Kui käisin kord koolis kõnelemas…

2014. aastal käisin ettevõtluskoolitusel. Kirjutasin äriplaani, esitlesin seda, vaimustusin võimalusest midagi täiesti uut luua. Loovelu OÜ on aga siiani asutamata, kuigi mõtteis mõlgub ta senini ning arvutis on mul kaust, kuhu toodan aeg-ajalt postitusi tulevase kodulehe jaoks. Isegi Facebooki leht on olemas ja elab õndsas varjusurmas. Umbes sellal, kui koolitus läbi hakkas saama, sain kokku oma praeguse abikaasaga. See oli 29. oktoober. 20. detsembril kolis ta sisse. 12. jaanuaril (2015) veetsime ühe poolunetu öö, püüdes välja mõelda füsioteraapiat ja massaaži pakkuva ettevõtte nime. 25. jaanuaril asutasime elu esimese ettevõtte. Vähem kui 3 kuud pärast kokkusaamist oli meil juba esimene ühine “lapsuke”, mis praeguseks on enam kui 4 aastat vana. Muud plaanid jäid soiku, olen alles nüüd neid tasapisi kepiga torkimas käinud, aga päriselt elustamiseni pole veel jõudnud.

Millalgi 2016. aasta sügisel innustusin üleskutsest minna kooliõpilastele ettevõtja elust rääkima. Veetsin ühe varase hommikutunni ühe kooli 10. klassi õpilastele ettevõtja raskest, aga samas toredast elust. Et kuidas peab iga kell olema valmis tööd tegema, kuidas kõik töömured ja -rõõmud mind igal pool saadavad, kuidas töö ja eraelu vahele on raske piiri tõmmata, aga kui tore on ikka oma vaba graafiku alusel töötada. See vabadus! Rabamisega saavutatud vabadus, eks. Ilmselgelt ei innustanud selline kirjeldus Eestimaa noori tulevikulootusi, sest küsimusi ei soovinud keegi küsida. Kui viimaks õpetaja põhimõtteliselt ähvardas, et kui keegi midagi teada ei taha, hakkavad nad matemaatikaga tegelema ja ülesandeid lahendama, julges üks poiss viimaks suu lahti teha. Ja mis te arvate, mida ta kogu selle ettevõtlusjutu ja iseendale töökoha loomisest jauramise peale ütles? Et tahaks ka? Et kuidas tema võiks alustada? Et mis on mu tulevikuplaanid ettevõtte arendamisel? Ei.

Tema küsis: “Aga kas te investeerimisega ka tegelete?”

Introverdina läksin keema ainult sisemiselt. Mis mõttes? Mina tulen ja räägin, kuidas end ettevõtlusega ära rebestada ja kui tore see eneserebestamine tegelikult on, kuna saab ise oma aega planeerida, ja tema küsib, kas ma tegelen mingi säärase lorutamisega nagu investeerimine. Tõesti, mis mõttes? Kas ta üldse kuulas, mida ma ettevõtlusest rääkisin? Kas tänapäeva noored tahavad lihtsamalt rikastuda? Mitte tööd tehes, vaid raha kuhugi ära paigutades? Nii mõtlesin ma toona. Nüüd püüan ettevõtlusele uut nägu anda, et see vähem orjatööd ja rohkem meelelahutust/hobi meenutaks. Olen ma ju kogu aeg rääkinud, et mina pole kordagi õppinud ega teinud midagi, mis mulle ei meeldi (ja ma olen õpinarkomaan). Vähemalt pole ma ebameeldivaid asju väga pikalt teinud. Nüüd kirun ennast ka, et varem investeerimisega ei alustanud (sama kehtib tõsiste maratonitreeningute puhul – miks ma varem ei alustanud?). Võiksin olla stardijoonest palju kaugemal, mitte kuskil esimeses kurvis koperdamas. Samas olen kindel, et vajalik on nii töö kui ka investeerimine. Kuskilt peab ju algkapital tulema. Ei saa olematut raha investeerida.

Ja minu esinemiskarjäär? Tõdesin, et introverdina tasub ikkagi jääda lootma oma kirjalikule väljendusoskusele. Kirjalik esinemine on mul palju paremini käpas kui kõne pidamine. Sõnad voolavad paberil või arvutiekraanil hoopis teisiti kui suust välja hüpates.