Seisan tööelu lävepakul. Ühel pool on vabakutselise ja ettevõtja elu, kus kell omab tähtsust vaid tähtaegade lähenedes, mitte niivõrd igapäevaselt, ning oma 24 tundi võin planeerida täpselt nii, nagu tuju tuleb. Teisel pool terendavad kollektiiv, teistega arvestamine, kuudepikkune õpinguperiood, suurem palganumber, tõsine ajuragistamine. Kumma ma valin?
Minevikuheietused: kust ma tulen?
Heidame aga pilgu minevikku. 2012. Aasta, mil ootamatult suureks pidin saama. Olgugi et õpingud Inglismaal ja teadmatus tuleviku osas mind juba 2011. aastal kummitasid – mul polnud ju õrna aimugi, kas saan hirmkallite õpingutega lõpuni minna -, siis tõeline hüpe saabus aastal 2012, kui jäin poolenisti orvuks ehk kaotasin oma isa. Ühtäkki olin korteriomanik, metsamagnaat (mitte päriselt), väikeaktsionär. Pärandus missugune. Aga see pole üldse see oluline osa. Ei. Kui 2011. aastal olin Inglismaal elades asunud vabakutselise elu vilju maitsma, siis 2012. aastal Eestis jätkasin samal lainel. Kemikaalide infolehed? eBay tootekirjeldused? Ask.com ingliskeelsete artiklite toimetamine? Tuhandete videodele märksõnade loomine? Aitäh, võtan kõik vastu. Kui mõned Skype’i teel peetud intervjuud välja arvata, siis oma tööandjatega pole ma elu sees kohtunud. Mind on üritatud isegi Google’i meeskonda värvata. Kuskil teises maailma otsas need inimesed asuvad, muud ei tea ma midagi. Tööülesandeid asusin sageli täitma öösärgis ning mõnel päeval ei saanud ma seda enne lõunat seljastki. Mäletan ka pikki unetuid öid. Mina ja mu arvuti. Ja kuni 5 hoiukassi, sest toona elasin pärast ühe pika suhte lõppemist üksinda ja päästsin tänavalt mjäuguvaid karvakerasid. 2013. aasta kevadeks oli aga selles kodus istumisest nii kõrini, et kandideerisin tõlkebüroosse projektijuhiks. Mul on nii hea meel, et ma seda töökohta ei saanud! Oleksin seal kõngenud! Aga. Tegin paar proovitõlget ja sain täiskohaga tõlkijaks. Mitte sellesse vabakutseliste armeesse, vaid kontorisse arvuti taha. No, tore oli, et vahelduseks ka hommikul varakult juba normaalse inimese riided selga tõmbasin ning teiste inimeste seltskonnas viibisin. Tõlkimisest olen varemgi kirjutanud ning teadupärast saab seal palka sõnade pealt. Kui parajasti tööd polnud, vahtisin niisama ekraani. Muidugi mitte tasu eest.
2014. aasta kevadeks oli juba piisavalt kõrini, nii et venitasin oma Aasia reisi kahe kuu peale ja andsin teiselt poolt maakera sisse lahkumisavalduse. Ometigi jätkasin ma Balil elades töötegemisega. Hubud. Hub in Ubud – koostöötamise keskkond troopikas. Viibisin seal pallil või päristoolil istudes päris kaua. Seltsiks teised kaugtöö tegijad, kes vahepeal end ka helikindlasse Skype’i putkasse lukustasid. Koju naastes jätkasin kaugtööga, veetes oma töötunnid peamiselt TTÜ raamatukogus, sest olin uues pisikeses korteris töötegemise meelega võimalikult keeruliseks muutnud. Et töö ja eraelu lahus oleks!
Tere tulemast ettevõtjate seltskonda
2014. aasta teises pooles läbisin ka ettevõtluskoolituse. Plaanitud ettevõtet pole mul siiamaani, aga see tiksub ikka veel kuklas. 2015. aasta alguses lõime mu praeguse abikaasaga, kellega tolleks hetkeks vaid paar kuud koos olime olnud, hoopis teistsuguse ettevõtte. See oli aga pigem tema oskuste rakendamiseks, sest tegu on füsioterapeudiga. Kuna ma olin nagu muuseas ka massaaži õppinud, siis otsustasin ka (sõna otseses mõttes) käed külge panna. Paari kuuga käisin läbi ka raamatupidamiskoolituse ja nii see eluke veerema hakkaski. Kes on vähegi Kyosaki “Rahavoo kvadranti” lugenud, teab, et parem oleks luua mingi süsteem, kus teised sinu eest töö ära teevad. Hiljem saad hakata seda süsteemi turustama/müüma. Mida iganes, meie ettevõte on selline, kus iga sendi nimel tuleb higistada ja ise punnitada. Ei ole tohutult kasvanud ega laienenud. Füsioteraapia on küll populaarne eriala, aga tõeliselt head terapeudid ei kasva puu otsas ning on suure tõenäosusega juba ära krabatud. Ja kui inimesed tulevad meie juurde just konkreetse terapeudi pärast, siis võiksime palgata kasvõi 10 lisaterapeuti, aga nende juurde ei hakataks ikka tulema. Nojah. Higista ja nuta, kõik tuleb ikka ise ära teha. Puhkuserahasid ei eksisteeri, ettevõtja elu on karm (kui sul usinad alluvad puuduvad).
Jätkasin füüsilise tõõ kõrvalt ka tõlkimist ja õppisin toitumisnõustajaks. 4 aastat tiksus täis. Tegelikult oli mul juba 2018. aastal totaalselt kõrini. Bussipeatuses nähtud reklaamist ja oma lemmiksaatest “Air Crash Investigation” tiivustatuna kandideerisin lennujuhiks. See polnud päris katastroof. Mu motivatsioonikiri pidas vett, esimesed IQ testid läbisin edukalt… ja siis jõudsin eriti raskesse vooru, kus testid juba spetsiifilisemad. Radariekraan, lennukeid tähistavad täpid ringi vuramas, anna neile peast suund kätte (kraadides), samal ajal loeb keegi kõrvaklappidest mingeid numbreid, mida kokku peab liitma. Appi. Jõudsin kaugele, aga mitte finišisse. Jätkus kulgemine oma ettevõttes, aga ma polnud päris hingega asja kallal. 3 kuud Inglismaal tõid natuke uue hingamise, sest olin sellest kõigest eemal. Eestis tagasi olles tuli 2019. aastal uuesti rahutus peale. Lappasin tööpakkumisi, otsisin põnevat arenguvõimalust. Ja siis… ühel ilusal päeval nägin just õigeid reklaame…
Quo vadis?
Alguses mainitud dilemma juurde tagasi tulles: kumma ma valin? Isver, kui ühel pool on kuudepikkune õpinguperiood, siis muidugi valin ma selle! Ma olen õpinarkomaan. Mille muu pärast ma jälle tudeng olen? Miks küll ma näiteks kulturismitreeneriks õppisin (litsents küll aegunud)? Miks ma joogaõpetaja koolitustel käisin? Mida tegin toitumisnõustaja õppes + igasugustel täiendkoolitustel? Tai ja klassikalise massaaži koolitused? Kui on võimalus midagi ägedat õppida, valin ma alati õpingud! Ma pole kunagi valmis produkt. Mu ajus on veel ruumi. Ma tahan uut, uut, uut.
Tegin ära ruumiliste võimete testi, elasin üle intervjuu ning alustan 22. aprillil “Vali IT!” programmis. Vot. Minust saab tarkvaraarendaja. Mis mõttes? Sind huvitab IT? Nii mitmedki sõbrad tegid suuri silmi. Ju nad olid unustanud, et meie pereettevõtte kodulehe olen just mina üles ehitanud. Mitte et WordPressi põhjale kodulehe ehitamine midagi väga kaelamurdvat oleks, aga olen sinna igasugu lisavidinaid külge pookinud, et enda elu ikka raskemaks põnevamaks muuta. Kui pole ühtki lahendamist vajavat mõistatust, tuleb need ise luua. Mulle meeldib nikerdada!
Mis nüüd siis saama hakkab? Põgenen klaustrofoobiat tekitavast oma ettevõttest. Ma tõesti ei suuda enam siin olla. Tahaks midagi uut, tahaks hingata. Jah, isegi minusugune introvert vajab vahepeal teisi inimesi. Perefirmad toimivad vist ainult teatud piirini. Vahepeal on vaja käima laias maailmas tiibu sirutamas, muidu hakkab pere ikka liigselt närvidele käima. Need paar korda, kui tulevases koolituskohas käisin, jätsid väga meeldivalt sooja tunde sisse. Nii äge! Veedan järgmised 6 nädalat Ülemiste Citys õppides ning sealt edasi 8 nädalat kuskil praktikal. Siinkohal ka üleskutse: kui tahad mulle IT-alast praktikakohta pakkuda, siis tee häält!
Tulevikus tahangi töötada suuremas kollektiivis. Aitab sellest nurgas nokitsemisest. Olgu, mulle meeldib nurgas nokitseda, aga see nurk ei pea ju kodus või eraldatud kontoris asuma. Võin ju ka suuremas kollektiivis nurgas nokitseda ja vahepeal teistega tulemusi arutada, et uut motivatsiooni ammutada. Tahan olla suurema masinavärgi mutrike, aga mõtlev mutrike. See, kes loob ja kelle panus loeb. “Mõtlev mutrike” on mu uus lemmikväljend.
Ja kuidas see kõik investeerimisse puutub? Noh, saan endale tasuvama töökoha ja kus siis läheb alles rahade paigutamiseks, eks? Saab ehk ka esimese aktsiatehingu tehtud.
Introvestor 