvi laovad. Mõni tormab ringi nagu peata kana ja kilkab iga näilise sooduka peale (“Oooo, see on odav, võtame 10 tükki, mis siis, et pole vaja!”), mõni ostab ainult kindlaid kaubamärke, mõnel pole õrna aimugi, mida nad täna-homme-ülehomme söövad, mõni elab ainult valmistoitudest. Kassas hüppavad, üllatus-üllatus, välja saatejuhid, ja piiksutavad kõik ostud läbi. Siis peavad inimesed arvama, kui palju nad sel korral kulutasid. Tavaliselt pakutakse ikka väga valesti. Ja kusjuures… inimesed kulutavad ühe poeskäiguga mingi £150 või üle £200. Ja… siin on toit odavam kui Eestis!

Suurbritannia pere (4 liiget vms) keskmine toidukulu on £89 ehk umbes €101. See tähendaks kuukuluks nii 400 euro ringis. Isver. 4-liikmelise pere kulu. Kuidas me samasuguse summa kahepeale ära suutsime süüa? Nojah, sportlased ja muud vabandused.

Kodus kulusid kokku löömas

Tõde lagedale laotud

Järgmiseks näeme peret koos saatejuhtidega nende koduköögis. Kõik ostud on laua peale laotud. Küsitakse, mis nad oma nädalaseks toidukuluks pakuvad. Kuskilt imekohast on saatejuhid kõik nende nädala tšekid kokku kogunud. Muidugi pakutakse valesti! Paljudel on nädala kulu lausa £330. Mis mõttes? Me punnime sellise summa kuuga kokku. Ja samas on neil soov oma kulutusi vähendada. Pannakse paika mingi eesmärk, mille võrra võiks kulusid väiksemaks saada ja siis… vallutavad saatejuhid köögi.

Head aega, kaubamärgid!

Saatejuhid panevad paika plaani, mida asendada, ja arutavad, kui keeruline see olla võib. Seejärel eemaldatakse köögist kõik kaubamärgid ning toidud pannakse neutraalsetesse pakenditesse. Päris mitmetele riiulitele tõmmatakse ette must-kollased keelulindid, kui perel on kodus kappides suured varud. Osa tooteid vahetatakse odavamate ja tervislikemate vastu välja, osa jäetakse samaks. Pere ei tea, mis on mis.

Järgnevad paar minutit ahhetavad pereliikmed oma keelumärkidega kööki nähes ja uurivad kappe. Siis tarbivad nad mõnda aega neile jäetud toitu ja üritavad päevade-nädalatega ära arvata, mis on nende harjumuspärane kaubamärk ja mis on vahetatud. Sageli ei saa nad absoluutselt vahest aru.

Neile õpetatakse ka söögitegemise baasoskusi, mis tihti puudulikud on. Või noh, tegelikult on tavapärased totrad vabandused nagu “Pole aega, kiire elu” ja nii haarataksegi mugav ja kallis valmistoit. Samas on neil inimestel teleka ees vedelemiseks aega maa ja ilm. Mingis punktis hüppab välja ka toitumisnõustaja, kes ühe konkreetse teema kohta nippe jagab (a la “milline õli on praadimiseks tervislikem?”).

Grande Finale

Lõppfaasis paljastatakse perele, millised toidud välja vahetati ja mis olid nende vanad lemmikud. Samuti toovad saatejuhid välja hinnavahed ja kui palju nad soodsama tootega ühelt pakendilt ja terve aastaga säästa võivad. Aasta peale räägime ikkagi sadadest ja tuhandetest. Pereliikmed valivad, millised tooted oma menüüsse alles jätta ja mis ikkagi ei sobi. Umbes 90% jäetakse alles, vaid vähesed lükatakse tagasi, sest nt. “see odav vein oli lihtsalt rõve” vms. Viimaks lüüakse numbrid kokku ja pere kukub pikali, kuuldes, et säästaks uute valikutega aastas nt £6000 ja võikski reisile mina või mida iganes teha. Milline hämmastus inimeste näolt siis peegeldub! Ja selleks, et mõista, kuidas iga väike valik loeb, on vaja telesaadet, kedagi teist. Tõsi, ise peeglisse vaadates näed ikka ühte ja sedasama. On vaja värsket pilku! Fotot uue nurga alt!

Mida sellest saatest õppida?

Eestlastel tunduks nagu olukord mõnevõrra parem olevat, aga tegelikult ei tea ka. Äkki näen asju taas liiga oma mätta otsast? Igal juhul toon välja mõned põhiasjad, mida iga selle saate vaataja kõrva taha võiks panna. Enne lisasin saate lingi ka, aga ma ei tea, kuidas see näiteks Eestis toimib. Siin, Suurbritannias sain ma BBC iPlayeri alla laadida ja osi ka arvutist vaadata.

• Jälgi toitu ostes kilohindu: UK-s on see pisut keerulisem, sest näiteks puu- ja köögivilja puhul on kilohinnad segi tükihindadega.
• Ära hoia alusetult mingist kaubamärgist kinni: poe enda toode (a la Prismas Rainbow, Coopis Säästu asjad, Rimi omatooted jne.) on üldiselt kordades odavam ja kvaliteet on tegelikult sama. Pole mõtet vingema pakendi eest maksta.
• Pane toiduained kodus neutraalsetesse või kirevatesse (kaubamärkideta!) pakenditesse: nii saad lahti lasta konkreetsest kaubamärgist, võta seda kui kaubamärgi võõrutusravi. Hangi pigem vahvad värvilised kuivainetopsid ja muu säärane, nii et tahaksid kodus asjad ümber kallata. Siis pole väga vahet, milline see originaalpakend on ja võid koledama pildiga säästumakarone osta. Olen nõus, et need odavamad on kuidagi koledamad ega ahvatle poes nii väga ostma.
• Ole teadlik, mis sul kapis on: Birminghamis kasse valvates nägin suisa sellist varianti, et külmkapi uksel oli spetsiaalne tabel, kuhu sai markeriga kapi sisu üles tähendada. Ma ei tea, mis materjal seal oli, aga sealt sai ka kustutada ja uusi asju asemele lisada.
• Pane toidukulud kirja: minu jaoks on see väga silmiavav olnud. Enne arvasin, et nii jube palju toidule ei kulutagi, aga tegelikkus oli hoopis midagi muud.
• Osta multipakke ainult siis, kui toodet päriselt tarbid: see kehtib eriti rikneva toidu puhul. Kui ostad kokku hunniku odavat kraami ja pool sellest halvaks läheb, siis kokkuvõttes sa ei võida.

Põhiline on aga kaubamärgid ja nende sõltuvusest lahtilaskmine.

Kas jälgid toitu ostes kaubamärke?

Millised on su lemmikud kaubamärgid? Miks neid valid?

Siit võiks aretada ka põneva väljakutse: püüa 30 päeva (see ajavahemik on ju popp?) kaubamärke mitte jälgida ja jälgi hoolikamalt hinda. Pane kirja oma tavapärase valiku hind. Kas see on soodsaim? Kõige tervislikum? Miks sa sellest kinni hoiad? Kas on paremaid valikuid?

 

Reisinipid Suurbritannia avastamiseks, osa 3: pealemakstud eined

See on kolmas osa Suurbritannias reisimisest, riigist, kus olen elanud varemgi ja elan praegu ning kuhu Eestis eladeski kord-kaks aastas ikka satun. Varem lahkasin kohale jõudmist (transport) ja kohapeal ringiliikumist ning majutust.

Söömata väga kaugele ei jõua ning reisilgi olles tuleb keha tankida. Tõenäoliselt ei jaksa sa end Eestis nii täis pugida, et Suurbritannias toidule üldse mitte kulutada, või sellist hunnikut võileibu kaasa teha/konserve kaasa pakkida, et see pagasikulusid üüratuks ei punnitaks Seega tuleb Suurbritannias ka süüa osta ja väljaski süüa. Kallis? Tegelikult ei. Kuna Suurbritannias toidule käibemaks ei rakendu, on poest toidu ostmine isegi vähem eelarveärevust tekitav tegevus kui Eestis. Lisaks on olemas nutikaid variante, kuidas väljas süüeski kokku hoida. See ei piirdu soodsate pakkumistega, vaid ulatub lausa pealemakstud lõunateni välja!

1. Tee ise süüa.

Kui peatud köögiga majutusasutuses või oled koduvalvamisportaali (house sitting) kaudu endale tasuta elamiseks lausa ägeda maja või korteri kindlustanud, on alati kasulik ise süüa teha. Viimase variandi puhul on „koduköögis“ kindlasti ka paljud asjad juba olemas (maitseained, õli, kuivained) ning sul on luba neid kasutada. Hosteliköökides võib, aga ei pruugi mingid põhiasjad olla.

Suuremates toidupoodides on imehea valik ja saad võimaluse igasugu põnevat toidukraami proovida. Mina olen toidupoes alati nagu laps kommipoes, vahin suu ammuli riiuleid. Hinnad on Eestiga võrreldes odavamadki. Päris palju on erinevaid pakkumisi, nt. 2 tükki £2 eest, millega säästad korralikult. „Mitu asja soodushinnaga“ pakkumisi leiab nii köögi- ja puuviljaletist, saiade seast kui ka valmistoidu riiulist. Enamikel poodidel on ka spetsiaalne meal deal, mis lubab sul soodsalt nt võileiva/makaronitopsi + näksi (ei pea krõpsud ega küpsised olema, vahel saab ka puuvilja) + joogi osta (parim variant on olnud 0.5-liitrise naturaalse kookosveega).

Kui jääd kauemaks või külastad Suurbritanniat tihti, hangi endale punktide kogumiseks poe kliendikaart. Ühel heal päeval võid sellega päris palju võita. Mul on rahakotis nt Tesco klubikaart. See jõudis umbes 3 päevaga postkasti, tellisin kohta, kus elasin 2 nädalat. Kui sa postiteenusega seda Suurbritannia aadressile tellida ei saa, pane internetis registreerudes kirja mingi täiesti suvaline aadress ja prindi välja ribakood, mis on mõeldud klubikaardi asendamiseks sellal, kui kaarti ootad. Siin kohal jään küll vastuse võlgu, et kas punktidega kaasnevaid soodustusi samamoodi selle paberjullaga kasutada saad, sest punktide kasutamiseni pole ise jõudnud.

Kui päris nullist ise süüa teha ei jõua, siis britid on tuntud ka oma valmistoidu lembuse poolest. See tähendab, et poodides on valik tohutu ning hinnad polegi kohutavad. Iceland on üks selline pood, kus sügavkülmad on selliseid roogasid täis + seal on ka soodsad kilosed külmutatud köögiviljade pakid. Ja siinkohal ei tähenda valmistoit ainult täisjama. Ühel hilisel õhtul soojendasin hostelis vägagi korralikku maguskartulikarrit.

Kõige odavamad poed on Lidl ja Aldi, aga neid ei pruugi igas linnas kohe käepärast olla. Neist leiad ka koduse rukkileiva. Olin hämmelduses, kui vähe suutsin Lidlis näiteks võrreldes Tescoga kulutada, kuigi ostsin üpris samu asju. Waitrose, M&S Food on pigem kallimat sorti. Kõige tõenäolisemalt jääb su teele mõni Tesco, Sainsbury’s või Co-op.

2. Groupon – vautšeriparadiis

Kui sulle meeldib väljas süüa, tasub silma peal hoida Grouponi pakkumistel. Ostad internetist vautšeri ja lähed sööma. Nagu meie kodumaised kupongiportaalid. Tihti saad korraliku mitmekäigulise söögi kahele ühe hinnaga. Loe pakkumised aga hoolega läbi, sest joogid ei pruugi hinnas sisalduda ning näiteks tass kohvi muudab eine juba kallimaks. Alati võid veepudeli kotti torgata ja pärast einet nurga taga juua, ei pea kallist jooki lisama. Kuponge ei pea tavaliselt välja printima, laadi vaid vastav rakendus oma telefoni. Teine selline portaal on Wowcher.

3. Wetherspoon’s – ehedad pubielamused ja kohv voolab ojadena

Wetherspoon’si pubiketi avastasin 2011. aastal, kui sinna spioonina läksin (vt. järgmist punkti) ja see on mu raugematu lemmik. Mil iganes tahan suurt portsu ega viitsi mingite restoranide ja valgete laualinadega jännata (ehk enamiku ajast), valin Wetherspoon’si pubi. Tellimine on lihtne ning saad kohe tellides ära maksta. Nii jääb olemata olukord, mil pärast eine lõpetamist silmi pööritades lauas istud ega suuda ära kannatad, et juba makstud saaks. Võid maksta nii baariletis või mängida eriti mugavat klienti ja istuda kohe algul lauda, ühenduda The_Cloudi kaudu internetti, laadida alla Wetherspooni rakenduse ja tellida selle kaudu. Nii või teisiti pead oma lauanumbrit teadma. Mina tellin nüüd rakenduse kaudu, sest siis ei pea baarileti ääres tunglema ega üle pubimüra (eriti, kui palju rahvast on) võõras keeles oma tellimust röökima. Introverdi paradiis. Rakendusest tellides saabub toit 10-15 minutiga, sina lihtsalt istu seal. Täpsed juhised on ka igal laual olemas.

Wetherspoon pakub mitmeid allahindlusi, nt. 2 rooga valitud nimekirjast kokku £8.49, teatud toitudega jook tasuta + päevapakkumised. Näiteks neljapäev on karripäev ning siis on valikus tavapärasest rohkem karrisid, mis kõik tulevad helde riisiportsjoni, naani ja poppadumidega. Teemapäevasid on mitmeid, pühapäeval näiteks brunch, teisipäeval steik, reedel (paneeritud) kala. Uuendusena pakuvad pubid nüüd ka piiramatult kohvijooke ja teed. Maksad ühe korra £1.25, saad suure kruusi ja võid seda lõputult kohvimasinast täita. Ei ole just gurmeekohv, aga päris hea küll.

Ainus asi, milles Wetherspoonis pettunud olen, on nende oskamatus prae kõrvale korralikku salatit valmistada. Suvaliselt taldrikule visatud salatileht ja kurgiviil pole salat.

Hiljuti avastasin teisegi sarnase keti, Hungry Horse, kus päris häid einepakkumisi, näiteks 2 suurt praadi kokku £9.49. Käisin seal ühe toiduspioonluse raames ning ei pidanud ise midagi maksma.

4. Market Force – spioonid söövad tasuta

Suurbritannias toimib ka mystery shopping ehk piltlikult öeldes poodide ja söögikohtade spioneerimisskeem. Pubiketi omanik otsustab näiteks, et tahab taset tõsta ja tellib teenust pakkuvalt ettevõttelt hindamise. Pakkumine läheb põhjaliku juhisega vastavasse portaali üles ja spioonid viivad ülesanded ellu. Põnev. Põhimõtteliselt, kui soovid tasuta süüa, teed endale konto, otsid üles piirkonna söögikohtade ülesanded, mille kuupäevad ja kellaajad (väga oluline on täpselt õiges vahemikus külastada) sulle sobivad, loed läbi, milliseid detaile pead märkama, täidad ühe küsimustiku, mis kontrollib, kas said ülesandest aru, ning see ongi sinu. Kui aeg käes, sisened pubisse vms. nagu tavaline klient, tellid toidu, sööd, maksad. Erinevus on selles, et pead märkama pisiasju: kuidas sind tervitati, kes sind teenindas, kas teenindajal oli nõuetekohane vorm seljas (pildid ülesande juures olemas), kui kaua mingi asi aega võttis (tellimuse võtmine, toidu saabumine, arve maksmine), mis seisus olid tualetid, kas teenindaja üritas sulle mingit pakkumist müüa ja käis kontrollimas, kas kõik on korras. Tundub nagu palju asju, aga ajapikku saab see omaseks. Pärast ülesande sooritamist lähed välja, teed kohast pilti, kirjutad tšekile töö numbri, pildistad sedagi ja laadid koos täidetud küsimustikuga sama päeva keskööks üles. Kui kõik klapib, makstakse su eine kinni ning saad väikse töötasugi, umbes £3-£5 ülesande kohta.

Ülesandeid on ka lennujaamades, nii et see on hea võimalus reisides kõht täis süüa. Ülesandeid on aga ka teist laadi. Olen käinud madratseid testimas, tehes nägu, et sooviks osta (tasu poole tunni eest £15). Olen sülearvutite kohta infot küsinud, isegi mänguautomaadiga mänginud, vitamiine ostnud. Hiljuti oli saadaval ka ülesanne, mis hõlmas sõpradega bowlingu mängimist ja kohapeal eine nautimist, aga mulle ei sobinud. Ning on ka hotellikülastusi, kuid need asuvad tavaliselt kuskil kaugel pärapõrgus. Samuti oli päris palju ühe keti ilusalongi külastusi saadaval, aga need asusid kahjuks minu jaoks valedes kohtades. Kõhu olen aga täis saanud, nädala jooksul sõin lausa 5 korda spioonina.

Liituda saad näiteks selle lingi kaudu, mis mulle mõned boonused annab. Konto loomiseks vajad tõenäoliselt Suurbritannia aadressi. Kui oled kuskil maja valvamas, pane kasvõi see kirja. Mul on konto vanast heast Bristoli ajast (2011-2012), ühtki kirja mulle sealt ei saadetud. Kui koju sõidad, võid ju aadressi ära kustutada.

Väike probleem. Raha saad kanda Suurbritannia kontole või teha näiteks Monese kasutaja, kaart saadetakse postiga koju ja sellel kaardil on olemas see sort code, mida Suurbritannia Market Force’ist raha väljakandmiseks vaja on. Kõlab nagu hunnik asjaajamist? Kui kauemaks lähed või sageli käid, võid samahästi selle kaardi varakult endale Eestisse ära tellida (minu kaart saabub peagi ka just Eestisse, loodetavasti enne abikaasa ärasõitu), reisil olles ülesandeid täita ning hiljem kodus kaardi pealt saadud raha kulutada. Tasuta eine nimel võib ju natuke võimelda. Eks kindlasti on teisigi portaale, olen hetkel selle peale pidama jäänud. Isegi Eestis on midagi nagu olemas, aga mitte samas mahus.

Kas oled mõnda neist variantidest proovinud?

Milline kõige ahvatlevam tundub?

 

September: mõtlesin portfellist

10. septembril ütlesin kodumaale head aega ning kolisin mõneks ajaks Suurbritanniase õppima. Kui päris aus olla, siis astusin aasta tagasi just välismaamõtetega veel kord magistrisse. Tahtsin uuesti loovkirjutamise lainele jõuda ja seekord selle eest ise mitte maksta. Teadupärast on Suurbritannias ju kallid õppemaksud. Ühe sellise rahahunniku maksin juba 2011.-2012. aastal. Oh, kuidas see oleks alles investeeringuna kasvanud! Enam kui 5000 eurot. Uus elukorraldus tähendas ka kulude ja tulude muutusi.

Tulude ümberstruktureerimine

Õnnestus natuke stipendiumit saada ning kuna elan vahetustudengina Inglismaal tasuta (vt järgmine punkt), siis investeerisin osa stipendiumist. Päris kõike ei julgenud kontolt ära kanda, jätsin elamiseks ka midagi. Või, noh, päris palju jätsin alles. Olen hetkel õppimislainel ning seepärast ka vähem tõlketöid vastu võtnud, mis tähendab ka väiksemat sissetulekut. Esimestel nädalatel võtsin päris usinalt ka tõlketöid vastu, aga oma 1000 euro piirini jõuda ei suutnud. Mõtlesin millalgi, et oleks hea iga kuu ettevõttele 1000 euro kanti käivet tekitada. Massaažiga teenib tunduvalt rohkem kui tõlkimisega (kõrgharidus ei tee sind rikkaks!) ning Suurbritannias ma seda ametit ei pea, nii et tulude kukkumine oli ootuspärane. Kõik tulud olid tõlkimisest, muid projekte pole hetkel ette võtnud, kuigi on plaanis üks vägev kokaraamat valmis kirjutada ja Amazoni e-raamatuna üles lükata.

Elan tasuta ja söömise eest makstakse peale

Umbes nädal aega olen nüüd erinevates hostelites elanud ning majutusele kulutanud. See polnud üldse plaanis. Plaan oli selline, et hostel on hädaolukorras väljapääsuks ja muidu elan/elame tasuta. Nüüdseks on olukord selline, et tasuta elamine on kindlustatud 10. oktoobrist 3. detsembrini. Jess! Mis mõttes tasuta? Erasmuse programmis osaledes keegi kandikul tasuta elukohta ette ei kanna, üldiselt tuleb majutuse eest ikkagi maksta. Kuna mulle tundus mingi toauberiku eest 400-500 euro väljakäimine mõttetu kuluna, mis suvel päris mitmeid rahutuid tunde netis tuhnimist tingis, otsisin alternatiive. Ja siis see koitis: house sitting ehk majavalvamine. Miks ka mitte? Lugesin blogidest arvamusi ja arvustusi ning lõin konto Trusted Housesittersis. Maksin selle eest 70 eurot. Tundus kohutava väljaminekuna, aga kuna see oli aastamaks, siis otsustasin selle kulu kanda. See raha on end juba esimese majaga ära tasunud. Kui kaua saaks 70 euro eest kuskil hotellis elada? 1-2 ööd? Hostelis saaks 6-7 ööd hakkama (nt väga korralik koht nagu YHA Cardiff Central). Maja on aga maja. Seal on ruumi, seal on privaatsust. Saan õppida ja normaalselt süüa teha. Lisatasu maksmata pesu pesta. Vaiba peal võimelda. Mõnus. Sedasorti majavalvamised tähendavad ka üsna palju eeltööd, sest koduomanikega tuleb suhelda, ning see protsess ise nõuab tähelepanu ja hoolitsust, sest mu hoole all on ju teiste inimeste armsad koduloomad. Arvan, et sain koertega päris hästi hakkama ja kõik järgmised koerad-kassid on ka hallatavad.

Mhmh, söömise eest makstakse mulle peale. Päriselt. Tegelesin sellega juba eelmisel Suurbritannia perioodil, aastal 2011. Olen kaubandusspioon ehk mystery shopper. Käin pubides ja restoranides söömas, ostan toitu kaasa, hoian silmad-kõrvad söögikohas erakordselt avatud ning kirjutan päeva lõpuks aruande. Pean märkama, kuidas mind tervitatakse, kui puhas koht on, kui sõbralikult teenindatakse jne. Mõnel juhul on täpselt kirjas, mida tellida võin, aga mingi valik on siiski jäetud. Hiljem saan kulutatud raha tagasi ja £3-£5 pealekaubagi. Pole küll palju, aga midagi ikka ning igaüks teab vast, kuidas ka väiksed võidud üha suuremateni viivad. Aastaid tagasi võtsin vastu ka teisi ülesandeid, käies näiteks madratseid testimas või arvutipoes klienditeenindajalt infot küsimas. Spioon peab olema spioon, nii et oma tegelikku külastuspõhjust reeta ei tohi. Tõsi, mõni ülesanne oli kergelt ebameeldivgi. Introvert ikkagi! Aga vahel oli täitsa tore oma piire kombata. Tasu ülekandmine on natuke ebamugavat sorti, selleks on vaja kohalikku pangakontot. Lahendasin selle Monese kaardi tellimisega, sest teadupärast on siinmail pangakonto võrdlemisi võimatu ülesanne, kui sul puudub püsiv elukoht.

Muutused portfellis

Võõral maal olles olen hakanud päris palju Investeerimisraadio ja Raharaadio saateid kuulama. Need mängisid taustaks, kui näiteks süüa tegin või järjekordsel pikal jalutuskäigul olin (kesklinnast ülikooli on nt 5 km ja bussid on mõttetud, peatuvad igal nurgal). Esmalt kuulasin Investeerimisraadiot, aga see muutus mingis hetkes natuke liiga kohvikuks. Saatejuhtidel endal oli jube naljakas, aga ma ei viitsinud seda itsitamist kuulata. Sisemine melanhoolik lõi üksinduses tugevalt välja ja tahtis, et teised ei itsitaks. Tegelikult pole selles midagi halba, päris palju põnevat saab ju teada. Nüüd olen ringiga saate juures tagasi ega saa aru, miks see mind algul üldse häiris. Hakkasin algusest peale ka Raharaadiot kuulama, ka igasugu põhiasju tutvustavaid saateid. Olen kuskil 50. saate juures. Kui see algus- ja lõpumuusika kõrvale jätte (õudselt käib närvidele), siis igati asjalik. Nende saadete valguses mõtlesingi natuke oma portfelli peale ja et soovin mingeid asju ümber tõsta.

Kahtleval seisukohal olen näiteks Kreditexi ja Omaraha suhtes. Neil puudub järelturg ja kasutajaliides on kuidagi ebaatraktiivne. Ma olen neist väsinud. Omaraha paistis millalgi silma väga heade intressidega, aga viimasel ajal on olnud võimalik vaid 11% laenudesse (või vähemgi) investeerida. Valik on tohutult väike. Kreditexis kipuvad paljud laenud hapuks minema ning 17-18% intressimäärad jäävad tegelikult olemata. Pole veel lõplikult otsustanud, kummast väljuda ja kas äkki mõlemast üldse lahti saada.

Mõtlesin korralikult ka meelerahufondi peale ja otsustasin, et pangakontol peab mul alati olema 500 eurot ehk siis ühe kuu möödapääsmatute kulude summa (maatüki pangalaen, kommunaalid, toiduraha). Tekitasin Mintosesse endale automaatpakkuja strateegia alamportfelli suurusega 1100 eurot (hetkel nii palju seal veel sees pole), panin portaali natuke raha juurde ja seadistasin selle nii, et tähtaeg oleks kuni 1 kuu. Raha, mida saaks vajadusel kiirelt kätte. Abikaasa tegi oma Mintosega sama, sest torkisin teda tagant. Samuti panin raha juurde Viainvesti, kus on ka lühiajalisi laene palju. Seadistasin kõik nii, et raha saaks vajadusel maksimaalselt 1 kuuga kätte. Selle 1 kuu elame ka pangakontol olevaga üle. Abikaasal koguneb kenasti ka Digikassasse mingeid kopikaid.

Raha panin juurde ka EstateGurusse, sest tahtsin pisut enam kinnisvaralaenudesse/rahastamisse investeerida. Et oleks ikka parmeini hajutatud! Muidugi tean, et tõhusamaks hajutamiseks peaks veel uute varaklasside poole vaatama ning tegelikult piilungi vaikselt aktsiaid. Pole veel päris hästi aru saanud, kas mul oleks võimalik välismaalt kaugjuhtimisega endale vajalikud kontod avada või ootan esimese aktsiaostuga lihtsalt detsembrini. Edaspidi on plaan aastas korra-kaks aktsiaid osta. Näiteks siis, kui oma ettevõttest kasumi pealt dividendid välja võtame. Ettevõtte raha kasvab praegu samuti, et kasum suurem tuleks. Saame ka väiksema palgaga hakkama. Seni, kuni veel aktsiaostuks ei lähe, kaalun pangakontol ootava aktsiaraha nt lühematesse laenudesse panna ning mõne sendikese võrra suuremaks kasvatada.

September numbrites

Mingit suurt üllatusmomenti ei olnud, tootlus oli talutava suurusega tänu Mintose boonustele ja sai pisut peksa, kuna Omarahas läks üks laen hapuks. 50 eurot või nii, kahjumit kandsin pärast reservfondi väljamakset €3.20. Eks see näitab ka, et päris investeerimisteekonna alguses (mitte et ma praeguseks väga kaugel oleks) toppisin innukalt ikka 50-100 euro kaupa raha eri laenudesse. Hajutamine! Hajutamisest oli asi päris kaugel. Nüüd üle 10-25 euro ühte laenu ei pane.

Passiivne tulu septembris:

• Kreditex: 6.77
• Omaraha: 0.81 (kahjum kahandas tulu)
• Mintos: 20.32
• EstateGuru: 0
• Viainvest: 0.34

KOKKU: 28.24, päris algusest alates 148.01

Ettevõtte tulu:

• Mintos: 39.82, algusest (juulist) 81.89

Sissemaksed:

• Estategurusse: 298.40 (mul oli kontol 1.60 intressitulu ja tahtsin selle numbri ümmarguseks võluda)
• Viainvesti: 400
• Mintosesse: 300

KOKKU: 998.40 ehk praktiliselt 1000 eurot

• Ettevõtte Mintosesse: 1000 eurot (portfell 4500)

Tulevik?

Natuke torkisin Funderbeamis ringi ja otsustasin SportID-s oma osalust suurendada. Panin vastava ostukorralduse hakkama, näis, kas leiab teise osapoole, kes oma osi müüa tahaks. Kasutame isegi SportID teenuseid, st. oleme selle kaudu tohutult palju kliente juurde saanud. Nii palju, et peame neid kaikaga eemale peksma. Mina lasin aga kuu aega tagasi jalga ning füsioterapeudist abikaasal on järgmisel nädalal ees 2 viimast tööpäeva, nii et varsti võib kaika kappi ära panna, sest meil pole enam kohta, kus teenust pakkuda. Abikaasa tuleb Suurbritanniasse mulle süüa ja massaaži tegema ning vaimu puhkama. Plaan on ka ettevõtte plaanid läbi mõelda ning uuel aastal uues kohas avada, kuskil kodule lähemal ehk siis Ülemiste kandis. Ja ägedamalt kui kunagi varem!

Aktsiaostuni tahaks ka sel aastal jõuda. Samuti on võimalik veel aasta eesmärk ära täita ning investeerida kokku 5000 eurot. Huh, kõlab nagu kohutavalt suur summa. Me ei saa eriti palju palka, aga oskame siit-sealt kokku hoida. Hetkel olen investeerinud 3849.4 eurot. Ütleme nii, et kuna Funderbeami juba varem torkisin, kui üldse ühisrahastuse avastasin, siis alates juunist 2017 on see summa investeeritud. Enam nii suurte mahtudega investeerida ei saa kui algul, sest korteri müügist pole eriti mingeid riismeid enam alles. Samas… küll ma selle raha ka leian. Tõlgin, hambad ristis, hunniku tekste, mida võibolla ei tahaks ja kraabin kokku. Või ehitan rahamasina. Seda olen juba aasta aega lubanud. Ühel päeval ehitangi, vot! Hetkel tundub, et rahamasin valmib 1. detsembriks ja peidab ennast tervislike jõuluteemaliste retseptide varjus. Aeg need toitumisnõustaja oskused ja loovpotentsiaal ära kasutada.